Muudkui aja näpuga järge, et kes mis kell väljuma peab. Keskmise lapse kool on aknast vaadata ja loomulikult selgus 3 minutit enne kohalejõudmist (s.t. uksest väljumisel), et jalg on ühtäkki veel numbri võrra kasvanud 43,5 peale ja minu kossid enam välja ei päästa. Tahaks lihtsalt magada, aga viimasel ajal ei tule see kohe kuidagi välja. Ühest neljani öösel kulutan oma 3 kõige vähem valulikku asendit ära ja siis on kõik. Nihele kuipalju tahes, enam magada ei saa. Kas see käsi ikka peab niimoodi valutama? Siis ei taha netti ka sügada, unemati ei lase silmigi lahti teha. Mis seal uudistes oligi eile... unehäirete raviks tuleks õhtul 1 koorimata õun süüa.
Halli ratsanik andis öösel teada, et ta on katki ega saagi ratsutada mõnda aega. Nagu nakkushaigus, noh. Ehk suudan ise juba kordetada? Proovisin üleeile ära, et valjaid ma praegu pähe ei saa, aga päitsetega poleks asi äkki piisavalt kontrolli all. Teisalt ei jõuaks ma kordet ühe käega kuigi kiirelt kokku-lahti lapata, seega ohutum olekski, kui hobusel suus midagi pole.
Kordetasingi. Käitus viisakalt, aga eks ta üks tulega mängimine ole. Ei saa edasi ajada ega tagasi kutsuda muidu kui häälega. Võibolla.... äkki ma ikkagi ronin sinna peale varem kui plaanis oli....
Guugeldasin ühe korraliku sessiooni jagu. Millal siis ikkagi tagasi sadulasse trügitakse? Loetud lugudes need luud ei paranenud, 6 nädalat kuni 5 kuud istuti valuvaigistite otsas, mõni läks veel 3 kuud hiljem opile, alles 12 kuud hiljem saadi enamvähem joonele (tagasi hobuse otsa). Ehitan mõttes käe mudeleid ja proovin aru saada, kuhu millised jõud rakenduvad. Pöial püsti asendis tundub, et aktiivne on tagumine lihas, triitseps, see, mis kätt tahapoole (sirgeks) tõmbab. Muudes asendites lisandub biitseps, mis mul on rängalt puudulik.
MisAsja, jälle pioneerilaager?! Äsja ju oli... mmm... 4 nädalat tagasi, kui ühest käest sai kaks, oli neil ka suurem pralle. 4 nädalat! Laupäeval juhtus veel muid asju ka. Nagu (ära loodagi aru saada, kui aru ei saa) istumiskohtade puudus, vanaisa kappi ununenud kell, kellakulleri kirjutajaks haaramine, etenduse kõrval lahtiste hobuste võidusõit, korrapidamatus, aiapikkuse isereguleerumine, medõe kõrvalamet kirjutajana, lehtede kuhjumine, kaitsme eksirännakute lõpp, ..... Pärast läksin talli mõttega hobust käekõrval liigutada. Jalad toimivad, tunni ikka jaksan sebida. Pole 4 nädalat juukseid kinni saanud panna, ühe käega ei mängi välja. Nüüd tõstsin lödi käe vasaku põlve abil pea juurde, kus ta kokku voldituna ebameeldivalt kiskus igalt poolt, kahmas siis juuksed hunnikusse ja parem käsi tõmbas juuksevedru peale. Soh! Valmis! Aga nüüd ma saaks ka...., ja ma ronisin hobuse otsa proovima, et kuidas oleks sammu teha. Olgu või tund aega järjest. Aga traavi? Liikumine ei sega üldse, aga selgus, et paremale sõites ma ei saagi pidama, kuna vasakul käel pole enam toimivaid lihaseid. Pean hakkama teisiti, rohkem kehaga märku andma. Murd ise polegi ainus pahandus, lihasvigastused on täitsa võrdselt pildil. Kruvide sisenemise õmblusjälgede juures on nahk ja lihasjäänused kottis, pingutades ei jaksa kätt ennastki eriti tõsta. Peab rohkem proteiine tarbima ja pidevalt treenima. Harjumatu on olla niimoodi võimetu ja vilets.
Koolialgaja kippus meil muudkui kaduma minema. Leidis vahel uusi sõpru ja läks nendega seiklema, nii et on tulnud autoga linnapeal otsimas ja hüüdmas käia. Kinkisime talle siis kella, et ta vähemalt helistamiskaugusel oleks. See tont hakkas ise muudkui helistama. Tore küll, et vanaisaga suhelda tahab, aga kas just peab kooli ajal ja iga 5 minuti tagant.
Järgmine päev -- see oli üldse kolmas "päris" koolipäev -- unustas ta kella koju. Millalgi keset päeva vaatasin aknast välja ja ta seisis majanurga juures, kust mõne hetke pärast taandus, selg ees. Selge, olen juba sassi kamminud, praegu alles eelviimane tund pooleli ja kujutan endale asju ette. Duud tuli koolist jälle mitu tundi hiljem. Kus olid? -Käisin kellatorni kella vaatamas ja lasteaias, et kas uus mänguväljak on valmis. Mis süüa oli? - Täna ei antudki süüa. Hmmm. Mõne aja pärast selgus, et kuigi hommikul uksele viidud, polnudki ta kooli läinud. Hulkus niisama tundide kaupa linnapeal ringi.
Läksin jälle talli. Proovisin, et kas saan ise hobuse valmis. Sadula saan selga, kuigi peab kohe õigesti minema, sest kohendada on äärmiselt raske. Valjastega on sootuks keeruline, kui hobune otsustab pead tõsta. Kui üks käsi hoiab kuklarihmast, siis teine käsi kõrgete kõrvadeni ei ulatuks. Täna ei tõstnud pead, saingi pähe! Jalutasime, traavitasime. Kuni ehmus mingi tuvi peale ja minema galoppis. Reflekside vastu ei saa, vasak üritas tagasi tõmmata ja midagi natuke ragises õlas. Piisavalt hull polnud, seega proovisin veel. Otse polegi võimatu, aga pööretega ei saa üldse hakkama. Vähemalt see eelis maneežil on, et sunnib neid pöördeid ise ka peale. Kahju kohe neid ilusaid ilmasid sees ära raisata, aga alternatiiv oleks pikali maas vedeleda ja hobuvideosid vaadata. Päris füsioteraapiasse sain aja alles paari nädala pärast.
Terve nimekiri on asju, mida 1-käelisel on väga palju raskem teha. Praegu on viies nädal pooleli ja alles nüüd sain ühed seljatagused haagid ise kinni panna (valuuuus). Alles nüüd saan katkise käe pea taha panna (patsitamiseks, aeglaselt). Alles nüüd saan kõhuli magada nii, et käsi üle voodiserva alla ei ripu, või üldse, alles nüüd saan oma voodis magada (muidu olid ehitised diivanil). Hambaniit, vinnid, purgi avamine, soki jalastamine, varruka üle käe tõmbamine, pärast pesu rätiku õlgadele saamine (enam ei pea hambaid kasutama), poes kaalukraamiga majandamine, kapjade puhastamine, need ka. Ja siis see nahk. Tegusal käel pole teemat olemas, aga katkisel koorub peopesastki rullide kaupa.
Käisin õues ratsutamas. Palju valusaid hetki oli. Olen pettunud, et niisugune tobe katkine pean olema. Teistpidi võiks nagu tore olla, et suudan hobuse (viletsalt siiski) ära ratsutada... aga no ei ole.
Järgmine päev vedrutas hobune murul ja küngastel ja nüüd oli küll mõnus. Igasuguste minu puuduste tõttu pikk nagu lõõtsaga buss, aga ikkagi. Njah... vahel ma tahakski endale sildi peale panna, et andke andeks, ma lihtsalt ei saa praegu paremini ratsutada, ärge vaadake. Arvatavasti kujutan endale üldse ette, et muidu parem on, hahhaa, ee... või nuuks. Küll aga on nüüd 5 nädalat paugust möödas ja taastumine peaks olema poolepeal. Aeg läheb nii aeglaselt, aga kiirelt ka. Särkas jäid võistlused vihma pärast ära, Kilgis pladistasid ikkagi. Seal said harrastajad olümpiavärvides rosette (mitte rõngaste, vaid päris selleaastaste rosettide järgi) ja uhkelt süüa. Underdogidest updogideks, vähemalt seekord kindlasti.
Üks imelik asi veel. Katkise käe näpuotste tundetäpsus on teine. Ühe käega katsudes on mingi pind sile ja siidine, teisega -- krobeline. Rikkis käsi näikse tundlikum olvat.
Kinotasime, vee peal. Oli hea, kuigi hobuseid oli vähevõitu.
Järjest külmem on ja mingist kütmisest pole veel juttu. Tirin muudkui fliise peale. Öösel libises käsi selja taha ja ma ei saanudki teda sealt kohe kätte. Valus oli ka. Tahaksin endale röntgensilmi, et vaadata, kas tükid ikka on juba kokku kasvama hakanud. Vahel on kahtlus, et pole.
Kosele on ühtäkki tekkinud 90 registreerunut. Peavad küll päikesetõusuga koolitama hakkama, muidu ei jõua enne järgmist pimedat päevaga valmis. Või siis hüppavad tulevalgel. Mul veel tõsiseid hüppemõtteid pole. Ehk saaks otse ees asuvast asjast ikka üle ka, aga pärast seda tuleks ilmselt kusagile keerata, kiiremini kui järgmise seina juurest.
Juhtus jälle sedamoodi. Millegipärast maast kõrgemaid kägaraid -- soola otsas, künas, tekitoru peal -- ei märgata.
Mingi jama, kuidagi viletsamaks läheb või ...? Täna olin pööretega rohkem hädas kui muidu. Hobusel oli hoogu ka natuke üle mu võimete ja põõsas olid muudkui sündmused. Eelmised olid platsile latte puistanud ja ühe pisikese latika. Polnud lihtsalt võimalik proovimata jätta. Hüppaski, kontaktipuudega ja puha. Veel jämedamaks on läinud, putukaid enam pole ja muru on kuri. Korralik paks karv on ka peale tulnud, palju tumedam kui suvekate. Kas siis on külma talve oodata? Pean juba kahe ja poole tunni pärast ärkama, et õigeks ajaks Kosele jõuda. Oot, aga selleks tuleb ju enne magama minna. Teengi seda kohe.
Jälle 1 kahe võistlusega nädalavahetus, aga nüüd peaks vähe rahulikum aeg hakkama. Mulle tekkis saatusekaaslane, kah õlavarreluu poolitaja. Koselt meeldis kõige rohkem Ottardi, sedamoodi rõõmus ja lihtne võikski see ratsutamise värk olla -- või kõrvalt vaadates tunduda. 6. nädal on nüüd läbi. 4 veel (sest paranemine teab ka neid graafikuid peast). Ah ja torikaid päästetakse, või midagi sarnast.
Füsioteraapias mõõdeti liigeste liikuvust igatpidi, omal jõul ja abiga. Ei ole vaja jõnksutada seal piiril, rahulikult lõpuni ja natuke üle, siis tagasi. Otse ette liigub kõige paremini, küljele ja kõvera küünarnukiga kõrvale vähe, selja taha kõvera küünarnukiga veel vähem. Mulle tundub küll, et iga harjutuskorraga justkui paraneb, aga mingist hetkest saab käel küll ja siis ei saa enam üldse midagi. Kui nüüd unedes ratsutan, ei saa hobusega üldse hakkama, sõidan läbi piirete ja vahel kukun mahagi. Ükskord sõitsin libisevaga ja isegi siis ei saanud hobust pidama, ta keeras oma pea minu poole ja see oli inimese pea, aga ilma suu ja ninata. Lihtsalt sile oli.
Sain lapse, pisike beebi oli, mis oskas algul kohe natuke rääkida. Aga siis ühel hetkel oli tal ka suu ja nina asemel sile plats. Küsisin, kuhu ta suu läks. Seepeale tekkis talle tasapisi suu, aga kas ta midagi ütles -- ei mäleta. Miks see teema mind niimoodi kummitab..?
Sain tellise otsa vedelaks vajutada ja puulaua keskelt pehmeks teha ja siis kokku väänata. Olin eriti rahul endaga.
Tähistasime üht 15-list, kel äsja jalg suureks oli plahvatanud. See oli tõesti 43+, täpsemalt 45. Keegeldasime ja sõime. Läksin kusagilt poole pealt ikkagi kahekäeliste klubisse üle, no pole seda kuuliveeretamise annet. Küll aga lõhub nüüd käsi valutada. Ei saagi aru, kas lihas või miski muu, nagu näiteks luu... 7. nädal on läbi, pärast järgmist nädalat võin hakata mingeid raskusi rakendama. Füsios rebisin juba kummilinte. Äkki sai liiga vara liiga palju?
Täna teibiti õlg ära, jätkasin kummilindikavaga. Valus on ikka.
Nädalavahetusel on TIHS ja ka rogain toimub jälle. Need justkui käivadki koos kui sukk ja saabas. See aasta on esmakordselt võimalik lühemalt metsas müterdada, 4 tundi. Võtsimegi selle variandi, pehmod nagu me oleme. Seda siis laupäeval. Pühapäeval tahaks ikkagi minna ratsaväelaste mängudele, kuigi vastust ma ei saanud, et kas sinna poolvigastel ka asja on. Noh, kätekõverdusi või lõuatõmbeid ma ei tee, isegi maast selga saamisega on tegu (olen ainult Metsikule läinud, Hiireke on tema kõrval juba suur (tervelt 1-2cm kõrgem, haha)), aga mitut muud asja saan juba teha küll.
Regasin ikkagi ära, mis seal ikka. Teen nii palju kui suudan. Ja kui ei suuda, kondan niisama hobusega metsas, see kah tore.
