Käibelaks tegi talliarve veel suuremaks :/
Muruala veeauk on triiki täis. Vahel pole kevadeti pärast lumesulagi nii täis olnud.
Putukavaba Olustvere! Millal enne sellist imet nähtud! Varem saabunud rääkisid, et midagi ikka olevat ringi lennanud õhtuhämaruses. Praegu istun tõkke nr 3 juures puu all vihmavarjus ja -varjuga, ootan autasustamist. Kui üldse sellist karvast tonti ligi lubatakse. Nägin ette kolmesid, aga pärast kahte ala ei tundunud võimalik. Osutus, et siiski oli, kui hobusel rohkem joosta oleksin lasknud. Kust ma teadsin, et ta täna läheb. Aja eest miinus viis ja viiendad. Teemal, et 3V-s ei tasu iialgi püssi poolel teel põõsasse loopida -- kunagi ei tea. KS alustasin millegipärast traavirõngastega vales tähes, ju võttis autopiloot üle, viga selle eest. Nurgas kartis krossitõket ja sellest ka paar värelust, muidu tuli täitsa hästi. Hiireonu sai esitada ühte oma lemmikharjutust, ette-alla sirutust. TS rada kulges toredasti loogiliselt, ei pidanud unustamist kartma. Vahel tuli üsna lähedale, aga ma ei tahtnud kusagilt kaugelt pressida ja nii sobis ka ideaalselt. Maa oli libe ja pööretel tuli olla ettevaatlik. Enne krossi leidsin boksist pikutava hobuse. Üliharva olen teda üldse pikali näinudki. Ainult tagajärgi nagu plekid ja saepuru, aga seekord pidin teda päris tükk aega sudima, et jalad allapoole sirgu läheksid. Krossirada oli üks lihtsamaid üldse, ainult paar trikiga pööret, mis ka natuke rehana töötasid. Alleel kihutamise pealt järsk pööre põõsasse. Meil väga suur hoog igaks juhuks polnud seal, saime pööratud. Kihutamiskohti oli mitu, aga kordagi ei saanud päris "saba sirgeks" tunnet. Liikus nagu küll agaralt, aga liialt õhku ja lühikeste sammudega. Peaks kusagil mererannas harjutamas käima, aga pole ühtki sellist tagahoovist võtta. Tegin ka mõned kannapöörded, et maad lühendada, aga kokkuvõttes vist ikka kaotasin seal aega. Tühja sest, hobuke oli jälle tema ise ja tundus, et tal on kõik hästi. Nunnu tõkkelaama rehitses vist ainult ühe paari, aga teel platsile olid päris laamad hulga tõhusamad teetõkked. Iga-aastane guugeldus, et mis vahe on alpakal ja laamal -- päriselt olidki alpakad -- nii mõnelgi oli tegu, et neist aias vedelevatest pehmikutest tsiviliseeritult mööda saada.
Olin trollijuht, pöörasin mingile tänavale ja avastasin, et liine pole enam peakohal. Tegelikult polnud üheski tänavas õigesuunalisi liine ja olin sootuks tupikus. Vaatasin aeglaselt trollis ringi: "Ei saa olla. Teate, see pole päris!" Rahvas nagu ärkas tardumusest ja hakkas liigutama. Kuidagi sattusin kellegi majja (jõudis juba ununeda, kuidas) ja hakkasin seal komme leidma. Heh-heh, kasekesed! Ajasin käe kotti ja sain mõned kätte. Aga siis ilmus nurga tagant korteri omanik, suur jäme asiaat. Ei hullu, põgeneme. Juhatasin mõned unetedlikud, kes veel kaasas olid, rõdu äärele ja sealt hüppasime horisontaalis minema, lend oli kiire. Mõtlesin veel, et mis siis, kui päriselt on päriselt ja see lend oleks hoopis vertikaalne saanud...
Teen tööl reedet tagasi. Pühapil on sööklas söögivalik hulga kitsam, aga teenindus eriti isiklik. Ja kisselli jagati sootuks tasuta, ju jäi üle.
Unes sai hüpata mingit takistusrada oma valitud järjekorras. Lähenemisel osutus, et nad on muudkui teisest jalast tulemiseks, ülikitsad (mõni vaid postilaiune) ja tobedalt vastu seina paigutatud. Ei saanud neile üldse pihta. Korduskatse oleks olnud 30 eur, loobusin.
T1 ja T2 olevat laulukaare all helisenud, aga kumbagi mul näha ei õnnestunud. Olid jälle vett ja vilet saanud, aga seekord ehk pisut paremate kaitsevahenditega varustatud. Olin (vist) üllatunud, et nii palju uusi laule, ja niisugused head kohe. Eelmine kord noortele oli ka, ühte toksin aeg-ajalt süntekagagi, sest nii meeldib. Koiksoni-Liisi on ühtäkki mingi suuremat sorti lauluvõlur, mitte ainult üksik välgatus.
Võistlusmaailm on vesine. Koduplatsil hüpata enamasti ei kannata, kuna me pole konnad. Libe on, ja selle libeduse all kõva. Õhk on nii märg, et kasvõi joo seda, higistamisest rääkimata. Käisime ikkagi Ihastes vormikontrollis. Meetris ajasin ühte okserisse kaugelt ära, kuna lähemale ei tahtnud igaks juhuks lasta (no mingi minisammu oleks paigaldanud, aga äkki jääb seisma?) -- sinna lendas natuke sisse. Muidu oli igati vonks. Miniderbyle läksin midagi lihtsat otsima, aga leidsin eest jälle platsilt väljumise, mis esimesel katsel kohe välja ei tulnud. Ei oska kohe midagi ettevalmistuseks ette ka võtta, kuna platsilt hüppega väljumisi tuleb ühe hobuse elus (loodetavasti) üsna harva ette ja eraldi sellist nalja treenida on ka nagu tülinorimine. Kohe järele oli bankett üles, kus ka natuke kõhelda oli tarvis (lubatud kogus), aga sealt edasi siis see otsitud lihtne. Pluss lõpmatud veetõkked, lühematest hüpetega ja pikem soo kurekapakuga. Olin enne valmis vaadanud, et finiš on pärast viimast hüpet selja taga. Kihutasin kohale, aga sai ikkagi valelt poolt posti. Kuna derby käib TS reeglite järgi, siis tulemuseks elim, kuigi ületasime kõik asjad ja midagi maha ei ajanud.
Mu telf on taevapilte täis. Seal lihtsalt toimub nii palju, et ei suuda plõksimata olla. Ja kui ma seal pilvedes midagi ilmselget ja imelist näen, siis kodustele vms esitledes pean pettuma, kuna täiesti arusaamatul põhjusel nemad seda jõehobu või äikesemürglit taltsutavat võlurit ei näe. See oli see äikese- ja rahehoiatusega päev, kui mitu paika sai segi pekstud. Talli juures oli taevas selline tõrjuja, vt kõrgema puu juures keskmest paremal.
Võinoh, siin ta on suurendatult.
Nüüd on jälle kaks suvepäeva, Neljap ja Reede. Hobused vahivad katuse all, et putukatest natukenegi pääsu saada. Mängisime Hiirega natuke surfamist, galopiringe, kätevaba juhtimist, võidujooksu jm. Ta vist ainult mängikski, peaasi, et ei peaks tööd tegema või pingutama. Muidugi täna ma ei tahtnud ise ka mingit tööd teha ja vist keeran üldse magama. See tuleb mul vähemalt üsna hästi välja.
EMV ülekanne on tore, saab reisikuludeta end asjadega kursis hoida. Oli uut ja vana, inimesed ikka pusivad hoolega... või siis ostavad imehobuseid kokku. Neid ka tore vaadata, aga siis oli hoopis üks vist-tori üllatus. Suur ja punane ja no nii kergejalgne. Eks ta võitis oma klassi ka ja mulle tundus, et suure varuga. Mis siis nende raskemate ja lühikeste jalgadega hobustega ette võtta? Eh... kõik pole atleedid ega modellid, aga tahaks ju ka lille lüüa ja esineda.
Ei tea, kellele peaks maksma, et seenioride, juunioride tulemused õigesti kirjutataks ja lõppeks ära see tüütu "rite" paraad? Aga muidu on küride päev tore, eriti kui on vaeva nähtud oma lugude ja paigutustega. Ja segati kaarte ja järjekorrad muutusid mõnes kohas. Dina lubas Donnanna puhkusele saata ja teistel ka hakata meistriks pürgima. Ega ta ilmselt nii kergelt lase, tuleb lihtsalt järgmisega peale. Donnanna ise liikles jälle korrus kõrgemal, hea koht pinsile minna. No TIHSini peab ikkagi veel vormis püsima.
Mul oli põder. Talutasin teda läbi metsa ja kolemaastiku nööri otsas ja ta aitas mul varustust tassida (sh sadulat). Tuli ette järskude kallastega jõgi ja me pidime sealt läbi minema. Pärast lühikest veenmist ta hüppaski sisse nagu hüljes, ülepeakaela vee alla. Aga sai siis jalad alla ja läksimegi läbi jõe. Selleks ajaks seisis ta inimese kombel püsti. Olin talle pisarateni tänulik abi ja olemise eest, hakkasin nuuksudes tänukõnet pidama, plaaniga ta üldse vabaks lasta, aga ärkamine tuli peale.
Tehases oli pärast puhkust laipu natuke vähem kui eelmine aasta, aga õppetunnid olid hämmastavalt sarnased. Teemal kliimakontroll ja milleks see vajalik on. // Osa laipu ei öelnud kohe, et nad sellised on, tuli katsete käigus avastada.
Kuidagi õnnestus meile Hanno meelitada, aga ilmateade oli soojakuulutav. Palju sooja. Hobused olevat juba poolest päevast parmuvõitlusest hullunud/kurnatud olnud. Aga siis tuli äike ja hoogne vihm, õhk oli ühtäkki klaar ja hobune kepsaks. Mõnus kohe. Eelmise grupi omad said ligumärjaks, meil oli sootuks luksus kuivas ja üsna putukavaeses (no korraks vaid) olukorras sehkendada. Põhisõnum (pärast oma mure selgitamist) -- kui samm ei peaks välja tulema, siis jalg peal viimased sammud, aga eest ei hakka üle timmima, siis jaksab hobune ise asjad ära korraldada ja ma ei aja teda segadusse. Klassika. Paari tunni pärast lõi äike küla pimedaks.
Ihaste 3V-le nagu ei tahtnudki minna, kodulähedusest ja sobivast tasemest hoolimata. Lihtsalt et nii kohutavalt palav ja abilist mul polnud võtta ja hobune on nii koostööaldis olnud, et nagu ei raatsinudki teda olukordadesse panna. Kahepäevastel meeldiks mulle kaks esimest ala kohe jutti teha, et virelemisaega oleks minimaalselt. Nüüd oli KS ja TS vahele plaanitud mitu tundi vahet. FOMO võitis, kuigi hommikul oli mitu korda telefon peos, et end maha võtta. Auto. Esiteks purunes vedru -- nii ma arvasin, kui ühtäkki midagi all kilikõlises, tükke leidsin maast, aga võis ka võõras kola olla -- ja siis jäi pidur peale. Pool tundi klotsipeksu ja edasitagasit, kuumateste, ja läksin siiski talli. Hobuke ronis Inxi tehtud melassimashi järel kohe peale, vähemalt üks võitlus jäi pidamata. Kohapeal ehitasin puude vahele aia, tõin vee ja olemisel polnudki viga. See kuumus välja arvatud. Miks KS peab paksus riides tegema?! Keegi polnud isegi küsimas käinud, et kas tohiks ilma ja nii me praadisime. Päris hästi tuli välja tegelikult. Enne TS oli isegi aega krossi uurida. See oli üks paras heegeldamine! Aga vahva oli, et veeauk oli seitsmenda ees täitsa niisama, numbrita. Ilus valik. 3 tõket oli sootuks aiast väljas kellegi tagahoovis. Ja veel see kaval ringitamine põõsas -- 3., 10. ja 13. Viimane neist oli kardetud auk-herdel. Aga kuna selleks ajaks on põõsasse sisenemine juba selge, siis on suurem lootus sealtki üle saada. Tarbisin mitu pudelitäit vett, tabasin kempsus käte mittepesija ja kaotasin oma plätu veeauku, kui üht hobust vee ohutuses veenda oli tarvis. Jälle tore komme, et päris madala klassi rahvad lubatakse krossitõketega tutvuma. Jalutades ja kasvõi käekõrval muidugi, hüpata ikka ei või.
TS üritasin vist õiget lähenemist kinnistada -- mulle tundus, et vähemalt pooled tõkked tulid alt, säär peal ja ratse lubav. Kuigi videolt vaadates polnud vigagi, siis endal oli natuke piinlik küll hobuse ees. Aga ta oli jälle kohal ja osav ja kiire. Jõhker kurnamispäev saigi kunagi läbi, hobu oma koju tagasi ja minu riismed ka. Unes olid juba uued hobused.
Krossipäev oli lausa põletav. Soojenduses tuli motivatsiooni korralikult taga otsida. Hobune ähkis juba esimesel traavil. Murul on kindlasti lihtsam kui seal sügavas liivas. Kui just stardis häda peale ei tule. Endale tundus, et seisin seal kaks igavikku ja imestasin, et mis nüüd siis peale hakata. No gaas põhja! -- tuli lõpuks meelde. Eelnevast derbyst oli kuhjaga kasu, kaks tõket olid isegi samad (bankett ja künkaots). Muidu oli täitsa tihe lugu ja täismõõdus kobakaid mitu. Seitsmendale plaanisin läbi vee katsetada, aga varu-vildakas lähenemine oli ka valmis vaadatud. Läkski tarvis, sest sinna lohku me igatahes küll ei saanud, lähedalegi mitte. Sinna need sekundid kadusid ja muidu puhas kross läks ikkagi üle aja. See kihutamise värk tahab ikka eraldi harjutamist. Korraks kusagil metsavahel näitas hobune hoopis uut minekut. Äkki seal ikka on veel midagi peidus? Pärast võtsin hobukese nööri otsa ja siis polnud mingit probleemi sealt veeaugust läbi kahlata. Duud tahab asjadega rahus tutvuda, kiirustades ei saa üldse.
See on nii nunnu, kuidas Hiireke parklas toimuvat jälgib ja siis sobivalt väravasse vastu tuleb. Poiste karjas on vähemalt see varjualune, kus saavad ette kujutada, et putukaid on natuke vähem. See on nüüd see teine kord aastas, kui hobune polegi maailma kõige jämedam. Süüa on, aga ei saa, varjumise aeg läheb maha. Esimene kõhnemakord on kevadel esimeste libledega.
Väiksem duud arvas lõpuks parooli ära ja kasutas aja sajaga üle. "V-tähega, 11 tähte, lendab". Veelendlane. Sihuke paks ja karvane pisike lennumasin. Pole aimugi, kuidas ta selle otsa koperdas, arvasin, et mitte kunagi ei mõtle välja. Või äkki oli see ka vihje, et ma polnud nõus täpsustama, kas tegemist on linnuga.
Tänasega peaks praadimine otsa saama, lubab välku ja pauku ja pärast seda 20-st jahedust. Ehk saab siis jälle öösiti rahus magama hakata, muidu aina siple veeloigus.
