Pool aastat oodatud puhkus jõudiski kätte. Põhiplaan oli puhata, koristada ja Wednesday pärast hangitud Netflixiga lähemalt tutvuda. Puhkamine oli isegi põhimõtteliselt võimalik, kuna suurem osa mehi läks üldse ära Soome suusatama. Koristada oli vaja, sest jõulukommid vananesid kõrvakuuldavalt ja ma polnud sassis toas nõus kommipeitust tegema -- ja vähema kola keskel on niikuinii kõiki asju lihtsam teha, olgu see siis kasvõi diivanil vedelemine. Nohja siis see netflix (ja chill). Jube kavalad on, kõigepealt uurivad välja, mis kasutajale meeldida võiks ja siis kütab lihtsalt peale. Mitte kunagi ei tuleks lõppu, kui ise lihtsalt püsti ei tõuseks ja ära ei läheks. Wednesday oli vahva, teised jurad ka, mis sealt järjest peale sadasid. Nüüd saan aru, miks osalejate hoolikas (ja tihti ebaloogiline) valik on teema. Sest on.
See suusatav meespere ei saanud algul kuidagi minema, muudkui unustasid juppe maha. Siis nad ei jõudnud laevale (pidid järgmise võtma) ja kaotasid suusasaapa ära (pidid uued rentima) ja väikseimale kaasa võetud ei sobinudki -- talle tuli ka uued rentida. Siis kadus ühel keset aktsiooni mäepilet ära, üles ei leidnudki, kuigi käisid lund sõelumas. Ja siis lõpuks kadusid ühel suusad ära -- õigemini, läksid vahetusse. Tema hallid olid läinud, alles jäänud olid mingid viletsamad võõrad hallid. Hea, et üldse tervelt koju tagasi jõudsid! Üks kadunud saabas, tuli välja, oli siiski kaasa reisinud, aga pagassipõhjas peidus olnud kogu aja.
Kelleks hakata see hooaeg? Saan nüüd jälle vabalt kestahes olla. Amatöör oleks vist õigeim valik. See tohib toimetada mu mugavustsoonis. Huvitavad muutused on toiminud takistussõidus: hakatakse sisse viima klassipiiranguid, nii et suvaline nägu ei võigi enam rebida gp hobust ja kohe kõrgemaid katsetama minna. Tundub mõistlik, aga tundub ka, et rahvas pole seda muutust veel avastanudki. Ju siis pole oluline.
Tuleb välja, et Hiireke mängib Saxofoni(ga).
Nii palju sadas lund, et otsuse tegemine läks äkki lihtsaks: ei lähe Ihastesse. Hiireke on olnud nii huvitav pärast uue lamba katsetusi, et eriti ei tahagi teda kuhugi suruda praegu. Las ta siis olla... ja ehk pääsen sel talvel üldse rehvivahetusest nii. Nauris käis tallis külas, tohutu järjekord sabas. Mujalt tuldi ka, aga see on tavaline.
Tahaks tihemini midagi muud teha kui maneežis kurvitada. See nv on juba esimene ratsaorienteerumine, aga mitteminekul on sama hea põhjus kui mitte-2V-tamisel -- lume- ja külmatüli, mis metsavahel oleksid veel võimsamadki. Öösel oli -26C! Sel kevadel on pikad juhtmed. Sattusin ikkagi Ihastesse, seekord pealtvaatajaks. Õnneks oligi, mida vaadata. Vähemalt kaks sellist sõitmist, millel silmad puhata said ja tekitasid tahtmist ise ka. Kuigi see võistlus-koolisõit... mnjah. Kuidas pehmelt öeldagi, et vihkan seda? Mitte üleni ja täielikult, aga pahadest näidetest saadud emotsioon on üsna võimas. Isegi raske on tuua välja, mis just seal sodi-edetabeli tipus ongi -- sümptomid on ikkagi seotud treeningvõtetega ja need ju harjutuseti ei muutu. Paar näidet siis. Pikendused, milles hobuse kael on lühike nagu malendil, jalad vehivad, aga sammude ega üldse millegi pikenemist ei mingit. Piitsa-piaffee, millel tagumine ots omasoodu hüpleb. Langenud seljad ja kinninööritud ninad, kui sõõrmed pingeliste lehtritena kapsli alt laiali pressivad. Üldiselt "tagurpidi" seljas istumine, kogu keharaskusega hobuse näos. Ja veel üldisemalt igasugused liialdatud liikumised, eriti traavis. Miks peetakse ägedaks mingit närvilist ämblikku?! Kannad Kapa-Kohilas, randmed vastu nina. See näeb kohutavalt ebatervislik välja. Jube efektne, jah, aga rõhk esimesel omadussõnal. Selline aeg-ajalt tekkiv purtsatus siis. Kohe pärast 2 lollaka näpuvääratusega sooritatud e-etteütlust. Ühes kohas topelt-A ühekordse asemel, teises D asemel S (kõrvuti, noh!). Olen enda peale pahane ja siis jääb teistele ka midagi üle. Samas üritangi alati kiiruse peale teha (no seda etteütlust ikkagi, mitte kõiki asju) ja... oeh. Tekst ise oli seekord lihtne, eriti eelmise aasta kirve kõrval.
Ja siis sulas lumi. Tegi tallihoovi ja maneeži basseiniks, seega käisime tähevalgel (pärast tööd enam päikest pole) 7,5km ringil. Valgusallikat ei võtnud, aga vestid olid seljas -- hämmeldasime autojuhti, kes pidi ilmselt mõne hetke enesega aru pidama, et mis hõljukitega tegu on. Ühe ehmatuse saime ise ka -- ühe uue maja juures, millest teadsin, et seal koer on. Olin just hobusele koeravõimaluse ära rääkinud, kui see koer otse kõrval haukuma kukkus. Oli vaikselt oodanud! Hobune muidugi kargas õhku. L peaks tulema Grete, aga kas ta supluseks valmis on -- kes teab.
Oli Grete, ei lasknud end mülkast häirida. Inspiratsioon on tagasi, vähemalt mingiks ajaks. Pean taltsutama oma vasakut kätt, mis igal esimesel võimalusel oma elu proovib elada, maanduma sügavamale sadulasse, et saaks jalusele rohkem toetada, mitte niiväga kihutama küljendustel -- siis on aega rahulikult jalgu tõsta (oijeerum, kuidas mulle meeldib Hiirekesega küljendada, talle on see nii kerge), julgemalt korrigeerima, kui reaktsioon on aeglane (vot see on raske).
Peaks nagu rohkem hüppama, aga kesse jaksab. Kullo sai ka ainult poole maneeži peal toimetada, mujal on veel liivapuder.
Mingi laagridraama. Ühte ei taha minna ja teist kuidagi üldse ei korraldata. Kirves on ka ja hobuse jaoks tingimused ebasoodsad (arusaamatu hinnakirjeldusega väliboks).
Juba tulid esimesed sääsed välja ja üks teine päev pidin kõvasti konnaslaalomit tegema (no nii suured juba teel, loodetavasti jäid ikka mõned ellu ka... kõik ei tee slaalomit...), aga ikkagi tõmbus kevad tagasi. Homme peaks lund sadama. Vähemalt eelmine lumi on suures osas vormi muutnud ja maasse kadunud, sh maneežist.
Viimasel ajal oleme nii palju ringil käinud, et lugemine läheb sassi. Võiks ju arvata, et hobune on nüüdseks harjunud ja rahunenud, aga noh... arvata võib igasuguseid asju. Seega kartis ta eile ühte tee äärde parknud valget autot. See polnud enam isegi päriselt valge, aga hirmus ikka. Hiirekese piruetid kaldusid kiirelt kraavi suunas. Ahaa -- tahab rohkem trenni saada. Pakkusingi eri võimalusi, mis teele ja kõrvale jäid, sh pisikeste kraavikeste ületamine. Onu sättis ja veiderdas, kuni Metsik ette näitas, kuidas käib. Loivas lihtsalt läbi. Isegi kui mudane oli. Ühes kohas oli kraavi taga mahalangenud puu. Seda vaatas Hiireke küll liiga himukalt, nii et pidime kähku ümber keerama.