Tuesday, November 29, 2016

Best foot forward

Laupäeva hommikul kallati Säreveres õppeklassi lauale kohvritäis kapju, enamasti laminiitikutelt korjatud. Üks terve ja ilus oli ka. Pikuti poolitatud ja lakitud, et korralikult näpuga järge saaks vedada, et kus mis luu ja kiht on. Kui see laud oleks ette teadnud, mis õhtul veel juhtuma hakkab...

Nick Hill ja Ralitsa Grancharova, üks šotlane ja teine bulgaarlane, üks sepp ja teine veterinaar, aga mõlemad rõhutasid, et kabjahooldus algab toitumisest. Käivadki sellise tandemina mööda ilma ringi ja vaba aega olevat viimati olnud korraks kolm kuud tagasi. Ralitsa rääkis, et kuna Bulgaaria selline vaene maa on, siis palutakse tal tihti hobuseid diagnoosida ilma kallite abivahenditeta nagu ultraheli või röntgen. Ehk siis lihtsalt silmade ja käte abil. Pärast sissejuhatust kolisimegi maneeži ümber, et seal ühele hobusele ülevaatus teha. Järjekord oli midagi taolist: üldmulje - karvkate - hambad - limaskest - silmad - kõrvad - lümfisõlmed - hingamine (stetoskoobiga kummaltki poolt kopsu eri osadest) - pulss (lõua alt või küünarnuki tagant) - seedimine (kummaltki poolt 2 kohast, koputamised gaasi tuvastamiseks) - kaelalülid - selgroog - esi- ja tagajalgade liigesed (kas liigeste vahel on piisavalt ruumi, kas üleminekud on paralleelsed, kas on luustumist) ja lihastik (kas on sümmeetriline ja kas kummalgi pool jalga samas toonuses) - kehatemperatuur. Selle ja ka järgmiste hobuste puhul oli selgelt näha seost valusate kohade ja/või kehaliste iseärasuste ja kompensatsiooniks kasvatatud lihaste vahel. Kui junn kukkus, siis esiteks tormati seda uurima ja nuusutama, alles hiljem koristama.

Tuligi kapjade kord. Nicki varustuse hulka kuulusid erinevad tangid, saeteradega raspel (ei pidavat puru külge võtma ja kestab kauem kui tavaline), kipsiriiv (superleid, jube mugavalt sai mustang rolli teha ja üldse siluda, terad on kergelt vahetatavad ka), kabjanuga, marker (päkkade kõrguste märkimiseks mööda tuubuleid, keskjoone, max võimaliku mahavõtmise, kandva osa pöördekoha märkimiseks),  mõõtmisvahend (ära usu silmi, ütles Nick. Oluline on funktsionaalsus, mitte silmailu), teritaja, nöör (seda meil kordagi vaja ei läinud). Põhijuhised olid, et maha tuleb võtta kõik üleliigne, millest (enam) tuge pole ja alles jätta kõik vajalik ja tugev. Sarvtalda ja kiilu enamasti ei puutugi, sarvseina kaugemale kui tald maha võtta ei tohi (v.a välisäärest mustang rolli jagu) ja sarvsein peab jääma ühtlase laiusega tervena kabja ümber toeks.

Nick on nii suur rauavaba kabjanduse fänn, et käib ise ka pooleldi paljajalu. Väidetavalt talle peale ei astuta. Istus oma lühikeste säärtega seal hobuse all nagu tooli peal. Üks õppuritest proovis ka, aga sama poosi üle 5 sekundi hoida ei jaksanud. Põhiboss, mis asju dikteerib, on valgeviir. Mis pole enamasti kuigi valge. Täiesti tervena on ta pigem kollakas, või igatahes kollasem kui sarvseina sisekülg. Rebendite ja eraldumise korral on ta ju lausa must. Võta nüüd kinni siis, miks talle selline nimi pandi.

Pärast söögiotsinguid ja ka leidmist (Türil pizzakioskis tegid vähem kui poole tunniga 5 pizzat valmis, mismoodi?!) rääkisime hobuste söötmisest ka. Et mida me söödas näha ei taha. Alfalfat, hernest, ristikut (liblikõieliste kogus söödas võiks alla 2% jääda), maisi, sojat, siirupeid, nisu, köögiviljaõlisid, rapsitooteid, pärmi. Ega sinna lubatud asju kuigipalju jäänudki. Küsiti ka tatra kohta, aga seda nad üldse ei teadnudki, et mis see on. Tundus nii uskumatu ja endal tuli tatrapudru isugi peale (järgmisel päeval tõmmati tatar korralikult liistule, koostis sai üksipulgi üle vaadatud). 

Päev oli juba pikk, aga põhiüllatus oli veel ees. Veel kapju. Õigemini jalgu. Külmutatud selliseid.

Kõigepealt ladus publikum tähelepanekud letti, siis märgistati olulised kohad markeriga ja asuti nüsima. Vähemalt see hobune sai endale pärast surma korralikult trimmitud jala.
 
Teine oli tupsujalg, eesti raskeveoka oma. Ei saanudki teada, millesse ta suri, loodetavasti mitte eemaldatud jala tõttu verekaotusse. Kuigi tohutult üle kasvanud, oli alt välja tulnud kabjamaterjal täitsa korralik, terve ja tugev. Isegi viltu polnud eriti  kasvanud. Sai seegi trimmitud, aga kas siis rahvale sellest piisas! Nüüd toodi välja saed. UUH.


Kuni kabja kallal kena trimmimistööd tehti, polnud seda tasapisi verd tilkuma hakanud (noh, sulas soojas toas) jalga liiga kurb vaadata. Kui aga jõuti sellistesse sügavustesse, kus elus hobune oleks väga kindlasti väga palju haiget saanud, ei olnud enam kerge. See oli nii sürr olukord. Mehed saagisid, nii et higimull otsa ees. Hobuse riivimise hais segunes nurgast tuleva lõhnaküünla toodanguga ja hobuse oma võitis mäekõrguselt. Ka avatud aknaist ei olnud suurt abi, hingasime seda hobust sisse seal. Maha langes hobusaepuru ja natuke oli seda ka saagija kulmu küljes rippumas. Mitu seibi sai maha võetud, kuni kabjaluu välja paistma hakkas:
Ja ka sellest ei olnud veel küll, kabjapadi, süstikluu, kõõlused -- kõik said välja kougitud. Pärast oli mitu kühvlitäit hobupuru põrandal laiali, inimesed põlvili sees. Ei tea, mis hasart seal tekkis, aga järgmise päeva hommikusse plaaniti uus saagimine teist telge pidi. Jalgu oli saadaval täitsa mitu tükki. Läksime laiali, mõned jäid ka kohapeale ühikasse ööbima.


Pühapäevaks oli plaane nii palju, et kõik kavasse ära ei mahtunud. Saagimine jäi ära. Käisime läbi söötmisjuhised kõhnadele ja rasvastele laminiitikutele ja tervetele, noortele ja vanadele. Arutasime, milline on ideaalne koppel ja üldse pidamistingimused. Vesi, hein, sool kõlas nagu mantra. Rauda on liiga palju, vaske ja seleeni vähe, oomega kolmed ja kuued, see oli üks lõputu jutt. Lõpuks oli tunne, et midagi hobusele süüa anda ei tohi ja jalad on ka pekkis. Tõenäoliselt isegi laminiidi äärel, sest õuntega ma viimasel ajal kindlasti kokku hoidnud pole ja talvevorm on palju ümmargusem kui suvekas. Järgnes veel ülevaatust ja kabjaviilimist elusate hobuste peal. Stetoskoobi otsa näpuga katsuda ei tasu, isegi kogemata. Hea, et kõrvas trummikiled terveks jäid. Õhtuks olin nii sodiks väsinud, et ei mäletagi, kuidas koju sain. Nii palju oli, et trenniriided olid kaasas ja talli ma jõudsin enne selle kinnipanekut, aga sõitjat must enam polnud. Kuidas ma saan talle õuna mitte anda, kui ta sellise näoga otsa vaatab? Peab südame kõvaks tegema.


Tuesday, November 22, 2016

Tükike kellegi teise loost

Kunagi ammu, kui ma ise olin agarasti ametis mõni kuu vana olemisega, võitles mu onu kusagil Siberi avarustes "sõjaväes" olla. Tegelikult tegid nad seal ränka  tööd, ilmadest ja oludest hoolimata. Oli sealt kodustele kirjutanud nii (kirjapilt muutmata, nimed täpitatud):

Tere, Kodu

Kirjutan siis jälle ühe kirja. See on mõeldud ka A******le ja K**le ja vanaemale ja ka kõigile teistele, kes on huvitatud sellest, mida ma teen ja kuidas mul läheb. Aitähh kirjade eest. Sain need kätte. Kirjutage mulle palun samal aadressil. Töötan raudteel. Põhiliseks tööriistaks on labidas. Hakkan juba nagu ära harjuma, aga jube on mõelda, et ees on veel rohkem kui 22 kuud. Praegu on siin jubedalt sääski. Ilmad on muidu suvised. Kord on range. A***** tahtis teada, mis meile süüa antakse. Hirsi ja tatra putru. Korralikust lihast ja troopilistest puuviljadest ei näe isegi unes. Natuke lähemalt meie elust. Äratus on kell 6:00. Kolme minuti pärast rivistus, siis hommikuvõimlemine, peale seda kuni kella kaheksani on rivi.

Siis hommikusöök ja peale seda viiakse meid tööle. Tööd on alati palju. Praegu betoneerime raudtee ja maantee vahelist maad. Kell 1:00 on lõuna ja siis kuni kella 20:00-ni jälle töö, peale seda on õhtusöök ja rivi kuni kella 9:30-ni. Siis on veidi vaba aega, et puhastada kirsad ja õmmelda uus krae. Kell 22:00 läheme magama. Kuid peale 22 tavaliselt peseme põrandat. Igal pühapäeval läheme kinno. Mustadega on asi nüüd rahulikum, aga ilma rusikateta ikka läbi ei saa. Üldse on meil määraval kohal rusikad. Ilma nendeta ei saa kohta ei bussis ega kinos. isegi Raha ärge ümbrikus saatke, vaid ametlikult ja mitte üle 5 rubla. Ja veel üks palve. Kui te mulle kirjutate, pange kirja sisse ka puhas ümbrik. Siin pole ümbrikuid kusagilt hankida. Ja pange ka minu foto. Kirjutage lähemalt kõigest, (kuidas S****l tunnistus oli, kuidas läks Võrumaal) üldse kirjutage kõike. Ja las A***** kirjutab ka. Mul pole alati võimalik vastata, aga ärge te mu vastust oodake, muudkui kirjutage. Ja veel pange kirjade sisse mõni postkaart Tallinna pildiga või mõni foto. Need valmistavad mulle alati rõõmu.

Täna on pühapäev, 8. juuli. Praegu on veidi vaba aega, siis algab rivistus. Meie rühmas on kümme inimest, 3 venelast, 3 aserbadsaanlast, 1 kasahh ja veel kaks ei tea kust ja siis mina. Ah õigus, A***** küsis sauna kohta. Igal reedel on ette nähtud saun, kuid pesta pole seal suurt võimalik. Pisike ruum ja korraga tormab sisse üle saja inimese. Kausse on veidi üle 20ne, aga need lähevad kõik vanade sõduritele ja pesemiseks on aega 20 min. Aga pole viga, peseme peale öörahu kraani all. Magan ülemisel naril. Mis puutub seersantide kooli, siis ma ütlesin ära. Võimalik, et tegin valesti. Mul oleks seal jube raske. Seal on igasugu eksamid ja ma ei oska ju vene keelt. Poole aasta pärast on võimalik jälle minna, siis võib-olla lähen. Eks näis. Ega see seersandi auaste siin nii väga kiiduväärt olegi. Praegu on juba õhtu, varsti on meil õhtusöök ja peale seda vist kino. Teate, võib-olla on teil mulle võimalik väike pakk saata. Kui, siis saatke mulle suitsu (midagi odavamat "Priima") ja paar pakki "Ekstrat" või "Leeki" ja veel kommi, sääsetõrjekreemi ja žileti aparaat. Kui te ei saada, pole sest katki midagi. Noh, ega midagi, pean lõpetama. Tervitage kõiki minu poolt, jään vastust ootama. Ja las A***** kirjutab ka ja S**** ka jne. Soovin Teile kõigile toredat suve ja meeldejäävat puhkust.

V*****


---

Leidsin selle kirja paar nädalat tagasi ühe vana kokaraamatu vahelt. Mul oli täiega tore onu, temaga sai alati nalja ja lugusid rääkida ta juba oskas. Tema õpetas mulle, kuidas pajupilli teha ja võilille varrest ka. Siberist tõi ta kaasa külmakahjustustega jalad ja nässukeeratud kõhu, aga sellest ei teadnud mina varem midagi. 
 

Sunday, November 20, 2016

Unenäomaailm


***

Suvel saadud auhind röökis kord riiulis, kord põrandal, et ta tuleks ära kasutada. Kuna koolivaheaeg on selline kaduv nähtus, pakkisime kiiruga kõik, kellest jõud üle käis, autosse ja põrutasime põhja. Kuigi ma ise seekord roolist pääsesin, on pimedas sõit alati ebameeldiv: lugeda ei näe, iga puhma varjus ootavad loomad, et saaks teele joosta ja peab valvama, et juht magama ei jääks. Tabletti ka ju enam pole, millega meelt lahutada ja saateid järelvaadata. Hommikupoole oli väike onu teises toas karjuma hakanud, et katki ja katki. No mis see on siis katki, miks karjud? Oligi tablett, kahes jupis, mis enam kokku ei hakka. Rongivideotega on seega lõpp. Kuidas ma nüüd viis minti rahu saan? Pikemad autosõidud edaspidi? Instant silence toode läinud! Noh, igatahes, keset ööd demonstreeris kitseke, kuidas "metsloomad kunagi tagasi ei liigu, ainult edasi", nagu sõiduõpetaja rõhutanud oli. Tõepoolest kimas ta ainult edasi, eriti kohe pärast seda, kui üle tee jõudnuna ümber oli keeranud tagasi tee poole. Jõudsime napilt eest tõmmata. Hiljem panime vanaema pannkoogid nahka ja siis talle kappi ja koridori mõned LEDidega valgusribad. Kaua sa ikka jaksad mingeid purke taskulambiga taga ajada. Kunagi pärast seda käisime Heurekas ka ära. Praegu on neil püsti talisporditeemaline ekspositsioon. Küll oli tore emalt suusahüppes pähe saada. Tegelt?! Laskesuusatamine tuli terake paremini välja, eriti see laskmise osa, aga bobitamine küll minu ala pole. Kügele kastikeses ja oota raja lõppu. NIII põnev. Kui päris slaalomis samamoodi pööraks kui seal simulaatoris, siis heal juhul 10m püsiks jalgadel, edasi oleks ainult veeremine. Keerad sa jah nii uimaselt mingid jalad suure hoo pealt sõidusuunaga risti, pool keret kaasas. Tahaks endale ka sealset kohvilaua-kujulist puutetundliku ekraaniga asjandust. Koos selle putukate tagaajamise mänguga muidugi.

***

Väike troll muidu väga lauseid moodustama pole õppinud, aga kui ükskord kommi sai, siis lippas ringi nagu vedrujänes ja nuias: "Timm, anna kommi!". Üksikuid sõnu tuleb aina juurde, kordab järele ka meeleldi kõike. Tirib magaja voodist välja ja kiidab, et tubli (ei saa küll aru, kumb). Meil oli aastatega kogunenud saapakarbitäis üllatusmunade sisusid. Seisid seal kokkupandult niisama. Kuni väike onu nad avastas. Algul oli ettevaatlik mäng lühikest aega korraga ja karbi juurde minek oli eraldi sündmus. Tasapisi hakkas ise karpi kapi otsast alla tirima ja suurde tuppa tassima. Ja siis jubinavihmasid korraldama. Ei tea mina, miks mängimiseks on vaja kõik põrandale hunnikusse kallata. Oleks siis et üks hunnik korraga, aga ei, seljakotitäis legosid ja mänguasjakastid ikka ka. Ma pole ise mitte ühtki mänguasja väikesele onule ostnud, aga kuhilad, mis ta igalt poolt kokku ajada oskab, on muljetavaldavad. Ei pea isegi mänguasi olema, et pildumisrõõmu valmistada. Koolikotte kangutab tühjaks ja pinaleid, pliiatsiämbri kallab kummuli, markeritega värvib näppudele näod peale ka (no vaatasime ükspäev näpujukude pilte... eioleksvistpidand).


***


Ma ei saa üldse aru, mis valu on seda metsa nii hullunult maha võtta. Eelmisedki tühjendikud pole veel tervenema hakata saanud. Nn seemnepuudeks jäetud õnnetud on ka ümber kukkunud, ei jaksa üksi seal tormis võidelda. Trennikünka otsas pole enam kändegi alles, seal on juba täitsa sile maa.

Talveks on tallis jälle vahelduvvool. Kord on, kord pole, ilusti vaheldumisi. Rahmeldad parasjagu kontragalopis ja jälgid kõiki ülejäänud seitset ratsanikku, et trajektoorid ei ühtiks -- ja pauhti pime kui kotis. Olevat eelmine nädal hüppetrennis ka juhtunud... uhh, jube mõeldagi, mis sobiva ajastusega korraldada annab. Iseenesest pole külmal mingit elu muutvat kangust veel olnud. Öine kümme miinust on hommikuks nii kuue peale läinud ja mootor ka veel käivitub. Just oli uudis, et Tartu maratoni rada on täies pikkuses sõidetav. Nüüd juba!

Sees ratsutamine on kohutavalt tüütu. Tundub, et meie niigi väike maneež muutub iga kasutuskorraga aina väiksemaks. Karvik ju kardab seda tribüünipoolset otsa ja puhiseks parema meelega teises otsas, kael püsti ja ninaaugud suured -- ukse taga ju krobiseb miski! Ja raudselt on seal ääre taga mõni suure mänguautoga laps-hobusööja! Ja lumised traktorijäljed! Kuku istuli, see on kindlasti palju ohtlikum materjal kui see, mille sees ta pool päeva müterdab ja mille alt murujäänuseid välja kaevab. Enam ei mäletagi, millal viimati tõeliselt tore ratsutada oli. Kindlasti kusagil õues. Lõdvestatus my-karvane-ass.


***

Esimene kolmest novembri põnevikust on nüüd möödas. Kahel päeval kogunes Väänasse korralik saalitäis rahvast, rohkem kui muidu sellistel üritustel. Esimesel päeval korrati koolisõidu põhialuseid ja teine päev oli noorhobuste teemade päralt.

Käisime jälle üksipulgi läbi treeningskaala ja tema astmete kõikvõimalikud omavahelised seosed. Uut ei olnud, aga kordamine ka mööda külge maha ei jookse. Kui koolisõiduga mitte seotud inimesed võivad kergelt heita, et neid mingi skaala üldse ei koti (isegi kui kõiki ratsasportlasi tegelikult peaks kottima, natukenegi), siis tegelikult on osa treeningskaalast oluline ükskõik millise tarbehobuse tervise ja heaolu võimaldamiseks. Näiteks kasvõi kummalegi poole ühesugune painduvus ja külgede võrdsus on hea ju isegi künnihobusele. Uut oli seekord niipalju, et skeemide analüüsi alustasime lausa S-T-st. E-M-l oli Indiast näiteid välja otsitud. Soomes ei pidavat midagi sellist üldse olemaski olema (raske uskuda). S-T skeemid peaksid olema mõeldud just päris algajatele spordi nuusutamiseks. Hobuse kvaliteet on üsna kolmandajärguline, kuni tal lastakse rahulikult omas rütmis tiksuda. Ratsanikult oodatakse roolimisvõimet ja iseseisvat istakut. Edasi tulid juba ponimeistrid ja juuniorid jne. Eraldi pikem aeg pühendati jalavahetustele. Korrektne jalgade järjekord (kui ei, siis max 4), galopi kvaliteet enne ja pärast, otsesus, õlavabadus, jne jne. Üks suurima punktivahega harjutustest, sest nähtu oleneb isegi silmade pilgutamise hetkest. Mäletasin kusagilt trikki, et tuleb jälgida tagajalgu, siis näeb esijalgu ka. Vastupidi millegipärast ei näe.

Noorte hobuste päeva alustasime kollase ponitäkuga. Kui võistlemised algavad neljaselt, siis litsentse tahetakse varem ja see kolmene lapseke samm-traav-galoppis seal peaaegu 10 eest suure publiku ees, nagu poleks ta iial midagi muud teinudki. Nii loomulik oli talle see ratsutamise värk. Kuidas sellise kohta üldse öelda, et tal midagi puudu on? Selliseid ei tohiks nagu olemaski olla, aga näe, on. Edasi võrdlesime 4- ja 5-aastast Damon Hilli. Neljane pühkis ringi nagu mingi loodusjõud, kartis asju ja vahel tekkis hirm, et äkki ta ei saagi nurgas pidama. Viiene oli juba kenasti lihases ja tundus tsiviliseeritud. Pärast tuli veel päris hobuseid ka. Üks tahtis rahunemist, teine üles äratamist ja kolmandal oli kõhuvalu.

Ilm oli talvisest kevadisse pööranud ja teed olid jubedad sõita. Veel laupäeva öösel olime vanaemaga pagassi härmakarvaseid õunu --hobusele!-- täis ladunud, aga need pidid juba paari päeva pärast "tagasi kostuma". Niimoodi nimetas ta õunte söödavaks sulamist. Tagasi kostumine.

***

Hobusel tõmmati korralik tekk pooleks. Valge tont saigi hakkama. Nüüd on boksi ees kolm lipendavat koletist ja mina enam ei jaksa. Mis krdi valu on neid tekke rebestada niimoodi? Valge tont oli tegelikult juba pikemat aega hambaidpidi Metsiku tagumikus käinud (teistel ka), aga tekk oli enamuse rünnetest ära summutanud. Sai siis onuke mõneks ajaks teise aeda rahulaagrisse saadetud.

Teine novembri oluline asi on nüüd ka läbi. Animated Dreams. Ma olen seal eimäletagikuiammusest ajast iga aasta käinud, aga alles seekord hankisin passi. Lihtsalt see tavapileti hind on nii räigelt kallis. PÖFFil endal saab küll palju vähemaga hakkama. Misjaoks neid animatsioonifänne niimoodi ahistatakse?! Unenäomaailm... ma tunnen ennast seal nii koduselt. Ühel seansil tekkis üks mõõde juurde. Mu kõrvale prantsatas Jõhkralt Haisev Onu. Mitu korda valmistasin oma peas ette kõnet, midagi nagu et "vabandage, te haisete täiesti väljakannatamatult", aga lõpuks ikka ei tihanud. Äkki oleks võinud? Viimane nähtud asi oli mere äärde maha jäänud Louise'ist ja see oli üks paganama kurb lugu. Selline hetk oli, et memmeke pani end piduriidesse, lükkas trepiservale lahtise konservi koerale ja jalutas merre surema. Sest kui isegi koer on su maha jätnud, siis pole ju mõtet edasi elada. Kas päriselt üldse on mõni koer oma inimese maha jätnud? Seal ka ei jätnud tegelikult, aga võibolla oli see juba uni.