Anna kannatust

Avastasin, et tase ongi praegu selline, et seda pole. Lihtsalt olen üritanud mõnest probleemist mööda vaadata, umbes et küll läheb üle, see tühine. Näiteks olen lubanud ikkagi trennis liiga palju molutada. Tegelikult peaks kohe algusest olema suund selge, marsi nüüd! Olen sõitnud liiga palju sirgeid ja kaartel lubanud omasoodu kusagile vajuda. Pean hoopis rohkem kandilisi tegema, polügoone. Sirge-pööre-sirge-pööre jne. Veel rohkem üleminekuid. Traav-peatus-taandamine-traav. See on hea kiirparandusteks. Mis ma selle traavi lõhkumisega küll teen? Pärast galoppi ei taha üldse traavis püsida, aina pakub, et paneme kiiremini. [Elini pildistatud; edukas lõpusirge NV Ihukurnajal, pahandused on selleks ajaks juba valmis tehtud]

Homme -- mis pole üldse kaugel muide -- pean kodust välja sõitma kell 6, et enne 9 kohal olla. Magamine ongi nõrkadele. Õnneks leidub tallis inimesi, kes hommikused rohumajandused Metsikuga ära toimetavad, õhtuks jõuan jälle ise kohale. Täna oli hobusel lõpuks silmnähtavalt parem olla. Ta on selline kaval ikka ka, panen inhalaatori nina otsa, aga tont hakkab hinge kinni hoidma. Täitsa rahulikult ei hinga tükk aega. Ja siis enne sissetõmmet niheleb minema. Kibedat rohtu ka ei taha. Proovib suus hoida, et see välja lödistada, aga ma olen ikka valvel ka, hoian pead püsti, kuni kõrisõlm sodi alla pumpab. Köhijaid on veelgi. Ühel oli jõusööt kurku läinud ja toru ära ummistanud. Lahenes küll ära, aga nüüd köhib nagu hobune või isegi kaks. Varem polevat üldse mingeid hädasid küljes olnud. Õrnakesed on need hobused.

Kui ma ise olin juba tükk aega CHI sääskesid toitnud, teatati tallist, et nad ei saa hobust kätte. Eemalt vaadates ei hakka need rohud ikka kohe üldse külge. Ju siis on hobusel juba nii tore olla, et jaksab sammust kiiremini eemalduda. Kui nüüd mõne peki ka peale kasvataks sinna ribiradiaatorile. See pole ka kerge ülesanne, kui palavus katuse alla varju peletab -- seal midagi söödavat ju pole. Täna on plaan veel Kosele krossi harjutama minna. Eriti ei jaksa järjekordset pikka sõitu ette võtta, aga mis sa hädaga teed.  Kõigepealt vaatan Dina ja teiste esinemised ära. 

Dina ja teised. Äkki ma vaatasin neid teisi ainult poole silmaga, aga tegelikult ikkagi Dina võitis. Lihtsalt et oli kõige ilusam sõit. Vigu ka polnud. Teistel natuke oli. Nojah, paranemise kohti on alati, aga igatahes see piaffee kõlbab maailmale näha viia küll. Selline, kus esimene ots kerkib kõrgemale kui tagumine ja tundub võimalik õhkutõus. Mitte see lendpe*setamine, mis nagu natuke moes tundub olevat. Et ainult tagumine ots teeb piaffitrenni ja esimene käib ainult "pikendamas" ja kumbki teise trenni ei trügi. Mismoodi kerkivad piaffeel tagumised jalad esimestest kõrgemale?! Kükitabki niimoodi nagu maanteeline nõgestes kakahädal? Ja seal "pikenemisel" ei pikene mitte midagi tegelikult. Kael on otse taevasse püsti nagu malendil, tagumised jalad lohisevad vaevu kaasa, isegi üle ei astu vahel. Ainult mingid pulgad lendavad hobusele vastu nina, esijalgade moodi sellised. Või äkki ei tohigi kritiseerida midagi? Suund ameerika tv poole. Üks poissmehe jagamise saade oli, kus naljaviluks kaasa võetud kummist dildo oli hägustatud ja loomadelt kukkus tagumisest otsast musti ruute ja ristkülikuid. Asjad toimuvad, aga see on saladus. Siis sattuvad farmi ja kaebavad loomad kohtusse, sest need kakavad päriselt, mitte ei väljasta musti kuubikuid.

Kosel oli soe ja rohekollaste sääskede festival. Tegin jalused veel ühe augu võrra lühemaks, eelmine kord oli kaks. Harjutasin kambast eemaldumist ja nina tõstmist. L harjutas bankette ja seda lausa kahe hobusega, kuna teine L oli Pärnu kandis tallipealikuks olemisega hõivatud. 

Kuum ilm väsitab hobuse sootuks ära, boksi pääsedes kukkus kummuli ja magas kohe mõnuga, isegi kaela pani maha. Nohja siis aja sellist taga. Ise ka ei viitsiks ringi liduda, vereimeliste parv sabas.

Hüppasime. Pean otsustama, kas minna Ecus meetrit või 90+meetrit. Ei tahaks nagu kohe kõrgemaga ehmatada, aga see plats oli viimati päris sügav ja mingis kuumuses ära kurnata ei taha ammugi. Seega ootan hoopis viimase hetkeni ja vaatan, mis tunne on. Niitu panin küll juba kirja ära, kuigi seal tuleb garanteeritult raske päev. Kõrbepalavus või lausvihm, muudmoodi pole nagu olnudki. Pluss muidugi putukad. Hiireke neid kindlasti vaikides ei kannata, kukub vehkima ja laamendama.

Sattusin ajahädas olles valesse poodi. See oli täitsa rikkis. Harjumuspäraseid asju polnud ja teised olid ka valedes kohtades. Arve oli 4.36. Panin viielise letti. 

-Sente pole või? 

-Ei ole. 

-Mul ka ei ole! 

Isegi naljakas oli see tõre tädi, just õigesse ametisse sattunud.

Laupäevaks lubas kindlat vihma. Lootsingi juba, et miski natukenegi maad pehmendab ja ka ECUs putukaid taltsutab. Aga ei siis, nüüd on juba õhtukaheksa ja siinkandis kõrbekuiv. Hobune oli vahva täna, kopliski tuli vastu ja treikusse laadus ilusti. Soojendus oli maneežis ja seal oli veel lämbem kui õues päikese käes. Hobune kukkus algul ringi vehkima, justkui kiirustaks viimasele rongile. Tegin siis palju kandilisi pöördeid ja millalgi rahuneski maha. Rada polnud kuigi lihtne, seotud vahesid oli palju ja 4-5 pööre oli seinapõrkest. Kõige rohkem kartsin vist, et äkki jääb midagi jõllitama seal, kuigi kõigil klotsidel olid ikkagi pulgad ka peal. Tegelikult natuke jõllitaski -- herdleid, mis justkui seda lihtsamat sorti kinnised võiksid olla. Madjakas oli ka igaks juhuks kaasas ja herdli peal pidingi sellega natuke sudima. Hea otsus oli ainult 100cm teha, nii ei kulutanud sodiks ja hästi läks ju ka, puhas sõit, ühtlasi esimene ERL sajane. Elagu kandilised nurgad, need aitasid täna tublisti kaasa. Ka teistel meie tallilistel läks hästi, olid sajas puhtad. Pärnus toimub samal ajal hulga kõrgemal tasemel üritus, kus muidugi ka kauaoodatud vihma sajab ja meie omad võidavad. Kui just mõni lätlane või leedukas ette ei trügi.

Ihastes oli pühapil pikk päev. Kava järgi KS, aga toimus ka TS, vähemalt kolmel juhul. Pärnu TS-i võitis Paul, ei lasknud võõramaalasi ligi.

Kaalun tööl paberi letti löömist. Ma lihtsalt ei jaksa enam nii. Tööjaotus pole õiglane ja muud tilulilud. Ainult et kui ma juba murdun, siis kohe korralikult. Õnneks see hobumaailm on teises dimensioonis, ei pea kordagi mingitele teistele asjadele mõtlema. Hüppekas oli nagu ikka -- algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama. Vist rebaseni oli rahulik ja siis kangutas kaane serva lahti -- aga ei lennutanudki pealt. Kandilised nurgad töötavad veel. Pean natuke veel baastempot kasvatama, et ei peaks nii palju timmima. Rebane. See kutsikas vahtis meetri kaugusel pealtvaatajatest täitsa platsi kõrval. Vahel kadus võssa ja ilmus siis tagasi. Hiirekese silmad kasvasid supitaldriku suuruseks. Ta on ju tegelikult nagu koer, see rebits, mis seal niimoodi jõllitada on? Pärastpoole oli etendus "maamees otsib maanaist, aga ei leia" (võtab mingi ribakese oma märja salvrätina rippuvasse kätte ja on hetkega kurnatud) ja veel pärast seda ajasime hobuseid mööda heinamaad taga. Uue hobuse lisandumine oli karja reisima ajanud. Kahlasime jaanipäevaks kõrgeks kasvand rohus, kus rinnustsaadik kiikus kastehein, saime mõne tondi kättegi ja toimetasime vastvalminud aiaauku tagasi. Pool karja sees -- pool väljas, loomulikult ühinesid seesmised hoogsalt jälle välimistega ja muumitank, kelle küljes mina rippusin, tõmbas mind kummuli. Tagaajamismäng sai jätkuda, vähemalt uustulnuk oli lõksu jäänud ja see toimetati silme alt ära. Järgmise ringiga tõmbas mind kummuli tumepruun harjaslakaline, aga kuna tal päitseid polnud, vaid ainult jalutusnöörist impro-peakorv, siis polnud ma isegi üllatunud. Kunagi pärastpoole võtsin reisist väsinud Metsiku nööri otsa ja viisin ta rohtu hingama. Üsna kiirelt on taastunud, ribid on juba kergelt polsterdatud. Vahetasime infot, kuidas kummalgi päev oli läinud ja läksime laiali.

Kui varem oli plaan nädalavahetusel kusagile hüppevõistlusse sukelduda, siis ilmateade lükkas selle plaani pikali. Peaksin jah muudkui uusi kohti ja olukordi hobusele tutvustama, aga sellises leitsakus -- pigem ei. Eile oli 29 sooja ja järgmisel nädalal peaks sinna veel 7 otsa tulema. Kuidas me niimoodi üldse ellu jääme?

Ka selle aasta Elva südaööjooksu medal on imeilus. Hea kohe, kui on lapsi, kes selliseid koju toovad. Muidu oleks veel ise pidanud oma tööst ja trennist väsinud koivad proovile panema. Küll aga läks virtuaalse variandi starti Õpilane. Tal oli ka töö ja trenn, aga jalad ikka hulga nooremad ka. Ja siis et Dinal on päris olümpiapilet käes! Üliäge, noh.

Võistluste asemel ründasime metsa. Ei mingit päikest lagipähe, aga putukad andsid oma parima, et me lõdvaks lasta ei saaks. Algul, kui hobu oli veel kepsakas, kippus ta iga laudjale maanduja pärast tagant üles keksima, pärast enam ei viitsinud. Kestvusamatsoon Mari tuli meile teejuhiks ja üldse ei jõudnud maastikku jälgida selle kihutamise kõrvalt, mis Pleyoni esituses parasjagu aeglane sörk välja nägi. See kihutas traavi 25km/h, meil tagapingis ähk-puhk-galopp. Liivaronimiste piirkonnas pidime teed andma valgele maasturile. Ronis ka alla-üles seal põlvini liivas. Kaasaegne metsaskäik siis. Ja suur vaskuss oli põiki teel ees. Loodetavasti igati terve, ringi vaatas küll, aga püsis miskipärast paigal. Pärast 15km -- teeme täna lühemalt, ilm na kuum -- mindi karjääri jalgu jahutama. Hiiretont vaidles algul vastu ja pidin tal vahepeal kõrvade taga reisima, kui ta oma parimat spinni esitas (raudselt kukun lõpuks, mõtlesin, aga ta keeras end soodsas suunas ja sain tagasi ronida maad puutumata). Pärast vehkis küll ja lõbutses. Algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama, justnagu eestlasele kohane, kuigi ta pole ju. Kestja kutsus kestmisüritusele 9.okoobril, sealsamas metsades toimuvale Kurista karikale. Tegi üleskutse ära ja teatas, et tal veel pool trenni tegemata ja nii nad tagasi metsavahele kadusid. Meie reisisime koju tagasi asju pesema, kuigi palju polnudki juurde märjutada vaja, eeltöö oli korralik. Mu saapad kaalusid 3kg rohkem kui hommikul.

Kaks päeva vaid, ja saabaste sisse oli kolinud ämblik ja välja -- hallitus. Ära polnud ikka kuivanud. Juhatasin koibiku kapi alla ja nühkisin saapad puhtaks. Ilm ei luba plaani järgi treenida ja hobune pistab soola kahe suupoolega. Pärast jaani peaks jälle midagi hingata olema, seni on üks virelemine puha. Selge siis, et ühtäkki tahtis pesamuna oma sünnipäeva batuudikeskuses tähistada. Siiamaani oleme ilma pääsenud ja nüüd siis! Vettimispidu. Juua läks kannude kaupa ja jäätisemasin oli kõige popim külaline. Lubatud äike jõudis ka lõpuks kohale, öösel. Oo kõikvõimas Õhk, mis äkki kusagilt tekkis. Hommikuks oli läinud ka. Sõitsime mustas konditsioneerita autos Eesti teise otsa. Me olime nagu supp seal karbis. Isa juures oli maasse käike uuristatud, naabri vahelt aed kadunud, kastide kaupa maasikaid ja sudoku MM. Ja sõnamäng. Jälgisime lähenevat äikesetormi ja pärast imestasime, et see meid nii märjaks tegi.

 

Võistlusega seoses mingeid erilisi sooje tundeid pole. Päev otsa virelemist, tase madal ja isegi seal ma suudan jube osavalt käkke kokku keerata. Kraadid pole enam küll laes, aga lämbe on ikka. Viimaste päevade trennid on suures osas koosnenud rahmeldamisest ja pukitamisest parmude pärast. Pikk soojendus aitaks elevust vähendada, aga see Niitvälja on ikka jube kaugel, niigi pean hakkama kell 7 tallist sõitma, et kohale jõuda, aga miskit tunnist soojendust sinna plaanida -- liig mis liig.

 

Talli pääsukesed on pesast lahkumiseks valmis, aga vahivad ikka äärel. Maa on nende söögijäänustest valge, aga täna nägin, kuis vanempääsuke ühest tagumendist ilmunud paki kusagile minema viis.

 

See niidukas oligi viimaseni tüütu. Vara tõusmine, hilja koju jõudmine, vahepeal puhas piin. KS oli enamvähem, ainult korra või kaks pakkus galoppi, TS oli puhas, mingit lainekest natuke jõllitas ka. Lubatud pilvealust ilma polnud, põletas ikka jõhkralt lagipähe auke. Siiani pea tuikab. Vasaku käe väike näpp on endiselt kutu, nüüd sõitis sinna meeskonda ka pöial. Nagu liiges oleks nihkes või mis, aga põrgulikult valus. Sain ka jalusega vopsu vastu lõuga ja tuju oli laes. Ebatraditsiooniliselt läks krossi esimese täitsa sujuvalt, aga teisel võttis sihiku hoopis kõrgema klassi takistusele ja oli selgelt häiritud, et peab hoopis madalat minema. Tõmbas siis parem põõsasse. Neljas oli wanker, mida ka Metsikuga mitu x hüpanud oleme, sh muidugi kohapealt, aga no kussa. Hoog oli liiga suureks lastud ja kui juba möödatõmbamiseks läks, siis kohe põhjalikult. No kohe mitte ei saa niisama rahulikult otse sõita. Miski künka ees küljendas ka järsema nurgaga võssa kui KS gp-s. Pidingi sootuks nurga tagant hüppama, kuigi mõeldud oli otse künkast. Selle järel kaldus ka nagu treiku tugeva küljetuulega... mis värk ometi on nüüd?! Vahetasin madjaka teise kätte ja hobune kaldus kohe jõuliselt vastassuunas! Maha ka ei hakanud pulka loopima, hoopis võtsin mõlemad ratsmed kõvemini kätte ja rippusin hobusel näos, et ta ühtki viilimiskohta üles ei leiaks. Nõme lugu, aga nii ta oli küll nõus asju tabama. Isegi vette läks täiesti mõistlikult, aga see oli korra eelnevalt muidugi läbi käidud ka (ja siis ta küll kohe ei sukeldunud). Pealik-emotsioon oli pettumus. Jälle nii. Nnnngh! Kas on vaja tobedat panna, kui nii lihtne oleks otse üle ju.  Põgenesin minema, kadunud motti otsima. Või siis tühjusesse ja mittemidagi tegema. Seepärast ei näinud pealt ka järgmise klassi sündmusi, mida oli ka parasjagu, küünarnukitunne ja... ja... peaksime ratsanikena rohkem suud lahti tegema, kui takistusel front kohe üldse ei eristu vms. Tuhat aega kestis see kojusõit ja siis veel asjade rookimine. Põllul lõksutas traktor ja oli öö. Küsisin hobuselt, kas tahab ööseks õue. Igatahes! Jaa! Tegi seal voldi ja palus sisse tagasi. Imelised vereimelised.  NVkarik ehk Ihukurnaja oligi läbi ja ma ka. Surnd. Lössis. Muserdatud. Unemati lajatas seekord 1-toalise korteri suuruse rändrahnuga, ei jõudnudki välja mõelda, et mis nüüd siis saab.

Olustvere muutus rahvuslikuks ja osa lisasekeldusi haihtus õhku. Küll aga jäi samaks boksi hind -- 100 raha ühe öö eest! Või siis kolme, aga ma nii kaua küll seal olla ei tahaks. Sebisin ööbimise mujale ja regasin jälle ära. Isegi kui just paar päeva tagasi mõtlesin, et oleks pausi tarvis. Et teeksin muid asju vahepeal. Ainult et... ma neid muid asju ka nagu ei taha. Lihtsalt KS -- vara veel. Lihtsalt TS -- jah, aga ei, liiga... kuiv või... ma ei teagi, lihtsalt praegu ei kutsu. 3V praegu ka rõõmu ei tee, sest see peaala ei tule seal kuidagi välja. Ja mis veel kõige hullem -- isegi metsa ei taha minna, sest seal tahavad mingid tegelased vere ära võtta. Vähemalt on nüüd talli heinamaad niidetud. Ehk õnnestub kõrred rulli ka ajada enne vihmasid, siis saaks hakata kasvõi näiteks hullunult ringi kihutama, isegi kui ka see ei kutsu.