Õgardid

Kuna mu ratsanik hüppas alt ära, siis hüppasin ise ka -- piletilevist läbi, et kas veel on kohti Black Booksi Bill Baileyt vaatama. Viimastes ridades oligi veel natuke ruumi, niisiis minu võit, aga temale justkui kaotus -- Dylan Moranile, kes saali ääreni täis tõmbas eelmine aasta. Nagu plaanis oligi, sai naerda. Isegi nii, et pisarad pritsisid ja hingata ei saanud. Billi ajas ennast ka muudkui naerma, vahel omatehtud naljad, aga vahel ka meie publiku vastused esitatud küsimustele. Nagu et kui palju meil poliitikuid on -- 101 (nagu dalmaatslasi), et celebrity on eesti keeles "kuulsus" (see sõna tundus talle nii lahe, et plaanis endale teiseks nimeks panna), et meie kohalik kuulsus on Anu Saagim, kellest keegi ei tea, mida ta tegelikult oskab, aga sai kuulsaks talendisaates, mis tegelikult polnudki talendisaade, show toimus üldse Soomes ja ta isegi ei võitnud seda ja laulda ka ei oska, et meie rahvussport on suusatamine (teil pole ju isegi reljeefset maastikku) või et kuidas eesti keeles nimetatakse jalalaba pealmist osa -- üks pakkus, et pöid ja teine, et päkk, mispeale keegi publikust hüüdis "lies!" (valetab!). Tore onu oli, mängis pille ja puha. Pasunamasinat ja erinevaid kitarrilisi, flööti ja süntekat. Lõpuks veel uuris, kas meil on talle midagi lõpetuseks öelda ja keegi hõikas "don't go!", mispeale vastu tuli, et "that's the nicest thing anybody has ever said to me" ja publikust hõige "lies!".

Nii palav on, et enne õhtut pole üldse mingit olemist. Kontoris konditsioneeriga saab muidugi hakkama, aga enne ja pärast toimub üks korralik kapsastumine. Soojast napakas või nii. Niimoodi pole mõtet hobust ka taga ajada. Üks teine päev pakkusin jooksmise vahepalaks hobusele mõttetööd: seina ääres tagumine ots sisse. Mina näoga hobuse poole ja stekk suunatud tagumentose poole. Millegipärast on hobusele täiesti loogiline sellises olukorras piitsa poole astuda, ei pea vastugi minema, teeb aga rahulikult oma ristsammu.

* * *

Nüüd ähvardatakse, et soe saab otsa. Ilmatädi väljendus isegi umbes nii, et suveriided võib nüüd tükiks ajaks kappi panna ja ära unustada.
 

Kohalikud hiired igatahes teadsid, mis külma vastu kõige paremini aitab -- ikka korralik sööming. Vohmisid seal kahekesi ennast ümmarguseks ja pidid just peale jooma, aga näed, ei saanudki enam kotist välja. Ei saa öelda, et kotisuud lahti jättes palju loomasõbralikkuse punkte saaks -- noh, hiirtele süüa pakkuda, seda küll, aga siis oleks pidanud redeli ka jätma, muidu kempsutavad mõne hobuse söögi keskel.

Hobune paisub koplis nagu ikka keegi, kes tarbib rohkem kui kulutada jõuab. Nautigu aga, kuni putukad kurjaks lähevad. Siis enam niisama paigal olla ei kannata. Soojaga ülbeks läinud tiivulised on praegu mõneks ajaks tuure maha võtnud. Külalisratsanik käis ka ära, täitsa tore oli üle tüki aja kõrvalt vaadata ja unistada, et mida kõike teha saaks, kui ise ka saaks. Praegu saan ainult kinno minna ja "Hobustest ja inimestest" asja ära vaadata.

Ei me ette tea

Selles elus, mis vahel kõige pärisem tundub, ei surnud ma siiski ära. Sain hoopis pikalirežiimile ja igasuguste tegevuste keelu, päris pikk nimekiri oli... ratsutamist polnud sees, hahhaa! Pikemalt siia nagunii ei pane, aga vähemalt esialgu on kõik elusad ja terved, isegi kui ühel hommikul tekkis väikene kahtlus, et jooksen verest tühjaks

* * *

Lapsed ja võtmed on ilmselt sama laenguga -- tõukuvad. Eriti õues.

* * *

H käis hobust taga ajamas. Ta ei tunne hobust tavaliselt ära ja peab tunnusmärke telefonipidi alati üle küsima. Kindlaim on valida see, kes kõige kaugemal on ja teeb pingutusi, et seda positsiooni säilitada. Sellekordse tagaajamise ja jooksutamise tulemusena regas H ennast tartu maratoni pikalt jooksudistantsilt lühikesele ümber. Võibolla peaks talt tihemini tagaajamisteenust tellima, siis ta saaks aru, et niisama jooksmine on hulga lihtsam kui hobusega, olgu järel või kõrval.

Niisugust luksust tavaliselt pole, et keset tööpäeva saan netist online-võistlust vaadata. Nüüd sain. Grete ja Talent olidki kohe esimesed, kellele pihta sain. Oleks-poleks see kahe tagant seeria ja lõpusirge paremini välja tulnud (esimeses viga ja teisel hakkas vihma sadama, rahval tulid varjud välja, hobune keeras viltu) ja küljendustel tagaots rohkem vaeva näinud, siis oleks arvatavasti nii mõnegi koha võtta ettepoole tulnud, aga niisamagi oli täiesti nauditav esitus. Hea tasakaal ja kõik sujus ja -- nemad igatahes on selles tiimis, kes teevad õiget piaffeed. Sellist, kus tagumine ots kannab esimest, hobune "kükitab" ilma mingi rebimise ja rapsimiseta. Tubli töö! Ei jõua suve ja lausa kahte meie esindajat Prantsuses ära oodata. Seda koledam on see "teine seltskond", kelle piffis tagajalad kere alt kaugel maas esiotsast hulga kõrgemale kõksivad, rütmis ei püsi ammugi. Ühe sellise puhul nimetati treenerit, S.J-d, ja seepeale oli kohe selline "aa, no siis muidugi"-reaktsioon. Võitjaid eristas otsusekindlus, täpsus ja väljapeetus, aga kahjuks ka vilets pikendatud samm. Õnneks see siiski norm pole, et kõrgemal tasemel enam eriti ei sammuta, näidati ikka ilusaid ka ette päris mitu tükki.