Vahel on raske olla see, kes seebiks peab minema. Ma ise ei valinudki sellist lisaametit, see lihtsalt tuli töö käigus. Lasin sel juhtuda, sest kui minusse on panustanud terve seltskond inimesi oma aega, teadmisi ja muid ressursse, siis ma panustan hea meelega edasi järgmistesse. Ainult nii saavad asjad jätkuda...
On olemas reeglid. Kirjalikud. Üsna arusaadavad sellised. Vahel tuleb ikka ette inimesi, kes kirjutamata reeglitest midagi ei pea. Pole ju kirjas, mis sa hüppad! Aga keerulisem on, kui ka kindlalt kokkulepitud asjades ikkagi sahkerdada tahetakse. Näiteks lonkav hobune koolisõidus. Isegi kui loomaarst kinnitab, et see pole valulonge, siis ma lihtsalt ei saa aru, mida selline liipav hobune koolisõidust otsib. Nii piinlik on, kuidas igal võistlusel, kus ta osaleb, peab pikalt arutama, kuidas ta tuleks tegelikult koju saata, aga "nooo... hobusel pole valus, omanik on nii kuri ja tähtis tegelane, äkki nad siis enam ei tulegi võistlema." Kas keegi vaidleb vastu, et koolisõidu aluseks on korrektsed allüürid? Hobune võib olla imearmas ja tore ja maailma parim, aga kui ta on kolme jalaga, siis peaks tal mingi muu amet olema, kui võistlemine. Meil ju pole veel eraldi katkiste hobuste võistlusi. Ahah, ja siis on kaks leeri: ühed ütlevad, et "kõigest käiguvahe" ja teised, et "KOJU!" ja siis see vahepealne, kes alati seebiks saadetakse... ükskõik, mis otsuse ta teeb, ikka on kellegi meelest valesti. Mmm, ja argument "ta on ju vana võistleja", peaks eelkõige tähendama, et järsku ta nüüdseks mõistab juba paremini kaalutletud otsuseid teha ja on eeskujuks algajamatele kõige oma kogemuste otsast, aga mitte seda, et talle vaikimisi Peab paremaid hindeid panema. Kuidas in the hell see veel teiste võistlejate vastu aus on? Ma arvan endiselt, et kohtunik peab olema ilma näota aus kõikenägev õiglane abivahend. Umbes nagu stopper või stardilipp. Kui olin veel algaja seep, siis tuldi mulle ükskord ütlema: "pea siis omasid hoolega silmas." Pidasingi. Väga hoolega. Täpselt nagu iga viimast kui ühte teist võistlejat.
