Sisehooaega mingeid võistlusi ei plaani, lihtsalt ei tõmba 4 seina vahele rüselema. Vahva, kui tuleks 3V laager, mingi plaan nagu oli, aga sinna paneb ka koroona oma kurja käpa ette. Koolidesse määrati kolmekordne laustestimine iga nädal, aga pisikoolika kool läks veel kaugemale, saatis lapsed koju. Mida see tont kodus teha oskab? Et hakkabki midagi õppima? Ei usu iialgi. Pigem loobib riided nurka ja sorib mu kapid-sahtlid korralikult läbi. Vahel on sest muidugi kasu ka, kui ma ise olen ära unustanud, kus miski on.
Hüppekas ei saanud kuidagi hobust käima. Või ennast? Kes enam tagantjärele teab. Eks ta muidugi tegi kõik naljad püüdlikult kaasa, aga noh, meh.
Kinos oli Tulilind, milles olid hobused ja isegi Arguse-Sirje! Täiesti hämmastav.
Hobune on kuidagi kahtlaselt korralikuks hakanud. Teeb kõiki asju nagu mingi viieline koolilaps, aga mitte kuigi entusiastlikult. Seepärast sobis nuudlikull päeva lõppu suurepäraselt. Madistasime, kuni muud rahvast ka maneeži lisandus, siis tegime jalatõstekujulisi kõhulihaseid. Sellest läksid puusad algul jube krampi, aga leebusid umbes kolmanda tõste juures.
Võibolla tegime selle aasta viimase ringi, kui maneeži oli liiga suur konkurents. Vihma küll tibutas, aga mitte kogu aeg. Õhk oli värske ja maa pehme ja hobuksed nunnud. Tallis oli üks vähem nunnu isend ka, see klobis lõputult uue tulija suunas vastu seina. Hommikuks on niikuinii auk seinas. E-võistlus on läbi, huh. Päris hull lugu, kui häid sõite on nii palju. Lemmik oli ka, see oli keegi ponikõrgune (vist), enam ei mäleta täpselt, aga vist ABC-s. Kõik lapsed (oli see üldse laps...?) võiksid niimoodi ratsutada ja siis saaks neil silmi puhata. Mu oma plaanid ei lähe päris nii sujuvalt kui nad võiksid. Võimalik, et võõra hobusega oleks lihtsam, teeks vajaliku ära ja asi vask. Oma on ometigi nii sõber, kuidas ma teda kubjastan küll?! Isegi pea usaldab nüüd sülle, kui algul oli "vaevu talun, et mind puutud".
Nüüd läks hüppeka lõpuks käima küll, kaks viimast ringi olid juba sellised, millega annaks midagi peale hakata. Siis sai muidugi trenn otsa ja peab hakkama järgmist ootama.
Jubedalt krambitab viimasel ajal. Suvalised kohad jalgadel tavaliselt, aga ka näiteks silmalaud. Mingit magneesiumi tarbin, aga vahel on tunne, et rohkem vett ja Mg teeb neid krampe lausa juurde.
Katsetasime palliviset. Vanaema on meile terve kotitäie kuusnurksetest lappidest palle kokku õmmelnud, sellised head pehmed, mida korteris suuremate kahjudeta loopida annab. Ühel oli Veska vimpliga lapp ja selle võtsingi talli kaasa. Hulga paremini läks kui porgandiga. Isegi porgand töötas algul imeliselt, aga siis viskas hr M mulle teda ränga vindiga -- see nägi välja nagu hullunud propeller -- ja Hiireke tegi sääred.
Koduteel metsavahel libises autotulede valgusvihk üle kahe kraavis kükitava inimese. Olid nagu tondid seal kõrvu, tumedad väikesed kägarad kottpimedas. Küsisin, et kas neil on kõik korras. "Jaa, meil on lihtsalt puhkepaus!" Njah. Kõikidest kohtadest kaugel pimedas kraavis -- ja puhkavad seal.
Loopisime hobust ja neil poleks saanud olla rohkem ükskõik sest lendurist. Pigem läksid elevile võimalusest kodu poole kapata. Platsi pinnas oli lausa suurepärane, kahju, et nende tuledega väljas selline ikaldus on. Pikendaks välihooaega, aga vot ei näe. Päikese loojumise pilte sai küll, aga neid on mul juba ämbritäis.
Erakordne olukord, et hobune elab õues keset novembrit. Kahekesi ühe sarnase hingehädalisega vahivad pimedusest vastu oma hiilgavate silmadega. See on siis, kui neile autotuled suunata. Muidu ei näe pimedas küll kottigi. Et see pime aeg ikka nii pikk on... veel kuu aega ja natuke peale läheb veel pimedamaks. Tohutu uni on peal kogu aeg.
Kuu aega jõuludeni. Ilmad on ühtemoodi poolkülmad, muudkui kõigub nulli ümber. Lund on mõnes kohas juba ka, aga vähe. Tööl oli Suur Katkestus, suurim jama pärast MIR-i FTS-i. Tahaks nii väga valmis saada Lille, aga see on tehniliselt päris keeruline ülesanne ja mul pole õhtuti üldse aega nii intensiivselt jännata. Ühtlasi peab juba järgmise aasta plaane kokku panema. 3V on kalendris üsna hõre, peaaegu tundub, nagu peaks paar korda Poolas ära käima. Lollitama ei taha sinna siiski minna, enne vaja mingigi tase saavutada. Katseteni on pool aastat aega. Jõh-ker. Selle ajaga jõuaks KS alal edasi nügida, vahel mõni päev on tunne olnud täitsa lootusrikas. Naljakas, kuidas hobused hakkavad sarnaselt käituma. Nüüd trügib Hiireke ka vahel ukseauku, et hakkame aga juba minema. Kas ma tema kiitmisest ka väsin... ma varem pole proovinud, kuna arvasin, et pole valmis, aga siis 1päev katsetasime S-kujulist taandamist. Nii hästi taipas asja, et saime järgmisel päeval ka tagurpidise voldikaheksaga hakkama. Tegelikult polnud raskusi ka tagurpidi küljendustega, paremale läks veel eriti mõnusalt. Rohkem seda teemat ei puutu mõnda aega, muidu ei oska enam otse minna, pakub liiga agaralt neid muid suundi. Ega ta muidugi mingi lambuke ikka ole, vahel ikka kargab suvalises suunas minema. Ei saa lõdvaks lasta.
M tegi Hiirega mõned hüpped. Alla ei kukkunud, aga kuna ma olin KS sadula pannud, siis olid kellad.
Mõtlesin, et teeks ükspäev kontsentreeritult, võtsin madjaka kaasa. Hiireonu läks seepeale päris tobedaks, muudkui pakkus asju ega suutnud üldse enam otse joosta. Ma pole teda kunagi vitsutanudki, aga ikka kujutab asju ette. Või äkki oli kokkusattumus ja ta oleks niisama ka tobe olnud. Teistel lendasid ka hobused maneežis ringi, jalad vaevu maad puudutamas. 1 sõitis koguni libisevaga, mis on praegustel aegadel meie tallis üsna haruldane vaatepilt.
Shorts on jälle natuke teistsugune, veebikino avati alles pärast päris ürituse lõppu. Ülimalt mugav, vedeleme viiekesi suure toa pehmetel pindadel ja vaatame kahelt ekraanilt korraga. Tavalise võistlusprogrammi ajal tuleb kõige väiksem vahel minema peletada, aga ega ta väga vastu punnigi, kui järgmiseks päevaks lastekaid lubame ja krõpsu ja koolat. Suure kodukinotamise vahelt tegin kiire tallitiiru ka. Hiireke pidi esinema sadulata ja päitsetega. Täitsa hästi annab roolida, aga seljaprofiil pikka pidu ei luba ja ega ta just susse ka järele lohista, miska kuigi mugav see reis polnud.
Lumi tuli maha ja kuna maneež oli hüplevaid ponisid täis, kolisime õue. Vedrutrenn tuli, aga lumi seda just teebki. Pärast tundus, et tahtis lörtsilombist mööda hiilida ja jäime sinna arutama, et kas seal ikka on põhi all ja kas sinna astuda võib. Metsik läks pärast paari vingerdust suvalt läbi, Hiireke kahtles natuke pikemalt. Lubatakse külmasid.
Lund tuleb aina juurde. Lumevalge on see kõige ilusam valge. Kui ta veel ära poristatud pole muidugi. Hiirekesel on nüüd jälle valged sokid jalas ja siis veel et... ta on nii ilus, noh. Isegi selle pesemata sabaga. Varsti on hüppekas ja kui ma nii väsinud poleks, siis oleksin ärevil. Pikad (hüppe)pausid pole kindlasti tunnetusele hästi mõjunud.