Sunday, November 1, 2020

Nogain, NOHS

Täna pidanuks olema rogain ja siis ma pidanuksin ohkima, et ei saagi TIHSil koolisõitu vaadata. Aga polnud kumbagi. See aasta on kõik olnud tiutiu ja teisiti. Sellegipoolest ei tulnud päris molutamise päev, vaid käisime Annamannaga Uue-Kundrus orienteerumas. Midagi pole teha, äge oli jälle. See lihtsalt on ülihea tunne, kui hobune jookseb all omasoodu ja ise saab samal ajal kaarti uurida ja omavahel arutada, et kuhu ja kuidas edasi. See pole mingi silutud ja aiatatud tühi ala, vaid üllatusi ja väljakutseid täis metsik (eee.. mööndustega siiski) loodus. Autotõkkeks pandud palgi ületus ja hiigelhüppe-kraav ja lennukas heinamaaületus jäid vast eredamalt meelde. [Andreas Pernits pildistas, oh ja tal oli neid veel, selliseid, mis panevad sinna olnud hetkesse tagasi ja saab korraks uppuda tundesse]

Korraldaja tundus kuidagi kurb, et nii vähe osalejaid oli. Ega ta väga laialt reklaami ka, ma vist mujal polegi teadet kunagi näinud kui FB-s. Eks see ettevalmistus on paras nikerdamine, aga kui näiteks Tartu o-päevakutel oleks hobuste rada -- miks ka mitte jalgratturite-- , ma oleks nii käpp. Praegu ma ju enam ei käi just hobuste pärast, sest valin ratsutamise. See Uue-Kundru ots oli mu esimene valikorienteerumine ratsa. Kui rogainil antakse kaart pool tundi varem kätte ja algul käib üks niidivedamine ja arvutamine, siis eile oli aega ainult 5 min ja istumisalune ei püsinud sugugi paigal. Rada oli muidugi kordades lihtsam -- õnneks. Teine täitsa uus asi juhtus pärast hobuste mahajahutamist. Kuna paariline ei tohtinud muru nosida, pandi ta treilerisse nägupidi heina sisse. Hiirekesel keeldu pole, aga proovisin, et äkki ta ikka läheb ka. Teisena ja kitsasse vahesse. Varem pole juhtunud, aga nüüd läkski! Isegi mingit söögiga ära ostmist polnud.

Kodus tagasi, tähistasin Metsikuga kahe suurürituse ärajäämist. 51 minutit ja peaaegu 6 km. Täitsa külm hakkas seal sikerdades ja GPS-i järel muudkui oodates.

Viies oktoober. Mitmel pool käib sõda, trumbil on koroona, õues on sume-pime ja 16 kraadi sooja. Kütma hakati. Hobused on paksult karvased. Pean välja mõtlema, kas minna võistlema ja kui, siis kuhu. Ecusse plaanisingi algul, aga see moondus siseürituseks ja enam ei kutsu.

Ei läinudki siis kusagile, ei Koske, Eccu ega Kiltu. Ei tahagi. Väsinud olen. Isegi ratsutada ei taha. Lähen muidugi ikka. Täna isegi vedas, korraks oli tore, kui proovisin Hiirega küljendamise alget. See hakkab tal lihtne olema kunagi. See on miski kehaehituses, mis mõnel lihtsalt võimaldab ja teisel piduriks nagu kartulikott kukil. Olen viimasel ajal hobuse otsas rohkem võimelnud ja tuska teeb, kui enam ei saagi kõike nii lihtsalt kui vanasti. Kes on röövinud mu kõhulihased, ah?!

Joosep riivis 2 suutäit hambaid vormi, homme proovin järele. Jube hea põhjendus täna trenni vahele jätmiseks, kui tööl kõik mahlad välja pigistatud ja peale vedelemise ja masendumise midagi teha ei jaksa. Korraks sai isegi tuju heaks. Peab jäätist hankima.

Teised sõitsid krossi, ma käisin Kildul hõrevõistlusel hobuseid vaatamas ja pärast heinamaa ääri läbi kihutamas. Ega Hiireke alati püsinud küll seal ääres, kargas minema ka mõne korra. Tugevama ratsmekontaktiga püsib paremini joonel, aga see ei sobi mulle üldse. Tahaks kergemat. Äkki ta on niimoodi ratsastatud ja harjunud, aga noh, ei. Võimalik, et pääsen nov-is Alla trenni ja siis ta päästab maailma.

FB-s on ratsavarustuse müük, aga osa sellest ajab millegipärast tundeliseks. Kui seal on krossikell ja numbrivest ja turvavest... see tähendab lõplikke otsuseid. Teisalt -- ehk on teised inimesed lihtsalt mõistlikumad oma asjamajanduses ega soovi arutu kuhja otsas kügeleda. Ma ise küll millestki lahti ei saa, vist 3 kasutut sadulat on lausa, aga kes neid küll tahta võiks? Üks Hiirele sobiv on lausa puudugi, see hüppekas on tasakaalust täitsa väljas ja sellega KS harjutamine keerab istaku järjest hullemalt tuksi.

Eile kargasin pidurisse jänese pärast, täna kaku, nii et autol silm välja rippu tuli. See on üks suur kakk, mis juba mitu korda auto eest lähedalt läbi on lennanud ja 1 kord lihtsalt tee ääres posti mänginud.

Judopoisid seisid ukse taga paljajalu kivipõrandal ja rääkisid midagi koristaja otsimisest ja mullivannist. Üldse ei läinud teemasse mu meelest. Aga siiski -- olid korraldanud kempsu mingi vahubasseini ja nüüd tuli leida kedagi, kelle halduses oleks näiteks kõikvõimas mopp. Kui poleks ise kohal olnud kohe algusest, võiks kahtlustada, et see pesamuna on küll kellegi teise laps.

Nv tuleb tihe, L lausa treeneriga trenn ja P Mustoja orienteerumine. 1 startival paaril on vahvate nimedega hobused: Vaga-Vesi ja Tasa. Raudselt kihutavad metsas hullunult ringi.

Esimest korda oma orienteerumiste ajaloos sattusin kaardile, millel oli ainult mets ja rajad. Oh milline mets! Vahepeal oli täitsa kahju, et jooksime kõigest ilmailust mööda ja üle, kui oleks saanud ka lihtsalt imetleda. Siht võis vabalt laines olla kui kümme korda suurendatud iluvõimlemislint! Kukeseened seenetasid nii tungivalt, et mine või tagasi. Kuidas üldse saab olla sedasi... puhtad pikad sihid, rajad nagu matkaja unistus, kõrval sodiks tallamata sambla- ja samblikualad. Muidugi langes kuldseid lehti ja sadas veidi ja hobune hakkas pärast tekiga püherdama. Nii ilusaid hobuseid oli rajal, vähemalt 2 ürgägedat eestikat ja vähemalt 3 erinevail põhjusil pilgu püüdjat. Lõpus eksisime igaks juhuks natuke ära, aga lõpptulemust see ei muutnud. Ja siis tuleb lörtsinädal. Tegelikult oli juba talli ees seisnud autolgi klaas valget löga täis.

19 okt ja ongi mõnel pool maa valge, sooja paar kraadikest ja kütuse hind veidi kõrgem kui eelmisel päeval. Nii kaua on natuke alla euro kandis liitrist püsinud, millalgi varem mängiti nädalas ikka paar korda üles-alla, nüüd pigem püsib paigal. Hiireke hirnus mulle täna 2x oma madala mehise häälega ja ma sattusin sest kohe segadusse. Mis lahti? Tegin kerge pooletunnise trenni, las taastub nv-st. Duud on viimasel aja nii ära kantseldatud, orienteerumisürituse kaashobune-mära pani mehikese kohe paika: tule siia ja ole kuss! Tuligi ja läkski ja oligi.

Ja siis ta lõikas kaks päeva jutti pappkastidest asju välja, näiteks maja ja kilbi ja diivani lõikas ka katki. Kellel poleks kunagi juhtunud, et mõni soovimatu manukas kääri vahele ronib, noh. Temal oli siis diivan ja nüüd on seal ühes kohas mustaga redel peal, et soolikad välja ei vajuks, või õigemini vatiin.

Kuidagi juhtus... noh ma isegi ei tea, kas on hea mõte seda siia kirja panna, aga et... noh... mingid tunded tulid peale ja ma olen nüüd nii vangis. Unes mingite otste uurimine ka rahu või vastuseid ei anna. Ega muud üle jää, kui edasi vireleda, küll läheb mööda kuidagi. Ja testamendi peaks ära tegema. Hobuste pärast. Mingitel vanadel valitsejatel oli peaaegu muretu, olulised loomad pandi hauda kaasa. Ega nende käest muidugi küsitud... Hiire saaks maha müüa küll, aga Metsikuga oleks keeruline. Mis sellise ehmujänesega peale hakata, kui ma isegi ei tea täpselt.

Jõudsin speaklys vene keelega edasijõudnute esimesele tasemele. Nüüd siis 2 viimast satsi teha veel, enne kui see mäng läbi saab, aga edenemine läheb järjest aeglasemaks, kuna sõnu peab igal järgmisel astmel järjest rohkem juurde õppima.

Läti-Leedu teevad koroonarekordeid, vihma sajab ja 10 soojakraadi on täitsa tavaline taks.

Kõik viimased katsed Metsikuga siile joonistada on luhtunud. See GPS veab täiega alt. Või endokas. 1 kahest, aga liiga tüütu on muudkui oodata, et jutt järele jõuaks. Ei lähe ka hobuse liigutamisena kirja, kui 7 minutit paigal seisan ja ilmaimet ootan.

Nüüdseks on siis 2/3 meie kunagisest hobukolmikust läinud. Ja see aasta pole isegi veel läbi.

Tööl oli eriti naljakas online-install. Kutsusin onu kaugelt maalt ligi, aga kui ta saabus, vehkis ekraanil aknaid hullunult vasakule-paremale, kinni-lahti ja enne kui ta suugi lahti jõudis teha, oli meil Cp ja Cpk-de jaoks kõik testid tehtud, arvud head ja imeelukas tarbimiseks vabaks lastud. Kujutan ette, kuis onul silmad kui tõllarattad peas olid, kui see maagia seal möllas. 

Oktoobri lõpust on vaevu paar päeva puudu, aga õues on üle 10 kraadi sooja. Vist ei ole tavaline. Tahtsin trenni minna, aga kus on riided? Riided autos. Aga kus on auto? Auto on tööl, kuhu ma ta unustasin, kui jalgsi koju läksin.

Jõudiski kord minu kätte ninapulgaga torgitud saada. Tööl oli kellegi lähikontaktne koroonaline ja kuigi ta ise oli negatiivne, aeti mind koju ja järgmisel päeval testi tegema. Protseduur oli üsna ebamugav, just nagu eelnevalt reklaamitud. Vajutab pulga neeluni ja keerutab 5 tiiru kummaski ninaaugus, ise loendab kaasa nagu TS seotud vahesid sõites.

Homme on kavas selle aasta viimane, üllatusorienteerumine. Ruunaraipe oli see koht, kus Katiga eelmine kord võitsime ja hobuseid liivas püherdada sai. Metsik oli ka siis kaasas. Nüüd on ta hingamine nii nadi olnud, täna õhtupimedas polnud ta kahiseva õhuvahetuse kõrvalt midagi muud kuulda. Sõitma tahtis ikka tulla, kaapsas ukse kõrvalgi, et liigutagu ma ometi rutem selle sadulaga.

Ma olen negatiivne.