Miks ma üldse veel

Päris põnevad ajad netis, hobused aina müügis. Ma peaksin ka panema. Kohe. Praegu. Enne on veel paar ideed, mis tahan üles filmida. Koreograafia tahab natuke paikapanemist. Nii nagu vaktsineerimiselgi. Peksin just parasjagu futuruumis virtuaalsete tapjapuuviljade rünnakut tagasi, kui taskutark teatas, et hobune jookseb veti eest ära. Oleks sealsamas koplis ära torganud ja valmis, aga siis hakkasid päitseid panema ja see äratas üles. Ilmselt kartis, et peab hakkama trenni tegema. Kui ma pärast talli jõudsin, tukkus poiste kari varju all. Läksin hoogsalt ligi, lükkasin päitsed pähe, enne kui onu jõudis moka töllamast tagasi tõmmata, toppisin leiva suhu ja Kollionu ei saanud ilmselt arugi, miks ta äkki reipalt värava poole marsib. Keegi oli platsi latte täis puistanud -- seda lihtsam meile. Kollionu koivad lausa palusid maast lahti kangutamist. Eriti pärast seda "pääsukest" ja siis veel krihvikeeramist, kui täpselt kõige magusamal keerama hakkamise ajal oli vaja muudkui jalg käest tõmmata. Skeemi sõitsin ka korra läbi. On vähemalt, millest puhata siis.

Nii hullult kallas vihma, et isegi ei kaalunud õuevarianti. Kraapisin tilkuva hobuse vähem tilkuvaks ja läksin lambaga. Viimased korrad on kuidagi kahtlaselt tore olnud. Esialgu olen koordi masterlistis oma klassis üksi, aga nii see muidugi ei jää. Loodetavasti ikka toimub see klass. Mul ju vigadeparandused teha.

Sadas jälle nii palju vihma, et jätsin kaamerahoidja koju arvutit togima. Läksin suuremate plaanideta murule kakerdama. Vist isegi skeemi mõtlesin korra läbi sõita, kui ootamatult äkki üks teine telefonijalg kohale ilmus. Sebisin siis mõned jalavahetused videosse ja proovisin mõned koondavad harjutused teha, kui äkki tuli mõte see kastihüpe ära teha. On selline pisike triibuline. Hea juhtimist harjutada. Olin teda varem ka mõõtnud nii silmadega ja vist ka mõõdupuuga -- no ootamatult kõrge oli olnud. Mingi 110-120 äkki? Kas Koll ikka läheb seda? Mul ju mingi KS sadul veel ja ei viitsi mingeid abivahendeid ka kohale tassida. No ja siis ma ütlesin Kollile, et tahan vaat niimoodi. Ja hakkasin tulema. Oh seda teadmatust ja põnevust, aga ta isegi ei kahelnud ja tuli nii ilusti. Woohoo! Ja mis te arvate, mis videosse jäi? Muidugi -- ei midagi, ainult see lähenemise pilt. Kui suur tõenäosus on sama nalja korrata?! See oli olnud nagu tunnel, kus olime vaid me 3 -- mina, Koll ja triibuline klots. Ja me ikkagi tulime veel ühe korra. Nüüd juba veidi kõhkles, aga tuli ikka. Huh. Tõin pulga, et lõplik tõde teada saada, see oli hoopis 130.

                                          Ja siis tal on selline nägu ees, et noh, oligi kõik?

Kulutasin end netis tühjaks, kuulutus ja postitused ja nüüd pärast tööd ja laste mänguväljakul kiiktoolimist tahan lihtsalt rahus pikali olla. Nokkigu pekki kõik muud.

Tartuffi lugu algas mõni minut pärast südaööd ja eks ta seal filmijagu kestis. Küll oli pärast hommikul mõnus tööle minna. Erinevusega, et polnud. 3 korda keerasin helisemist edasi, kuni aeg jalaga voodist välja põrutas.

Koordireisiks laadisime kahe hobuse jagu kraami autosse, aga see on ju seestpoolt pisike kui käekott. Hea, et ise aknast välja lehvima ei pidanud jääma. Sõitsime mitte tavalise vanaema-, vaid lausa vanavanaemakiirusega, sest hall treikukaaslane kippus vasakutes kurvides seinalt tuge otsima. Jõudsime ikkagi palju varem kui hilja, sest kuidagi oli skeemide aegu valesti hinnatud ja tund aega ajakavasse juurde hiilinud. Tegin järjekordse katse: hoidsin vahelduseks jalad sootuks kerged. Tulemust see kuidagi ei kõigutanud, ainult energiakulu oli 3x väiksem. Kas mul on veel katseteks kordi jäänud...? Hindelehti ei saanudki kunagi kätte. Teiste klasside omad olid küll kenasti laual hunnikus, aga meie omi mitte. Nii palju kui seinalt lugeda sai, olime mingi trikiga essad. Ümardamisreeglid on seal maailmas küll veidi teised -- üles ümardati alates kuuest, mitte viiest --,  aga väga palju see ei muutnud. Või siiski mingil emotsioonide tasemel, sest näiteks U25 klassis oli kahele pandud sama tulemus ja tegelikult parema % välja sõitnu oli kehvemale kohale pandud. Võibolla ta oleks edaspidi kuidagi teisiti pingutanud, kui õiged numbrid oleksid sattunud? Ei saa teada enam. Käisin krossi läbi. See oli selline vastuoluline. Enamasti pigem lihtne, eriti võrreldes U25 rajaga, aga sekka siis paar konksu, et ehk mõni hooletu näkkab. Kõige rohkem hämmingut tekitas 7ABC, kus kaks esimest asja olid viltu ja kolmas pöördega nurk. See kombo on muidu tavaline, aga see mitte, et esimesel viltusel aial olid tugijalad just sobivaima maandumise kohal ees (seesama pilt siin keskel). Siis tuli TS, mille kohta E ütles, et tema on seda parkuuri juba 3x näinud ja hüpanud ka. Mul on õnneks(?) nii vilets mälu, ei meenutanud midagi. Soojendusel ei aidanud üldse, vaadaku ise neid pulki. Kõrgesse ka ei roninud. Vahelduseks lubati eelhüpata, mis oli tore. Kui oleks natukene platsimeeskonda olnud, oleks veel toredam olnud, sest 1. ja 10. olid küll eri suunast, aga samade  pulkadega ja need kippusid vahel pudenema. Küll jooksis siis fotograaf või publik appi. Nagu veneaegne elektrooniline munamäng.  Madalad tundusid need tõkked ja ehk isegi olid. Platsil pidas korda must hobune, mida paljud kartsid ja pukitasid. Kollionu vaatas teda ka üllatunult, aga ma ütlesin talle, et vaatame praegu takistusi ja nagu naksti, keskendus ainult pulkadele. Kuulasin Hanno (mälusopist kostvat) sõna ega lükanud kaugelt kusagil, andsin aega hüpata. Hüppaski mõnusalt, aga ikka kolksas ühe kohustusliku alla. Polnuks tarvis, noh. Kukkusime  teiseks v kolmandaks, kes enam mäletab. Veel oli aega hobust sööta ja krossile puid istutada, enne kui E vanematele külla läksime. Kõik teemad said korralikult läbi võetud, sh modellindus ja Rooma hunt. Poolkuldne tüdruk nunnutas potsatajasilmadega russelli ja oligi juba uneaeg käpaporisel padjal. Uni oli magus.

Krossi jaoks oli vahelduseks mõnus ilm -- küll päikesega, aga mitte kuum. Tuul puhus kiirkasvanud pihlakaid pikali. Üks osa pealtvaatajaist oli pikali künkal ja magas... täpsemalt oli see siiski üks kindel pealtvaataja, kes ainult omaenda silmalaugusid seestpoolt vaatas. Draamakogus oli vähene, tehti ilusaid sõite. Ja siis tulin mina. Keegi koguaeg karjus taustal, justnagu tennisemängus või jõutõstmisel (khm). Ervi oli enne starti siilinõu andnud, et ärgu ma neid ratsmeid niimoodi 5m enne hüpet ära andku, vaid alles siis, kui hobune juba õhus. Et ega see mingi takistussõit ole. Uhh... see põhjendas mu varasemad krossitõrked ära,  et miks ma kunagi ei teadnud, miks ta vahel vasakule ära libiseb. Ei saanudki ju teada, sest ma andsin juhtimise neil hetkil hobusele täielikult üle ja tema valis energia optimaalse kasutuse. Ja tegelikult ei luba Hanno ka TS-is kusagile midagi pilduda. Mine koos hobusega, ütleb ta alati. Läksingi -- ja tõesti, ei mingit probleemi asjade tabamisega. Välja arvatud see majake mõisapargis. Seda tabasin sellise pauguga, et esijalad olid mitu sammu pärast tõket päkapikkused ja pidin üle õla tagasi vaatama, et ega maja katus ja põrand kohti vahetanud. Kollionu polnud nõus pikali kukkuma ja jätkasime. On vast hobune, terasest süda sees. Muidugi ta sai pärast aru, et oli hästi esinenud, võttis leivakuivikuid vastu ja lasi end lahkelt teenindada.

Ervi ise oleks võistluse võitnud, aga unustas lõpus ühe tõkke vahelt. Ränk ikka, 3 päeva pingutusi ja siis mingi totter häire. Muidugi mitte nii dramaatiline kui Z juhtum, kus võpsikust hüppas äkki teele ette üks kivimüürikujuline lisatakistus. Päris kividega ja puha. Õnneks jäid luud-kondid osalistel terveks ja kasutamiskõlblike jalgade arv ei kahanenud. Pehmemad koed tahavad küll mõnevõrra turgutamist. Taastuvad. Hingehaavadega on vast kõige raskem.

Meie treikutäis oli päris edukas. Kuldne Hall ja Kollikene ka koha peal.

Ja siis olid mul püksid ühtäkki  krihve täis. Keegi peab ükskord ometi selle taskupõhja ära parandama.

AppiAPPIappi kui elevil ma olen nüüd. Ja nii rebitud. Kollionule on kaks huvilist. Need, kelle juurde ma tahan Kollionu saata, nunnutavad ta tõenäoliselt soodaks. Ja treener on mõnus (kui mitu korda nad rõhutasidki, et temast nad ei loobu...?) ja tall korralik. Mida veel tahta! Seest olen ise muidugi katki, sest 3V-l on nüüd mõneks ajaks rasvane kriips peal. Mul jäi veel paar asja tegemata... Metsikut enam ei hakka suruma. Nüüd, kus ma olen tunda saanud, et saab ka teisiti. Nii et hobune ise tahab ja teeb ja mina muudkui õpin olemist (v.a. see KS, seda tahtsin ainult mina).

Täna tuli kolmaski huviline. Ootan kolmapini, kas läheb kõik ikka esialgse plaani järgi. Ei ole ka hullu, kui kõik äkki ümber mõtlevad. Kosele plaanivad ikka selle 100 püsti panna ja seal oleks uus ja huvitav. Ja kuna noored kipuvad ära vajuma kui kärbsed talveunne, siis oleks jrgm aastal konkurentski väiksem. Teisalt oleks nii või naa vaja hakata uut hobust tegema. Jälle sellist kõigetegijat, kes oleks kerge kui Metsik, aga julge kui Kollionu. Unistada ju võib. Aga esialgu tuleb mõtteid ja unistusi paar päeva taltsutada.

Elvas on peatee remont jõudnud kivitamiseni. Niimoodi:

Aga... see on ju sohk ja sulitemp ja kokkuhoid kusagilt, kus ei peaks. Need kivid on ju spetsiaalselt disainitud, et nad vähe tihedamalt kõrvuti mahuksid:

Isegi tekkis tahtmine öösi salaja ümber ladumas käia. Ma olen peast ikka päris korras, eksole.

Ja ta ongi läinud. Oma uute inimeste järel täiesti vabatahtlikult.  Saime talli ees kokku, aga mul oli vaja korraks ära käia. Ehk püüate siis vahepeal hobuse koplist kinni? Ise mõtlen äraoldud aja, et kas üldse õige hobuse leiavad ja kas see end uutesse uhketesse päitsetesse paigutada laseb. Aga Kollionu harjutas end juba tallivahel uute käte silitustega ja lasi oma saba kammida, silm pooleldi loojas. Kunagi ei tea, kuhu valitud rada viib, aga selles jupis, mis me Kollionuga koos saime käia, on olnud kõike -- unistusi ja õnnestumisi, tööd ja vaeva, pettumist ja üllatusi, imetlust, väsimust, vaimustust... Mulle öeldi, et on lubatud nutta. Teengi seda just, kuigi täpselt aru ei saa, mis emotsiooni pealt. Kurbus või kergendus, et Kollikene endale sellised sõbrad sai. Nüüd teevad plaane ja unistavad ja on suur võimalus, et saavad sootuks rohkem kui aimata oskavad...

Mul see viiene järglane on hakanud muudkui mänguasjadel patareisid lahti kruvima ja vahetama, pärast seda kui mängulennukist tõmmatud nööp mingile taskutennisemängule elu sisse puhus. Nüüd hiilib igal võimalusel tööriistakappi ja lahkub sealt kahe kruvikaga. Ei tea mina, miks just kahte kruvikat tarvis on, aga kõik kruvidega jubinad langevad nüüd korduva kruvimise ohvriks.

Mõtlesin endale isegi ühe noore välja juba, aga see pole saadaval. Tuleb vastu pidada ja kannatada, ehk läheb see tohutu tung kedagi leida vähemaks. Pealegi mul on ju Metsik, kes saab nüüd kogu tähelepanu jälle endale.

Täna olin võõrratsanik. Arusaamatu, kuidas teistel kogu aeg nii ägedad hobused on. Jooksis täiesti vabatahtlikult, oli mõnusalt tundlik ja paindlik, ja kuigi pigem oli selline lennukas, oli jube mugav istuda. Kui midagi jõllitas vahepeal, siis kasvasid kõrvad pikemaks ja tulid peast mingi hoopis teise nurga alt välja. Sellisega sõidaks kohe huviga, kui nii palju piiranguid peal ei oleks, et mida tohib ja mida mitte.

Saabki kuu läbi ja lapsed lähevad kooli. Saab jälle torti süüa. Ja Metsik on pärast Kollionu lahkumist selgelt rahulikum, praegu need mõned korrad on olnud peaaegu nagu vanasti parematel aegadel. Ehk on süüdi soojad ilmad, kes teab.  

Enesestmõistetavused, mis pole. VIII osa.

Mulle tundub, et väljakutsete seeria hakkab lõppu jõudma.

Seekord oli jälle olukord, et hobune tegi, mis palusin -- ise ka ei uskunud, kui ära tegi kohe esimesel katsel -- ja see ei jäänud videole. Telefon oli fotorežiimi läinud. Teist korda proovimine tundus hullumeelne. Kui suur tõenäosus on, et ta seda veelkord teeb?! Aga tegi.

Pool läbi

Värske viiene on meie pere strateeg ja suhtleja. Leidis omale majast eakaaslase ja võttis sõbraks, hakkas külas käima ja kutsus kuidagi ise ka teda külla. Ma ei teadnudki, et ta ust oskab lahti keerata, see käib nii raskelt. Ma ei teadnud, et meil üldse selliseid naabreid on. Üks teine päev polnud naabripoissi kodus, aga see ei takistanud viiesel ikkagi külla minemast. Läks ja mängis, aga alles hiljem tuli välja, et tegi seal soolot. Kui räägime vanadest aegadest ja vaatame pilte, siis ta ütleb:
"Aga ma tahtsin temaga kohtuda." Ja ta särk "higiseb", kui on palav olla. Huvitav väike inimene.

Muruplatsil oli maas kitsejalg, paljaks söödud.Lihapirukaga taltsutatud kodurebane tõi kutsikad näha. Ta ise lubab endale päris lähedale, aga lapsed kamandab ikka metsa peitu.

See töövärk hakkab natuke liiale minema. Käin seal ju selleks, et saaks hobuseid pidada, aga kui ma nende juurde ainult laibana hilja õhtul -- kui üldse -- jõuan... Mulle väga meeldib mu töö, ainult mitte sellises koguses.

Laulupidu ja mu laps on jälle seal. Laulev laps on hea laps. Siin on päev otsa vihma kallanud, seal -- kuivapoolne pigem.

Hobuvahetus, põlved pooleks, käsi haljas kahest kohast. Selliseid asju ei oska kuidagi ette näha, pole mul varem juhtunud, et põlved niimoodi verilihale lähevad. Pärast käi nagu 80-aastane kauboi, jalad rõngas (et riie vastu auku ei läheks, aga, raip, läheb ikka ja jõle valus on).

Kinos venitati toitude toomisega viimase vindini ja me kugistasime kui päästetud merehädalised. Vürtsikate roogadega ongi niimoodi tore. Mulle tuli veel magustoit ka, nii et kappasin saali, poolik paneeritud ananass hammaste vahel. Oli -- nagu ikka -- hobufilm kolme põhitegelasega. Üks oli Moskvas monumendikujuline, tähistas glamuuri algust, teine aga seinal rippuv Rosinante (don Quijote hobune). See pidi lootusetuid ja siseheitlusega aegu taluma. Kolmas oli sootuks kummist punane täispuhutav. Võibolla ta nimi oli Ed. Tulevik oli ilus, aga imelik, justnagu see kummihobu. Taustal lasti the Beatlesi lugusid, aga mitte kordagi originaalesituses.

Öö oli valus vähkremine. Panin hommikul plaastritest sillad üle nahavabade kohtade. Käehaavad, nii testri- kui ratsutamisetekkelised, jäid lahti. Juuksepesu oli muidugi kohmakas, aga õhk on parim ravim. Kinnast ei saanud kätte, tõstsin tööl tooteid ühe käega. Ratsutamine jäi kahjuks ka ära. Korderingid kummalegi ainult. Muretsen, et kas ikka saan Alla trennis kolmapil midagi ära teha. Ja niidukas, kuidas sellega?

Ehitasin põlvedele pehmest pakkematerjalist rõngad ja tõmbasin teibiga kinni. Ikka oli valus. Täisistakus veel kuidagi, aga ei midagi poolistakulaadset. Igal õhtul lasen leemendavad augud õhu kätte, see kokku kasvamine võtab ikka rängalt aega... mitu päeva nagu. Homme on Hannoga hüppekas, jeebus küll. Allaga oli jälle tore, asjaoludest hoolimata. Nüüd jälgin mõnda aega rohkem käte nurka, et ei läheks liiga pulgaks. Mul olid tegelikult kõik näpud katki sest ühest päevast, otsisin igasuguseid muid vahesid, kus ratsmeid hoida, aga no pole teist nii head kui see õige. Ma, idikas, sõitsin ju jälle kinnasteta. Miks ma teen endale nii?! Jälle sain tunda, kuidas Metsik enne kalkuleerib ja siis reageerib. Just nagu kiro-Tiina 1kord ütles -- isegi refleksid on mingi arvutuse taga. Tegin "konna", aga see toimis ikka mingid ajad hiljem. Sain pähe veidra idee minna ennast Perilasse põrmustama. Kui teha kolm päeva jutti, siis lõpuks ta ju ometi rahuneb? Või vähemalt on mingi tõenäosusega 1 hea päev hulgas. Loll ja lootused.

Esialgu lootused nurka ja ellujäämiskursus. Olin millegipärast ette kujutanud, et TS sadulas on vähem valus. Ei olnud. Soojenduse algul juba kaalusin saapad nurka loopida, aga kes siis sokkis kargleb. Üritasin siis hüpata, põlved lahti. Unista edasi. Katkisem käsi tahtis ka vähem tirida ja jooned tulid vildakad. Õhtul panin mingi geelilaadse asjaga villiplaastrid. Ära ville katki tee, põletikuoht, ütlesid need. Njaa, pealmisest nahast polnud ammu juba jälgegi, aga natuke oli parem küll.

Päev enne võistlust hommikul hakkas midagi veel lekkima. Niiii tore. Vähemalt aitasid villiplaastrid lõpuks öösel magada, ilma et iga liigutus kiljuma paneks. Kirjas on, et võivad olla peal kuni 4 päeva. See, mis neist läbi paistab, just julgustav pole... Ratsutamine jäi igatahes vahele ja homme tulgu mis tuleb. Rogainiga olen ära proovinud, et võin üritada katkist kohta ignoorida, aga pikalt ei suuda.

Hommikul ei leidnud kusagilt oma krossikaitsmeid. Pesen need pärast võistlusi puhtaks ja panen boksi ette kuivama ja kui valmis, siis lähevad riiulisse või kasti. Kusagil seal neid hommikul polnud. Mis tore üllatus. Krabasin siis kaasa suvalise valiku vanu kaitsmeid, sh Metsiku krossikad, kuigi nende kahe jalad on erinevad nagu tikk ja küttepuu. KS ei kavatsenud enam kannataja olla, vaid togisin kohe tagant, kui kippus aeglaseks jääma. Avastasin midagi... sellest ehk kunagi hiljem. Niimoodi oligi palju kergem. Põlved olid siiski lömad ja kuna KS sadulas on survepunkt veidi mujal, otsustasin ka hüpata KS sadulaga. Tirisin lihtsalt jalused viimasesse auku. Oli üsna ebamugav, aga vähemalt mitte valus. Parkuur tundus pisike ja plaan oli võimalikult vähe hobust segada, küll saab hakkama. Muidu oligi kõik lihtne, aga ühe takistuse ees ei jõudnud ristlemist korrigeerida, jäingi sinna võitlema ja jändama, kuni tuli kolehüpe ja pulk alla. Oleks on sama paha poiss kui vanastigi, oleks võinud lasta olla kuidas on, küll ta ise oleks sättinud. Vist. Äkki. Ei tea. Pärast kahte ala jagasime 3. kohta. Ootamatult tõrkusid mõned üldse välja. Kollionu läks ürgkallisse, aga iseteenindusega boksi puhkepausile ja mina krossi jalutama. Oli selline kihutamiste ja järskude pööretega. Siin oli plaan katsetada, kui lühikeseks saan pidurdusmaad kahandada ja kas mõnel juhul võin ka suurema hooga peale minna. Soojendus tuli lühike, hüppasin ainult paar korda madalamat palki ja paar korda maja. Start on järjest lihtsam, päris hea meelega põrutab minema ja hakkab takistusi otsima. 1,2,3 olid üksikud, laiade pöörete pealt. Siis järsult paremale mäkke sinise "liivaga" bankett ja hõljuv palk. Edasi kummipõrkest kolmik, kast ja nurk, 8. oli künkaloom ja selle taga keegi. 10 silmusega tagasi vette üle palgi ja vee taga kaks maja. Mingit veekartust ei täheldanud. Siis TS väljaku taga kastilaadne ja läbi ringaia 2 palki. Tagasiteel oli üks põnevamaid kohti -- ex tigu, see kitsas, oli sirge peal pärast pikemat kihutamist. Suurepärane võimalus mööda tõmbamiseks. Proovisingi võimalikult lähedale sinna kimada ja ikkagi roolida jõuda. Polnud probleemi. Niidirull, valge palkokser, pulgad mäkke ja alla ja lõpusirge. Jess, nii kaugel nii ilusti! Ei tohi nüüd lõdvaks lasta enne lõppu, kaks viimast veel! Otse sirge finišisse! Jaa --- aga ei. Läks sest imeveskist vasakult mööda. Nii vastikult veel, et ma ei osanud ette aimatagi. Lihtsalt libises kõrvale sujuvalt, kuni lipp oli juba näos ja ma ei jõudnud enam korrigeerida. Kui äärmiselt ja eriti ebameeldiv. Olin lubanud endale, et enam tal niimoodi ei luba. Ja blööh. Tegin ringi ja kappasin üle viimase kasti finišisse, üdini pettunud, et nii lolli vea JÄLLE sisse lubasin.

Numbrite kohalt niipalju, et isegi selle lisaringiga jõudsime aega ja jäi ülegi. Kiirem kui eelmine aasta. Peab muidugi arvestama, et häid jooksukohti oli mitu. Kõrgemal tuleb ka oluliselt raskem rada, keerulisemate pööretega. Aasta algul arvutasin välja, et kui eelmise aasta MV tempoga jookseme, siis saan see aasta 12kp aja eest (44sek üle aja) ... aga see oli ju 2*L järgi! Aga ei tule ju L(ong), vaid siiski S(hort), kus max trassi pikkus on 3120m, mida seekordse Niidu kiirusega läbin 11sek aeglasemalt kui normiaeg, mis annab alla 5kp. Eriline lohutus pole, aga midagi ikka. Palju masendavam on see, et ikkagi ei saa hobust üldse usaldada, isegi kui tundub lihtne ja tehtav igati.

Kui kiired on päevad niikuinii, siis nüüd tuli vahele selline veider. Kohe alustuseks tegin, ise seda märkamata, töökaaslase katki. Kohe täitsa rikki läks. Siis näitas külaline triki, mis säästab arutust hulgast rahmeldamisest (kirja saatmine ja teene palumine...). Järgmiseks oli mul tallis kohting vanematega, nende moskvalannast sõbraga ja S-ga. Haakisin Metsiku nööri otsa ja mõtlesin, et võtan teise käega Kollionu -- tühjagi, jooksis eest ära. Kui ma siis oma sõberhobusega peaaegu väravasse olin jõudnud, tuiskas kogu kari sinna ette. Ja Kollionu jooksis jälle mu käe eest ära. Tont. Olja oli täitsa samasugune kui sada aastat tagasi, kui ma väike olin. Siis oli ta toonud meile täispuhutava telefoni ja üliägeda elektrirongi. Nüüd kihutasime algul kolmekesi isa ja S-iga mööda muru ringi, pärast aga  istutasime kauge külalise korraks hobuse otsa. Tundis muret, et ega ta Kollionule liiga raske ole või et talle haiget ei tee. Haa. Sai esimest korda elus hobusele leiba anda ja arvas, et oli äge.

Pärast Lepa maratoni ja Olustvere pooleteisepäevast käerammu piiride katsetamist jooksutasin pühapi õhtul kaht hobust korraga. Metsik arvab endiselt, et tema on tähtsam ja asub rivi ette. Kollionu on nõus oma positsiooniga, aga muudkui togib Metsikut tagumikku. Kui ma seda ei lubanud, läks välimisele ringile galoppima, aga püsis ikka teisel kohal. Ilusti sünkroonis jooksevad...  

 
Heinamaad on rulle täis. Rongad sõid ühe juures kellegi tagumist otsa. Sõrgadega, järelikult (metsik) pisike kits. Arvatavasti tükkideks niidetud. Üle pika aja olid jälle konnad teel. Sõitsin slaalomit nende vahel. Olid sellised agarad kohe. Kui oleks olemas konnaparkuurid, siis nad oleksid konnaparkuuri tempoga hüpanud.

Lõpuks ometi algas mu puhkus. Ootas päris õhtuni välja, sest pärast trenne saatsin veel mõned raportid kinnitamiseks laiali. Nii palju asju on pooleli, aga las nad jäävad.

Hobused on keerulised ja Kati hüppas üle heinarulli ja Metsik ikka ei oska  värki ja Kollionu ka mitte, minust rääkimata.

Reis puhkusemaale, või täpsemalt üldse igasugune reis on kohutavalt frustreeriv. Lükkan plaanid alati viimasest minutist tahapoole ja nii ei ole lootustki, et asjad mõnusalt sujuks. Kaks hobust, nende söögid ja varustus, ühe puhul kolmevõistluse aasta kõige tähtsama võistluse varustus. Laps ka. Kui olin oma tava- ja võistlusriided kahe ringiga autosse tassinud (= neid oli ilgelt palju), läksin last aiast peale võtma, et talli hobustele järele minna. Meenus kuidagi, et lapse asju polnud üldse kaasa võtnud... ta ise pidi seda mulle ütlema. Aasta lapsevanem täiega. Vähemalt hobuste käitumisele ei saa midagi ette heita, laadusid ladusalt. Jõudsime suvetalli poolöösel, aga seal elu alles kees -- parmude ja kuuma pärast vahivad need päeviti tallis ja öösiti pääsevad koplitesse.

Järgmine päev üritasin metsast täit võtta, aga ikka aina tõrked sees. Tuttaval rajal täielik puusulg, metsaäär pika rohu alla kadunud, kusagil ees ribisid ja nahka sööv roigas üle tee, lemmik-galopilõik üldse haihtunud. Uurisin kaarti ja abi ei mingit. Järgmine kord otsisin galopilõigu suure tee poolt lähenedes üles, andsin nahakoorijale natuke käenahka ja eksisin ära. Nooh, hakkab tulema. Puu võtame ka eest ära varsti.

See põrgukuumus! Käin ratsutamas hilja õhtul ja ikka on räme. Üldse ei kahetse, et võistlema ei läinud. Palju lihtsam on meritähena lapiti õhtut oodata. Või siis lõõskavas päikeses aeda teipida ja värvida, kuni pilt tasku poole hiilib. Kõrvahargid armastavad teipi. Nad olid arvanud, et neile on rajatud mitme linna jagu lasteaedu. Munad kuhjas kui mooniterad. Pühapil olid võistlejad ikka veel elus ja hakkamist täis. Huuh. Elasin neile kõigile netiteel kaasa ja seegi oli pekke säristav kogemus. Olime kuidagi äkki naabrilapse vembutembutajasse kaasa meelitanud ja siis ei kõlvanud ise minemata jätta. Julm praepann. Otsisime katusealuseid katsumisi. Maabatuut praadis tallad kinni.

Hommikul eemaldasime teetõkkeid käsisaega, õhtul mootorsaega. Käisin kaaslasega värskelt vabastatud teid pidi metsas. Tee lõppu oli tekkinud maja. Ladvakirsid on nii magusad kui suudavad, aga mitu tundi neist kivide eemaldamist tapab ikka. Või tappis palavik -- pärast lõputut lõdisemist kraadisin end ära, 38,4. Abiks ikka.

Täna viitsisin kauem oodata, 38,5. Midagi ei jaksa teha, söögi poole ei saa vaadatagi. Aga kui naabripoiss nõudis õhtul kolmetunnise kohtingu välja, siis tuli lapsed kokku lasta ja ei saanud ju jätta tallitamata. Tegin kõike aegluubis. Metsikuga nägime ära teispoolraudtee muutused. Ikka sai sama kaugele välja, ainult rada oli erinev. Muudkui sahmivad elektripostide kallal, uusi vanu isolaatoreid vedeleb kõikjal. Kodutallis on tekisõda. Ma oma kodukarja pärast ei pea grammivõrdki muretsema, seal on varjualune olemas ja hobused oskavad seda ilusti kasutada. Teised hobused on elementide piitsutada. Samas kui anda hobusele valida, siis selle plusskümne nad võtaksid iga kell, no kui just lauspadukat päev otsa pole.

Hakkab taanduma see jama, juba suutsin võiku ära süüa. Siiani on sest küll paha, aga äkki seob väljundi lõpuks ära. Detailideni ei hakka minema. Homme sõidan hobusega kohale, kuigi algul oli reedeplaan. Saab vähemalt korralikult paksus purus välja magada ja sooja veega pesta. Metsikule leidsin kaheks päevaks sõbra.

Vahetult enne minekut tuustis Metsik oma saba ära ja Kollionu jättis parmuauke sügades lapi nahka küna külge. Kummalgi ei näinud kahju olevat. Tondid. Ja ma olen ikka palavikus.

Olustveres  läks palju kehvemini kui lootsin. See tõrge krossis. Ebameeldiv. Tont on ju tegelikult üsna hästi juhitav -- pagan, ma võin taga vabalt mingeid 50cm laiusi asju hüpata, kuigi rooliks on ainult kolmeosaline pehme suuline kõigil aladel -- aga ta lihtsalt teeb mulle ära. Pärast polnud mingit probleemi traavis üle kalpsata ja ta ju ületas palju hullemaid asju täiesti muretult. Ma olen täiesti nõutu.

Sõitsin Tallinna sööda järele ja hankisin ka uued ratsmed, et ei peaks mingite paksude ohjadega möllama. Tõmbasime vanamal tapeedi maha, viisime ta ujuma ja ise tilpnesime mänguväljaku atraktsioonidel. Tahaksin suuta pulgal tagurpidi salto ära teha. Vanasti oli nagu lihtsam, aga keegi on mu kõhulihased nahka pannud. Päris kuupikkune jupp ei tulnudki nüüd, paar päeva läks üle. Sepa-Krista saatis mulle laupäevast kolm pilti ja üks neist teeb siiani kõhedaks. Arvake ära, milline... Kohe meenus, mis ma seal mõtlesin, kui olin kaugelt ära lükanud ja lend kestis kaks igavikku. Kuigi hobune maandus võimalusi arvestades täiuslikult ega isegi koperdanud, tajusin sel hetkel ohtu nii selgelt. Close call.

  

Olustvere vol 2

Korraldamise mõttes on kolmevõistlus üks paras nuhtlus. Alustades juba sellest, et ühe päevaga tavaliselt hakkama ei saada. See tähendab, et on vaja majutust nii hobustele kui inimestele. Päris tihti pole korraldaja tallis piisavalt kohti, omad hobused ju ees. Väliboksid? Pakkujaid vähe, hind üüratu ja suvisel ajal on boksid juba igal pool mujal kasutusel. Kakle siis nende pärast. Kui TS ja KS jaoks saab kasutada olemasolevat platsi või siledat murulappi, siis krossiga on sootuks keeruline. Mida kõrgemad klassid, seda suuremat maalahmakat tarvis on. Alla 5ha pole mõtet unistadagi. Kui reljeefi pole, tuleb see tekitada. Takistusi ei saa pukkidest-lattidest kokku ja lahti  panna, vaid tuleb ehitada tugevad püsivad reeglitele vastavad kobakad. Suure vaevaga valmis meisterdatu võib juba järgmine aasta keelatuks osutuda, raha tagasi ei saa. Võistlusi on heal juhul paar tükki aastas, aga krossiplats tahab hoolt aasta läbi. Enamasti on ta võistlusvälisel ajal karja- või heinamaa. Püsivat krossiväljakut omavad tallid püherdavad juba luksuses. Ametnikke kulub rohkem kui muidu -- KS, TS kohtunikud niikuinii, aga krossis on lisaks rajameistrile vajalik tehniline delegaat, tõkkekohtunikud jms. Kiirabi on krossi ajal kohustuslik. Seni olen nende peavaludega vaid servapidi kokku puutunud ja natuke abis käinud, aga ilma pühendunud hulludeta ei toimu kunagi kusagil mitte midagi.

Pärast pikemat joru etteasteid Lepa talli kandilises aias sättisin telefoni Olustveret otsima ja lootsin, et ikka kohale jõuan, kuigi aku oli punases ja pidin poe kaudu ringiga minema -- maalriteipi tarvis. Vähemalt oli tagavaraks paberist kaardiraamat kindalaekas. Vananenud, aga midagi ikka.

Mõned kohad tundusid tuttavad ja krossiplatsi leidsin igatahes esimesel katsel üles. Tõkked olid

mööda ilma laiali pillutatud ja ootasid värskendamist. Eelmine aasta oli ka ju paras kiire peal ja ega siis ülemäära kaua viimistluse kallal vaeva jõutud näha. Palju jäi koorega palke, mõnel küll ka värvikiht peal, aga nüüdseks polnud kummastki kuigipalju alles. Asusin koorima. Kehtis vana hea 80-20 reegel: 80% ajast läks 20% peale, mis kohe üldse maha tulla ei tahtnud. Muudkui lükkasin kirvest koore alla ja kangutasin kuis jaksasin. Tasapisi tõhustusid töövõtted ja paar takistust saigi paljaks. Banketi palk oli nii ligaseks mädanenud, et seda ei tahtnud õieti puutudagi. Elu kees seal lima vahel. Mingil hetkel õhtupoole võitis nälg, kogunesime tallihoovi grillima. Istusime vanas saanis tohletanud tekil, sõime ja tundsime end hästi. Ööbima pidime nähtamatute pulmalistega samas ühikas. Oli viiene tuba, kolm voodit ja nari. Õppimiseks ilusti lauad ja toolid akende all reas ja akende avamise vastased klotsid ulapeale sattumise tõkestamiseks. Mulle jäi nari alumine korrus, kus Gloria kogu öö pähe kukkuda ähvardas -- tema voodi põhi oli pooleldi lahti. See oli lihtne praak, aga ilmselt eelmistel asukatel asjade parandamise tunde koolis polnud, pigem olid pühendunud voodi põhja täitmisele altpoolt. Kes seal kõik olnud olid ja mida teinud. Lobisesime kaua. Hirmus nätske palavus ja aknad ka lahti ei käinud. Mingi prigu ainult, kust karjuvad sääsed vaid sisse mahtusid, aga mitte õhk. Tinistasid oma viiulit, kuni kama hakkas ja uni maha murdis. Eks ta üks rasvaloigus püherdamine oli, nii lämbe. Unes oli maailmalõpp, jälle ei-tea-kust ilmunud hiidlaine. Ja Kollionul oli jalg murdunud. Ühe korra ärkasingi nuuksudes seepärast, aga kere all oli loik siiski higist, mitte pisaratest.

Hommikuks võiku õhtuste kanatükkidega ja kohv. Ja tööle tagasi. Veel koorimist ja koorimist, mille otsa veel koorimist. Teised värvisid. Parmud närisid. Neid oli oma miljon kindlasti. Lömmi lüües jäid nad nägupidi jala külge rippuma. Soojaga ei sügelenud ega midagi, aga jube tüütu muidugi. Vahepeal tulid mu mehed ka, tõid kisselli ja vett. Aitasid ka natuke majandada. Õhtuks jäi veel talliskäik,

aga olin nii väsinud, et jäin teepeal bussikasse magama, et kraavi ei peaks minema.

Madalamas klassis on kirjas väga vähe rahvast, ilmselt kahekordistunud stardikate pärast. Boks üksi juba sota. EMV pärast ei saa nuriseda, konkurents on ülitihe. Vanade tegijate seas leidub noort rahvusvahelise kogemusega rahvast ja muidugi ka imelaps-ajalootegija, kes äsja esimese eestlasena 4* lõpetas. See peaks jälle rekordkogus rahvast olema.

Mul eesmärgid tähtsuse järjekorras

1) Lõpetada numbriga

2) Kross puhtalt

3) TS vähemalt 2 vähem alla

4) KS üle 65%

5) Kross kiirelt

Kõik on korraga võimalik ja võimatu. Viimases hüppekas (ilgelt palav) käppis südamerahuga latte, aga kuna need nii rasked on siin (suvetallis), siis alla tõmbas ainult ühe. Kui on putukaid -- ja on --, siis tuleb ohtralt peaga vehkimist, aga kõrvu ma enam ei pane. KS tulemus saab pihta. Krossis on see alatine variant, et tõmbab mööda, ahv.

Lubatakse jahedat vihmast ilma. Oluliselt etem kui palavas piinlemine. Tunnen kuidagi, et ettevalmistus on just enne lahja. Hobusel pikali magmise variant piiratud, pesta saab ainult raudkülma veega. Lisaks suutsin ma vahetult enne haigeks jääda. 3 päeva nõrkust, isutust, kõrget palavikku. Mine ja treeni siis nii. Vast 50m jaksasin jutti traavi teha.

Kuulda on, et ka teistel on katsumusi, värske superstaar on kõige hullemas seisus, puhta katki. Jube lugu. Kiiret paranemist talle. Teistel hobuteemad. Hetkel on EMV kursil 10 nägu. Teleülekannet ei tule. Arusaadav, et Luunjas on kordades rohkem rahvast, aga lubadused võiksid ka midagi väärt olla. Teeme siis ise glamuuri ja värki.

Asjad on autos, osa veel tallis. Sees on ikka halvad lood... ütle "redel". Peagi lähen talli kaost hindama. Eile oli hobuse rinnaesine jõhkralt puruks järatud.

Rinnaesine oligi peletislik ja lisaks selgus, kuhu nahalapp õla pealt saanud oli. Algul olin pakkunud, et kakles või läks hooletu manööverdamise käigus boksiukse külge. Aga ei, ta ise hõõrub ennast mõnuga vastu küna, nii et verine kuumaastik taga. Selge siis... aga miks just nüüd?! Teadaolevalt on saabudes vastas vetkontroll. Tuuubliii. Pesin natuke ja möksisin, aga värsket auku olematuks ei saanud. Tallikad olid laadimise ajaks targu sääred teinud, sest eelmine kord oli keegi kedagi rabeldes kummuli tõmmanud. Tünks, nüüd ta laeb ennast ise, kui söök ees ootab.

Olustveres talli maandunud, oli Kollionul nägu selgelt naerul. Suur puhta saepuruga boks, mida sai kohe märjaks pissima hakata (vihje võistlejatele: maksmise kiirusel võib mingi tähendus olla). Väike trennike murul -- üldse ei saa tonti liikuma, aina klobi jalgadega. Nii ebaelegantne. Palavik ei aita üldse kaasa ja ma pole ju söönud ka, sest miski ei näi söödav. Mis ma küll teen homme, õud! See aeg kui ma puru juurde vedasin, viskas onku külje maha. Kui äärmiselt rahulolev nägu ühel hobusel ees võib olla. Asjad klanitud, hobune söödetud, otsisin oma peavarju üles. Kallis natuke on, aga vajan puhkust rohkem kui midagi muud. Täna olen üksi toas veel. Loodetavasti magan korralikult.

Esimene päev. Kuna hobusel on lakk peaaegu maani (eriti kui ta pikali viskab), otsustasin voltimise

asemel rullida. Sai täitsa kobe, arvestades, et kummikulu ühe rulli peale -- üksainus. Ainuke elavam hetk oli vahetult tallist väljudes, kui viljakuivati undamine hirmutas. Edasi ikka jälle suremine. Soojendusel oli madjakas ka abiks, et skeemiks jõudu kokku hoida. Kollionul oli vaim peal, tegi end eest kergeks ja kohati tühjaks, minu jalgu ignooris kogu raha eest. Väga kole ja raske oli, vajutasin nii et kannad taevas ja silmad punnis (mul). Eelmise aastaga võrreldes oli skoor ühe TS pulga jagu parem, see oleks nagu hästi, aga noh. Jälle polnud vigu, samuti nagu sära. Vaadates eesmärkide punkti nr 4, siis linnuke nagu kirjas, aga... esimene emotsioon pärast KS oli siiski, et ma ei taha niimoodi enam kunagi ratsutada. Pole tore kellelgi.

Krossi kõndisin õhtuks 3 korda läbi. Esimene kord tutvumiseks, teine kord strateegia paika panemiseks, kolmas kord kinnitamiseks ja minutimärkidega. Palju on mulle raskeid kohti. 6AB kasesüsteem, mis on kurja nurga alt, viimasel hetkel pöördest, kus ärahiilimise (viilimise?) poolel on madalam hekk ja ei ühtki abistavat puud. Tõkked muidugi hüppesuuna suhtes viltu ka. 11AB, bankett alla ja kohe kitsas nurk pöördest otsa ja pärast veel 12 tigu. Raskeks teeb kombo see, et ei tea, kas hobune ikka taipab, et peab suure kobaka pisikesest nurgast minema, mitte ma ei juhi mööda. 16ABC, süsteem, mille keskmine jälle ebasoodsas suunas viltu, esimesel on parimas kohas puuvärvi eend kõige kaugemal ja viimane on lihtsalt suur ja kitsas seanina. 19AB on ettearvamatu -- kontrastselt valgepunane tõkkepuu ja selle taga kraav, mida loodetavasti ikka märkab. Hoogu ei tohi üles võtta, sest lint on vastas ja tuleb teha järsk pööre nurgale 20, kah ebasoodsat pidi.

Lõpetasin päeva vara ja tulin ära pikali, et natuke asjade üle järele mõelda.

Teine päev. Äratust ei pannud enne kui hommikul, kui enam ei viitsinud iga aja tagant üles tõusta ja

kella vaadata. Kempsus oli väljund nagu veneaegsed valged batoonikesed. Lõpuks midagi tahkemat, mis aga kuidagi allavoolu minema ei soostunud. Soomlased hakkasid äkki paaniliselt "herrajestas" karjuma ja pistsid kõik nagu nööri mööda uksest välja punuma. Seda "herrajestast" sai kohe palju hüütud, aga tegelikult oli see ju nende vabadust katsetav võidumära, mitte mõni härra. See oli muidugi poputamise ja pillitamisega harjunud preili, mingid laiad rohumaad ja viljaväljad kohutasid vaesekese hingetuks ja ta põgenes tagasi boksi kaitsvate seinte vahele, kus tekk kunagi seljast ei lange, jalad on vattides ja päitsed tupsudes. Kuigi Kollionu oli tallis esimesena oma heinad kätte saanud, jätkus tal ometi ülbust mind ukseaugust togima tulla, et ma ometi selle jõusööda juba ette tooks. Astusin tuttavast konnalaibast üle autokontorisse veidikeseks tukkuma.

Pärast krossi emotsioonid: olen tühi. Tegin, mis suutsin, aga jäi väheks. Kardetud kasesüsteemi olin hommikul mitu korda läbi käinud ja see tundus lõpuks isegi ilus. Päris katsel nii lihtne polnud. Esiteks ei saanud stardist üldse minema. Vingerdas ja jauras, hea kui esimesest üldse üle läks. Esimese minutiga olin juba korralikult ajast maas. Hoog hakkas tasapisi tulema pärast neljandaid, aga alleepöördest süsteemile tuli ikka ebakindlalt ja kuna nii palju paremale ette tirisin, oli vasak liiga tühi ja tõke äkki nii viltu, et mööda ta läks teisest. Sama oli ennist suurfavoriit Jaagupki teinud, aga see ei lohuta mitte milligrammigi. Võistlus selleks korraks pekkis. Sõitsin muidugi lõpuni, eriliste viperusteta seejuures, aga aja eest saime oma lisaringi ja stardimunemisega kogu raha eest. Kahju kohe, kõik võimalused olid olemas -- seisud soodsad, ilm täiuslik, jooksukohti rajal ohtralt, aga ei siis jälle. Kuidas ma eelmine kord ses rämedas kuumuses ja putukameres paremini suutsin?! Mis imevärk sellega üldse on, et näeks nagu vaeva, aga läheb järjest kehvemini. Misjaoks ma seda trenni nühin siis veel?! Nii palju häid hüppeid oli, aga mingid detailid nullisid kogu värgi.

Magasin autos vihma aja maha ja pärast käisin pesus. Vaat nüüd on küll see päris puhkus. Laen telfi natuke täiemaks ja lähen jalutama. Siin on nii ilus. Mul enam muresid ega pinget pole, istun lootusetult kinni viimases. Aa, ei, päris viimaseks ei jäänudki, oli ka 1 sootuks välja tõrkumine. Ootamatu selline.

Eesmärgitabel hetkel nii:

1) ?

2) -

3) ?

4) +

5) -

Käisin ringi, imeilus koht tõesti. Igasuguseid põnevaid kohti iga nurga taga. Klaasikojas käis agar töö

ja sai väljapanekut uurida, mujale sisse ei trüginud seekord (v.a. see topiseid täis sekretariaadituba). Siis võtsin hobuse nööri otsa ja käisin teisi teid. Nägime lambaid, alpakasid, mullikaid, rakendit, kohalikke hobuseid -- Kollionu oli kohe elevil. Tagasiteel tuli muidugi nälg peale ja igasugused alpakad ei tundunud enam pilguväärsed. Pekki sel hobusel ikka jagub...

Õhtul oli parkuur üleval, aga vaadata veel ei tohtinud (valikuliselt?) ja hommikul läheb jälle kiireks. Algab vet-checkiga ja patse ma selle jaoks kindlasti ei tee. Peavad jalgu läbi lendleva laka vaatama.

Uned olid eriti pingelised, Kollionu oli must hobune ja ma tõusin temaga õhku. Teiselt poolt posti hakkas samal ajal tõusma valge kandiline Pegasos. Naersin vist ja seda lendamist oli veel, viimane sats pauguga kõrgustest alla.

Kolmas, viimane päev. Vet check. Soome jooksikmära, kes endiselt uhkelt esikohta hoidis, sai joosta heleblondi tyttöga, kel lehv ümber kaela, seljas must plisseerseelik ja ees südamekujulised päikeseprillid. Ma ei saanud Kolli esimesel katsel jooksmagi, kuigi ta oskab seda käekõrval-värki unepealt. Kartis mingit lehvivat presenti. Teine ring tuli juba välja ka. Tahtsin ilusat pilti saada, ta tundus veidi nagu saledam sel hommikul, eriti kui veel elevus sees oli. See aeg kui kaks sammu eemale sain, oli onu juba oma mulli tõmbunud ja ilmselt ka mõne jõehobu sinna kaasa tirinud. Ausalt ka, ta oli tegelikult ilus sel hommikul. Mina ei tea, miks seda pildil näha pole.

Soojendusel oli hobune endiselt seal võõras kandis, eest kerge ja veidi tühi. Mingi oma plaaniga, sest jalavahetusi tegi ainult suunda muutes, mujal ei saanud nagu märguandest üldse aru. Null reaktsiooni. Kiiret sirget ette ei teinud, lihtsalt startisin. Seda TS osa hobune tegelikult nagu oskab ja pigem kipun mina natuke segama. Jäin seistmendat kitsast üle timmima ja kaotasin hoo, aga kolmesel süsteemil (9.) on seda natuke nagu vaja. Tirisime esimese sealt alla ja nii jäi. Koll oli tubli muidu, okserid olid ju ilusti suureks laotud. Millegipärast ajas pärast nutma. Pingelang ilmselt.

1) +

2) -

3) +

4) +

5) -

Plusse ja miinuseid kokku arvutades nagu kõige hullemini ei läinud, aga üldse ei rahulda see. Tõrge krossil rikkus kõik. Numbrite poolest läks KS paremini kui eelmine aasta ja eriti palju paranes TS -- siis meil tuli ju tervelt 4 alla, nüüd vaid 1 ja seegi koba. Järgmise aastani vist enam kolliga siiski ei jaksa. Lihtsalt Pean ta müüki panema. Isegi kui see tähendab, et 3V-l on sellega pikemaks ajaks kriips peal. Valmis hobused ei kasva puu otsas, võinoh, eks kasvavad ka, kui rahakott sellesama puuga seljas on.

Paar ametlikku pilti ka lõppu, Elin Jalakas pildistas:

Seda lõpupeatuse asja me veel vaatame. Arvas vist, et teeme "pääsukest" ja andis endast kõik, et ma üldmuljet ei kõigutaks.

Hästi lennukas jooks oli. Mul. Kollionu pingutas täpselt nii vähe kui lubati. Vahel tehakse ülevaatusest suur etendus, valitakse parim esitaja ja jagatakse auhindu. Meil siin pole nagu kombeks olnud.