Leidsin endale veel ühe mängulise. Nüüd ei saa magama jääda, mõtted keerlevad peas, et mida kõike nüüd teha võiks. Regasin pühapiks metsa end. Lubatakse ilget ilma.
Akstesse Luige tallu kogunes päris palju rahvast. Sadas vaheaegadega. Eriti ei muretsenud, poolteist tundi kannatab ikka ära, tulgu mis tuleb. Metsik startis mõni minut varem, mul Hiir hirnus ja põrkas all. Olime kokku leppinud, et teemegi kumbki omaette, aga päris nii ei kujunenud. Pikemalt ei viitsi padrata, aga hobused olid ägedad ja rada raske. Tavaliselt tehakse hobuorienteerumises punktid hobustele kättesaadavad -- ligipääsetavad teid pidi või vähemalt mitte konte murdes. Nüüd aga oli suur osa punkte nagu tavalises orienteerumises -- kusagil keset eiteamida või riga-räga raiesmiku keskel. Hobused said jalapaigutamise süvatrenni. Nad on ikka tohutu osavad, eriti Metsik. Jalutasid üle kitsa purdegi. Kõige parem oli, et ei pidanud mingi äpiga sudima. Punktid olid päriselt metsas olemas ja neid sai SI-pulgaga võtta. Mõnuuus! Natuke vähem mõnus oli, et kaart oli jälle see maa-ameti konnakudu, mis vihmaga veelgi loetavust kaotas. Teid polnud niisamagi eriti, ja üks väheseid jämedamaid osutus hobusekarvaks, mis pühkides kaardilt eemaldus. Lisaks polnud ohualad eraldi märgistatud ja minu kõrvust läks enne starte antud suuline hoiatus mööda. Ehk läks mööda mujaltki, kuna kaardil ju punkte ja startfinišit ühendav tee nagu oli, aga seal keskel oleks saanud täiesti edukalt sohu uppuda. Kaks hobust proovisid järele ka, ühel jäi vaid pea paistma ja pärast päästmist oli üle selja samblajääkidega koos. Niimoodi nad kaduma lähevadki... Õnneks oli oskajaid kohe abis. Meelde jätmiseks: soos uppujale panna midagi pea alla, et vähemalt see pinnale jääks. Jalgade alla loopida peeneid oksi, paksud (võinoh, palgid) on libedad ja neilt ei saa tuge. Varustus olgu nii lihtne kui võimalik. Kui uppujal on 5-punkti kinnitusega martingal, siis see sadul ei tule kohe kuidagi seljast maha (päästja oli ise ka kaelani sees, et alumiste lõksudeni pääseda). See ka, et vedelasse maasse ei maksa kohe üldse trügida. Kahtluse korral proovi enne oma jalaga või keera ots ringi ja ära parem riski. Mitte seigelda üksi! Loodetavasti leiti üks jooksik ka üles, see pistis kohe algul putku, sadul kõhu all.
Nii. Käes on jälle kiirtrennide aeg, sest jokutajad imetakse verest tühjaks.
Nõo ja Tartu vahel on üks kurv, mis autosid ligi meelitab kui moosipurk herilasi. Täna oli seal kraavis auto, rattad taeva poole, risti teega. Väga efektne igatahes, top 3 kindlasti. Kõik olevat ilusti terveks jäänud. Motivatsioonituse puhang kestab südantlõhestavalt. Äkki olen tabatud keskea kriisist?!
Teised ikka midagi käivad võistlemas, isegi kui on kauge minna. Ruilandia postihobune... Ihastes nii põnevaks ei läinud, aga südame sai kloppima, kui värske võitja pildi jaoks auhinnakoti kätte võttis ja hobune seepeale talli poole putku pistis. Täie hooga mööda asfalti. Mõlemad jäid õnneks terveks.
Järjest enam rallin niisama ringi hobusega. Peaks tegema võistlusplaane ja panema latte ja... aga... milleks?
Vihmateade on petlik. Muudkui nihkub kättesaamatusse tulevikku. Üldse ei taha sees sõita ja väljas on liivapuder.
Langesin sõjas. Väikesed lapsed lasid mu maha mitu korda. Lõpumängus olid lapsed vs vanemad ja me olime kolmekesi tirtsuparve vastu. Polnud lootustki. Kuna liitusin hiljem, siis paremad relvad olid juba kasutusel ja mul jäi üle leida enam-vähemgi toimiv ühekordne nerfipüss. Täitsa asjalik rahmeldamine, kui ainult see kohtupidamine kuidagi täpsemalt töötaks. Kõik polnud ju nõus surema. Erinevaid mänge oli, lossivallutust ja viiruseleidmist, päästmiseta langemist ja mida veel. Lapsed eriti söömas käia küll ei jõudnud.
Nüüd viimasel ajal võiks lihtsameelsem arvata, et me suhe Hiirekesega on kuidagi eriti ägedaks läinud: tormab galopis väravasse vastu, kui varem lihtsalt jalutas mu poole Tegelikult tahab muidugi kuuma eest varju. Õnneks neil on karjas varjualune ka ja seda nad kasutavad hoolega. Õues saab sõita küll, aga ükshaaval, muidu peab liiva sööma. Toolimängu tegin täna. Võimalik, et ta ei näe neid hästi, aga kui 2 tk kõrvuti on, kalpsab ilusti üle. Esimese hooga kiunatas hobune ja pistis pukitades punuma. Arvas vist, et nii saab kiirelt puhkusele. Aga ei, algul lasin joosta ja kiitsin takka, pärast sain veel edasigi ajada. Pukkide vastu aitas vabam ratse ja rohkem hoogu, see võttis neilt võimsuse maha. Pärast oli täitsa taltsas Hiireke mul nööri otsas ja pesus oli pool tööd juba ette tehtud. Aa, ja veel üks. Kui tavaliselt tuppa tuues ta pissib boksi, siis seekord panin ta valmis pesuboksis. Teel ratsutama möödusime Hiirekese boksist ja tal tuli kohe pissihäda. Hakkas keset tallivahet end harki ajama. Õnneks jõudsin hobukese õue tirida, enne kui ta lekkima hakkas.
Vanim järeltulija lõpetas keskkooli. HTG. Saabusime üritusele Vanemuisesse läbi emavihma. See sadas justkui alt ja ülevalt korraga, igalt poolt. Kojamehed vehkisid max kiirusel, aga jäi väheks. Konti ka polnud ja udustasime aknad läbipaistmatuks. Töökaaslase sugulane olevat oma lõpetamisele lihtsalt mitte läinud. Polnud mingi pätt ega midagi, läheb edasi ülikooli ka, aga milline pahandus, kui tahetakse tähistama tulla ja nagu ei saagi.
Ma enam jaanidel eriti rahmeldada ei viitsi, aga kui lähedale linnusesse tuleb lasteetendus ja Ivo Linna, siis ei saa ju minemata jätta. Igati vägev etendus oli, tervelt tund pikk ja isegi see kõvahäälne tädi tõmbus pärast kõrvulukustavat sissejuhatust eemale, lastes lastel särada. Need olid küll julged ja osavad, näitlesid, nagu ei näitlekski -- no just nagu peab. Ja Iff on ikka äge, isegi kui hääl on vaiksem. Nohja siis tagasi oma hoovis, arvas vanaema, et proovib lennata. See lendamise osa tuli päris hästi välja, aga nagu selle lendamisega ikka -- kõige ohtlikum on maandumine. Eks ta on ju veidi harjutanud ka, aga midagi jäi puudu ja sai endal käe pooleks. Nagu mulgi varem, õlavarreluu, aga õnneks kildudeta ja otsad said (? olid? jäid?) kokku ja nüüd on vaja miljon aega oodata, enne kui järgmistele lennukatsetele üldse mõeldagi.
Niidetud heinamaal kargasid ringi mini-tirtsud. Suuremad ka, aga neid pisikesi kihas ja kargas -- käega kõrrepoolikute kohal viibates panid nagu kirbud laiali. Need olid seal kõiges rahus kasvanud, kuni jaaniks väljak lagedaks niideti. Väidetavalt oli lõkkeümbruse muru kastetud ka, aga tuli levis ikka maad mööda laiali ja sai siis uut vett peale. Nüüdseks on vihmajuhtumeid juba rohkem kogunenud, aga suure soojaga aurab see kiirelt minema. Mõned on üritanud värsket heina teha ja leidnud, et ei tasu tehnikat sinna kahe kõrre peale välja vedadagi -- rulli hind tuleks ulmeliselt kõrge. Kus see nüüd oligi... FB-s ilmselt, keegi müüs rulli 75 raha eest. Võibolla läheb see aasta hobuseliha rohkem moodi kui muidu.
Kui oled olnud sunnitud mõnda aega tõusma tund aega varem ja siis ühtäkki on vaja sellest veel tund varem tõusta... noh... õnneks on vähemalt reede. Igatahes saatsin 2 suuremat võsu Tallinna poole teele, lähevad ja laulavad seal. Jube uhke tunne on (ja üldse oli palju laulupeobusse liikvel sel hommikul, kogu tee kahe linna vahel, korjasid suuremaid ja väiksemaid peale). Ja siis ajasin koplis hobust taga. Ju on siis nii palju parem olla juba, kuigi antibiotsikuur on just poolepeal. Tuli ju esiteks vastu ja tegi kaelakalli ja siis lihtsalt jooksis minema! Äkki ta naeris omaette ka natuke.
Meil on tööle siginenud mingid murdjad, mis kilodega kahju teevad. Murrab mingi jao maha, aga ei oma udust aimugi, et sel tegevusel on õiged võtted ja koledad tagajärjed, kui mingeid muid võtteid kasutada. Milline raisk...amine.
