Tähistasime ka teise seltskonnaga pooltsadat ja tegime toiduakadeemias 3 peent rooga, millest kõige parem oli muidugi meie naismeeskonna tiramisu. Jälle sai mitu uut mõtet: kuidas fileerida apelsini, küpsisetaigna tegemisel läheb vaja törts kuuma vett, pähklipurustamine lapiti noaga (muidu olen ikka hakkinud), šokolaadikaunistuste kraapimine ahjuplaadi tagumiselt küljelt. See viimane oli uhke, väga erilised skulptuurid tulid. Toiduelamuse saamiseks tuli 400km sõita. Järgmine päev tuli jälle 400km sõita, aga süüa polnud seal küll üldse aega, isegi pissile sai alles enne tagasi sõitma asumist. Õnneks oli jutukaaslane nii hea, et ma ei jäänudki rooli taha magama.
Üle tüki aja jõudis kohale vihm, mis natukeseks ka jälgi maha jättis. Ja loigud maneežiukse alla. Ega see pidu vist kaua kesta, ikka on soe.
Toolid vol 7. Lootsin, et huvitava ilma toel pääsen salaja katsetama, aga ei tulnud välja. Üks küsis, et kas ma ei karda. Eh, mis seal karta? Aga mõtlesin välja, et natuke kardan küll. Seda, et hobu ei lähe ja peab kaklema, aga ei tahaks ju. Ta on ikka parasjagu tark, et aru saada: kõrvalt minna on hulga lihtsam.
Pidin lahendama A4 lehel kontrolltöölist. 3 küsimust. Üks oli salasõnumi dešifreerimine. Seda ma oskasin, aga ajamahukana jätsin esialgu kõrvale. Siis tuli mingit omaenda silma uuringut teha, palju võõrsõnu, mida oleks pidanud guugeldama, aga telefoni kasutamine on peaaegu võimatu. Libiseb käest ja segajaid kuhjub. Kolmas oli midagi matemaatilist, ka tehtav, aga ajamahukas. a siis tuli hoopis Steve külla ja suundus otse kempsu, kuna põhi oli alt. Tegi pärast endale voodid üles keset kööki. Unine taignasegu.
Viimane webinar. Kamp on keskendunud ja veel rohkem ühel meelel. Video järgi hinnates siiski kõike ei näe, eriti kui see pildiruuduke on peopesasuurune. Mõni udustatud koht varjab salajalavahetuse ja lillepott on lahtise suu ees. Kuuldavasti on suund tugevalt sinnasuunas, et hakatakse (jälle) rohkem märkama sakutamisi ja väänamisi ja vastuolusid. Kunagi ammu ei tohtinud hobused üldse sabaga vehkida, aga vahepeal oli propellerihooaeg. Ajad muudkui muutuvad ja päris kindlasti lähevad tipud nõuetega kaasa, isegi kui see neile ei meeldi. Lihtsalt et kui on sport ja võistlus ja rahad, siis tehakse misiganes, et ikkagi esimene olla.
Öösel oli olnud paukuv äike. Magasin kõik maha. Päev sai tuuline ja hobused nautisid kahesajaga. Olid sootuks pikali oma koplites, mõtlesin juba, et varakult sisse viidud millegipärast. Aga ei. Hüppasime midagi ja polnud parmuvarjugi. M hankis mööblitüki, mille nimi on queen.
Bets lahkus.
Paintballilaadne meelelahutus, aga päris püstolitega. Sain kuuli pähe. Pole esimene kord surmavaid hoope saada, pigem ei jõua neid kokku lugeda. Mahalaskmisi alates eelkoolikueast. Vahva.
Tegime pisisuurhalliga teise jalutuskäigu. Esimesel oli suurüllatus peegel, nüüd oli algajat tassiv poni. Elu on põnev. Preili on juba kahesena suure hobuse suurune. M järel oli nõus ka esimesena mõnda kohta minema, muidu otsib tuge lapsevanemalt.
Ei saa ju olla vihmasest ilmast, aga tuju pole enam kohe üldse millekski. Vahet pole. Ja mände ma ka kasvatada ei oska. Tulevad, vaatavad korra ringi ja annavad alla. Vist pole päris õige muld ka, selline turvas pigem või... no leidsin rõdult, kust ma tean, mis ta on. Ja see tegi veel eraldi kurvaks, et eitava vastuse põhjenduseks niisugune jama toodi. Ei julge, ei taha, ei oska -- neid ma mõistaks. Aga see... ah, vahet pole. Vähemalt valimisputru enam igast praost peale ei pressi, seegi hea.
Poliitika on tüütu kaelung, aga ikkagi on erakonnauudised vahelduseks põnevad. Mingeid muudkui visatakse välja.
Mis veel põnev -- palju põnevam tegelikult -- geeniuuringute tulemused tulid välja. Kes osales, saab näha, mis teda teoreetiliselt ähvardada võib (südamehaigused, diabeet,...), või kui kiiresti ta kere kofeiiniga tegeleda suudab, või isegi kui palju neandertaallast temas on.
Mingi reede oli. Isegi mitte 13, kuigi lähedane. Esiteks tööjuure tervisekontroll, mille kalendrisse tekkimise ajast alates kabuhirmus pidin elama. Verevõtt! Siis anti teada, et vererõhk kõrge. Ehk ta poleks, kui elu kallale ei kiputaks või nii. Siis ma olin pime ja emotsionaalne ja üldse oli mingi krahh. Nüüd vajan vaimuabi. Siis väike trennisuts sääskedega võideldes (mõni parm ka sekka) ja oligi aeg magama jooksma minna. Sest kell 23 algas Elva südaööjooks ja kes teab mis hullu mõttevälgatuse ajel olin end sinna reganud ja äragi maksnud. Tegelikult on medal järelturult hiljem 5 euriga saadav, aga noh... Trenni ma muidugi polnud teinud, sest jooksmine ei meeldi mulle kohe üldse. Või tegelikult meeldib küll, aga pigem sprindikujuline. 10km päris sprindi mõõtu välja ei anna. Lisaks arvutasin välja, et kui treeniksin 20h ja võidaks jooksuajas 20 min... no ei tasu ära. Ma muidugi tagajärgi valemisse ei lisanud. Igatahes olingi õhtupimeduses sääsetoel stardis. Esimesed 3km tegin isegi jooksusarnaseid liigutusi, edasi tulid tõusud käies ja muud mittetujulised kohad ka. Tee ääres oli abiväge -- enamasti häälega ergutades, aga jagati ka vett ja soolakurki ja pillimängu. Täitsa... meeldiv oli see, kui seda jooksmise värki mitte arvestada. Arvutasin rohkemgi, seda et 5km/h ns käies saaks ka kahe tunniga hakkama. Aga väga seda munemist lubada ei saanud, sest hommikul pidin 7 ärkama ja Tartusse hobuseid vaatama minema. Seega lidusin nagu jaksasin, süda peksis kolmekordselt (180 on vist nii) ja mittepalju pärast keskööd sain kodupoole lonkima hakata.
Et siis need tagajärjed. Järgmine päev oli tegu, et voodist välja saada. Jalad olid mingiteks kasututeks pulkadeks moondunud. Aga hobused ootasid vaatamist ja tuli minna. Ja istuda. Ja siis püsti tõusta. See tõusmise osa oli päris kõva väljakutse. Isegi veel järgmine päev, kui päevakavas oli hobuorienteerumisüritus. Samas kandis kui mu esimene puuistutusüritus. Seal oli siis jõhkralt sääski... Aga Selgisel polnud sääski. Vist. Võibolla need ei paistnud parmude tagant lihtsalt välja. Sest neid parme oli kuhjade viisi. Isegi Olustvere kunagine lennuüritus jäi mõnevõrra alla. Hobused mattusid hetkega vereimeliste alla ja muutusid punaseks või roosaks, olenevalt esialgsest karvavärvist. Metsik püherdas kümneid kordi, Hiireke jooksis lihtsalt ringi. Vähemalt rada oli ilus ja punktid mõne erandiga ka hobusõbralikult kättesaadavad. Muidugi oli hetk, kus sumpasime kandadeni soos või selline, kus mind puude vahele rammiti ja osa saapanahka metsa jäi. Olen kusagil ka pöidlamuskli ja õla siniseks lömastanud...? Kiivri pean ka üle vaatama, see sai puupeksu. Kõiki punkte ei võtnud, kuigi jõudnud vist isegi oleks. Lihtsalt ei hakanud peenestama ja lõpetasime vähemalt punktidega, mitte nulliga ja pool tundi jäi ülegi. Ega see ülejäänud aeg kusagile tarka kohta läinud kahjuks, Hiireke jooksis vist tund aega veel seal pisikoplis ringi. Vahepeal peksime parme ja hobused said mõne minuti paigal püsida. Ma päriselt klohmisin hobuse jalutusnööri ja rohunuustikuga korralikult läbi nagu saunas ja ta oli sellega täiega rahul, küsis juurdegi. Kõige kiirem treikulaadimine üldse, hea, kui eest ära sain hobusel. Kodune õhk tundus nii puhas ja lendurivaba. Näis homme, kuidas päriselt lood on. Jasiis sai natuke herneid ja paar maasikat ja elu oli lill. Sihuke okkaline siiski, või vähemalt puitunud varrega.
Nüüd on viimane operaatorikoolitus ka läbi, loodetavasti hakkasid kõik hiiglama tarkadeks nüüd. Vähemasti komminäod said küll ette korraks.
Eilsega võrreldes polnudki täna justkui putukaid. Sai kergelt midagi, sh paar minihüppekest.
Ei saanud tarkadeks. Algklassimatemaatikaga on raskusi. Kas 7 on rohkem kui 3 või 5? Aga 16? Nii palju vihjeid ja juhiseid, aga ikka läheb mööda.
KUI jämedaks üks hobune suudab paisuda?!
Algas suvi. Kuna tallihein polnud ahvatlev, viisin hobuse pärast trennist tahenemist ööseks õue. Oli hämmingus, kõhkles ka, aga kusagile ta traavis. Hein on kõrge, hobused maiustavad kõrte kõige energiarikkama osa kallal -- seemned/õisikud/pead. Kuna tuult on ja päikest ega parme niiväga mitte, siis ei kiusa ka keegi eriti. Seega on tavapärase suve-pidevpõgenemise asemel rulliks õgimine. Niimoodi ma ei jõuagi sel aastal kusagile kirja ennast panna, sest veeretan rulli vaid!
Kolmas jalutuskäik pisi-suurhalliga, seekord mammata. Sai käidud maneežis ja sõpradel külas, maailm laienes mingite meetrite jagu.
Hiirekese viisin jälle õue, ilm oli liiga ilus boksis molutamiseks.
Nüüd on onks väsinud, vea nagu lehma laadale, lohiseb ringi. Olime siis paras paar, mina ka kulunud ühe hiigelgalopiga hobuse otsa sattumisest. T1 ja T2 laulavad Tartus, jube uhke.
Jaaniööl oli luu-aastapäev, aga vanamal käsi ikka/jälle pooleks. Mingi teine päev saab ehk uue plaadi sinna, muidu on kasutada nii umbes 68% jäsemetest (1 jalg on ka sihuke pooles vinnas). Võiks ju arvata, et siis on tema järele lihtsam valvata, aga no pole, ikka kipub ringi kepsutama.
