Thursday, November 2, 2017

Ok(sakohtadega)toober

Hobuseid külastanud lapsed saatsid õunu. Tegin vea, et võtsin mõned kilekotiga koplisse kaasa, kui üht kaasa kutsuma ja teist tervitama läksin. Terve kari tormas mulle peale nagu ameerika jalgpalli mängus. Suures sabinas kaotasin kinda ja seda otsides leidsin Röstri päitsed. Otsides juhtub tihti, et leiab igasugust muud kraami peale selle, mida vaja. Käisime E-ga 7 km ringil, tema Lendava Lohega ja mina Kollionuga. Kohtusime kolme koeraga, kellest väikseim -- ühtlasi julgeim -- jäi kiljatades Kollionu suure kabja alla. Kummikoer sai elu õppetunni ja kaks kriimu jalale, aga kondid olid ikka ühes tükis. Õnneseen. Vähemalt. Metsikuga tegime suure teo, kilomeetrise:

Vihm oli tükk aega tilkumisega tagasi hoidnud, aga nüüd pääses valla. Jubedamalt külm! Ei hakanud sadulaid märjutama, kihutasin mõlemaga lambanahal istudes ringi. Kollionu sai teha traavi kaudu jalavahetusi ringil ja Metsik kappas niisama taastumisrežiimil. Õunad on jube hea kütus, hobused töötasid mõnusalt. Isegi Metsik oli elav, parem hein lubab paremini hingata.

Ärevus. Astusin jälle mugavustsoonist pika sammu välja ja pean nüüd tagajärgedega tegelema. Enne veel tuleb üks märg nädalavahetus põhjas Rogainil. Ei imestaks, kui tuleb samasugune külmetamine kui eelmine aasta. Olen nüüdseks mitu korda järele proovinud, et suure varba küüs kasvab aastaga ühe terve pikkuse. Loodetavasti rohkem ei pea proovima. Panen topeltsokid.

Ei pannud topeltsokke, tundus niigi mugav. Küll ikka inimene võib alles laisk (ja loll) olla. Orienteerumine algas ootamatult sujuvalt, punktid kogunesid toreda kiirusega. Ja siis, pärast kolmandat tundi metsas ma eksisin muidugi ära. Rüselesime kaitseväe okastraadis ühelt ja teiselt poolt, kumbki polnud meeldiv. Vaevu olime ühest hädast pääsenud, kui sattusime kraavide võrgustikku, mida aitas ujumiskõlbulikuna hoida üks korralik koprakari. Neid pidi olema tuhandeid. Kes see tont muidu nii palju puid maha närida jaksab ja vett üles paisutada. Mine kus suunas tahad, igal pool on sügav kraav ees. Kui kuidagi üle pusida õnnestus, tuli vähem kui saja meetri pärast järgmine kraav. Ja nii mitu korda järjest. Kartsin, et pean äkki helikopteri meile järele kutsuma. Kunagi õnnestus siiski põhjasuunas sumbates mingilegi teele välja jõuda ja siis olime jälle järjel. Kukeseened korjasime kotti, pohlad ja mustikad kõhtu. Jõhvikapunktidesse ei sattunud, aga neidki olevat olnud tohutute väljade jagu. Kaheksast tunnist jäi veerand tundi puudu, jõudsime turvaliselt finišisse suppi, kohukesi ja saiakesi sööma. Jalad olid muidugi kanged, aga seekord polnud vähemalt midagi katki.

Kollionu on omast arust jube tark. Pakub muudkui asju, mida pole palutud. Mul on temaga tihti tunne, et ta ei saa mu märguannetest otse aru, vaid tõlgib neid kuidagi oma suva järgi. Second-hand hobuse võlud. No näiteks galopitõste. Ta on harjunud, et seda tehakse alati "õigest" jalast ja kui mingi tont kukil nõuab teisiti, siis ta otsustab, et ma eksin ja paneb ise midagi sobivamat. Jalavahetustega sama: neid tehakse ju ainult suunda vahetades. Muud variandid on täiesti jaburad. No on konservatiiv.

Elukorralduse muutuse tõttu vist enam päevavalgust nägema ei hakka. Talligi jõuan alles hilja õhtul ja peab rohkem kokkupõrgete vältimisega tegelema -- ratsutajarahvast on hulgi. Seinad ahistavad ja vihma aina sajab.

Põgenesin saritrennide eest maastikuringile. Uduvihm ja soe ilm, tee oli täpselt sobivalt käidav ja üldse oli tore. Kuni jõudsime põllu äärde tekkinud kollaste torudeni, mis maa alla kaevamist ootasid. Liiklusvahend ei allunud äkki enam juhtimisvõtetele ja pukitas piki talirapsi põldu kodu poole. Vihmane... no muidugi olin ma jälle lambakarva otsas ja seda ei hoidnud hobuse küljes mitte miski kinni. Lendasin, lammas hargivahel, põlvili põldu. Kuna nii üht- kui teistpidi oli tallini kolm ja pool km, siis hoidsin kõigest hingest ratsmetest, et sõiduk minema ei pääseks. Teadsin küll, et juhendid nii ei luba, aga hoidsin ikka. Kloppisin muda maha -- see ei tulnud -- ja läksime kõrvuti jalutades tapjatorude hunnikust mööda, üks küll veidike keksides. Peatusime, et saaksin selga hüpata. Metsik oli jube süüdlasliku näoga ja seisis mu akrobaatikaharjutuse ajal paigal kui kivikuju. Kas me kumbki juhtunust midagi õppisime? Ei usu.

Järgmine päev lugesin sinikad üle ja panin sadula. Läbisime sama tee, seekord vahejuhtumiteta. Kui mitte lugeda vahejuhtumiks seda, et lapsed olid ka kaasas. Kordamööda Kollionu otsas. Sealt on hea vaade ja turvaline ka, ei mingit hüplemist põllule. Selleks peaks ju pingutama, aga see ei lähe Kollionu filosoofiaga üldse kokku.

Hüppasin Kollionuga üle pika aja prooviks natukene. Oskab küll veel. Tunnen, kuidas ta järjest osavõtlikumaks muutub ja usaldama hakkab. Paksu kesta all on ikkagi hell hingeke. Süda murdub sees, kui mõtlen, kui kaua see aega võtnud on. Võimalik, et tal tuleb seda kohanemist veel mõni kord teha.

Proovikorra põhjal läksin ka Hanno trenni. Aitan hobust liiga palju, peaksin laskma tal ise mõelda ja välja tulla olukordadest. Raske.

Metsik läks vahelduseks silodieedile. Teoreetiliselt peaks tolmu vähem olema. Vaatas mulle otsa, ampsas lõuatäie hapuheina ja poetas selle demonstratiivselt maha. Mitu korda järjest. Ja muudkui vaatas minu poole. Kui selja keerasin, siis sõi.

Võibolla me ei peaks nii palju herosid mängima. Terve päev kulub märkamatult käest ära ja midagi tehtud ei jõua. Õnneks sai kaart täna läbi uuritud ja homme vast lepime lõpuvõitluse aja kokku. Igaüks paneb oma parima hero välja, ühtegi artefacti kaasa võtta ei tohi. Kui me prooviksime tavaloogika järgi lõpuni mängida, nii et alles jääb vaid üks mängija, mängiksime mitu aastat. Jama ainult, et oleme kolmekesi. Peab loosima, kes esimesena kaklema läheb.

Nädal pärast Annikese trenni on Tammes Larsikas. Hobune muidugi suvevormis pole, meil ju alles lilletamisperiood pooleli. Kõht just otse maani ei ripu veel, aga palju ei puudu. Värv on juba tume, kollased karvad on ära pudenenud.

Järjest tuleb uudiseid auto alla jäänud hobustest. On ajujahihooaeg ja tagaaetavad jooksevad aedu katki, lisaks ilmselt ka tekihooaja algus, mis hobused traatide suhtes hulga julgemaks teeb. Jube. Võibolla rohkem helkureid päästaks midagi, aga garantiisid pole mingeid. Ja õnnetuses jääb süüdi looma omanik. Vahet pole, kes aia katki tegi või värava lahti päästis või kelle tallis see hobune parasjagu elab. Mine või soojale maale, ikka oled süüdi. Maksad nii rikkis sõiduki kui hobuse ravi, kui enam midagi üldse ravida jääb.

Kas see ongi elu? Hommikul lähen enne kaheksat, õhtul jõuan koju kümneks. Ma olen laip. Kui kauaks kogutud jõuvarudest jätkub?

Lumi tuli. Lapsed läksid vabatahtlikult õue. Mitu korda järjest.

Selline tore reede õhtu. Käpelt pärast tööd Metsikuga tiirutama, siis nodi autosse, treiler taha ja Kollionu treikusse meelitamine. Õnneks ikka sain eelmisel õhtul naelad alla autole, muidu oleksin puhta hädas olnud. Tammes olid hobusel heinad ees ja boksil nimi küljes, ei pidanud kaua otsima. Tegin veel kiire tiiru maneežis ja oligi öö. 12 km ja 11 minti koju! Harjumatult lähedal. Küll nüüd magaks kahesajaga, aga ei saa, vaja hommikul vara kohal olla, et hobune natuke seedida jõuaks enne trenne. Õnneks olen teises grupis, ei pea vast sodiks rahmeldama. Lars Christensson on sel aastal korra juba käinud, enne suve Vaiklas, aga siis mul polnud veel hobust, et piisavalt huviline olla.

Hommikul olid talliuksed valla ja käis boksitegu, et viimased saabujad ära mahutada. Kollionu oli maganud end üleni puruseks -- ju oli tore. Trennis tegime paar soojendusringi traavis ja natuke galopis, sealt edasi läksid jalused ära ja nii jäigi. Tunnises trennis oli sammupause ehk kokku kolme minuti jagu. Voldid, slaalom, sääre eest astumine, sammude venitamine, üleminekud T-S-T keskliinil. Hakkas täitsa soe. Paljud hobused läksid märjaks, seega oli huvitav Kollionuga võrrelda: tal oli ainult küünarnuki juurest natuke "härmas". Tähendab, mingi võhm on täiesti selgelt tekkinud. Varem leemendas ju iga väiksema liigutuse peale, ähkis juba selleks ajaks, kui ma ta pealeronimise kivi juurde lohistasin. Ja ta pole isegi klipatud. Noorte hobuste grupis tehti ettevalmistusi sääre eest astumiseks. Harjumuspärase veerandliinilt rajale imbumise asemel prooviti seinapiduriga varianti: pika seina ääres tehakse kahel lõigul liigutus, nagu tahetaks pöörata seina sisse, tuues nii tagajalad natuke rajalt sisse. Sein hoiab hobust sääresurve peale alt minema kihutamast. Kui kõik kolm gruppi olid omadega valmis saanud, tuli supi- ja saiapaus, pärast mida panime takistused üles. Olid sammude lugemisega vahed ja traaviharjutused, kõike tuli teha poolistakus. Lars selgitas, kuidas alla vaatamisega jääb hobuse liikumisest maha ja et mis juhtub, kui kätel pöidlad mujal kui üleval on. Hiljem oli Waides õhtusöögiks igavene hunnik liha lihaga ja pärast seda enam küll silmi lahti hoida ei jaksanud.

Pühapil ärgates oli juba valge. See tobe kellakeeramine. Hommikune valgus läks raisku ja õhtul on juba 4 paiku pime. Dislike. Sel hommikul jäeti jalused meile alles. Tegime ringil ja seina ääres õlga sees, G-T-G üleminekuid, keskmisi, ratsmele järele venitamist, üle pulkade rütmi hoidmist, peatusi, sammupiruette. Pärast pannkooke ja suppi ja pildiesitlust eestlaste seiklustest noorhobuste MM-il 3V-s ilmusid maneeži mõned krossitakistused, 80-110cm. Pluss 1cm tigude arvelt, mida need õuest toodud kobakad täis olid. Krossigalopi simuleerimiseks tuli enne hüpet ringijagu elavat galoppi esitada. Krossis tuleb hobusele pisut rohkem kaela lubada, sest lühikeseks tiritud kael toob hobuse takistusele liiga lähedale ja alt hüpates võivad jalad takistuse taha kinni jääda. Selge, et sisetingimustes seda päris krossitunnet ei saa, aga midagi ikka.

Kokkuvõtet ei jaksa teha. Oli muidugi tore, et seekord sai suure kogunemise ära teha kusagil kodu külje all. Ma sõidaks vist siiamaani alles koju, kui asi kusagil kaugemal toimunud oleks. Meelde jäi paar erinevat lähenemist noorele hobusele asjade õpetamisest. Ühte juba mainisin; teine oli kontra harjutamine sammusangast üleminekuga. Hästi tore oli, kuidas Lars korduvalt rõhutas, et kuigi alati on midagi parandada, ei tohiks puudusi ja vigu liiga traagilisena võtta. Tee plaan ja tegele asjadega, aga naudi seda, mida teed. Kui näiteks treener ütleb, et küünarnukid nagu tibutantsus välja keerama kipuvad, siis eriti naisterahvad pidavat jubedalt hinge võtma ja masenduma. Tema aga võrdles neid märkusi ajalehega. Meie vead olevat mitte suur rasvane esiküljelugu, vaid väike nupukene kusagil viimastel lehekülgedel. Hea võrdlus mu meelest.

Oh õudust, kuidas nad muudkui jämenevad. Metsik nägi välja nagu kõrvadega heinarull ja kaks päeva kõva trenni saanud Vants riputas magu nagu kaheksandat kuud tiine mära. Praeguse mudarünnakuga pole kusagil mujal pekke võdistada kui maneežis, aga seal kuluks enne liiv jahuks kui paar sentimeetrit kõhuümbermõõtu tagasi jõuaks tõmmata.

Nii väsinud olen. Keerasin talli ette ja jäin rooli taha magama.