Tuesday, March 1, 2022

22.02.2022 vs 24

7186 uut juhtumit, ja neist 2 ma tean ka. Ühel pole miskit viga, teisel on tema kohta haruldaselt kõrge palavik (38C).

Panin tuhat aega seda tähejahi videot kokku. Ega ta kõige ilusam saanud, aga äkki õpin ükspäev erinevaid asju kokku liimima ja saan mõne unistuse veel ära teha. Kõik kohad on haigeid täis. Ääreni.

8004. Käisin üle saja aja Jamesi trennis, oli kasulik. Eks ta oli pidanud mitmeid kordi niisama pealt vaatama, suu vett täis. Nüüd sai kõik hingelt välja laduda.

Karm ikka, kui idee on peas, aga teostada ei saa. Mitmeid päevi võitlesin video kallal, kus Hiireke igasse suunda läheb. Ma pole varem maskidega jamama pidanud, nüüd siis kogu raha eest. Tegelikult siiski tasuta, Shotcut on vabavara. Järsku tasulistes programmides on menüüs valik ja ainult klõpsa käima? Niisama läbipaistvust 8 kattuva video peal ei saa rakendada, kui kõiki näha tahaks ja kaader-haaval maskeerima nagu ka ei hakka. Andsingi mingil hetkel lihtsalt alla ja leppisin millegi poolikuga. Saaks ka äkki otse ülevalt filmida...


Mul on nüüd täiskasvanud järeltulija, värskelt sai selliseks. Välja ei paista veel kolivat ja jooma ka kohe ei hakanud. Tubli on.

Hobusega olen vist natuke tülis. Kui see ükspäev läbi uksepragude mürisevat päikest tõusmas nägi, kihutas hüppega minema sealt. Ime, et see uks üldse veel ees seisab, niivõrd logu on teine. Ja siis järgmine päev paigaldati meie väiksesse maneeži suure parkuur, kus tulemised väga lühikesed said ja üks okser otse tribüüni -- sinna purjetasime sisse. Tribüüni keskel on ju see õudne uks ja mälestused alles värsked. Nii paha tunne jäi ja kohe muidugi need mõtted, et milleks üldse. Teisalt sain teada, et ees ootab laager. Mis seal veel saama hakkab? Ihastes tehakse avatud hüppepäev krossitakistustega. Võibolla peaks sinna ka minema.

Peksin maakivitalli ukse alt lapi jääd ära. Muidu ei saanud õieti ust lahtigi, aga hobused läbi seina käia tavaliselt ei oska ja ma oskan ainult unes.

Tagumine ots ei mahu kuidagi hobuse alla ära, kipub vänderdama pigem. Pean rahulikumalt sõitma, et jalad järele jõuaks. 

Tulid esivanemad külla, mõtlesime, et lähme järvele uisutama. Talisuplejate auk andis vihje, et jääl nagu mingi paksus on olemas, aga paar sammu uisurajal -- ja loobusime. Mina igatahes nii hästi ujuda ei oska, et seda külmas vees proovida tahaksin. Ragises. Jooksime siis lastealal võidu. Pärast lõime lauluväljakul tee ja kringlid lahti. Õuetee võib vabalt suhkrune olla, sidrun ka lisaks ja saabki seest soojaks. Uisutamine ei jäänud siiski tegemata -- teel talli on u 4km puhast jääd, mõned lõigud päikesest läikima pandud ka. Õnneks on teel mingid ääred, seega teise käiguga vaikselt libistades saab ellu jääda ka. Iseasi on siis veel need tallidevahelised teed ja parkla. Arvatavasti usuvad talliperemehed mingitesse kõrgematesse jõududesse, mis kummuli kukkumise ära on keelanud. Mul nii palju usku polnud, tegime M-iga väikese liivaraja. No kahju oli hobust hargitamas ja ponnistamas näha. 

Tegime loomkatseid, välja ei tulnud, aga oli napikas. No ei tule hetke üksinda, aga teisi väga hämmingusse ka ajada ei taha.

Hüppekas venis soojendus hiiglama pikaks ja hobune kustus juba enne alustamist. Pidin iga ringi algul meelde tuletama, et me veel ei maga. Täitsa ponks oli ikkagi. Viimased ringid tegi Hanno. Hobune on kohutavalt paks... nagu merielevant.

8439 uut positiivset tuli äkki, kuigi vahepealsetel päevadel oli justkui languses. Tööl on ka read hõredamad. Tegime "käteta selga" katseid. Pealt vaadata on hulga lihtsam, aga võimatu ka pole. Öö tuleb iga kord liiga ruttu peale, üldse ei jõua asjadega järje peale, kui tahaks korraga Asumeid ja Kollomi hoburaamatuid lugeda ja Taskmasterit edasi vaadata ja siis veel komme ka peksta (lõpp jälle paistab).

Maneež digimuundus hetkega pudrust kõvamaaks, kui talvised kevadveed koos liivaga seinte äärde kaitsevallideks tõmmati. Nüüd on siis kõva. Vist. Sest ka nüüd öösel muutus midagi, kui osa tõmmati keskpõrandale kokku tagasi. Suurem mure on hoopis Metsik, kel on jälle hing paelaga kaelas. Kuuldavasti oldi heinu laest lastud, kui hobused olid juba sees. Vahel ma mõtlen, et oleks lihtsam...  noh... teha nii, et ta enam piinlema ei peaks. 

Töönaljad pole isegi naljakad enam. Mis mõttes me peaks ise lennukeid bronnima? Viimati peab veel ise peale ka maksma, et tööd teha tohiks?

Ilus kuupäev tuli vahele, 22.02.2022 on mõlemalt poolt lugedes sama. Haiglad on rahvast täis ja Liisi saab nendega majandamise eest märgi rinda, Kollomi Raigo ka, aga teistel põhjustel. Igati täkkesse igal juhul. Muude uudiste lugemine teeb ainult kurvaks, aina pätid ja pahandused ja sõjaähvardused. Jälle sama, et kõige rohkem kaebab kiusamise üle suurim kiusaja. Võib ka mitmuses. Olen juba N ja R pärast kergelt ärevil, hobune on jäme ja treikut pole proovinud, et kas sel üldse rattad veerevad. Äkki on pidur peale jäänud nagu ikka talvedega.   

Laagri ajakava tuli. See ütles, et hommikul peab väga vara alustama, seega plaan muutus kolmapi õhtuse reisimise võrra (mitte N hommikul). Kuna oma autol on genekas katki, siis tuli kasutada kellegi teise oma. See pidi kell 14 üle antama, aga väga hästi ei tulnud välja -- aku oli tühi nagu kell. Ma pole varem Vaiklas käinudki, aga koht on toredasti tee ääres ja üles leitav, mis muidugi ei takistanud esimese hooga mööda sõitmast. Pimedas jääteel treileriga ümber pööramine on nii vahva. Kusagil ootas hobust boksirida, vali ainult koht. Mõnes olid hallitanud junnid ees, sinna ei läinud. Raiusin natuke saepuru juurde ja panin hobusele heinu. Ise läksime ööbima nii mõnekümne sammu kaugusele hobustest. Ma eksisin muudkui ära algul, iga nurga taga oli tall või garaaž või panipaik või maneež -- peaaegu nagu mu unede labürindid. Sain pisikeses toakeses nari teisele korrusele koha ja proovisin veidi netti sügada, aga edu oli vähene, sest  levi oli vilets. See-eest käis meil palju külalisi, kes enamasti oli G. Küsiti kordamööda vaba ruumi, madratsit, linu, tekki ja mida veel, ja igakord lubas toanaaber E lahkelt tule põlema panna (õnneks ei pandud). Igal pool mujal kui teki all oli külm, seega ma oma nina sealt enne hommikut välja ei pistnud.

Hommikul oli alanud sõda. Proovisin sest tobedast unest ärgata, aga ei, ikka oli sõda. Nägin enamasti vaid pealkirju, sisu ei jõudnud kuidagi ära laadida. Jabur, sürreaalne, haige, mõttetu. Hobune tahtis tegelemist ja puder söömist. Väga imelik segu tunnetest -- oleks ju pidanud olema ootusärev ja pidulik, aga... Esimese grupi ratsastustrenn kestis kaks igavikku ja kõige lõpuks suudeti valmis sõita üks 15m ring. Hobused olid higised ja ratsanikud korralikult läbi raputatud. Teise grupi ponid olid kohe kontrastselt sihikindlad, aktiivsed, distsiplineeritud ja koordineeritud. Kui nad oma õlg sees - voldid kummalegi poole - sääretamise harjutust tegid, nägi see korraks välja nagu harjutatud kadrill. Olin lausa lummatud. Meie juunior+ grupp sai lihvida ruutu, traavis ja galopis. Nurkades pidi siis olema tööpirueti tükike ja vahepeal hobune otse. Noorsportlaste neljandat gruppi palju ei näinud, kuna sebimist oli omajagu, aga eks ta üks tutvumisvoor oli nagu teistelgi. Siis sõime end Prowintsis kaelani täis ja panime takistused üles. Mu hobune unustas äkki, kuidas traavi tehakse, aga niimoodi oli raske ridadele traavis peale tulla. Hüppasimegi alustuseks traavist nii latikaid kui oksereid, sh latt-tõke-latt kombinatsioone. Osavamad pidid 4 lati peal ristikheinalehe harjutust tegema  (T ja G) ja keskliinil asuvast kitsast tõkkest pöörama paremale latikasse või vasakule okserisse. Loeti samme ja meetreid, pandi mõtlema. Kui reas on okser-lattaed-okser võrdsete vahedega, kas siis need vahed on ühepikkused? Meetrite poolest küll, aga kuna okseri hüppekaare tõttu maandub hobune lähemal, siis esimene vahe tundub pikk ja teine lühike. Talliomanikud kinkisid meile 3 suitsulatikat, aga pidime end Prowintsis veel ümmargusemaks sööma. Ja tondikad pakkusid vabariigi aastapäeva puhul torti ja kringlit. Ümmargune on ka vorm, vist. Õhtul söögitoas lahendasime latikaid ja vaatasime Sirje vanu pilte. Ime, et neil krossidel üldse ellu jäädi, mõni tõke oli nagu hobuselõksuks ehitatudki. Pikk hüpe roigastesse, kuhu jäädi kinni nii esimeste kui tagajalgadega, lugematul hulgal erinevaid kukerpalle nii ratsanikelt kui hobustelt. Olid ikka ajad.

Tõusta oli raske ja sõditi ikka edasi. Netti ka polnud nii palju, et ülevaadet saada. Hobune oli küljed saepuruseks saanud -- tubli. Kuna Larsil oli aeg loetud, algasid trennid kell 7 ponidega. No lihtsalt lemmikud, kõige ägedamad. Oskasid ja tegid jälle kõike, mida ette söödeti. Mõnel juhul tuli loomulikumalt istuda, et ikka õlg, puus ja pahkluu ühel joonel püsiksid, mitte nii selili seljas. Oli sääretamist, õlga sees, küljendamist -- sõltuvalt grupist kahte esimest ka galopis. Lars seletas ilusti ära, kuidas nt vasakule sääretades juhivad küljele vasak ratse ja parem säär, ja edasi ajab vasak säär. Kuna meie grupis olid põhiliselt noored hobused, siis seletas alati just sellest vaatenurgast, et kuidas neile asju lihtsalt arusaadavaks teha. Näiteks see ümber püti T-G üleminek kontragalopi õpetamiseks. Kõige ootamatum ja nunnum hetk oli, kui Hiireke hirnus tervituseks oma boksinaabrile Zinga-Zangale. Meil oli juba trenn läbi, jalutasime, aga hobu nägi selja taha ja tundis ära, keeras kohe pead ja läks ligi [Lars ei jõudnud ära kiita Z-Z muutunud olekut ja rahu, arvas, et Z-Z armastab oma ratsanikku]. Nüüd oli lõunapausiks vaid pool tundi, panime takistused üles ja sõime kohapeal. Kollid-kraavid ja kitsad. Vahepeal tükkisid sekka ka kohalikud ratsanikud, kuna õues oli pöörane tuul ja liuväli. Üks neist oli kaks korrust kõrgem tupsujalg, mis ringi kapates maneeži väristas. Lars tegi nalja, mida igaks juhuks siia ei kirjuta. Hobune läks hüpetest hoogu, vahel oli täitsa raske tagasi hoida, kui oma järge ootasime ja tema juba startida tahtis. Nagu ikka kadus rahvas sujuvalt ära ja koristustööd jäid viimaste kaela. Aga isegi siis ei saanud minema, kuna aku oli jälle tühi. Ainult paar tulukest süttis proovides, sh turvavöö hoiatus, nagu sest nullise kiirusega mingit tolku oleks olnud. Mootor ei kõssanudki. Ei aidanud teiselt akult krokodilliga särtsutamine ega traktori taga hoovõtt. Korraks nagu tossu tuli, aga püsima ei jäänud. Panime laadima ja ootasime algul pool tundi -- null reaktsiooni -- ja siis veel tunni, mille jooksul kukkusin diivanisse unne ka -- ja saime tööle. Hobune laadus hoogsalt ja tegime kiirelt sääred, mitu tundi plaanitust hiljem. Kohad olid nagu läbi klopitud, ainuke soov oli koju pikali ära saada. 

Olin algul muretsenud, et kas hobune ikka jaksab nii intensiivselt järjest pingutada ja igaks juhuks ka madjaka kaasa võtnud, aga autosse see jäigi. Jaksas küll, kuigi ka väsimust oli tunda. Järgmine päev isegi hirnus mulle tervituseks, kuigi tavaliselt seda ei tee. Naljakas onu selline, tahab-ei taha, et ma tuleks. E oli pilte üles laadinud. Hiireke on hüpetel hirmus nunnu.

Jooksin tänaval, ühes käes labidas, teises jääraiuja. Ühtäkki tuli kolm sõdurit. Sättisin labidat enda ette kuulikaitseks, aga selle ots oli nii kaugel ja vars nii pikk, vahtisin siis neile niisama otsa. Üks sõduritest viskas kastist kangialusesse tühje hülsse -- rünnaku imiteerimiseks...? -- ja hakkas siis minu poole tulema, automaaditoru ees. Teised hakkasid kohe teda tagasi kutsuma, ära tee! Toru aina lähenes, tuli täitsa pea juurde ja siis tundsin vasakul põsel õhupahvakut. Tõusin paugu peale. Ta lasi mu maha! Kell oli 5:23, läks terve tund, enne kui jälle magama sain. Enne lugesin natuke uudiseid, et mis seisud on.

28. lendasin minema.