Võtsin puhkuse, sai juba küllalt pikalt jutti rapsitud. Õues lõhnab nii magusalt. Läheks ja naudiks, aga va kihulased on ka kuhjade viisi platsis. Jep, metsa ei lähe enam tükk aega. Pääsukestel tarvitseb jälle lennates vaid lõuad laiali ajada -- midagi ikka kätte saab.
Päev pole veel läbi, aga uudised on pöörased. Näis. [ei... peab veel ootama]
Pärnus oli esimese TS nädalavahetuse lõppvaatus. Kah peaaegu pöörane. Ja siis võiduhobune tegi midagi, mis mõtteid tekitas.
Peaaegu olekski kaua magada saanud, isegi äratust ei pannud, aga siis meenus, et 1 duud on ikkagi kooli vaja peletada. Näh. Ega neil seal enam midagi toimu ka, aina väljasõidud ja piknikud ja spordipäevad ja muud nikerdised.
Olles tutvunud kandi ööbimisvõimalustega... magan vist tõesti autos. Uskumatu. Viimati sai proovitud mõni aasta tagasi Olustveres ja no, polnud kuigi rõõmustav. Kaks plussi vaid -- saab olla hobusele lähedal ja teine -- on odavam. Kõhklusi, et äkki ei peaks üldse minema, on. Pidevalt.
Veel ei tea, mis päeval minna. Sõltub ilmselt ajakavast. Tahaks ka mere äärest läbi minna, aga üksi on ehk liiga palju sekeldamist. Mis siis, kui hobu ära jookseb? Peaks... äkki saaks mõnelt kohalikumalt abi paluda? Nja, mina ja suhtlemine jälle... öö...
Kaasavara nimekiri on pikk. Võimalusega, et tuleb autos ööbida. Pesta tahaks küll vahepeal ja... täpselt keskel on karta pioneerilaagrit. Ei tahaks reisi homsesse hommikusse jätta, kuigi oleks mõnevõrra lihtsam vist. Võistluste (TS) ajaks kohale nkn ei jõua, aga kohapeal saaks rahulikult oludega tutvuda.
Läksin eelmiseks õhtuks ja leidsin ka katusealuse ööbimiseks, aga see tahtis enne 18 checkinni. Egash midash, auto kaelani asju täis miinus osa vajalikke ja Pärnu poole pedaal põhja! Või siis mitte päris. Panin tund aega hobust peale. Nüüd ta kohe üldse ei tahtnud. Helistasin lõpuks abiväele, mispeale hobuke siiski otsustas niisama peale marssida. Ajaga oli nüüd igatahes kitsas. Jõudsin 17.59. Hobune polnud pika reisiga üldse rahul, värises ja higistas seal hirmust. Üksi talle ei meeldi üldse. Niimoodi ei meeldi mulle ka, kui tal nii kehv on. Rahvuslike boksid olid rahvusvaheliste aia taga. Veesurve õhtul 0,01 misiganes ühikut, mille puhul 1 oleks rahuldav. Junnikoristusvahendeid ega purgimiskohta polnud. Vähemalt oli heina saadaval ja boksis puruhunnik valmis. Putukatekk mahtus Hiirele vaevu ümber kõhu.
Vist ikka ei kirjuta midagi. No läks nii, et juba TS elim. Ja ma tõesti ei tea, mis valesti läks. Soojendus oli timm, hobune käitus just nagu alati, kui ta sõiduvees on ja oma lemmikalal. Kõik nagu toimis ja ... seal ta siis seisis äkki 4. ees, mis oli sootuks mingi madal latikas enne süsteemi, mina kaelal kõrvade taga. Kuna ta nii sirgelt jäi, siis ujusin tagasi sadulasse ja uus katse. Hopp - ja jrgm ees kivis. Sammud klappisid ja kõrgus oli jõukohane, maitea mis nüüd siis?! [Tõsi, me pole ammu üle meetrist parkuuri hüpanud, aga nohhhh...] Ei tahtnud enam sekunditki olla seal, tõin passi ja leekisime minema. Vihma hakkas sadama ja otsisin merd. Mingi 10km ajasin jälgi, aga ei midagi, aina hoovid ja eramaad, kuni Sassi tallini välja, kust õige koht kätte juhatati ('tähh selle eest).
Peaaegu oleksin hobuse auto alla saanud. Oli Napikas. Juba enne kõhklesin, kas eelmises postituses oleks pidanud asju välja ütlema. Mu sealne hirm kolis vist hobusesse üle. Lotovõit tuli tegelikult ka... sellel kujul, et hobuse ja auto vahele vist paar cm ikka jäi. Ja siis oli veel eksimisjuhtumeid, auto kaardid ei uuene teemuutumisega samas taktis. Päeva parim tunne -- meri mu kummikuis. Kallasin ta alles 100km kaugusel tanklasse maha.
Üritusest mõtteid, segamini... et keegi niisuguse kõik-alad-koos asja üldse korraldada võttis ja lõpuni entusiastlikult välja vedas, uskumatu. Annaks kohe medali vms. Oma silmaga MK-etapilisi vaadata on ikka hoopis teine asi, kui telepildis. "Meie omadel" läks hästi, hea meel nende pärast. Ühe uue tulijaga ristusid teed mitu korda. Neile oli kõik nii uus. Vahendeid, nii tundub, on käes parasjagu, et edukalt jätkata. Hoian pöialt ((ja ma saan aru, et võib olla frustreeriv, kui ei olda oma trumpalal ootustele vastavalt edukas. Nende puhul siis KS. Lihtsalt et lihtsal tasemel on rahvast palju ja nende seas täitsa mitu sellist, mis väga kenasid skeeme esitavad. Ja et uuele tulijale on krossi kiirus ootamatult suur. Kihutasin ju?! Aga seal tuleb ka strateegiliselt õigesti "kihutada")). Enda kohta suutsin sõnastada, et mul on raskekujuline ostupaanika ((või elu-?)). Kuidagi saan hakkama igapäevaste asjadega nagu piim, teralised, juurikad vms... ei, isegi nendega on vahel raskusi. Ma lihtsalt kivistun ja Ei Suuda. Ja kui on vaja kolmeks päevaks midagi varuda, siis... Kaotasin paari päevaga 4kg endast. Nüüd on mingi nõrkus.
Nõrkus ja reisipalavik. 4:30 vaja seekord esmaspil tööle minema hakata, aga siis hoopis sootuks teise riiki. Läbi Soome Rootsi.Seekord sai alustada Tartu lennujaamast, mis on ikka veel kõige nunnum pisijaam üldse. Uksest sisse, kohe kraamikontroll ja ukse taga ootab lennuk. Nagu takso. Ja see läheb poole tunniga üle lahe.
Oleme Västerasis. Peaaegu nagu Herodes, aga natuke kaasaegsem. Siin on põgenemistoad! Nii tehases, poodides kui... Prison Islandil. Parim töölähetus ever! 31 tuba, kuhu piiksuvõtmega saab siseneda ja katsetada nii palju kui soovi on. Või aega. Viimane sai enne otsa. Tegime 2 tunni varianti ja kõikidesse tubadesse ei jõudnudki. Mõned pole kahekesi lahendatavadki, või vähemalt mitte maksimumpunktidele, aga me saime 5 maxi ja tiim Elva (ehk 11, nagu kõik kohalikud teavad) sai päeva teise tulemuse. See äratas mus kohe suurema võistlushimu ja et teeksveel-kohe-ja-palju, aga mõnes toas oleks niisamagi tahtnud mängida, sest et lõbus. Ah ja... siin linnas on väga palju jalakäijaid ja jalgrattured, ja tõuksitajaid, aga väga vähe sebrasid. Inimesed lihtsalt lähevad, aga ei jää alla. Vist. Ja elektriautod, neid on ka Väga palju, võibolla isegi enamik.
Kasutasime liikumiseks Bolti, isegi mitu korda. Meid vedasid Yohannes, paar Ahmedi, Muhammad, Sven, Mekonen. Sven oli päris rootslane ja proovis kohe juttu ajama hakata, aga A-l oli automaatriiuli kaugjuhendamine pooleli ja mina kiilusin oma suure jalaga istmevahesse kinni ja pusisin selle kallal. Juht tunduski kohe veidi häiritud, et nii vestluskõlbmatu veose oli endale saanud ja torkas, et ega A äkki juuksurisse taha sõita. Ja Mekonen polnud ligilähedaseltki soomlane. Bussiga sõitsime ka, see oli meie kahekordse ja meelelahutust täis Lux Expressiga võrreldes umbes kolm korda kallim ja turvavööd tugevalt kinni nagu langevarjul.
Käisime Ecus lõbutsemas millegi läheda ja lihtsa kallal. Vahelduseks midagi pingevaba. Isegi putukaid oli eelmiste aastatega võrreldes vähe. Mõned parmud olid küll juba liikvel, aga peotäit neist kokku poleks saanud. Mitte nagu kunagi, et iga viipega peotäis. Või äkki nad pole veel valmis. Mingit sorti piinlikkuse- või häbitunne oli ka, et miks nii lihtsaid kühveldasime, aga see on vist "samm tagasi" puhul vältimatu.
Jaanid lubavad vihmased tulla, aga mis vahet, isa juurde läheme ikkagi. Tähistamist vajab ka O-H sünnipäev ja T2 koolilõpp. Pärast seda ongi kohe Olustvere. Eelmise aasta pekk tahaks parandamist. Vist. Mingi error selle hüppamisega igatahes hetkel on. Et nagu kõik toimib, kuni mingi hetk on täiesti ootamatu seisak.
Leidsin WORDLE. See on nagu mõttemeister, aga värvide asemel on tähed ja lõpptulemus on sõna. Olen selles täitsa osav, enamasti arvan kolmandal real ära juba. Või siis on algaja õnn. Selliseid nagu "eerie" ja "whizz" pole veel muidugi olnud ka.
Tuulise ilma karglik hobune. Suurem osa teisi sõitis üldse sees. Mul oli õues mitu võimalust alla kukkuda. Peaks proovima pükse ilma järgi valida, põlvegripist üksi jäi nagu väheks.
Tülikond. Suvi algas. Mis nüüd? Vihma sajab edasi ja unes näen muudkui pahandusi. Jaanipäeva kaitseüritusel sain esimest korda proovida elustamist (õnneks nuku peal) ja rahva ees köieronimist. Nüüd mul on mingid küljelihased, puusa kandis. Rahvalõke oli eriti agar, pildus helbeid, mis meie riideid ja vihmavarju augustasid. //Tagasiteel tuli saade ja seal oli Päevamemm, milles omakorda kõige ägedamad sõnad üldse: "öö krõbistab külmakuivikuid". Olin tükk aega vaimustuses.
Magamatus murrab mind kõige tõhusamalt.
Ihastes pillutas marutuul hobuseid valgete aedade vahel, mis vahel ka pikali viskusid. Kui hommikul oli veel maa vee all, siis õhtupoole juba mõnes kohas kuivanud, ehk isegi tolmas natuke. Siiski on Oluka suhtes suuri kahtlusi, et kas neil ka pind soost maaks jõuab muutuda. Täna on viimane päev regada. // Anti teada edasipääsejate nimekiri. Nüüd on vaja kähku plaani pidada.
Näe, palun -- sulle ka natuke.
