Sunday, February 24, 2013

85+10

Pime aeg oli vahepeal, kõigest lumest hoolimata. Ma ei naeratanud vist üldse enam, väsimus ja tujutus ja millekskõik. Lapsed läksid hulluks, hobuse tekk oli muudkui katki tõmmatud, auto elektroonika jukerdas ja üldse. Kui ükspäev trenni lõõtsutades lõpetasime ja maha jalutasime, küsisin hobult, et kas ka tema meelest on ratsutamine mõttetu. Ta jäi paugust seisma ja enam järele ei tulnud.

Samal ajal survestatakse olema rõõmus ja õnnelik. Kuidas läheb? Mis tunne on? ...tavaline tunne on. Vahel juhtub meeldivaid, vahel ebameeldivaid asju, aga miks ma peaksin justkui õnnest purjus olema kogu aeg? Heast tujust pulbitsemine on samasugune energiaraisk kui masendumine ja torisemine, mulle tundub. Jaa, ma tunnen toredad asjad ja olukorrad kohe ära, kui neid märkan (ja seda juhtub palju kordi päevas), aga ma ei pea vajalikuks seepärast kohe hüplema hakata. Tuim tükk, eksole.
Olen viimase poole kuuga peaaegu viis meetrit hobusetekki kokku tagasi õmmelnud. Edasi-tagasi ristid peale ja kõige otsa toruteipi. Hobukse koplikaaslased mu näputööd ei hinda, tirivad aina uusi auke sisse ja nokivad vanu lahti. Viimane kord oli lausa tükk välja võetud, enam ei aita õmblemine kah. Hankisin kiiruga uue teki, aga ei raatsinud seda kuidagi peale panna. Nüüd siis läks lõpuks loosi. Külm peaks vähehaaval ära ka minema juba, kaua võib. Täna käisime uisutamas TM finišis, päike paistis ja oli palav. Pärast talli ka. Muu rahvas oli varem lumes ära käinud ja FB pilte täis tagunud. Oleksin teinud just sama, aga päike oli juba liiga alla kukkunud. Asemele tuli täiskuu. Midagi umbes taolist:

Tegelikult muidugi hoopis pärisem kui sel  vanaonule tehtud sünnipäevakaardil. Mul pole tavaliselt üldse aega joonistada, aga siis üks õhtu pärast tööd sain mäkerdada nagu väike laps, unustades kõik muu. Tegelik väike laps ei pahandanud ka, vaid tegi samal ajal vanaemale juubeliks draakoni. Vedas, et seekord plants vs zombies
teemaks polnud. Neid taimi ja zombisid on ikka peotäite jagu pabereid täis sirgeldatud, lasteaias mängujärjed üksipulgi ära seletatud. Lasteaed... kättemaksukontorid ja mobiiltelefonid, privileegidega sõbrannad ja tähtsusjärjekorrad. Mingi teine maailm on neil seal. Ühed jändasid vana nokiaga ega saanud miskit mõistlikku pilti ette, sest ekraan ei reageerinud näpusirgeldustele mitte kuidagi. Õpetasin kiirelt nupud selgeks ja näitasin mängud kätte, kui kasvataja pilli pihta pani. Muidu oleks terve seltskond peadpidi vanasse telefoni sukeldunud. Tüdrukutest kõige tähtsam istus peegli ees ja lasi kaksikutel end teenindada, juukseid kammida ja klammerdada. Teisi ligi ei lastud: "Ei, teie ei või." Susserdasid seal oma plastmasskammidega printsessil karvad püsti pähe. Saabus mänguasjade kuhjaga poiss, hakkas riideid vahetama. "Muideks, Kaarel ütles, et ta enam sind mängu ei võta."
Ilmus Kaarel, kes protestis, et printsess valetab. Sõna teise vastu, nii nad seal tükk aega vaidlesid. Hierarhia, valetamine, kitumine, uudishimu, parastamine, uhkeldamine -- korralik elukool neil seal. Päevad on lasteaialapsel pikemad kui tööinimesel, sest tööinimene viib ja toob, aga teeb vahepeal oma töö ka kusagil ära. Külmapühi neil aiakail ka ei ole. Ega koolivaheaega. E-kooli ka pole, selles mõttes natuke veab. See e-kool on ju täielik ahistamine. Mitte midagi ei saa enam salaja teha, kõik puudutud tunnid on kirjas, kõik hinded ja võrdlus klassikaaslastega kõigile saadaval. Kui koolilaps juhtub haigeks jääma, hakkavad hinnetelehele tekkima nullid. Täielik paanika. Parandada saab kolmapäeviti ja ainult kahe nädala jooksul. Kõik lapsed peavad olema ühesugused korralikud pulgad, või muidu!

Tähistame tagasihoidlikult, tee ja küpsised ja kuhi pomelot. Viimane maitseb tervislikult ja teeb huuled valusaks. 

Saturday, February 2, 2013

Palju halle toone

Tallinna-tuur värvis valge auto mustaks. Taipasin liiga hilja, et oleksin võinud hullumiseni kihutada ja igas postis pildistatud saada, aga ükski poleks välja näksinud, mis number mu porikäkil ees olla võiks. Või taga. Või et kas see üldse oligi auto. Nüüd naasnuna on kulunud kolm lumesadu ja kõik on jälle ilus hele. Teed on ka tühjemad ja inimesed rahulikumad. Samas kehtib ütelung, et kus on, sinna  tuleb juurde. See tähendab, et kui 5km teelõigu jooksul tuleb vastu täpselt üks auto, siis kindlasti ületab kitsekari teed just kahe auto vahelt. Kui ma keset kõva Aa-Bee-eSsimist silmad jälle lahti tegin (nojaa, ma kardan verd), sest pauku ei tulnud ja auto hakkas seisma jääma, paistis üle kapotiääre kitsepea. Ilus oli. Vaatas mind ja püsis seal ees, kuni rattaline paigale jäi. Õnneks kitseke ei koperdanud ja sai moosistumise asemel metsa tagasi hüpata. Käisin veel pärast jälgede pealt vaatamas, et kas tal kõik jalad terveks olid jäänud. Olid ilusad neljased hüppejäljed ja auto igalt poolt sama mudane kui ennegi (see oli alles esimene eelpool nimetet lumesadudest). Jube seiklus, eksole.
Nüüd ma sõidan igatahes veel memmelikumalt. Loomad ei tunne ju üldse liiklusreegleid ja helkureid nad ka ei kanna. Hiilgavad silmad ei lähe arvesse. Pildipealne jäljerada oli kaks kilomeetrit pikk. Sellelt teelt juba kõrvale ei keera, kui keegi ette tuleb. Tee äärde kaevati nii sügavad kraavid, et sinna maandunud auto ei pruugi väljagi paista. 

Paljassabalised olid üksijätmise tähistamiseks jälle dessandi ette võtnud. Kadunud teadmata suunas. Tipikat nägin nädala jooksul vaid korra  -- peeglist, pool sekundit. Pärast tuli välja, et ta oli kapi alla korraliku pesa teinud, kotitäie seemnekoori laiali puistanud ja piimakilekoti peenteks ribadeks jahvatanud. Prügikastituhnimises on eksperdi tase igatahes käes. Enda järelt koristamise tase -- null.  

Ega need Tallinna-reisid alati halba tähenda. Vahel on mõnus ka, näiteks kui vanaema teeb pühapäevahommikuks pannkooke. Njam. Mul endal pole kunagi nii head välja tulnud. Tallinn...seal pole üksiolemine ka mingi probleem -- telli endale raha eest mees. Kõik kodutööd teeb ära!



Kunagi ma unistasin, et saaksin olla nähtamatu. Näikse nii, et unistus hakkab tasahilju täide minema. Umbes neli viimast trenni on mind kas ära unustatud või lausa mitte tähele pandud. J unustab ennast arvatavasti arvutisse, aga EM ümber tiirutasin nõutult üht- ja teistpidi, kui ta T-ga juttu ajas. Aeg oli juba täis küll ja üle ääregi. Kui lõpuks murelikult uurima hakkasin, et kas nüüd tuleb paus või siiski äkki toimub midagi, ütles ta, et näe, järgmist pole veel tulnud. Võibolla ma siiski peaksin hakkama korralikumalt või vähemalt ootuspärasemalt riides käima, et usutavamat muljet jätta. Küünarnukid kehha, käed nurka, pöidlad üles, jalad alla, paine sisse, rääkis EM hiljem. Mõjus hästi.



Tööl hakkasin maalriks. Mul oli selge plaan võtta matt hall vesilahuseline  värv. Lihtne, eksole. Ja siis lüüakse mulle kolm lipikute lehvikut halle ette. Neid oli kindlasti rohkem kui 50, pigem nii 500! Hoidku selle eest, kui peaksin ükspäev "värviliste" värvidega midagi teha tahtma.