Tuesday, July 1, 2025

Vanglasaar

Võtsin puhkuse, sai juba küllalt pikalt jutti rapsitud. Õues lõhnab nii magusalt. Läheks ja naudiks, aga va kihulased on ka kuhjade viisi platsis. Jep, metsa ei lähe enam tükk aega. Pääsukestel tarvitseb jälle lennates vaid lõuad laiali ajada -- midagi ikka kätte saab.

Päev pole veel läbi, aga uudised on pöörased. Näis. [ei... peab veel ootama]

Pärnus oli esimese TS nädalavahetuse lõppvaatus. Kah peaaegu pöörane. Ja siis võiduhobune tegi midagi, mis mõtteid tekitas.

Peaaegu olekski kaua magada saanud, isegi äratust ei pannud, aga siis meenus, et 1 duud on ikkagi kooli vaja peletada. Näh. Ega neil seal enam midagi toimu ka, aina väljasõidud ja piknikud ja spordipäevad ja muud nikerdised. 

Olles tutvunud kandi ööbimisvõimalustega... magan vist tõesti autos. Uskumatu. Viimati sai proovitud mõni aasta tagasi Olustveres ja no, polnud kuigi rõõmustav. Kaks plussi vaid -- saab olla hobusele lähedal ja teine -- on odavam. Kõhklusi, et äkki ei peaks üldse minema, on. Pidevalt.

Veel ei tea, mis päeval minna. Sõltub ilmselt ajakavast. Tahaks ka mere äärest läbi minna, aga üksi on ehk liiga palju sekeldamist. Mis siis, kui hobu ära jookseb? Peaks... äkki saaks mõnelt kohalikumalt abi paluda? Nja, mina ja suhtlemine jälle... öö...

Kaasavara nimekiri on pikk. Võimalusega, et tuleb autos ööbida. Pesta tahaks küll vahepeal ja... täpselt keskel on karta pioneerilaagrit. Ei tahaks reisi homsesse hommikusse jätta, kuigi oleks mõnevõrra lihtsam vist. Võistluste (TS) ajaks kohale nkn ei jõua, aga kohapeal saaks rahulikult oludega tutvuda. 

Läksin eelmiseks õhtuks ja leidsin ka katusealuse ööbimiseks, aga see tahtis enne 18 checkinni. Egash midash, auto kaelani asju täis miinus osa vajalikke ja Pärnu poole pedaal põhja! Või siis mitte päris. Panin tund aega hobust peale. Nüüd ta kohe üldse ei tahtnud. Helistasin lõpuks abiväele, mispeale hobuke siiski otsustas niisama peale marssida. Ajaga oli nüüd igatahes kitsas. Jõudsin 17.59. Hobune polnud pika reisiga üldse rahul, värises ja higistas seal hirmust. Üksi talle ei meeldi üldse. Niimoodi ei meeldi mulle ka, kui tal nii kehv on. Rahvuslike boksid olid rahvusvaheliste aia taga. Veesurve õhtul 0,01 misiganes ühikut, mille puhul 1 oleks rahuldav. Junnikoristusvahendeid ega purgimiskohta polnud. Vähemalt oli heina saadaval ja boksis puruhunnik valmis. Putukatekk mahtus Hiirele vaevu ümber kõhu.

Vist ikka ei kirjuta midagi. No läks nii, et juba TS elim. Ja ma tõesti ei tea, mis valesti läks. Soojendus oli timm, hobune käitus just nagu alati, kui ta sõiduvees on ja oma lemmikalal. Kõik nagu toimis ja ... seal ta siis seisis äkki 4. ees, mis oli sootuks mingi madal latikas enne süsteemi, mina kaelal kõrvade taga. Kuna ta nii sirgelt jäi, siis ujusin tagasi sadulasse ja uus katse. Hopp - ja jrgm ees kivis. Sammud klappisid ja kõrgus oli jõukohane, maitea mis nüüd siis?! [Tõsi, me pole ammu üle meetrist parkuuri hüpanud, aga nohhhh...] Ei tahtnud enam sekunditki olla seal, tõin passi ja leekisime minema. Vihma hakkas sadama ja otsisin merd. Mingi 10km ajasin jälgi, aga ei midagi, aina hoovid ja eramaad, kuni Sassi tallini välja, kust õige koht kätte juhatati ('tähh selle eest).

Peaaegu oleksin hobuse auto alla saanud. Oli Napikas. Juba enne kõhklesin, kas eelmises postituses oleks pidanud asju välja ütlema. Mu sealne hirm kolis vist hobusesse üle. Lotovõit tuli tegelikult ka... sellel kujul, et hobuse ja auto vahele vist paar cm ikka jäi. Ja siis oli veel eksimisjuhtumeid, auto kaardid ei uuene teemuutumisega samas taktis. Päeva parim tunne -- meri mu kummikuis. Kallasin ta alles 100km kaugusel tanklasse maha.

Üritusest mõtteid, segamini... et keegi niisuguse kõik-alad-koos asja üldse korraldada võttis ja lõpuni entusiastlikult välja vedas, uskumatu. Annaks kohe medali vms. Oma silmaga MK-etapilisi vaadata on ikka hoopis teine asi, kui telepildis. "Meie omadel" läks hästi, hea meel nende pärast. Ühe uue tulijaga ristusid teed mitu korda. Neile oli kõik nii uus. Vahendeid, nii tundub, on käes parasjagu, et edukalt jätkata. Hoian pöialt ((ja ma saan aru, et võib olla frustreeriv, kui ei olda oma trumpalal ootustele vastavalt edukas. Nende puhul siis KS. Lihtsalt et lihtsal tasemel on rahvast palju ja nende seas täitsa mitu sellist, mis väga kenasid skeeme esitavad. Ja et uuele tulijale on krossi kiirus ootamatult suur. Kihutasin ju?! Aga seal tuleb ka strateegiliselt õigesti "kihutada")). Enda kohta suutsin sõnastada, et mul on raskekujuline ostupaanika ((või elu-?)). Kuidagi saan hakkama igapäevaste asjadega nagu piim, teralised, juurikad vms... ei, isegi nendega on vahel raskusi. Ma lihtsalt kivistun ja Ei Suuda. Ja kui on vaja kolmeks päevaks midagi varuda, siis... Kaotasin paari päevaga 4kg endast. Nüüd on mingi nõrkus.

Nõrkus ja reisipalavik. 4:30 vaja seekord esmaspil tööle minema hakata, aga siis hoopis sootuks teise riiki. Läbi Soome Rootsi.Seekord sai alustada Tartu lennujaamast, mis on ikka veel kõige nunnum pisijaam üldse. Uksest sisse, kohe kraamikontroll ja ukse taga ootab lennuk. Nagu takso. Ja see läheb poole tunniga üle lahe. 

Oleme Västerasis. Peaaegu nagu Herodes, aga natuke kaasaegsem. Siin on põgenemistoad! Nii tehases, poodides kui... Prison Islandil. Parim töölähetus ever! 31 tuba, kuhu piiksuvõtmega saab siseneda ja katsetada nii palju kui soovi on. Või aega. Viimane sai enne otsa. Tegime 2 tunni varianti ja kõikidesse tubadesse ei jõudnudki. Mõned pole kahekesi lahendatavadki, või vähemalt mitte maksimumpunktidele, aga me saime 5 maxi ja tiim Elva (ehk 11, nagu kõik kohalikud teavad) sai päeva teise tulemuse. See äratas mus kohe suurema võistlushimu ja et teeksveel-kohe-ja-palju, aga mõnes toas oleks niisamagi tahtnud mängida, sest et lõbus. Ah ja... siin linnas on väga palju jalakäijaid ja jalgrattured, ja tõuksitajaid, aga väga vähe sebrasid. Inimesed lihtsalt lähevad, aga ei jää alla. Vist. Ja elektriautod, neid on ka Väga palju, võibolla isegi enamik.

Kasutasime liikumiseks Bolti, isegi mitu korda. Meid vedasid Yohannes, paar Ahmedi, Muhammad, Sven, Mekonen. Sven oli päris rootslane ja proovis kohe juttu ajama hakata, aga A-l oli automaatriiuli kaugjuhendamine pooleli ja mina kiilusin oma suure jalaga istmevahesse kinni ja pusisin selle kallal. Juht tunduski kohe veidi häiritud, et nii vestluskõlbmatu veose oli endale saanud ja torkas, et ega A äkki juuksurisse taha sõita. Ja Mekonen polnud ligilähedaseltki soomlane. Bussiga sõitsime ka, see oli meie kahekordse ja meelelahutust täis Lux Expressiga võrreldes umbes kolm korda kallim ja turvavööd tugevalt kinni nagu langevarjul. 

Käisime Ecus lõbutsemas millegi läheda ja lihtsa kallal. Vahelduseks midagi pingevaba. Isegi putukaid oli eelmiste aastatega võrreldes vähe. Mõned parmud olid küll juba liikvel, aga peotäit neist kokku poleks saanud. Mitte nagu kunagi, et iga viipega peotäis. Või äkki nad pole veel valmis. Mingit sorti piinlikkuse- või häbitunne oli ka, et miks nii lihtsaid kühveldasime, aga see on vist "samm tagasi" puhul vältimatu.

Jaanid lubavad vihmased tulla, aga mis vahet, isa juurde läheme ikkagi. Tähistamist vajab ka O-H sünnipäev ja T2 koolilõpp. Pärast seda ongi kohe Olustvere. Eelmise aasta pekk tahaks parandamist. Vist. Mingi error selle hüppamisega igatahes hetkel on. Et nagu kõik toimib, kuni mingi hetk on täiesti ootamatu seisak.

Leidsin WORDLE. See on nagu mõttemeister, aga värvide asemel on tähed ja lõpptulemus on sõna. Olen selles täitsa osav, enamasti arvan kolmandal real ära juba. Või siis on algaja õnn. Selliseid nagu "eerie" ja "whizz" pole veel muidugi olnud ka. 

Tuulise ilma karglik hobune. Suurem osa teisi sõitis üldse sees. Mul oli õues mitu võimalust alla kukkuda. Peaks proovima pükse ilma järgi valida, põlvegripist üksi jäi nagu väheks.

Tülikond. Suvi algas. Mis nüüd? Vihma sajab edasi ja unes näen muudkui pahandusi. Jaanipäeva kaitseüritusel sain esimest korda proovida elustamist (õnneks nuku peal) ja rahva ees köieronimist. Nüüd mul on mingid küljelihased, puusa kandis. Rahvalõke oli eriti agar, pildus helbeid, mis meie riideid ja vihmavarju augustasid. //Tagasiteel tuli saade ja seal oli Päevamemm, milles omakorda kõige ägedamad sõnad üldse: "öö krõbistab külmakuivikuid". Olin tükk aega vaimustuses.

Magamatus murrab mind kõige tõhusamalt.

Ihastes pillutas marutuul hobuseid valgete aedade vahel, mis vahel ka pikali viskusid. Kui hommikul oli veel maa vee all, siis õhtupoole juba mõnes kohas kuivanud, ehk isegi tolmas natuke. Siiski on Oluka suhtes suuri kahtlusi, et kas neil ka pind soost maaks jõuab muutuda. Täna on viimane päev regada. // Anti teada edasipääsejate nimekiri. Nüüd on vaja kähku plaani pidada.

Proovisin ka netileidu, 6 latist sild, mis liimita koos püsib. On selline hea jõuharjutus. Ülespanemine siis, mitte hüpe. Saab seadistada madalamaks, siis on hüpatavate pulkade vahe palju laiem, saab kasutada traavikavalettidena.


Näe, palun -- sulle ka natuke.

Saturday, May 31, 2025

Mitte sprint, vaid maraton

Kolmandik aastast on juba läbi. Nii ruttu?! 

Hobuhaiguspaanikalaine jätkub, kuidagi leiti Perilast soe hobune. Aga kuidas? Mis sümptomid olid?

[Elisabet Allikas pildistas]
Kestsime Tõrvahavval 30km. Täiesti tundmatu olukord, kuigi natuke üritasin enne tausta uurida. Nüüd juba mõnda vastust tean. Selle piires, kui palju ühekordse kogemusega üldse teada saab.

Kas kilomeetrimärke ka on? -- ei, ainult ühel noolesildil oli vihje.

Kas ära eksida on võimalik? -- võimalik, aga keeruline, eriti kui enne on keegi juba rada läbinud. Kabjajäljed.

Hobune jookseb nii kaua söömata-joomata? Paar tutikest muru sai kätte, ei muud, ja hoolduspunktis niisutas vaid huuli. Kõige mahlasematest kohtadest galoppisime läbi ja kruusaka ääres midagi söödavat polnud. Kõhnaks ei saanud, aga väljastusosakond oli pikalt suletud (treiku puhastamine selle võrra lihtsam).

Kas eritreeninguta hobune jaksab? Hiirekesel on tavalised lihtsad trennid, ratsastust ja hüppamist, ronimist ja niisama kulgemist vaheldumisi. Jaksas suurepäraselt seda maad.

Raudadeta? Käisin raja enne guugli kaartidel läbi ja olin üsna murelik, kuna suur osa teest oli kruusakas. Lootsin, et vihmased olud on teed vähemalt pehmemaks teinud. Kivisematel kruusateedel joosta ei kannatanud, komberdas ja tibutas, aga äärtes pidi jube ettevaatlik olema, kui need üldse saadaval olid. Täiega nautisin seda, et hobune on nii täpselt roolitav, kui soodsam rada oli heal juhul 30-40cm lai (nt heki ja kraavi vahel, kui kraavi ja tee vahel ruumi polnud). Joostavatel metsateedel ei mingit probleemi, hobu lippas meelsasti ja minu töö oli teda võimalikult vähe segada.

Kuidas mu oma kehaosad reageerivad? Hämmastaval kombel ei olnudki nagu midagi. Mõni teine kord on lühemalgi maal põlved või pahkluud tuld välja löönud, aga nüüd... järgmine päev on veidi säärelihast tunda, aga no vähe. Hobuse otsast maandudes olid põlved veidi hellad, aga see tühine. Vb peff on natuke rikkis, tuleb valida parem trussik.

Mis seltskond on? Väga asjalik ja abivalmis. Kui pusserdasin laenatud inimkellaga hobuse pulsi kallal, nahk kõik märjutatud, aga edu null -- ilmus kaasvõistleja ja aitas oma abivahendiga hädast välja. Nii armas. Sain kindluse, et süda lööb just parasjagu rõõmsas taktis ja saimegi kohe ülevaatusele minna. Ja muidugi mu teekaaslane S. Jagas kogemusi ja selgitas tagamaid, lobisesime terve tee ja hobustel oli ka arvatavasti lihtsam kindla seltsilisega. Vahel said inspiratsiooni kiirematest ka, S hobune oleks vist paar ringi veel otsa tõmmanud, aga ei lubatud.

Kannused/stekk? Mul polnud kumbagi. Ühte külasse sisenedes tuli hobusel pidur peale just kohas, kus laudahais õhkusid poolitas. Tagurdasime sinna külasse (?!). Pigem ikkagi ei kasutaks mingeid abivahendeid, kuna nii on kindlam, et hobust lõhki ei aja.

Midagi uut? Täitsa uus tunne oli... galopis küljenahkade laperdamine. Nn love handles (minu omad siis, et olla tuhatselge). Ootamatu, et nii paljud vetis põrusid. Üks terve 55km klass kukkus läbi. Tea, kas kihutasid kõik puntras koos finišisse?

Midagi meelde jätta? Jooksujärgne taastumisnõu: 1 päev iga 10 km kohta. Kui pulss on piirides, mine kohe näitama. Kui pissib, siis pulss langeb. Kui pärast langust pulss taas tõuseb, võib tundideks kõrgele jääda.

Võistlemistega pole nüüd paar nädalat mingit muret. Seda lihtsalt ei toimu. Raha peaks siis natuke vähem kuluma. Muidugi see, et kogu elamine on nii palju kallinenud, et niisamagi kaob mitme võistluse jagu raha eikuhugi.

+6C on imeline ratsailm, ainult et alustamine nõuab tahtepingutust. Enamus rahvast siputas katuse all, aga see oli pigem taevaaluse trenni motivaatoriks. Ajasin lihapiruka saiaosaga kolm hobust imelikuks. Tiku nuusutas, oli üllatunud. Metsik tuli muga koplis kaasa, kui Hiirekest tõin. Hammustasin porgandi otsast jupikese talle. Lihapirukase suuga. Viskas maha selle ja enam järele ei tulnud. Ehk oli isegi nagu pahane. Hiirekesele jäi künasse see Tikust ära põlatud tükike. Trennist tulles olid krõbinad juba ette valatud, asus sööma. Kui lõpetas, olid saia ümber ja all krõbinad alles. Tavaliselt ta sööb isegi oma s* seest neid, kui keegi on hooletult (küna kontrollimata) junnide otsa söögi valanud. Et siis sedasi. 

Ema ja isa ilmusid põhjast kohale, et Tartu maratoni jalgadega katsuda. Seekord oli üritus laupäeval ja kõik alad algasid meie maja tagant ühest kohast. Jube mugav, eksole. Valisid endale 5km ja 10km, H tegi ka 10km. Ja siis selgus ootamatult, et ka T2 oli reganud. Täitsa ise ja täitsa päris maratoni klassi. Oli ennast ise treenimas käinud umbes 2 kuud, kui kusagil loengul oli kelleltki inspiratsiooni saanud "nike" teha (just do it). Mul polnud kahtlustki, et ta hakkama saab, ja sai ka. Õnneks ei üritanud kihutada seal kogenumatega võidu. Kohapeal lõpetajaid oli 186/949/884/256 (42km/21km/10km/5km), virtuaalid veel eraldi.

Kraapisime seltskonna kokku, et minna Unikülla metsatama, sest ega see ilm enam parem üldse olla ei saagi. Just nii soe, et külm polnud, ei mingeid putukaid, sini-sinine taevas, rohe-roheline maa, isegi kuivanud polnud. Aga metsas oli Siil ja me pidime kolima Vooremägedesse. Varasemalt oleme küll ilusti roheliste mehikestega kõrvuti metsa mahtunud, aga nüüd siis ei sobinud me stsenaariumisse. Päris elu ei sobigi ju. Igatahes. Jooksurahvas oli end Tartu maratonil rihmaks tõmmanud ja terviserajad olid tühjad, ainult mõni kettagolfija kõlistas kette. Väga ammu oli viimane kord seal ronida, L oli siis Gregiga.... äkki olime siis ka 3-kesi? Seltskonnast 1 inimene ja 1 hobune olid samad, ainult et Metsiku otsas oli nüüd M; eelmine kord oli ka 1 Mih*** kaasas, aga teistsugune (sellise hobusega, mis hiljem vibulaskmise hobuseks hakkas (mitte sihtmärgina muidugi, vaid kihutamisvahendina)).

Pärnu CHI suurüritus tahab toimuda, aga regamisi pole üldse näha, vähemalt kõigile nähtavates rahvuslikes klassides ulub tuul. Toimub ikka või? 3V-ni on veel pool kuud aega, aga see oleks meie selle aasta esimene start sel alal. Ja ühtlasi esimene meeter Hiirega. Väga sobivasti satub kokku, khm.

Koplipoisid jooksevad tihti karjas vastu, tegelikult möödagi. Hiireke seejuures eriti demonstratiivselt. Ainult Metsik jookseb minuni ja tuleb siis koos väravani, kuigi ma teda ju kaasa ei võta. Aga Muidugi siis ma nutan seal natuke. Võibolla kuuseisu (kuuse-isu?!) pärast, aga ikkagi.

Kui kusagil julgust müüdaks, ma kohe ostaks. See hüppamise värk ei tööta hetkel kohe kuidagi. Mingeid pisikesi pole üldse probleem kuisiganes tulla, aga nii kui okser meetrisse läheb, ma ei julge enam, kui samm ei klapi. Seega palju õnne selle Maria-värgiga. Noh, vähemalt on meri lähedal.

Hüppekas enne Kukut oli demoraliseeriv. Ma ei taha nii. Nohja kui tekkis võimalus võistlemise asemel hoopis Kosele koibi sirutama minna, siis oli kerge valik. Kohe alustuseks oleksid saapad maha jäänud, aga ühislaul hobune-sadul-valjad-kiiver-saapad-ahaa tegi trikki. Muidugi märkasin alles sihtkohas, et kannused olid saabastelt maha kukkunud. Nja... nii mahe ma ka pole, aga mis teha siis? Laenasin võlupulga hoopis, ma muidu olen vist ilma teinud. Mõtsin, et seekord enne vette ei lähe, kuni seotud hüpe sunnib, aga hobu tiris end mingi hetk ise lompi, sest oli vaja juua. Mingi ala oli piiratud ja karjamaa rollis, kaelakellaga hobused peal näsimas ja magamas. Mingeid tohutu kõrgeid taga ei ajanud, aga mõned seni proovimata asjad saime tehtud küll. Ja läbi vee sain galoppida sellise tundega, et nagu hõljuks vee peal, mitte ei ankurdu põhja nagu tavaliselt. Tõrkeid oli ka, mõni täiesti arusaamatu, et miks nii madala peal vaevuda veiderdama. Hoogsalt lenneldes tundus lihtne, aga hobune on rämedamalt osav kiirkivistuja. Kihutasin omaarust videosse ühe kiirema lõigu. Tunne oli üsna lennukas, aga videol ikkagi... meh.

Pärnu kandis rallitati valgete aeadade vahel. Hobused olevat mõnevõrra ärevad olnud, ei tea kuidas putukarindel asjalood seal on? Muidu on suviti täitsa võimatu kant, parmulaviin.

Vihmade vahele jäi just sobivalt tunnine auk, saime lögade vahel skeemi ära harjutada. Muda sunnib sisemist säärt eriti hoolikalt kasutama. Võiks isegi sellise valemi kirjutada, et Mudane Maa + Sisemine Ratse = Pikali Hobune. Reklaam ütles, et on võimalik ennast igatpidi sobivalt programmeerida. Ma siis programmeerin end lotovõitjaks ja imesõitjaks, kui tohib.

Päev oli juhtumisi täis. Hommikul kell kuus ja mõned minutid peale hakkas telefon kolisema. Kõigil oli ühtäkki hobuste tekiseise vaja teatada. Pärast kuuendat plõnni panin "mitte segada" peale ja sain rahus ärkamiseni magada. Nii soojaga mingeid vihmatekke -- no ei. Teistel oli teisi arvamusi ka, said päev otsa katte all haududa. Juba hommikul olid hobused põgenemisrežiimil ja vähemalt 3tk tegid erineval moel sääred. Ühel juhul sai sündmuste keeristes vigastada sepp, kes "noaga kätte, kõõlusteni" lõikas. Õnneks ei pidanud ise pealt vaatama. Õhtul mingeid vihmapause enam polnud, aga kuidagi ei tahtnud sisse minna, kuigi väliplats uppus. Tuli siis kordepäev. Hobune otsis kõrgemad ribad aia äärest ja turnis osavalt seal peal. Kõhualused pritsmed panid jalgu rohkem kergitama ja tundus, et sai üsna tõhus liikumine. Käisime hiljem veeaugust ka läbi. leidsin sealt mätta pealt linnumuna. Veelind, eksole. Sel oli koor pehmenenud ja ots mõlkis, jahtunud niikuinii, seega kedagi sealt enam tulemas polnud. Ja kivitalli juures oli terve pesa maha kukkunud, võibolla mõne kassi abiga.

Nüüd vahelõik pakindusest. Tellisin kuu aega tagasi hobukraami ja saadetis hakiti juppideks. Otse loomulikult sai kõige hilisema saabumiskuupäeva see asi, mille pärast üldse tellima läksin. "Täitetooted" (peaksid vältima saatmiskulu) tulid mõne päevaga Saksast kohale, ei mingit probleemi. Märkasin alles hiljem, et see põhiasi tahtis ikkagi mahlast saatekulu. Suuruse poolest oli ta "päckchen", seega DHL-i jälgimissüsteem tema pihta ei hakanud. Kui eeldatav saabumisaeg oli mööda läinud, sain paar nädalat lihtsalt lugeda, et "ilmselt kadunud" ja võimalik, et veel kunagi saabub. Igasugustest juhenditest abi ei olnud (osa ka AI jutumullidega), kusagile pöörduda ei saanud. Vähemalt oli võimalus raha tagasi küsida, aga ma tahtsin ju seda Asja. Kuni siis eile (N) ilmus alla postkasti teade saadetisest. Lehele oli märgitud kaks päeva vana kuupäev. Kus ta siis vahepeal reisis? Ja et pakki hoitakse postimajas kuni E, aga meie pisilinna postkontor on üldse suletud N-P. Võimalus hoiuaega pikendada -- raha eest. Ometigi on meil neid Omniva pakimaate vähemalt 2 kohas ja need on hulga tihemini lahti. Oleks siis keegi küsinud või sõnumi saatnud, telfinr on ju teada. Või pistnud selle lehekese asemel postkasti. Igatahes võinuks mitte ähvardada mingite tähtaegadega, mis tiksuvad siis, kui midagi teha ei saa.

H näitas pilti, et neil tööjuures on kusagil virna all mingi loom. Vahva, aga kes see on sihuke? Mäger ei ole, kährik ka mitte, kobras ka ei. See on ju see loom, kes "Alan!" hüüdis. Guugeldasingi just nii, ja selguski, et ground hog või metsümiseja, sihuke suur oravlane. Ju on kellelgi kaduma läinud. Kätte ei pidavat andma, proovivad homme uuesti.

Saturday, May 3, 2025

A-prill

Sedan'd et... mul on nüüd ka prillid tulekul. Ei tea, kus tehases neid treima hakatakse, aga 20 päeva ehitatakse neid. Mingi viimase paari aastaga on kehvenemine olnud tohutu kiire. Öeldakse küll, et vananemise käigus tuleb niikuinii igasuguste asjadega leppida, aga tunne on selline, et koroona on süüdi. Või katalüsaator vähemasti.

Tööl sai eile küll lausa lapsikult rõõmus olla, kui tossumasinaga kaks vaakumilekke asukohta kindlaks sai tehtud. Ühtlasi tühistas see eelmised diagnoosid ja päästis tühja töö eest (peaaegu oleks hakanud vales kohas tihendit vahetama). On olemas ka heli nähtavaks tegemise seade, mis ilmselt ka oleks abiks olnud, aga seda meil muidugi käepärast polnud ega ilmselt hakkagi olema. Kellel see 20k raha ikka niisama kusagil tuulutada vedeleb.

Korraks oli soe ja sääsed ja nüüd siis nädal talve. Külm On. Mõnes kohas uus lumigi. Pean homme valima jooga ja ratsutamise vahel, mõlemat ei saa. Võibolla tahabki hobuke lisapäeva puhkust? Viimane trenn oli Vapramäel, üles-alla. Väljaspool metsa oli praame sadamasse lukustav tuul ja kosetrenn jäi lume pärast äragi, aga meil ei häda midagi. Sain ronimisvideo tavatu nurga alt ja -- no on kole, kuidas esijalad maasse kaevuda üritavad [see in IG-s; teise nurga alt ja naljakam on YT-s]. Ja siis me läksime endise veski juures üle puusilla. Tuleb tunnistada, et enne toimusid ka läbirääkimised. Mnjah, rääkimised... Hiireke ei taha enam treikusse minna, vajab järjest pikemat veenmist. Ega ta kusagile ära jooksegi, lihtsalt ei taha minna ja vahel väriseb kann ka. Ilmselt tahab autoga sõita, mitte karbis koliseda, aga kust ma selle võtan...

Kosel on boksid täis müüdud, tõotab tulla suur kogus rahvast.

Pealtnägija nägi kõik ära, Hiire ja Metsiku ja mõlema ratsanikud. Polnud millegipärast peategelased siiski.

Kosele lubati nädal enne võistlusi harjutama -- olin kohe käpp, kuna tühjalt peale lennata on liiga hirmus. Millegipärast tuli ikkagi kraavid uuesti ära õppida ja kuigi pärast võis neid kasvõi sammust kalpsata, oli enne ikka vaja nalja teha. Kui naljaks lugeda püstitõusmist, ümberkeerdu ja võssa tagurdamist.

Nädala saavutus oli silorulli püsti ajamine. Kahekesi, aiapostide abiga. Alguses tuli sentimeetri kaupa ja kordamööda aiaposte järjest põhja alla nügida ja lõpus kahe kangiga temp ära teha. Oli rahuldustpakkuv. Paar päeva enne oli H kaks rulli kohale treilerdanud ja mingi trikiga need ka üksi maha laadinud, motoriseeritud abita, kuigi need seisid ju otsa peal, mitte külili. Ütles, et füüsikat kasutades. Kuna tal kulus selleks kaks tundi ja ma olen proovinud silorulli üksi "liigutada", siis ma arvan, et põhiline abivahend oli meeleheide. [hiljem: lugu M-ga jagades läks ta kohe katsele ja otse loomulikult jaksas üksi selle rulli kummuli keerata. Kiuste, ma arvan]

Sama teed läbides võib kogemus olla sootuks erinev. M ütleb, et tema loomi ei näe, et kardavad bemmu läbilõikavaid esisilmi ja püsivad peidus. Mul seiklevad karjakesi igasugused ees. Ja kui ükspäev hilja peale jäin, tuias kaks kährikut teel. Kiiret ei kuhugi, mõlemad keskelt täitsa ümmargused.

Poiste kari tegi just trenni, kui talli saabusin. Nii ilusad spurdid ja põiked, lausa lust vaadata. Trenni jaoks palju vurtsu alles ei jäänud ja KS sadulaga oli üldse nigel istuda, kohe nagu üldse ei toimi see praegu. Sõitsin siiski skeemi läbi ja ses mõttes oleme äkki nv-ks valmis. Täna peaks midagi hüppama ka. Lubatakse suurt sooja ja ratsutamisele see kaasa üldse ei aita. Uimastab hobuseid jube tõhusalt, kui niimoodi äkki peale langeb. Saapaid mul ka pole enam/veel, mõlemal läksid lukud katki nagu kokkulepitult. Poolsaapad on rääbised ja chapsid pole esinduskõlbulikud. Paljajalu ei tohi. Nja.

Sain saapad. Nr 44! Aganoh, ma pigem enam numbreid ei vaatagi, cm-d räägivad täpsemalt. Herpesepaanika. Hüppasin siiski, kuigi võistlus võib sootuks ära jääda. Peaks hobusel laka poole lühemaks võtma, et ta seal vaiba all üle ei peaks kuumenema. // Kukus lükatigi TS SMV sügisesse.

James lahkus. Nii... ootamatu, kuigi ta oli pikalt ja raskelt haige. Et ongi äkki täitsa kõik. 

Kose pole veel lukus, aga ärakukkujaid on juba peaaegu 20. Soomlasi pidi tulema miljon ja sellest pidi saama üks megaüritus, aga kisub sinna suunas, et pigem ei. Virmalisi ka ei. Nad olid, aga pilved olid ka.  

T2 peaks olema kooli lõpetamisega lõpusirgel. Veel on teha mata eksam. TÜ akadeemilise testi tegi ka. Seal on mingi eriline punktiarvestus ja edu ei pea sugugi see saavutama, kes rohkem ülesandeid ära lahendab. Midagi sellist, et kui 1 ül tehtud, saad järgmise. Kui oli õige, saad keerulisema, ja kui oli vale, siis lihtsama. Vist nii. Igatahes kõige rohkem saadi 88p ja T2 sai 85. Pole paha. 35. koht 5k+ rahva hulgast.

Kosele jäi lõpuks 23 startijat (-50 soomlast ja -45 kohalikku). Tegin ka pika sõidu, Koselt kaugemalegi, aga hobuseta. Oli vaja mõned sugulased üle vaadata. Olin kusagil suures ratsakeskuses, kus rahvarohked võistlused pooleli. Mina pidin startima ühe punase märaga, kelle panin valmis, aga boksi uks oli lahti. Turvalisem oleks see kinni panna, mõtlesin, ja ta tegi sääred. Läksin otsima. Platsil oli kaks hobust pikali, tõmblesid seal, neid üritati jalule saada mingite nööride abil. Saadi, tudisesid seal. Otsisin oma hobust mööda lõputuid boksiridu, ei midagi. Tulid uued tänavad, väliplatsid, tallid, aga ma ei leidnud. Stardiaeg lähenes halastamatult, ehk oli isegi möödas juba.

Ega need prillid midagi tarka ära teinud. Ilma on mugavam ja lihtsam, isegi kui vahel ei näe kaugele ega lähedale. See pimedus on mingil määral varieeruv. Silmade kissitamine aitab ja need teised trikid nagu läbi pisikese augu vaatamine. Videotöötlus on jaburalt osav.

Tööl pidi tulema Pildistamine. Pakuti välja 2 päeva. Kalender ütles, et mõlemad on ebasoodsad. Mul see tsükkel on pärast viimast suuremat sündmust tohutu lühike, 21 vana 28 asemel ja tõenäosus üritusi ära käkkida sellevõrra suurem. Nüüd siis ootas kannatlikult mõne lisapäeva, et alata 3 tundi enne üritust. Pildistajate jaoks oleme kõik ühed kartulid, aga iseenda kohta teab ju igaüks, et ta mõni päev on ilusam kui teine. Miks siis mitte küsida, et mis päev parasjagu on -- kehvemaid võiks ju kuidagi tagant aidata. Mingid universaalsed ilureeglid võiks nagu olla... või mine sa tea. Hiljuti oli moes endale sinised silmaalused värvida, väsinud look. Ja siis 1 end hoolikalt "naturaalseks" värvinud jaapanlanna joonistas silmaalused pelmeenid, valge joonega. Moevärk on keeruline.

Marvan, et läbi saab see s.

Sattusin lugema ERL koolitusmaterjale. Teemad, nii tundub, on enamvähem kaetud. Mingid väited kõlavad absoluutsena, aga ehk ei oleks tarvis (näiteks kumb panna enne -- sadul v valjad). Ja siis mingid teised pole õiged, näiteks et kuhupoole on hobune painutatud pöördel esiotsal. See on pmst algaja inimese või hobuse esimene samm külgsuunas ja mingit liikumise suunalist painet kindlasti ei taha. Ehk siis päriselt peaks ta olema sääre eest astumine nii, et esiots tammub kohal. Ehk siis paindeta, aga asetub kergelt liikumise vastassuunas. Toimetamise puudumisest üldse ei hakkagi. Ämbrite kaupa trüki-, ühildumise, loogika- jm vigu.

Kui külm üks tuul olla võib! Aga ring kutsus. Hobust kutsus rohelus. Muudkui tiris nägupidi maha ja kussa keelad, kui see nii mahlane välja nägi. Sööks isegi, kui muruvoor oleks, mitte om-nom-nomnivoor.

3V online koolitus on nüüd läbi, lõppes 2 salaja paigaldatud testiga, mis tuli enne kuu lõppu ära teha. Ei mingeid hoiatusi või vihjeid, et nüüd tuleb startida. Igaks juhuks käisin aeg-ajalt piilumas, ja noh! Esimeses läks küll lollisti, et 2 küsimusel olid vastused valeks veerenud. Ei pannud tähele, et kas täpid jäid lõpus ka nende valikute ette, mis enne tegin -- edasi kerides võib vahel juhtuda, et rullid tuksi asjad. Phäh. Ja siis see teine test. Pealkiri ütles, et see on kohtunike ja TD teemaline, aga päriselt vist rohkem selgeltnägemise. Ei saanud küsimustestki aru, kuis siis veel vastuseid ära arvata? Näiteks et "other penalties in dressage". Ei mingit sissejuhatust, et millega võrreldes teised.

Pain ennast kestvuse tutvumisklassi kirja. Kui niikuinii tahan metsavahel tuiata, siis miks mitte ettemääratud rada pidi. Vahel oleks huvitav ka eksimata joosta. Äkki eksime siiski? Pulssi ei ole üldse lihtne abivahenditeta mõõta. See lõuaalune mugav koht ei püsi paigal, kui hobune peadpidi muudkui murusse kukkuda tahab. Stetoskoop on mul ka, aga seda ma kardan kasutada, kuna see peksab kõrvad sassi.

Ilmaradar ütles, et ratsutamiseks on tund aega ja siis pühib läänest itta veerev vihmarull meist ka üle. Ka tuul hoiatas, aga võibolla oli tal hoopis missioon hobused liikuma saada. Lapsi pudenes hobuste otsast ja hobused kihutasid ringi, Metsik sealhulgas. Ta oli nii ilus...

Mõõtsin kokku, et ükspäev oli samm 6 km/h, traav 12 km/h, galopp 18 km/h. Kõik olid rahulikud sellised. Kestma peab keskmise kiirusega 8-16km/h ja minu valitud kõige lühema maa puhul tähendab see 1:57 - 3:45 lubatud aega ja seda, et sammus ei jõua ja ainult galopis oleks liiga kiire. Traav peaks ilusti sobima. Kas seal on kilomeetrimärgid ka? Teeks jooksu ja vahepeal jalutaks vist. Praegu arvan nii, aga ei tea ju. Mitu tundi jutti olen hobuse otsas olnud küll, orienteerudes ja ratsaväe mängudel näiteks.

Monday, March 31, 2025

T-tõke


Kui plaanis on kerge trenn rohke S ja natukese T-ga, siis seda on ju hirmus hea õues teha. Eriti kui sees hüpatakse ja isegi kui on pime. Või noh, nii ma arvasin. Päriselt tahtis hobuke hulga kiiremini ringi kapata ja soovitavalt veel, külg ees, ülesküntud põllu suunas. Võimalik, et oma osa oli koll-teesulul, mis kaugel eemal parajat hetke ootas, et hobusele kõri kallale karata.

Paari päeva pärast läksime siis valges uurima, et mis värk nende kollidega on. Polnudki eriti midagi. Proovisin end ette kujutada krossi hüppamas, siis on ka taolised ootamatused tee peal ees. Kuidas sellistele küll hoogsamalt ligineda?

Huvitav vastuolu: järjest rohkem häirivad mind hobuste näod, kui nad suuliste toimega hakkama püüavad saada → mõte võistlusspordist muutub üha vastumeelsemaks, kuna seal enamasti ilma ei saa. Aga lugesin 3V määrustikku ja läksin järjest elevile mõttest, et ikkagi tahan ka. Millegipärast. Ja ma pole päriselt miski suulisevastane, sest suuline tõepoolest võimaldab peenemat roolimist ja kiiremat pidamasaamist. Ja kõik näod ei väänle suulise ümber. Ja leidub ka rahulikke tundlikke käsi. 

Aga kui niikuinii hakatakse kunagi laiemalt lubama suulisteta valjaid, siis kuidas neid veel reguleerida? Tüüpe on nii palju ja need pole ilmtingimata mingid leebed. Kangiefektiliste "kangi" pikkuse (nt hakamooril) saab sarnaselt kangsuulisega defineerida, aga rihmad on neil küll igatpidi ja teisiti ja siis veel kolmandat moodi. Et mille külge ja kuidas see ratse siis kinnituma peab?

Seepärast otsisin Taani reeglitest üles.

Bitless: Allowed in all classes at E, D and C levels for horses and ponies. Side pull, bitless bridle or soft hackamore with bars/side pieces of a maximum of 16 cm may be used.

The riders are judged according to normal protocols - however, it is assumed that they are judged for "acceptance of the rein" instead of acceptance of the bit.

(Mingid tundmatud klassid... aga loen siis edasi, et...) Vahva lisa on sadulduse juures, et kuigi eeldatakse nn KS sadula hõlmasid, mis jooksevad peaaegu vertikaalis, siis lubatud on ka päris hüppe- ja üldsadulad (meil jäetakse kerge kahtlusevärin sisse -- "inglise tüüpi" küll, aga hõlma kirjelduse järgi sobiks vaid KS sadul).  Ka raamita sadulad on lubatud, aga nad peavad meenutama "standardset KS sadulat". Western ja naistesadul jt erilised pole lubatud (meil sama). Huvitav on, et ees on lubatud see väike rihmake, millest saab turvahäda korral kinni haarata. Ainult et sellest ei tohi haarata ja kui millegipärast haaratakse, võib kohtunik punkte alla võtta.

Kõike ei loe läbi, aga nt startide arv päevas -- see on ka Taanis rohkem piiratud. Hobustele on 8 raskusastet, neist tasemetel 1-2 võib teha max 2 starti päevas, kõrgemates ainult 1. Piir jookseb meie arusaamise järgi umbes L ja M vahelt. See reegel teeb küll suure vahe sisse. Meil sõidetakse tihti hobune madalamal soojaks ja platsiga tuttavaks, et siis põhiklassis korralikult esineda. Tundub täitsa mõistlik. Mingi M-ini ei näe kohe üldse probleemi 2 kühveldada, eriti kui tase hobusele jõukohane. Ja ST, ABC võivad meil 3 ka teha. See ei kurna hobust füüsiliselt küll kuidagi ära. Ponidele on Taanis erisus, kokku 6 raskusastet (neid päris kõrgesse ei lubatagi?? Max on FEI Pony KÜR. Miks ei võiks poni GP-d sõita? Et distants on talle sammude mõttes liiga pikk või?), 1-4 tasemel võivad max 2 starti päevas teha, aga piir asub siis meie mõistes vist Lk ja Lr vahel. Ja mis veel huvitav: sama ratsanik võib ühes klassis ainult max 2 hobusega võistelda ja samas klassis 2 eri ratsanikku samal hobusel ka ei saa startida. Päris tõhus võistlemise piirang. Korraldamise mõttes vist jälle lihtsam -- ei pea kellegagi jagamise pärast eriti muretsema, et kusagile jääksid kohustuslikud ooteajad, kuni rahvas muudkui sadulas vahetub vms. Ja boksikohti saab müüa nii mis mühiseb. Neil on ka osaliselt tagastamatu registreerimistasu (90-180DKK enamasti, hiline regaja maksab rohkem), aga stardimaksude kohta ei leidnud nagu midagi. Chatgpt arvas, et "DKK 250 to DKK 700". Ja ühes juhendis -- rohkem ei jõudnud lugeda -- oli kirjas, et mingeid stardijärjekorranõudmisi ei saa esitada. Ainult kui 1 ratsanik 2 hobusega samas klassis tahab olla, siis seal midagi arvestatakse. 

K pidi olema kollipäev v niisama midagi naljatamist, aga pooled jäid haigeks ja mingit tuju midagi teha ka polnud. Läksin ikka. Oli veevalamispäev. Õnneks oli L ka, tema katsetas enne maast ära. Ainult et kui kõik hobused Nuumi moodi reageeriksid, siis poleks mingeid trikke iialgi tarviski. Ta oleks vist isegi kabja laisalt suu ette haigutamiseks tõstnud, kui oleks viitsinud. Poolemeetrise nirega veekallamine, jäätiseämbritest torni ümberkukkumine ja üldse miski ei pannud teda kulmugi kergitama. Ja siis ta ronis kahe jalaga kasti peale. Et siis tema kaks esimest jalga, mitte kasti jalad. Aga seda ei tohi teisele L-ile näidata, äkki läheb ärevile, et tema jalutamisrežiimil hobune mingeid tsirkusetrikke teeb. Hiireke ronis ka igale poole ja kui ta ennast juba kasti peale parkis, oleks võinud kasvõi pool aastat seal rahulikult seista. Või vähemalt ise ta sealt alla ei kiirustanud, sain eemal kohmitseda ja pilte teha nii palju kui tarvis.

Naistepäeva ere päike tegi silmad kriipsuks. Kusagil Ihastes värviti hobusel huuled punaseks (?!?), kusagil Prismas laulis kommiriiuli kohal rasvatihane, kusagil Lätis röövisid kassid lilli ja tõid pärast tagasi, kakeldi lattide üle ja kaevati hobuseid mudast välja. Läksime Hiirekesega täitsa üksi ringile. KS platsi juures laeti valget tõrksat treikusse, sealt pääsesime reisimata mööda. Polnud veel kilomeetriski, kui off-road pidu tee kinni pani. Onud olid 2 autot mudasse kinni ajanud ja uurisid, kas hobujõud võiks neid sealt välja aidata. Arvasin, et minu oma küll mitte, lasin koerajalutajatel natuke hiirenina siluda ja saime sealtki mööda. Nende 1 auto oli Hiirekesega äravahetamiseni sarnane -- no vähemalt sellises seisus, nagu ma ta boksist eest leidsin -- ebamäärase kujuga mudakamakas. Seekord oli ringi kõigis koeramajades koer, ja seda pole nende aastatega mitte kunagi varem juhtunud. Ühe nimi oli Rokieilähe. Isegi see hundika moodi salaja ligihiilija oli tagasi. // Järmine päev võtsin sama tee ette Metsikuga. Millal ma viimati temaga ringitasingi...? Rohkem kui 5 aastat tagasi vist. Tean, et talle meeldib rohkem murus käia ja olin meeldivalt üllatunud, et käib ka mudasel teel kenasti -- muidu ikka lühendab kõval pinnal. No midagi pole teha, hea samm on. Aga kui siis murujupp ka tuli... ooh, see on see päris! Aktiivne, hiiglapikk ja õõtsuv. Kui saaks Metsiku esimese otsa ja Hiirekese tagumise, siis tuleks päris äge asi kokku. Need 2 tüüpi kardavad sootuks eri asju ja nende kehad lähevad teisiti pingesse, kui kollile lähenevad. Hiireke eelistab ärevana pigem hirmutisele ligi joosta, kui et pikalt praadida. Minema süstib ka meeletu turboga. Metsik kaevub pigem maasse. Pidurimeister.

E-etteütluse laused olid pikad nagu kaubarong. Mul läksid mitmes kohas järjestikused tähed omavahel vahetusse, loodetavasti püüdsin enamuse ikka üle lugedes kinni. Enam eriti ei usugi, et annab õigesti kirjutada, eriti komasid-kriipse.// AGA. Oli vigadeta! Jippii! Seekord lugesin mõne korra rohkem läbi enne saatmist, ju oligi abiks.

Tagasiteel tallist istus keegi tee peal ees. Koer, arvasin esialgu, midagi kuldse retriiveri taolist. Lähemale jõudes tõusis püsti ja lonkis kõrte vahele... ilves, suur ja pehme. Ma küll katsuda ei saanud, aga tundus nii. Kahju, et telefoni haarata ei jõudnud tõestusmaterjali saamiseks.

Unustasin telefoni jopetaskusse ja hakkas juhtuma. Küll suri toode, küll tester, küll olid rakisel soolikad laiali, aga siis sain keset sööki töötelefonile kõne, et vaja keegi koolist koju transportida, olla endast väljas ja natuke katki või nii.

Algas kevad, aga soe viibib kusagil mujal. Olen riidepusas, aga ikka on külm. Ratsutades saab korra sooja ja silo kärutades ka. Unedes muudkui reisin ega saa koju, maailmalõppe on ka. Tavaliselt mingi veejuhtum (see üks risttahukakujuline hiidlaine klots keset tänavat oli päris lahe). Viimasel ajal olen hakanud teistele unelistele teada andma, et uni on. Täna isegi karjudes, ja samal ajal mõeldes, et liigselt erutudes võib uni katki minna, aga näed, praegu ei lähegi, ahhaa! Üritasin katsuda ja proovida nii palju kui jõudsin. Asjad ei osuta vastupanu ja nad ei kaalu midagi.

Ihastes oli ootamatult palju L-sõite ja sõideti hästi. Vähemalt pooltel tuli täiesti korralik asi välja. Ja siis see liblikate teema. Et pole lubatud ratsmetel. FEI KS polegi lubatud, aga 3V näiteks on. Ilmselt, et ei peaks iga ala jaoks ratsmepoodi minema. Need lapatsid on enamasti ju ainult lõhkudes eemaldatavad. Ei tea tõesti, kas need ratsakooli hobustel võistlejad peaksid võõrast varustust rappima hakkama või sootuks oma varustusega ratsutama? Noh... Oleks võimalik ka määrustikus täpsustada, et nt kangvaljastusse need ei sobi kuidagi, aga ühekordsetel ratsmetel las nad siis olla. Või midagi. Teine draama oli ka -- kaelaside. Sellega oleks peaaegu lihtne, peab olema lips või kaelaside, valge või valkjas. Aga on olemas ka selliseid puhve, mis ümber kaela ei käi, vaid on pluusi küljes täitsa kinni. Tegelikult ka ma ei lähe sinna kaela ümber kontrollima ja kangutama. Kõige turvalisem on ikkagi eraldi vidin hankida, on ilusam ka.

Lõpuks hakkab kevadnema, õhk on õrnem ega hammusta enam. Ideaalne ratsailm, ei ole segavaid tiivulisi ega liiga soe. Ainult et peaaegu oleksin ühe konna silokäruga alla ajanud, või õigemini -- ajasin konna M jala alla, mis minu kiljumise peale maandumise lõpetas. Pääses, tont, õue tagasi. 

K pani Veskas boksis hobust valmis, aga see ajas pea kuklasse. Jalutasin sealt mööda. Kui tagasi vaatasin, kargas hobune boksist suure hooga välja ja K lendas ratsmete otsas rippudes kaasa, TÜMAKI peaga vastu ukseäärt. Kukkus siis sinnasamasse põrandale põlvili maha ja ütles: "Ma ei ela enam." Hakkasin hüüdma, et keegi kiirabi kutsuks, aga endal valgus veri kurku, Nii äge, eksole, sellise seikluse peale kohe uuesti magama jääda, eriti kui unetund on armas. Vist kombineerisin peas 2 sündmust kokku, neist 1 "The Head" kolmas hooaeg. Olen sellega vist poolepeal, aga juba surevad nagu kärbsed seal, kõrvalise abiga muidugi.

Pühapil kaevasime treiku mudast välja -- metsaaa!!! Või täpsemalt Koolmajärve orienteerumisele. Olime M-iga selle ürituse kaanestaaridki, kussa siis ei lähe. M-il oli see esimene hobuvedu, tegi endale talvel ka lõpuks BE ära. Ja esimene kord startisime eraldi. Mure oli algul suur, et kas hobused ikka lahknevad leplikult ja kas M üldse metsast väljuva tee üles leiab, aga läks nagu paljude hirmutavate asjadega ikka. Et hakka pihta ja küll midagi tuleb. Kohtusime isegi metsas 2 korda, aga saime omi teid pidi jätkata ja M jõudis ka metsast välja. Isegi rajarekordiga. St oli kõige kauem seal. Ja leidis 19p 20-st. Pole paha. Ma leidsin omaarust kõik punktid üles, aga kirja sai ka ainult 19. Ei teagi, mis seal juhtus. Kasutasime õhupiiksuga pulki ja ma olin omateada üsna hoolikas neid piikse tuvastama, aga nätsa siis. Veega kraave pidin käekõrval ületama (hobune lendas peakõrgusel mul, päris jube) ja ühest kõige hullemast ei saanudki üle. Küll aga sain kõvasti klohmida pisikese poni käest, kellega koos seal kraavi kallal pusisime. Poni arvas, et peksab Hiirt, aga see oli minu kints ja säär, mis nüüd tulitavad ja järjest sinisemaid toone võtavad. Pärast tuli välja, et M ja Metsik olid kõik kraavid maha tulemata ületanud. Soh.

Me olime rosettide keskel ka, Metsik ja Hiireke, M ja mina. See oli nii pööraselt nunnu, et noh...! Ja üritus ise ka just selline, nagu hobuorienteerumine olla võiks. Päris o-kaart ja õhupulgad, seda esiteks. Aga ka punktid olid just sobivalt silma alt ära, samas ligipääsetavad. Oli lihtsamaid ja keerulisemaid ja joosta sai ka just parasjagu. Mulle nii väga meeldib ülesande kallal olla, nii et hobu ise jookseb ja loeb pisimaid märke, et kuhu vaja järgmiseks pöörata, ja vajadusel valib ise, milliste puude vahelt pugeda. Isegi lõpp tuli õigel ajal peale, saime veel kõik t-särgid ja küllap kaob nädalaga longe ka (mul; nüüdseks tumelillad latakad mööda jalgu laiali, katsumist väga ei kannata ja joosta ma mõnda aega ei saa). 

Saturday, March 1, 2025

107

Äsja toimunud 3V foorumist.

https://inside.fei.org/fei/disc/eventing/risk-management/seminars-2025

Vägaväga huvitav kuulamine-vaatamine, kui hobusport huvi pakub, isegi kui mitte täpselt 3V. Kuidas tagada turvalisust nii, et sport ja põnevus alles jääb? Kas kross on enam kross, kui kõik tõkked on lõpuks kokkukukkumisvõimelised? Kumb on parem hobune, kas see, kes vahel (tahtlikult) tõkkele toetub (efektiivne energiakasutus) või see, kes igast asjast kõrge kaarega üle lendab? Vaatajanumbrid olümpiaalana jätkamise hinnanguna. Alates 3* on iga hobukombinatsiooni jaoks välja arvutatud HSI (horse form index, eelmiste võistlustulemuste põhjal), mis võistluste eel ametnikele kättesaadavaks tehakse (pmst sildistab kõik paarid skaalal punane-kollane-roheline, ehk potentsiaalselt ohtlik kuni hästi ette valmistunud... võib 8 korda arvata, kas kohtunikud on siis eelhäälestatud kedagi rajalt maha võtma või, vastupidi, jätkata lubama raskuste kiuste). Statistika. Igasugune. Kokkukukkuvate tõkete kohta. Hobu- ja inimkukkumiste kohta maade kaupa, klasside, inimeste ja hobuste vanuse kaupa. Lipud. Näiteks loeti UK-s aasta jooksul kõik lipusündmused kokku. Lippe peksetakse armutult! Eriti 4* ja 5* (kuigi kõhutunde järgi arvati enne, et äkki noored ja kogenematumad ajavad rohkem). Riivamisi ja otse peale, igatpidi mööda ja ka pärast tõkke ületamist tagajala või sabaga lüües. Arutatakse automaatreeglit, isegi kui see tundub ebaõiglane. Et siis on nagu spordis ikka -- õnne peab ka olema. Draamat on vaja, aga mitte eriti hullu. St ka seda nähakse, kui mõnel rajameistril liiga palju puhtaid sõite on, või just, kui liiga vähe. Mis tüüpi tõketel on rohkem kukkumisi? Ja siin tuleb arvestada tõkete esinemissagedust! Kas sileda maa kukkumisi ka lugeda? Need siis KS ajal või TS, või ka krossis tõketevahelisel alal. Kõige ägedam, et osalesid ja sõna võtsid Kõik. Ratsutajad, korraldajad, treenerid, kõikvõimalikud ametnikud (kohtunikud, rajameistrid, tehnilised telegaadid, sekretärid, korrapidajad, vetid, arstid, ma kõiki korraga ei mäletagi). Milline võiks olla olümpiaformaat? Selge, et 2 korda ei saa asju teha, korra enda ja korra oma maa/meeskonna eest. Aga see Pariisi 4-võistlus polnud hobuste vastu mumst üldse aus. Ratsutamine olevat olnud 1 väheseid sporte, mis raha tootis (kas nad mõtsid teleülekandeid?).

Tõrges meeleolu kestab. Pffft!

Ja siis ma avastasin keset hüppetrenni, et kardan hüpata. Okserit. See polnud isegi eriti kõrge. Häda selles, et hobuke hüppab hästi kõrgelt, seejuures loobib sujuvalt (mitte nagu tagantpeksjad) veel tagaotsa kusagile taevasse, aga edasi nagu ei liigu. Isegi kavalette läheb vahel niimoodi. Nohja siis ma lähenen ja kui samm ei klapi -- ma ei tahagi. Kaugelt ära pressides ei tea, kui kaugele lendu jätkub ja kas ta üldse hüppab nii, lähedalt midagi hoogsat ei tule niikuinii. Seega ei läinud pigem üldse peale. Peab midagi harjutama hakkama, et laiustega jälle hakkama saada hakata. Või sain sellesse vanusesse/olukorda, kus peab ainult KS peale üle minema??

Mingi päev panin üles slaalomi, 4m vahedega. Läbida kõigis allüürides ja siis kõige lõpus sammus, tagurpidi. Väga vahva, ainult et... paremast jalast galopis üritades süstis hobune minema nagu ümberhüpetel ja mitte kuhugi ma ei roolinud enam, isegi seisma ei saanud tükk aega. Suulisteta oled ikka nii hobuse armul kui olla saab. Ma pole ikka veel hobusele õpetanud universaalset peatumiskäsku. "Trrr" teeb aeglasemaks/ 1 võrra madalamaks allüüriks, "oota" palub paigal püsida, trenni lõpus jalgu jalustest välja sirutades jääb seisma, porgandit hammustades (mina hammustan) jääb seisma, kõrval joostes v käies teeb järele, kui jooksen v seisma jään. Aga oleks vaja midagi tõhusamat.

Vahepeal oli üks plärapidu. Akustika mõttes täiesti rikkis ruum, ei saanud aru jutust ega muusikast, laulusõnadest rääkimata. Kõrvad said kõvasti vatti, tüütu. Ja siis toimus Tartu maraton, aga Alutagusel. Vist kogu Eesti lumi oli sinna kogunenud ja tuli juurdegi. Teed polnud kohati üldse näha ja auto oli nii eest kui tagant valgeks tuisanud -- seega tasuta kihutamise päev! Ainult et kihutada eriti ei saanud. Või siis et isegi 70km/h tundus arutu uhmerdamisena. Tähistasime T1 ärajäänud sünnipäeva.

Hiireonu oli ühtäkki rikkis, kui koplist tuli. Seisis boksis mitu tundi, nägupidi tagaseinas (järeldan junnihunnikutest, mis kõik ukseaugus kasvasid; tavaliselt paigaldab need tagaseina). Kuna paindub hästi, oli endale heina ka sebinud, aga jalad hoidis paigal ja jootjasse ka ei ulatunud. Valuka abil lõpetas värisemise, keeras  teistpidi. Jrgm hommikul oli nõus käima ka. Vaatame, mis õhtuks saab.// Õhtul käis, nagu poleks midagi. Jooksma ei pannud, ei julgenud. 

Inspireerusin L. postitusest, kus hobune talle maast piitsa ulatas. Miks ka mitte, eksole, asjad ju ikka kukuvad maha ja vahva oleks, kui keegi abihammas kohe võtta oleks. Esimesel päeval proovisin Hiire peal eiteamillega, et kas läheb maas nuusutama seda. Läks. Ta niikuinii läheks kõike uurima. Hambaid peale ei pannud. Siis leidsin ühe vana katkise sadulavöö, mänguasjaks parajasti sobiv. Käes hoides ei tahtnud üldse nagu osaleda, äkki sp, et just sadulavöö? Panin vöö küna ääre peale. Ei läinud 5 minutitki, kui ta vöö sealt maha rebis ja põrandale kukutas. Hambad olemas! Sealt edasi premeerisin hammastega tõstmisi ja mida pikemalt hoidis, seda tublim. Sain vahel vöö kätte ka, siis oli eriti tubli. Nohja siis eile maneežis jalutades proovisin jalutusnööriga. Hiireke korjaski nööri üles ja ma sain selle kätte ka. Kuidagi ootamatu, et nii lihtne oligi. Eriti see osa, et nööriga polnud varem proovinudki. Eks muidugi päriselt selgeks saamiseks on rohkem kordusi vaja, aga pooleteise nädala kohta pole üldse paha. Arvatavasti on miinuspooli ka, nt et hakkabki muudkui asju kiskuma ja ootab autasu selle eest. // H kukutas prooviks maneežis kinda maha (jube demonstratiivselt) ja ulatati seegi talle tagasi. Nunnu vist.

EV aastapäevaks oli tellitud päikesepaisteline ilm, sinimustvalgeid  pilte sai igasuguse pingutuseta. FB ja IG olid teemat pilgeni täis. Lennutasime hobuseid nööri otsas ja uisutasime. Ühe nädala sees saime kaks uut järve tehtud, Vaikne ja Arbi, vastavalt 200 ja 700+m ring. Üks kurvem aastapäev oli ka. Uskumatu, et juba kolm aastat. Vähemalt maskid on nüüd maas. "Sõber".

Olin kruiisilaevas, kus keegi uhkelt pulmi pidas. Teatati, et laevas vett ei ole. Seepeal purskas pruut nutma. Lauad olid tühjad. Aga mingi mänguõhtu toimus ikka, kutsuti vabatahtlikke lavale (mingi oskuse järgi, mis mul just oli) ja ma rüselesin kohale. Ülesanne muutus, pidin kelleltki ümber hoides kohapeal hüppama. Hüppasime korduvalt peaga lakke ja võitsime (midagi). Pärast vaatasime telekat. Mingid politseinikutaolised hobuse seljas, kaks tükki ja tagumist (hobust) talutati käekõrval. Esimene hobu tõusis veelombi ette püsti ja vehkis jalgadega, aga sai ikkagi edasi. Teine ratsanik kukkus maha. Oli näha, kuidas pruun hobune, nüüd juba nii ratsanikust kui sadulast ilma, mööda jalutas. Kommentaator nentis: "See oli siis Metsik" (tegelikult ütles tema pärisnime). Ma olin kohe jahmunud -- keegi polnud hobukasutuseks lubagi küsinud, aga juhtum oli selgelt suvel ära olnud juba!

Kuu viimane päev on pikk nagu tatt, aga õnneks oli kaks töövõitu. Üks pikaajaline sai lahenduse ja üks tulikiire (ja võõras) ka.    

Sunday, February 2, 2025

Kirjuta ise, kui tahad


Jõuksilubadust pole, ripun niisama tala küljes korde otsas. 

Aasta alguses lund veel polnud, külma ka mitte.










 
Natuke tasakaalu, teine käsi tõmbab pusa, et selle kõht maani ei ripuks.
Isegi lihtsama kompositsiooni annab ära rikkuda näiteks... porgandiga, mis rippuvas käes millegi muu moodi välja võib näha. See versioon siia ei pääsenud.
Imelik oled, arvas Hall, ja kaevas lume alt kõrsi edasi.  

Selgroog on loomulikult kõver.

Enne töö, pärast lõbu, aga vahepeale natuke venitust.

Eriti kahtlane tribüünikaunistus.


Ainulaadne
Lennukool
Graatsiliselt
Ahervaremetel
Balansseerides


Tulgu
Algav
Aasta
Soodne




Mingis tallis oli Helen Langehanenbergi koolitus, ma polnud küll esialgu plaaninud minna, aga ühtäkki olin kohal (tervitati põse- ja muidu musidega?!). Pool tundi nägu, minu aeg pidi kohekohe algama, aga tallikompleks oli ümber ehitatud ja ma ei leidnud kuidagi varustust üles. Otsisin mööda kappe, küsisin isegi talliperemehelt abi, aga see ainult itsitas ja hiilis minema. Mõtlesin, et lähen kasvõi varustuseta siis. Aga kus see hobuse boks õieti oligi...?  

Kullo keskus tõmmatakse maha ja seepärast tuli sealne siseorienteerumine kiiremas korras ära teha. Tundus põnev, kuigi Kullo on ju Põhjas, aga meie tavaliselt mitte. Ajastuste naljamäng korraldas nii, et sootuks kaks sebimist jutti oli, L Kopli kunstikoolis ja P Kullos. Ma sinna kunstikooli ei kippunudki, aga kui juba minek oli, siis -- olgu nii! Ma isegi ei kahelnud, et suur osa aega kulub eksimisele, aga majapidi jooksmine on nii rahuldustpakkuv. Ilma raskete talli-talvepüksteta on nii kerge treppe mööda lipata, täitsa uskumatu.

Sündmused muudkui. Sain võõra hobusega natuke proovida, aga see kukkus pärast ühe teise ratsanikuga kummuli, nii et tavapärased ülemine-alumine vahetasid kohad. Järgmine päev kukkusin ise. Uute suulistega on hobune liiga tundlik, muudkui pidurdab, ja mu talvepüksid on libedad. Ühendusin maaga nii kiiresti, et päästa polnud midagi. Ja siis lähen vahelduseks asendusratsanikuna trenni. 

Kuis aru saada, et kas hobune on päriselt ka ratsastatud? Üks kauboi rääkis oma triki välja: lase lõdva (rippuva isegi) ratsmega rahulikku galoppi (kauboikeeles lope) teha. Geniaalne ju, toorik ja metsik seda kindlasti teha ei suuda.

Tööl on ühtäkki rahmeldada vaja, aga ööd taastumiseks on nii lühikesed. Vaatasin seriaali "The head". Mingid olid lihtsalt mõrvale kalduvad, aga ka "tavainimestel" juhtus äpardusi. Kummagi hooaja lõpuks jäi vaid paar peategelast ellu. Uskumatu, et unes veel väga suurelt kallale pole tulnud. Küll aga tuletasin hiljuti unes loogikat kasutades (khm), et pole päris. Jagasin seda teavet ka kellegagi, kes autoga just mingisse aeda sisse oli sõitnud. Pole päris! Ise läksin õhujooksu tegema üle kuristiku serva ja pärast toetasin selgapidi kivimaja seina sisse, nagu see oleks tugitool vms, sama pehmena käitus.

Peaaegu oleksin võistlema läinud. Ma sisevõistlustel muidu ei käi, aga naaber korraldab. Jalgsi miski 5 km kaugusel vaid! Aga ei. Sikerdan niisama. Hoopis matustel käisin Rakveres. Koht oli juba tuttav.

Veel 1 hobune kiirproovitud, pisike. Selline, mis hirmsalt tegelemist tahab. Metsik on vastasboksis ja kui temaga juttu v tegemist teha, on A kael pikem kui kirjakul ja üritab muudkui ükskõik millest kinni haarata. Õnneks pole mingi hammustaja. Ratsahobusena selline leplik ja vb ehk natuke ebakindel. 

Uus koplikaaslane ja soe ilm kurnavad hobuse tüütult ära. Vihm! Et seda ikka jätkub. Tartu maratoni reklaamid jätkuvad, seega tali tuleb! Üks teine päev. Seni on jalad märjad. 

Talliüüri tõsteti suure sammu jagu. Ümberkaudsed tegid ka, ei saa ju kehvem olla. Sellised sammud suretavad hobunduse tasapisi üldse välja. Kunagi ammu, kui ma Metsiku eest vastutamise endale ostsin -- sellest on nüüd 18 aastat -- ei pidanud ülalpidamiskulude pärast kuigi palju muretsema, need summad kadusid teiste sekka peaaegu märkamatult. Nii pikka aega ei oska rahalises mõttes ette näha, elu läheb edasi. Nüüd... nüüd on mul kaks sõpra, kelle elus olemine läheb ikka väga mahlaselt maksma. Ei saa neid teiste kaela peale ka jätta, ja kellele neid jättagi? Mis variandid need nüüd ongi... müüma ei hakka, vanakeste solgutamine ei lähe mitte. Ma pole isegi talli vahetanud, et Metsik ei peaks ümberasustamise pärast stressi kannatama. Kusagile vabapidamisse... peaaegu võiks, aga ta päriselt naudib oma inimeste seltsi ja tahab suhelda. Poleks aus üksildusse suruda teda. Ratsahobust on seal ka veel palju alles, niivõrd lihtne ja kuulekas, eriti kui mõni väike tüdruk peale juhtub. Hoiab sellist nagu kuldmuna. Seega jääb veel -- pead maha. Ja kui juba nende peade kallale minna, pole endalgi enam mõtet olla. Hetkel kellegi elu kallale ei kipu, aga tajutav ebaõiglus teeb tuska. Keegi, kes räägib, et "passion for horses", aga ei ligine mõnele meetri kauguselegi, ja siis kogukonda panustamisest, kuidas see tagasi toodab midagi,  ja siis, kuidas palju "figureid" teha ja juba tehtud, nii et ise midagi tegema ei pea. Nende süllekukkunud "figurite" mõju ulatub kaugele. Kusagil on veel peresid, lapsi, loomi, töökohti, kodusid. Ahnus hukutab ja ahneid juba siia maailma jagub.