Kriibitud

"Mina seda mängu enam ei mängi!" (nohiseb pahaselt) "Või kui, siis ainult ühe korra!" Loeb pahaselt härjapeasid kokku (Kuues Võtab), neid on tal suur peotäis. Mõnda rida loeb topelt. Vähemalt on Kilo nüüd hakanud mänge lõpuni mängima, varem loobus kohe, kui vähe teravamaks läks või mõtlema pidi. Tahab ainult võita, aga selle nimel pingutada mitte. Ka mitu ratsutajat on öelnud, et tahavad ainult võita, mitte trenni nühkida. Võib-olla mingis paralleelmaailmas on see isegi võimalik. Teised jällegi... nühi või taguots otsast, aga võitma ikkagi ei hakka. Isegi mitte pensionäride klassis, sest ikka ilmub keegi veel vanem ja veel elujõulisem kusagilt välja. Möödunud nädalal nähtud 89-aastane triatleet ongi olemas. Huvitav, mis ma nii vanalt teeks, kas isegi pikutada jaksaks?

"Mine roni sealt üle posti," utsitas vanaema mind täna naabrite aeda lendava tülilahmaka järele minema. "Nad küll lubasid väravast ka tulla, kui miskit üle juhtub lendama, aga näe, roni siit!" Allusingi mahitamisele ja ronisin, hüppasin, maandusin... põõsasse, nii et see mul pool nägu ära kraapis. Valvekoerake tuli murelikult juurde, nuusutas üle ja nägi, et ma enam-vähem ikka ühes tükis püsin. Tagasi läksin väravast, nagu seda tsiviliseeritud inimesed teha tavatsevad. Pool nägu põles terve päeva valutada, teeb seda siiani, kuigi nüüd on juba öö.

*** *** *** *** ***

See ongi see imerelv. Lippaski nagu lubatud, aga kuidagi pisikeseks moondus seal vankri ees. Päriselt on kuidagi suurem või... Kaua ei saanud pealt vaadata, keerutav liiv tahtis silmad peast ja fotoka käest riivida. Uskumatu pinnas on sel platsil. Pole näinud, et seda kastetaks (ma ei viibi ka piisavalt tihti kohapeal), aga ta ei muutu kunagi lödiks. Kannab. Tümiseb ka, nagu kogu maa siinkandis. Paeplatoo vist. 

 Täna oli päevakavas metsatiir. Enam ammu ei käi kohalik rahvas metsas rohtu korjamas. Vanasti riisuti ikka lagedaks, olgu siis hein koduloomadele või puujäägid kütteks. Nüüd pole tihti kõrge rohu või võsa vahelt maad nähagi. Kõrvu igatahes näeb, kui just madalaid oksi ees pole. Mulle nii meeldivad need kõrvad, mustade äärtega. See suvi pole nad isegi ära pleekinud veel, kuigi päikest on olnud rohkem kui küll. Vähemalt tobepäevituse jagu. See on lumivalged jalad ja keha, kärsatanud pea ja käed. Käed olid veel otstest valged ka, aga siis loobusin mõneks ajaks kinnastest. Nüüd on ainult ühest otsast valged.  

Heinatajate asemel olid metsas noored. Tegid lõket, loopisid pudeleid puruks ja naersid. Mu pisike metslane tõmbus vedruna pingule. Venitasin ta lahti tagasi ja läksime koju. Päike paistis ta peale ja ta tõmbas koplis jälle mokatäie vett. Püherdades sai mõlemale poole üle selja lükatud -- tore, et ikka jaksab. Boksirežiimil katkine mära indles endiselt kõige pühendumusega, valvetäkk möirgas möödujate peale, boksidest vaatasid välja imearmsad eestikad ja üldse oli kõik nii tavaline ja rahulik.

Külaline

"Ega see kaugele ei jää? Ma tahan filmiks tagasi jõuda." Kui just keegi helistama ei juhtu, on kirgede torm vanaema õhtu tähtsündmus. Vantsime kambakesi mõnisada meetrit kruusateed, ronime üle raudtee -- rongi ei tule -- ja veel paarsada meetrit metsavahel, kui tall juba paistab. Lõhna on tunda veidi varemgi. Teel on surnud uss. Hõbehall. Putukad tassivad tükikesi minema, silmad on juba tühjaks näritud. Lükkan laiba teelt kõrvale -- vaskuss! Ai kui kahju, nad on nii ilusad, eriti elusana. Ei teadnudki, et nad alt hõbedased on. 8 minutit koos vaarika-maasikapeatusega. Vanaema arvutas kohe kokku, et 17:20 peab tagasi minema hakkama. Võib ka mõni minut hiljem, sest algul näidatakse eelmise osa juhtumisi. Lõpp on see kõige tähtsam!

Hobune tuleb koplis vastu, vanaema tahab kohe aiast kinni krabada ja pildistada. Elektrikarjus võib küll välja näha nagu tavaline nöör, aga laksu annab tõhusamalt kui kaklevate laste labajalad. Puhastada pole siidiselt kehalt suurt midagi peale magmisjälje kanni peal. Järelikult tunneb end piisavalt turvaliselt, et külili visata. Või siis on puruväsinud olnud. Sadulavöö ulatub napilt kinni, lammas võtab palju ruumi. Hobusele meeldib lammas, hea pehme. Isegi mul endal on pehmem istuda, kuigi lammas on hobuse ja sadula vahel. Ainus jama on, et sooja ilmaga kipub lammas läbi vettima.

Näitan vanaemale, kuidas hobune liigub edasi-tagasi-kõrvale ning pöördeid esi- ja tagaotsal. "Taltsas nagu mõni koer," arvab ta. "Kuidas sa seda õpetad?" Seletan paari lausega ära, kuidas. Heh, ei, tegelikult muidugi mitte. Ma räägin küll hirmus palju vahel, aga Nii palju küll mitte. Vanaema muudkui pildistab ja ma kujutan ette, millised üksiku kuke pildid seal klõbinal valmivad. Hobune on vahva, aga pikalt ei taha teha, sest homme on trenn. Eelmised aastad on samamoodi läinud: alati satub mõni külalistreener talli just siis, kui ma seal kõigest väest puhkan. Praegune laks on valusam kui eelmised, nimeliselt -- Marika. Kurjem kui restoranikriitik, aga jube hea silmaga. Sõnastas ära selle, mida ma ise videoid vaadates imestanud olen, aga pole taibanud parandada: toetun kurvis välimisele per*enukile, mitte sisemisele! Isegi mu hädised siputavad katsed tagumikukonte õigesti sättida annavad kohe tunda. Tagumine jalg saab nüüd kõiges rahus alla astuda. Kogu tuhk, mida pähe raputama peaksin, matab minu ja hobuse üleni enda alla. Minu puhkus bikiinide ja päevitamisega kipub millekski muuks moonduma. Tegelikult mul pole bikiine ja päevitamine ei meeldi. Parim vedelemine on hoopis varjus ja võrkkiiges.

Vaimustunud vanaema kappab juba metsa poole, on oodata tormilisi kirgi. Lapsed on hobukarussellis keeruliseks läinud, ka need sörgivad tal sabas minema. Mina veel jalutan ringi, pesen hobuselt sadula maha ja valmistan talle söögi ette. Kuni hobune kuivab, lähen vanaema rõõmuks junnijahile, kaks kilekotti ja hõreda naeratusega hark kaenlas. Kougin junnikesi kui kookosküpsiseid liiva seest. Üks vedelam pätsike toob meelde ussisõnade mängus s*tapiruka kaardile kirjutatu: see pole s*tt, see on sokulaad. Tegelikult on muidugi s*tt, ratsahobuse oma pealegi.

V ja A toovad koplist imelise vankrihobuse. See on salarelv. Pealtnäha aeglane ja sõbralik hiiglane ja tegelikult nii ongi. Ainult kui vankri ette saab, siis tõuseb lendu. Nii nad räägivad. Eks ma homme vaatan, kas päriselt on ka nii. Tahaksin ka kellegagi vangerdada, aga soov pole veel nii võimsaks kasvanud, et seda päriselt proovida. Varustust mul ka pole. Saan pidi alustuseks kõige sobivam veo-objekt olema. See ei lähe ümber, ja kui läheb, tõuseb õigeks tagasi. Enne seda lohistatakse vana rehvi, uuest oleks kahju.

Viin hobuse koplisse parmudele tagasi, aga nüüd juba kergelt maitsestatult. Loodetavasti ei meki enam nii hästi. See lükkab nina mõtlikult veevanni ja imeb mokatäie, kuigi on just boksis ennast täis tõmmanud palju puhtamat vett. Läbin kodutee pirukakotte käte otsas tasakaalustades ja juba enne kui vaarikad paistavad, kuulen vanaema elavat jutuvada. Selge, seekord on telefonikõne. Räägib, kuidas hobune on nii taltsaks tehtud, nagu oleks ta koolis käinud. Muud teemad jooksevad kõrvust sisse-välja jälgi jätmata. Õhtusöögiks on jälle kartul-kaste-liha. Ma Lähen Siin Paksuks. Iga hetkega paksenen. Kodus võin kolmest korralikust söögikorrast ainult unistada. Seda lihtsalt ei juhtu. Kunagi. Mängime scrabblet. Vanaema teeb rekordeid, mõned korrad skoorib juba rohkem kui 10 punkti korraga. Lapsed mängivad üksteise selgroogudel jalaorelit. Langeb tähti. Noorema tähealuselt. Soovin, et nad üksteist maha ei tapaks. 

 

Rotilõks

Pisike jaanireis ja rotid jälle jooksus. Tipikas, kes muidu naljalt oma ninagi ei näita, on osav uksemuukija. Hiirekese saime muidugi kohe kätte, aga Tipikas jäi esialgu metsikuks. Mõne päevaga liikus köögist läbi 10kg maasikaid, biojäätmete kott sai nende sabasid täis. Tipikas käis neid öösiti revideerimas, misjärel köögipõrand nägi välja nagu rohelilleline aas.

Et lapsed kodus niisama igavlema ei peaks,  sai neile ülesanded mõeldud. Igasuguseid põrandapühkimisi ja paberijäätmete väljaviimisi ja mis kõik veel. Tipika püüdmine oli ka nimekirjas, tasuks 30 minutit arvutiaega. Eile õhtul oli üks tobenaljakas film, kus üks nahkmees äkki maratoni jooksma hakkas. Tal oli sõber ka, kes tegelikult on muidugi Black Books raamatupoe omanik, aga seda nad seal filmis millegipärast justkui varjasid. Jäin vaatama, et millal nali raamatupoodi jõuab, aga tuli hoopis Tipikas. Läks oma puuriõega midagi arutama, aga mul hopsti köögiuks kinni seepeale -- enam ei lähe sa mul pliidi taha kükitama! Hiilis kusagil voodi all hoopis ringi ja pidin teda öösel veidi sõimama ka, et jätku mind rahule. Tipikas kuulas sõna, läks jälle puuri ümber rallima ja sealt ma ta sabapidi kinni saingi. Piiksus pahaselt. Ja hakkas jooma. Hiljuti oli kusagil -- haa, meenus, lapse koolipäevikus -- faktina kirjas, et rott suudab kauem joomata olla kui kaamel. Tipikas igatahes sellist huvitavat omadust demonstreerida ei kavatsenud. Hommikul teenisin Tipika püüdmise pealt järgmised 30 minutit (võinoh, oleksin võinud teenida, kui ma iseenda laps oleksin...). See oli traadi jälle lahti kangutanud ja toanurka tapeedist pesa ehitanud. Pissis mu peale karistuseks, et ma ta pesaehituse pooleli jätsin.

Hobune on vahva vahelduseks. Eriti selles mõttes, et ta pole enam tükk aega longanud. Ilmselt oli koplisõbralt saadud pauk või mõni halvasti kabja alla jäänud kivi, mis tallaaluse hellaks tegi. Galopi nullis küll ära see paus. Polnud teist ju ennegi eriti, aga nüüd on makaronipidu. Uskumatu, kui kiirelt musklid jalga lasevad, kui selleks võimalus antakse. Vähemalt on hobune hoogu täis. Ei saa ju seisma jääda, kui vereimelised raketid aeglasemal käigul kerest tükke välja saagima hakkavad. Mul on üks kuivatatud varblasesuurune parm kusagil topsis ka, hea mikroskoobiga vaadata. Midagi muud ma ta'ga nagunii teha ei julge. Võibolla peaks mingi näidispoomise tegema ta elusatele sõpradele. Mul onu rääkis, et prussakas tuleb kinni võtta, peene vitsaga läbi peksta ja siis jälle lahti lasta. Et küll siis teistele räägib, et jama koht on, kerekat saab. Kunagi lasnamaal olid prussakad, aga ei olnud kellelgi aega neid seal piitsaga treenida. Millal ma viimati prussakat nägingi... njaa... loomaaias!

*** *** *** *** ***

Need miniahvid muukisid ennast jälle lahti, enam ei saa traadipusa peale ka loota. Pärast popikate laulupidu magasime kambaga sisse, hiired laiali, külmkapp sulas, asjad pakkimata. Saime 8 asemel alles 10 liikuma. Kuna külmuk ka pärast kiirülevaatust elumärki ei näidanud, tuli veidi kraami päästa. Sai kiirelt keedupelmeene ja ahjupelmeene ja lehttaignasse keeratud moosi küpsetada. Kiirustamine on vastik. Hammastega ahvid jäid vabadusse ja panime kiluvaraste maa poole ajama, esimene kohtumispaik Cesis. Või siis Võnnu.

Neil on seal üsna Eesti moodi asjad -- turisti seisukohalt. Igasugused sildid, viidad ja kirjeldused on ainult kohalikus keeles. Toidukaubad veidralt kallid. Külad tühjad, majad madalad. Juhiste küsimise peale öeldakse, et ei tea. Kohe midagi ei tea. Seda ka mitte, mis kusagil kümne meetri kaugusel toimub. Midagi on natuke teisiti ka, näiteks lilli ja niisama kaunistusi on seal igatahes rohkem ja puud teeäärtele väga lähedal. Linnasisene kiiruspiirang 30 km/h on väga levinud nähtus. Mul pole autol nii aeglast käikugi... Ühe linalaka olid kämpingupidajad põõsasse unustanud, rangid kaelas ja ader taga. Toksisime sulgpalli. Kõrval jooksis maantee, mille ületamiseks tuli korralik hoog sisse võtta. Teada saime seda, kui keegi kohalik meid kõiki korraga alla ajada proovis, tuututas ja hoogu juurde pani. 

Täit reisikirjeldust polnud plaaniski kirja panna, aga pullitaltsutamise ja ülepeakaela mäest allaveeremise mainin möödaminnes ära. Nii ja naa, trallallaa, olgu kõik reisikaaslased hea sõnaga meeles peetud ja tänatud.

Kunagi hiljem jõudsime talli kaudu koju tagasi. Hobune oli vahepeal tiineks jäänud, ja kuidagi veel nii, et juba kahe kuu pärast peaks järelkasvu näha saama. Kui nüüd just kõhu suuruse järgi oletada. Ja hobuse soole erilist tähelepanu mitte pöörata. Tõenäoliselt oleks need järeltulijad siiski pruunid ja koondunud ebamäärastesse hunnikutesse... 

Kodus polnud külmuk iseenesest tööle hakanud. Kui lülitiosa oli tükikesteks lahti lammutatud ja korrasolekus veendutud, selgus, et tegelik häda on katkinäritud juhe. Kuidas Nad Närivad Voolu All Olevaid Juhtmeid Laksu Saamata? See oli juba kolmas. Läpakas ja moblalaadija olid enne ohvriks saanud. Miski krabises selja taga -- hiireke vedas kruvikeerajat kapialuse poole. Napilt sai selle ta hambust kätte. Ju ehitavad midagi talvekindlat, olid seinast krohvitükke ka minema tassinud. Hopp, ja juba oli külmuka lüliti ka minema tassitud. WT*? Meie parima puukulbi olid ka ära söönud! See oli nüüd küll viimane piisk, kiskusime kapid seinast ja pagulased läksid luku taha. Seekord keerasin kuue traadiga uksed kinni. Näksigu seda.