Sunday, May 12, 2019

Enesestmõistetavused, mis pole. VI osa.

Elevants, see õilis hing kannatab mind ikka veel välja ja seega siin ta on, uus sats ülesandeid.





1) Viska ja püüa kinni vabalt valitud ese
2) Võta sadul ära, ise seljas olles
3) Võta valjad ära, ise seljas olles
4) Pööra hobust paremale-vasakule valjaid, päitseid, nööri vms kasutamata
5) Tee hobuse seljas midagi, mida tavaliselt mujal teeksid

See viimane lugu on pühendatud Laurale, selle järeletegemist ei nõua.

Wednesday, May 1, 2019

C-prill

Sõidame mitmendat päeva õues. Külm on ja väga tuuline, aga vabadus on ka midagi väärt.

Päris elu on vist hetkel piisavalt jabur, et lisaks veel mingeid aprillinalju otsida.

Tallis kulus aega kolme hobuse jagu, aga ratsutatud sai ainult üks, seegi lahjalt. Mingi tulemus siiski nagu oli: üks tõrges tarkpea sai treikusse paigutatud. Üks tõmbas eest ja kaks lükkasid tagant. Tagasitulek tõotab neil piin olla.

Hiljem selgus, et oligi piin, 4h laadisid. Kui oleks pidanud kihla vedama, oleksin pakkunud, et tulevad jalgsi. Vedas, et ei vedanud.

Tulid külalised ja tõid meetrijagu šoksi, hobustega diivanipatju ja diivani. Diivan on nüüdseks pooleldi söödud. Võimalik, et mõnda aega enam martsipani-isu pole.

Põder jooksis üle tee. Hea, et ma polnud 10m jagu kaugemale jõudnud. Olen juba peast nii soe, et läksin ratsutama, aga unustasin hobuse kaasa võtta.

Mis kevad see veel selline on?! Ikka on kõik hallpruun, öösiti miinusviis ja päeviti kõle külm tuul. Kurk on ka hukka läinud ja ma olen juba teist päeva väga leplik. Ei mingit vaidlemist ühelgi teemal. See oleks liiga valus.

Düüd od dida ka dii kiddi et adda olla. Lisaks vähemalt tund aega köhimist jutti igal ööl. Vihma oleks vaja, muidu ei saagi roheliseks minna.

Päriselt ka, vihma! Plats on nagu üks tolmupilv, hoian sealt kaugele eemale. Rahvas on kuidagi ulme ära tõusnud?! Pisike Lenny hüppab videos majasuurusi asju ja teised ka. Seega panin ennast treeningvõistlusele 120-sse kirja. 110-sse ka, siis on kokku 115 nagu kord ja kohus. Iseasi, kas saan Kolli üles äratatud, kohe ekstra eriti huvitu oli täna. Ja kui korraks ärkas, siis pühkis mitu ringi nagu pöörane, jalad igasse ilmakaarde laiali.

Talli jõudes hobused päevitavad kopliväravas, silmad poolkinni. Venivad trenni nagu kummisoolikad. Mis imerohtu võiks küll sisse sööta neile, et see igavene rammestus pealt läheks?

Tassisin tüdruku ootamatult ringreisile. Algtempo järgi ennustasin, et jääme poole ööni seiklema, sel punasel hobusel on ju jalad nagu kammitsasse tõmmatud. Teel kohtasime igasuguseid vaatamisväärsusi -- auto, koerad, KUUSEISTUTAJAD ja värgid. Istutajad tundusid olevat umbes samas kollikategoorias kui seenelised. Istub tont väljal, korv käes (ilmselt ka nuga), vaatab. Mine tea, mis plaan seal peas küpseb. Aga ei, kõik jäid ellu ja vähem kui pooleteise tunniga sai pakk vanematele tagasi antud. Ei hakanud nutma ega midagi.
 
Hüppetrennile mõjus sammumatk ergutavalt. Kollionu ei vajanudki järgmine päev erilist utsitamist, tõmbas vaat' et ise ketsi käima hoopis. Treeningvõistluseks sai plats vee pähe ja värvilised jubinad peale. Paar kolli jäi veel põõsassegi üle, aga haid, lambad, lehmad, päikesed ja vuntsid tegid oma tööd päris tõhusalt.
Kui koplisse hobuse järele läksin, polnud see veel murunärimisega veerandissegi jõudnud ja hakkas samme eemale seadma. Ütlesin, et hoidku hoogu, hüpata saab! Uskumatu lugu, aga seepeale pööras ta ümber ja tuli kabedal sammul talli ära. Meie esimene 120 saigi tehtud, mitteametlik selline. Pilt ütles, et eest hobust ei sega (jess!) ja et vahel läheb säär kaugele taha ära (böö). Jalus istub ka kusagil kontsapiduris. Peab hakkama jälgima seda värki. Jalus veel lühemaks äkki? Mõnus päev oli, rahval olid käed küljes ja nalja sai palju. Tsirkust ja kaneelisaia. (pildistas Liis Heinoja)

Vaatasin mingi päev, kuidas Kati skeemi sõitis. Meie exväike K, kes pole ammu enam poiss, kellel on juhiluba ja kes oskab juba asju plaanida. Tegi galopis sääre eest astumisi nii juhtiva jala suunas kui teisele poole... võttis pisara silmanurka. Äsja ta ei teinud paremal-vasakul vahetki...

Kihutamisest ei tulnud eriti midagi välja, pärast esimest sabasirget arvas Kollionu, et käib selleks korraks kah. See kiirem lõik oli teine pooleteise-kilomeetristest galopietappidest, mida täna tuli kokku peaaegu 3. Lõigutamistel kiirust taga ei aja, lasen hobusel valida ja tavaliselt teebki 2.-3. katsel kiirema ringi. Võistluseks peab 5km puusalt tulema, keskmine kiirus 520m/min (üle 31 km/h) ja seal on ju takistused ka vahel. Arvutasin juba isegi kokku, kuipalju sekundeid pikas formaadis ajast maha jään -- eelmise aasta aegade järgi poole minuti kandis. Enne avapauku jõuaks hea tahtmise korral veel 1 TS teha, aga näis. KS tõotab tulla vanaväärne piin, seda sel hobusel lihtsalt huvi teha pole. Mitut harjutust teeb korrektsemaltki kui Metsik, aga null sära selle tolmu vahelt, mille ta pika varbaga maast üles veab.

Tuju graafik otse alla.  Otse midagi juhtuma ei pidanudki selleks... oh, wait, ikka juhtus: Kollionu hoiab kergelt paremat esimest. Eilne poolkihutamine? Kaks kruusaringi väikese vahega? Kes teab.

Leidsin jala siseküljelt haava, see ehk seletab. Nii kõrgelt ei osanud algul otsidagi. Hobuse häda teeb nii haiget endale. Sees keerab. Eriti pärast seda FB videot, kuidas hobune otsaette paugu sai ja sinnasamma paari hetkega maha suri. Poleks ilmselt vaadanud, kui lõppu oleks aimata osanud.

Lapsed ja mõned vanurid (khm) seiklevad lõuna pool, postitavad ka kenasti. Seiklusi on juba paar tükki olnud: lõhkenud rehv, lahtine hobune, katuseluugi äralend, korduv teelt eksimine.

Edasi läks ehk põnevamaltki: kohal olles selgus, et üks ei saagi startida. Pärast pikki võitlusi ei pidanud ikka saama, aga äkki tekkis vaba koht ja kibekiire. Kellelgi teisel läks enne starti saapalukk katki. Hüppesse minnes tuli valjaid vahetada, sest uute reeglite järgi ei tohtivat hackamore üksinda enam kasutada. Mingid konksuteemad, kempsu lukku jäämine ja mööda läinud munad.

See Kollionu on puhta hull, päriselt ka. Üritan teda hoida, et teeme mõne aja leebemalt, aga kussa saad. Tont küsib, et kas paneme lõiget, aga ei oota vastustki ära. Ja kui ma siis põhimõtteliselt karjun, et eimittetäna, ei kuula seda keegi. Kets käib lausa all ringi, nii kiire on. Ja see mittelubamine on nagu pagana jõusaal.

Esimese nädala tulemused hakkavad valmima, ollakse ka kohtadel. Tublid on. Kohalikud rapsivad ka ja kleebivad pärast neti rosetipilte täis. Ühe pildi peal on auto roosteplekk täiuslikult hobuse jala taga varjus. Noki pekki, fotošopp, hea illusioon võidab.

See hackamore juhtum. Tuldi pärast vabandama, et TS ikka võib küll, krossis ei. Hea, et sattus inimese pihta, kes pealtnäha asjast suuremat numbrit ei teinud ja võttis ikkagi olukorrast maksimumi. Oleks mõni muu inimene olnud...!

Hobused gripivad, vähemalt 3 võistlust on ära jäetud. Mis koordid teevad? Kahepäevast võistlust on majutuseta üsna võimatu teha ja on tõenäoline, et jääb ära. Ühepäevaseks moondada? Teha avatud krossipäev, piletitega muidugi?