Triit

[Vilnis Endelis pildistas. Sattus turistina koos ühe meeldiva naisterahvaga metsavahele ja jäidki pikemalt kaasa elama. Kuidagi seotud mingite Läti kunstiasjadega vist? Üritusest endast -- tagapool]

TIHS tegi laupäeva hommikul kohe rõõmu -- no küll see Cassu+pealmine on ikka tublid ära. Ex-Saku hall on hobusele üks päris jube paik võistlemiseks, täismõõduline aed ei mahu ju äragi, mispärast kõik on kohe vastu vahtimist. Publik ka, isegi kui see on varajasest tunnist vähene ja suures osas heatahtlik. Hobused on tavaliselt ekstra ärevil, eriti esimesel päeval, hüplevad-kargavad ringi nagu poole nooremad. Ja siis ilmub üks must vanahärra ja kappab seal nagu ehe sõjaratsu.

Pärast tallituuri seadsin jälle silmad  Tallinna poole ja -- tohoh, mis nüüd lahti, Türgi õhuliini 145-ne sõit pakub ühtäkki liiga lennukaid elamusi. Lendab nii pulki, klotse kui ratsanikke. HUH. Tallis oli hulga rahulikum, kuigi sündmusevõimalust sai nagu antud. Nimelt oli ilm liiga ilus, et mitte proovida Q-ga esimest õuesõitu. Korde jäi küll kogu ajaks külge ja ukseaugu nöörisime kinni igaks juhuks. Põhiliselt on kaks olekut: paigal nagu puu või siis küsimata traav. Pööramine on täitsa võõras teema. Kuhu üldse jõuaks, kui peab alati otse minema? Asjad kipuvad ikka ette tulema, sellised nagu aiad, kivid, teed, ehitised või muru. Täitsa põnev kohe.

Seekord siis sedapsi, põhisõidus üksainus puhas esitus vaid. Väga palju katkestajaid. Võit igati välja teenitud. Ülekannet tegid ClipMyHorse ja ERR, need siis jooksidki mul kahekesi kõrvuti. Ja siis veel tulemuste leht -- kui liiga pinevaks läks, sai sealt juba natuke ette ära näha, et kuidas läks. Ma pole E-ga tükk aega rääkinud, aga näiteks laupäeval teadsin kindlalt, et kus ta on. Hääl oli selgelt ära tuntav seal ülekande melus, isegi jututeemat võis aimata. Selline veider peaaegu-suhtlus.

E-rehkendasin. Oli 12 küsimust, järjest iga klassi jaoks üks. Enne edasi ega tagasi ei saanud, kui ühe küsimuse vastus kinnitatud. Mul kulus peaaegu tund, sest kontrollisin muudkui üle, ei tahtnud vigu teha. Ei teinudki. 100%! Ainult et lõpus ma ei julgenud oma nime panna ja edetabeli jaoks alias ei kõlvanud. Tagantjärele on nüüd kahju. Viimases küsimuses tegin joonise ja plaani ja kaalusin pikalt, et kas panna ligikaudne vastus oma peaga või kasutada AI abi. Päris elus piisab tihti ligilähedasest tulemusest. Aga siis hakkas ju huvitama, et kui palju ta päris asjast erineks. Toksisin parabooli ja sirgete info sisse ja proovisin viisakalt sõnastada. Vastus tuli ootamatult ilus ja jube kiiresti. Pärast sain teada, et oleks saanud veel lihtsamini -- üks kaaslahendaja tegi lihtsalt kuvatõmmise ja sai sealt ka sama vastuse! Isegi kui kolmekordsus oli seal ju lisaks ja veel eesti keeles ka. Korraks olin isegi hämmingus, sest mulle tundus juba hoolikalt ette valmistatud küsimusele hea vastuse saamine ootamatu -- ta tõesti oskab?! Aga et ka lihtsalt pildist juba piisas -- seda poleks osanud oodata. Seepärast meeldisid mulle rohkem küsimused 1.-11., kus oma pea õige vastuseni jõudis. Ega ma muidugi proovinud ka, äkki oleks teistel juhtudel ka lihtsalt piltidest piisanud? Ühtäkki tunnen hirmu, et varsti ei peagi enam ise üldse mõtlema, saad kohe tark tunduda. Muidu polekski sest ehk midagi, aga kui mingil hetkel peaks seda päris mõtlemist päriselt vaja minema, aga pole enam harjumust..?

Mul oli veel lahti see AI vastusega leht -- palusin tal (sel???) lahenduskäik lahti kirjutada. Tegelikult oligi see ülesanne täitsa ilus, kahju, et ei mäletanud enam, kuidas täpselt seal integraalidega toimetada (kartsin vist mingeid vabaliikmeid vms). Aga sellega polnud lugu veel läbi. Mõtlesin, et kui juba, siis juba -- ja küsisin ühe varem pead vaevanud küsimuse. Kas on võimalik korrusmaja mõnelt kõrgemalt korruselt nii alla tulla, et alustuseks ripud rõdupiirde torul, lased käed lahti ja kukud korruse jagu, et siis järgmisest piirdetorust kinni haarata. Kui raske see oleks? Liiga palju muutujaid -- nagu kehamass, korruste vaheline distants, mis oleks pidurdusmaa? T1 arvutas ükskord välja, et ei tasu proovimist, pole võimalik. Sai vist arvestatud, et kukkuda tuli 3m, kukkuja kaalus 70 kg ja pidurdusmaa umbes pool meetrit. Kiirus jõuaks kasvada peaaegu 30km/h-ni ja katsu ette kujutada, kuidas sellise kiiruse pealt käekõveruse sirgenemise jooksul seisma saaks. Noh ja siis see AI -- kohe oli tal vastus valmis, aga ühtlasi tõi ta näiteid isegi tugevakäeliste sportlaste (jõutõstjad, seinaronijad)  lootusetusest ses olukorras ja võimalikke kehavigastusi, kui päriselt keegi proovima peaks. Peaksid suutma hetkega rebida umbes 300kg. Olgu siis, AI, oled jah osav -- proovi siis kogu e-rehkendust! Küsimused on eesti keeles ja isegi kui selguse mõttes kenasti sõnastatud, ei saa ju olla nii lihtne. Aga oli. Kõik vastused peale ühe olid õiged ja see üks (lennuki stardiaeg teise ajatsooni järgi) ei tabanud vaid viletsa pildi pärast (vist jäi osa nurga taha). Teisel katsel jälle õige! Vaimustuse ja õuduse segu. Kui kiirelt on igaühele kättesaadav AI arenenud. Eks me ise oleme teda õpetanud, leides vastuseta küsimusi ja lahendamatuid ülesanded -- ja ülehomme ta juba oskab.

Ratsaväelaste mängud toimusid seekord uues kohas, Voropil Lõunalaagris, Seitsmemäe juures. See on nii lähedal naabrile, et isegi M hoidis seekord hobust nööri otsas. Polnud mingit soovi proovida, kuidas hobuse tagasikauplemine töötaks. Kogu tegevus oli asukoha tõttu surutud üsna väikesesse alasse ja mingit tohutut eksimist/ekslemist seetõttu polnud. Üksteise järel passimist oli ka hulga vähem kui varem, sest stardid olid rohkem hajutatud. Kui nüüd väga lühidalt kirjeldada, siis oli tegemist viguritega orienteerumisega. Viguriteks vaheülesanded. Kohe alustuseks tuli läbida kollirada. Vali muusika ja rippuvad-lehvivad-vedelevad-niisama hirmsad esemed. Hiirekese üle võis uhkust tunda, võinuksime kasvõi galopis raja läbida, välja arvatud ehk õhupalliliin, mis oli kiirkummardamise jaoks liiga madalal (Hiireke oli kõige kõrgem hobuosaleja). Tegin veel lisapõike ka, kui arvasin, et üle kilerulli vaja minna. Tegelikult oli see "hirmutav rajapiire", seega tuli tagasi ka hüpata. Teistele, nii tundus, valmistasid kõige rohkem raskust vali muusika ja matiala. Natuke vähem võis uhkust tunda kohe mõne minuti pärast, kui selgus, et kõige edasise toimumiseks tuleb ületada oja. No ei läinud, kohe üldse ei läinud, kuigi juhendis oli midagi taolist: "hobusega sillale minna ei või, aga tohib maha tulla, ise silda mööda minna ja hobust kõrval veest läbi lohistada". Hell no. Tõusis seal püsti ja kiirtagurdas, kasvõi tagurpidi võsasse ja kraavi. Mingil hetkel pidingi hobuse kibekähku ümber pressima, et ta näeks, kuhu ta saba minna ähvardab. Seepeale muidugi hüppas paar meetrit edasi. Polnudki muud teha, kui oodata järgmist seiklejat, kelle sabas vesi ära katsuda ja tõdeda, et see polnudki päriselt hobuportaal teispoolsusesse. Tontide tont.  

Järgnes metsa mööda seiklemist ja kastide otsimist, mille sisuga midagi ette tuli võtta. Lõpuks olid taskud ja käevarred kraami täis, õnneks sai osast ka mingil hetkel loobuda -- söök tuli sisse süüa (restitäis mune oli küll paras üllatus, keerutasin muna igaks juhuks kastikaanel, et lögaüllatust vältida -- olid ikka keedetud)  ja heina võis hobuse sisse panna. Vesi oli ka teel mitu, põhiliselt täis sadanud lohud. Nende ette sai suusajälgi pandud ja ühest muudmoodi läbi ei saanudki, kui tagurdades, saba ees. No kes see tont niimoodi läheneb! Sedasi ei näe ju mina ka, et kui sügav või miskujuline see mudaauk on.

Meditsiinipunktis sai seekord päris elusat inimest väänata. Tuli paigaldada žgutt ja kontrollida/puhastada hingamisteed, keerata kannatanu õigesti külili. Kasulikud õpetused igal juhul, loodetavasti jääb midagi pärastiseks meelde ka (tähtsamatest -- žgutt kehatüvele lähedale, kellaaeg peale kirjutada; minestanu külili nii, et alumine käsi püsti üle pea, pealmine eest kaarega kaela alla, peopesa allapoole, pealmine põlv kõveras). Ootamatult kerge oli inimest keerata nii, isegi kui tema lödi inimese etendus tuli täiesti suurepäraselt välja (v.a. see rääkimise osa, khm). Lasketiirus kõmmutasin esimesed järjest maha ja niipea kui instruktor mainis, et nii hästi pole kellelgi veel läinud -- hakkas mööda minema. Klassika. Ootamist sai veel ratsaosavuse punktis harjutada -- polnud võimalik ära arvata, kui kaua kellelgi minna võib. Seal oli muidugi palju ülesandeid ka, enim pusiti värava, silla ja kitsa kõvera tagurdamise kallal. Kross oli lihtne, isegi kui vahepeal ähvardas liivasuppi uppumine. Kõige imelisem takistus oli ümmargune kraav, mille keskel pokusaar (või sõõriku inversioon? kraaviringi läbimõõt heal juhul 5m, pokusaarel mingi... meetrikant?). See tõstis esimesel pilgul kulmud kiivri alla. Valisin lati ületuse sammus, nii et sai enne pokut kõrvale väänelda. Teised meenutasid rohkem krossitõkkeid, kõige kõrgem ehk mingi 75cm. Lubatud oli ka käekõrval hüppamine või isegi üldse mitte hüppamine (punktikaoga muidugi). Hüppamist sai veelgi harrastada, viimane ülesanne oli SI-pulgaga "päris" orienteerumine ja seal oli mingil hetkel ees isegi kolmene süsteem palkidest, millest 2 olid penerollina. Nende juures valis hobune ise hüppamise, loomulikult oleks kõrvalt saanud ka minna. See viimane orienteerumine oli nende mängude geniaalseim ülesanne mu meelest -- kusagil eelnevalt pidime metsast kastist leidma 10 pisikest kaardifragmentidega kleepsurõngast, tuvastama need kohad oma kaardil ja sinna peale kleepima. Võid ju mööda ka panna, kui soovi on! Aga nii moodustus viimase ülesande rada ja valesti paigutatud rõngaste alt kindlasti mingeid punkte leida poleks saanud.

Tulemus oli seni parim koha mõttes -- esikolmikul kõigil 88 punkti, aga viimase ülesande kiirus määras järjekorra. Teadsin kohe, et teised olid ilmselt kiiremad. Pärast selgus, et 1 sekund jäi võidust puudu. Või üks käbigranaat. Või üks petangigranaat. Või üks õhkpüssikuul. Põnev. Sain järjekordselt kinnitust, et Hiireke on mingil missioonil parim kaaslane ja siis teisel -- võimatu pidur. Pean jätkama hobusele uute olukordade pakkumisega. See on nii raske vahel, kui esimene vastus on resoluutne "ei", aga läbi kakelnuna null probleemi. Vot ei usalda ta mind nii palju, et kohe minna.

Q sai suulisekummid, et ma pöördel tal valjaid viltu ei peaks vedama. Korra õnnestus tal küll kummid ühele poole pusserdada, aga need sai edukalt jälle lahutatud, ise seljas olles ja käega suus sonkides. Mõnes mõttes on neiuke ikka puhas viieline.  

Ilmad on imelised, aga no kohe mitte midagi ei näe. Hiireke mõnda heledamat eset (krossitõke) vist ikka näeb, sest kuidas ta neid muidu karta saaks. Võdiseb all ja on hüppevalmis. Valmis ja vahel hüppabki kusagile. Eriti mõnus on siis, kui ma jälle sadulat pole viitsinud panna, vaid istun kahe lahtise lambanaha otsas, khm.

Veel kaks kuud läheb pimedamaks ja paratamatult ka külmemaks. Täna panin hommikuseks rattasõiduks kindad kätte. Samas mu ühe töökaaslase sõnul "vaid seitse palgapäeva veel ja ongi suvi". Puhkust ei jõuagi enam enne suuremaid rahmeldamisi võtta. Ja need rahmeldamised tõotavad tulla grandioossed. Otse Loomulikult kuhjuvad sündmused ajas kobarasse.

Äkki ei saagi enam õues sõita, isegi kui ilm on selleks enam kui sobiv. Hobune on hakanud järjest rohkem pimedat kartma ja ühtegi mu juttu ta ei usu. Alustasime täna ringi teistpidi ja ärevusest hoolimata saime poolepeale täitsa mõistlikult, aga siis plahvatas põõsast lind välja. Njah, hukas oligi. Saime kuidagi platsile, aga kuna kuu oli piisavalt hele, ei hakanud tuledega jantima. Muidugi pidi keegi jooksja teed proovima, valgustamata tont, kuuldav vaid. Oiii kui kiiresti lendasime teise platsi äärde, külg ees. Hall puhus nii kiirelt õhku välja, et sellega oleks kõige tolmusema testri hetkega puhtaks pühkinud. Panin siis tuled, ei aidanud enam. Jäigi jaburalt ärevaks ja kolisime hoopis sisse. Seal oli nii viisakas ja korralik nagu ammu pole tundnud. Sama tunne jätkub nagu unes: meil töökaaslastega oli roomamise võistlus. Start minu uksepakult. 300 meetrit. Kõigepealt trepist alla, siis mööda tänavaliiva. Käed olid niisama kusagil igalpool, jalgadega tuli edasi suruda. Üle kivide ja koeras*tast mööda.  Kahju oli riietest, mul oli mu igivana punane trennipusa ja kahtlustasin, et asfalti mööda riivides ei jää tast palju alles. Järgmine etapp pidi teises "allüüris" toimuma -- kas tavaline jooks? Kedagi polnud, kellelt küsida. Proovisin guugeldada, aga sain vaid mingi kokanduskursuse lingi.

Kellakeeramise nädalavahetus. MiKE tühjendamise oma ka. Läksin varem talli, et mitte pimedasse jääda ja kuna platsinühk ei tundunud huvitav, läksime ringile. Polegi nii ammu käinud. Jälle oli kusagilt puid leitud ja neid tee äärde üle kraavi kuhjadesse laotud. Peenikesed nagu kõrred. Et miski valgustusraie või midagi. Ma ei usu eriti, et valgus neist kribalikest mööda pääsemiseks ühtegi pingutust tegema pidi. Onu hobune rahunes ka lõpuks maha, kuigi meid korra alla ajada prooviti. Sõitis valel pool teed ja ma otsisin juba silmadega võssakargamiskohta, kui ühtäkki järsult õigesse poolde tagasi keerati ja aknast teada anti: ma ei näinudki teid üldse! Sügise rõõmud, et saad olla see kõige vähem värviline. Loojuv päike pani puuderea leekima ja tallikaaslase kummikutriibud leekisid samaväärselt.

Ühtäkki on kuu viimane nädal suures osas SOME-vaba. Nett lõppes otsa. Ju olen omaarust wifit kasutanud, aga tegelikult hoopis loetud bitikogumit. Nja. Juba olen pidanud seepärast vana head helistamise trikki proovima.

Saatsime MiKE viimasele teele. Ta täitsa ise veeres selle. Küll veereks kaugemalegi, aga seda keret oli ikka juba liiga palju puudu.

Nii palju kõrvitsaid ja tonte postitatakse. Maskeeritud võistluste reklaamid oleks nagu ühelt liinilt pärit, niivõrd sarnased oma mustade-oranžide toonide ja kolapaigutusega. Käisime kuu viimasel ringil. Esimest korda nägin korda tehtud metsaalust. Eelmine nädal olid ju sügavad roopad ja segi pööratud maa. Nüüd oli teerist sile nagu ballisaal ja isegi muidu hooldusvabad kruusateed silutud. Juhtub imesid igasuguseid.

See on Metsiku laka pilt. Seda et... see on nii lit. Millalgi ütlesin, et kuni lakk on hooldatud, võib kasvada kuhu soovib. Seni ongi. Aga ma olen täiesti vaimustuses Metsiku vihmast ja päikesest heledaks pestud juppidest, kõrvaääred ju ka.  Vilnis Endelis pildistas.

Väätis

Hülgamishirm. Põhimõtteliselt see lugu, et mida kardad, see sulle tuleb. Ma ei mahu viimasel ajal enam kusagile, vähemalt selline tunne on. Sinine. Kellelgi teisel oli medalist ilma jäämise hirm. Ta oleks selle juba vähemalt 4 korda saanud, aga fookus ei lubanud (täitsa tavaline õnn ka muidugi). Kuni teised on süüdi, niikaua on raske. Võimalik, et peaksin ka sest midagi õppima, aga no ei... peaksin ise sirutama käe ja kusagile vahele pressima või? Kenot.

Arvasin, et koolivärgiga on joone peal. Vihikuid ja kaustikuid on eelmistest aastatest üle, nii et pole isegi kohe poodi tarvis tormata ja isegi suurem osa õpikuid sai enne koolikuud pakitud. Uutest ainetest lisandus ainult võõrkeel. Juba kunagi kevadel pidi valima, võttis saksa -- arvas, et on venest lihtsam. Uurisin pärast esimest tundi, et kas midagi meelde ka jäi. 

- Nooh, ... tähed on natuke teisiti, et meie väike "m" on saksa keeles "t". 

- Eee, aga pole ju? Ainult kahekordne "s" näeb neil natuke teisiti välja. Kas mõni sõna ka meelde jäi? 

-Aijaa, oli mingi matšik või midagi. 

Selge siis. Oli ekslikult kõrvalklassi sattunud. Olgu pealgi, aga mul tekkis kohe mõni küsimus. Kuidas õpetaja aru ei saanud, et vale laps klassis? Kuidas see laps ei saanud isegi aru, et mis keelt õpitakse?? Noh, мальчик ... nu pagadi!

See pika vihma päev. Keskküte on veel puhkusel ja mul on külm. Olevat olnud keskmisest soojem suvi, isegi kui soojalainet ei tulnudki, hea kui soojavirvendusegi välja vedas. Üle 30 ei läinudki.

Kui pesad olid elanikest tühjaks saanud, togisin paar tükki kõige tobedamatest kohtadest alla. Ühest oli hiljaaegu terve ukse äär täis lastud, link ei paistnud mõni päev väljagi, kui mõni tont jälle ukse lahti oli jätnud. Nohja siis maneežist väljumise augus on allesjäänud pesas juba uued pojad. Hilja nagu või?!

Olen vahel muretsenud, et kuidas see Metsik ikka magatud saab. Temal küll mingit pesa pole. Aga vot, magab tõesti, ja veel hambad laiali, nagu öeldakse. Kui sellise pildi somesse paneks, hakkaks kohe kaastundeavaldusi sadama.

Mitu (kuudega mõõdetavat) igavikku möödus, aga sain jälle Hanno trennile pihta. Tore, et ta ka selliste ebaregulaarsetega viitsib jännata. Me pole ju kaua kusagile kohale jõudnud, ikka tuleb midagi vahele. Aga Hiireonule meeldib hüppamine endiselt. Viimaseks ringiks tahenes juba mõistlikuks ka, siis jõudis rahulikumalt asjadele läheneda, enam ei vigurdanud ruiates ja kaela keerutades. Siis sai varjualusest junne kärutatud ja tõkkeid tõsta ja ära panna ja higist selga tuule käes jahutada ja Q otsas tasakaalu hoida. Sel pole ju turja, sadul tahtis rullima minna, eriti kui miski tuvi katuse vahele spurtis. Õnneks on häälpidur suurepärases konditsioonis ja kordetõmbaja piisavalt osav, nii ma maad küljega katsuma ei pidanudki. Saime seisma ja sadula keskelekanti tagasi ja siis jälle edasi kõmpida.

Lõuatõmbe saladus sai lahendatud. Olin juba kaua imestanud, et miks jaksan siis, kui väike nurk juba küünarnukis, aga kui täiesti rippudes alustan, siis ripungi nagu soolikas. Tuleb välja, et asend oli vale. Vaade üles ja rind kummi, siis saab. See on siis sedapidi käsi hoides, et näpunukid on minu poole. Teistpidi on niikuinii lihtsam. 

Maneeži pinnase värskendamine ja vihm samal ajal -- enamus valis õuemineku. Ma siis ronisin jälle Q otsa, aga jäime katuse alla (hea pehme kukkuda, eksole, aga hobusel raske liikuda, jooksmisest rääkimata) ja noh -- ta ikka ei väsi üllatamast. Esiteks proovis natuke joosta, sest mingi ärevus oli sees. Tuli kutsumise peale ilusti tagasi ka, kuigi kael jäi kõrgeks. Mingi hetk proovisin siis ise küsida traavi. Esimene kord häälkäsklusega ja teised korrad kerge jalamärguandega. Ja ta reageeris kui täiesti taltsas hobune. Pisikesest märguandest läks liikvele ja püsis, kuni tarvis. Võibolla on teiste hobuste puhul täitsa tavaline, et ringi jooksevad, aga tema ju niisama isegi käekõrval alati ei reageeri. Piitsa ega vehkimist ei karda, kuna pole kunagi nahapeale saanud. Ainult vaatab otsa justkui küsides, et mis sul nüüd juhtus. Ja siis teisel hetkel on minema pühkinud kasvõi teise maailma otsa. Nüüd aga oli mul vahepeal isegi tunne, nagu ta oleks tahtnud mulle näidata, et ärgu ma jokutagu, ta saab juba ammu aru, kuidas asi käib.

Kui mõnikord liiga kerge olemine tundub, siis tuleb endale raskusastme tõstmiseks lisareegleid leiutada. Nagu me seekord Alutagusel. Millegipärast kujutasin ette, et punased klotsid kaardil, põiki üle tee, tähendavad keeluala. Et seda teed ei või kasutada. Selliselt tähistatud teid oli hulgi. Katsu siis see sobiv trajektoor leida! Läbisime seetõttu ühte eriti tülikat kruusateed mitu korda, ja iga kord sai punaste klotsidega märgistatud otseteed tervitatud, et näe, sinna ei saa. Olekspoleksoleks pidanud kabjasusse kasutama, või siis päriselt ära mõtlema, et mis see punane klots õieti tähendab. Hiljem selgus, et lihtsalt mingi teetõke, nagu langenud puu vms -- me ei saanudki teada, kuna ei läinud vaatama ju. Hobuse võlu, erinevalt autost või muust sõidukist on, et puust saab mööda minna ja august ka. Nii tark olen tagantjärele. Seal aga tuiasime pikemast rajast veel pikemaid teid, lausa kolm tundi kulus ära. Eksinud polnudki, lihtsalt loll. Aga saime kõik punktid ikkagi kätte ja pikema raja kolmanda koha ka. Auhinnalaud, nagu ka eelmised korrad -- uskumatult rikkalik. Kusjuures kõik said auhindu, imeilusatest rosettidest rääkimata.

Automaatse subtiitri arvates selgitas üks naisterahvas korrektse "pee off-i" tegemise tagamaid. Kõik oli värskendavalt loogiline ja anatoomiliselt kahjutu, nii nagu üks õige "pee off", khm piaffee peab olema (alates õigest sadulast, mis hobusele lähedal asub ja roiete suhtes õiges kohas...). 

Vigurdasime natuke krossiplatsil. Harjutusteks sai valitud 

1) 2 vabalt valitud tõkke ületamine (kõige lihtsamad on miskid vaevu poolemeetrised)

2) 3 eseme (kinnas, madjakas ja kettagolfi ketas) tassimine tünnilt tünnile 1-haaval, aga neid võis transportida ka mõne teise ülesande täitmise ajal

3) tagurdamine tõusul 5 meetrit

4) ühe käega juhtimine üle kolme liipri (pmst kavaletimõõtu)

5) vähemalt 2 kabjalööki "sillal"

6) banketist alla

Harjutused olid valitud nii, et ka käekõrvalise hobusega saaks teha neid. Kõige raskemaks osutus tünnidelt asjade kätte saamine.

Q on traavis juhitamatu (aga oh kui meeldivalt kergelt traavile läheb), sammus nagu midagi juba tuleb. Suulisi ei armasta, jätkame kapsoniga.

Jasiis kukkus keegi endal pea lõhki. Isegi hobuse otsa polnud selleks tarvis ronida. Muidugi ma kardan kõnesid, nii võõrastelt kui tuttavatelt numbritelt. Millal viimati keegi helistas, et lihtsalt ilmaelu kiita.

Ilmus prantslane ja ta segi seda ilmumist kolme moodi: 1. päev ei tulnud üldse kohale, teine päev hilines ja kolmandal tuli varem. Nii tihedad päevad ja nii palju rööprähklemist, et vaju või lössi. Läheks siis varem magama, aga ei. Vaja mingit noolemängu toksida. 

Kütus maksis pmst 2.3EUR/l, see on küll rekord.

Pingeline nädal ja hooaeg said korraga otsa. Mõlemad enam-vähem korraga, laupäeval. Suve lõpuni on veel paar päeva.

Tänane hommik algas meie esimese taasEesti presidendi ühe üteluse meenutamisega. Selline,  mis sisaldab sõnu s*tt ja väetis. Sest väikese onu kodutöös oli üks teine sõna, "väätis". Ma suudaks mõelda välja arusaadava lause ka sellele sõnale, aga sinna konteksti oleks seda päris keeruline toppida, teema oli, et kas inimesed peaksid rohkem liha sööma. Nõuti vähemalt 50 sõna (sellega ei saa isegi hoogu sisse ju?) ja hindamisjuhend oli ilusti kaasas. Et mida peab tegema mingi hinde kätte saamiseks. Duud arvutas, et mis osadest ta võiks loobuda, et nelja saada. Õigekiri osutus üheks valikutest. Ma ei taibanud üldse -- kas plaanid meelega valesti kirjutada või? Tema jaoks tundus see rohkem nagu mataülesanne. Kuidas sealt üldse mingi esseeni kunagi välja jõutakse..? [kasutasin kaaspiloodi abi väätis hülgest pildi saamiseks; millegipärast pean vajalikuks täpsustada, et just "väätis" on see merekutsu, nii nagu ei ole asjad pekis, vaid pekkis]

Q-ga tegime täna esimest korda lahtiselt traavi. Vahepeal jagasin õunaampse ja no tõesti oli magus ja mahlane see rullik -- ja siis ma ampsasin endale ka lõuatäie. Järgmised minutid liikus Q ainult tagurpidi, ju arvas, et pääseb nii mulle lähemale. Ei saa ju olla, et tema maiustused keegi teine nahka paneb nii häbematult.

Ilm oleks nagu kalendrisse vaadanud, sügise esimene hommik tervitas kollaste langenud lehtede ja vihmasajuga. "Ja suvi ei lõppenud kunagi"... väikse vahega, et hoopis vihm tegi seda mitte lõppemise asja. Sain õhtul koplist hobuse, kes oli veekihti mähkunud. Tõmbasin kaabitsaga pool ämbritäit sooja vett maha. Ja siis tegi hobune mittekuivamise asja, kuigi jalutasin ja ponitasin teda maneežis kuni jalad lühikeseks kulusid. Katsin tekiga ja nühkisin heinaga, ikka ei midagi, lihtsalt rohkem koristamist tallivahelt. Vitsutas veel müslit õli ja soolaga, et mootoril pöördeid jätkuks, ja siis ta pissis käigutee täis, 5 labidatäit kust viskasin minema, enne kui labidaga enam midagi kätte ei saanud ja ülejäänu saepuru abil kokku kaapisin. Ja siis ta lasi hunniku ja astus sinna kohe sisse. Ja oli ikka veel märg! No tont, lõpuks läks ikkagi vihmakas selga ja onu õue tagasi sõprade juurde.

Tähistasime isa juures kolme sünnipäeva kahe tordiga. Vanama kibeles muudkui mängima. Vaidlesime põhjalikult, et kumb on õige, kas "köökas" või "köökus". Kumbki pool oli omas osas raudpolt kindel ja teist varianti polnud kuulnudki. Mõlemad on õiged. [siin kaklesin tehisaruga telefonis: "Proovi siin parandada, kuu tehistarkudel on omad plaanid. Tügik jäi kahe sõna vahelt ära ja parandada ei saanudki tühikut lisades, vaid tuli valida 3 pakutud varuandi vahel, et mida muuta. Nii häiriv.]

Kõikidest päevadest, mil üle pika aja oma vanema hobuse otsa ronida, valis K just tänase -- udu vallutas maa juba enne loojangut, kola nagu siidilintides. Ikka esineb neid üllatusi vahel. Minu plaan üles filmida mõned näidisülesanded moondus mitme kraadi jagu keerulisemaks. Ka vihmavari saboteeris. See, tuli välja, oli päästikuga plahvatus. Nimelt oli kupli alt varras lahti, sest plasttorus oli pragu. Kui varda siiski torusse surusin, seisis see kõrvik ju täitsa hästi koos! Võinoh, seisis... kuni hoogsalt lahti lendas ja vihmavari oma kokkuvolditud kujus natuke lendas. Hobunegi süstis minema, kuigi olime sel päästehetkel vähemalt maneežipikkuse kaugusel. Millegipärast pidin proovima kaks korda. Muidu olid olud nagu unes, hämaravõitu, ebatavalised, temperatuuritud (vahel on unes ikka külm ka, nt siis kui tekk on põgenenud).

Kas sa oled üldse ketast loopinud, kui sa kellegi teise ketast vetele pole annetanud? Esimene päris rada. Jätsin metsa ühe toreda valge putteri ja koju tõin põdrakärbse. See oli juba endalt tiivad eemaldanud ja plaanis paiksemaks jääda, aga ma polnud nõus. Natuke kahtlane on see ketta-värk -- pole piisavalt sümmeetriline tegevus. Viskasingi siis rada parema käega ja kohe otsa vasakuga niisama naljatilku järele. Väga palju hullemini ei lennanudki, kuigi vasaku jagu oli kaks kõvera-lõpu-ketast. Sellest valgest on ikka kahju, oli sama otsekohene kui ma ise, ei mingeid vigureid.

Homme algab TIHS. Ja ma ei lähegi laupäeval rogainile. Seekord jooksevad teised.

Kui ei saa vältida, siis katsu nautida

Viimane nädal enne puhkust! Vihmane nädalavahe võinuks olla veel vihmasem, aga tõeliselt kallama hakkas täpselt pärast võistlust. Vedas. Sõitsin ka tallist läbi, aga ei tulnud isegi autost välja. Ehk saavad homseni omapead ka hakkama. Olustveres oli bussijuhtum. Kihutad parimat kaseallee-galoppi ja ühtäkki oled vastamisi läheneva bussiga. Kas oleks osatud uneski ette näha midagi sellist? Njah, uni... oleks küll võinud, ja veidramatki näha. Järjest selliseid, mida kellelegi rääkida ei saaks ja üles kirjutada ammugi mitte. T1-l on koristamistuhin peal ja nüüd on kõik mõõtmatult rohkem sassis kui enne. Nii palju asju on. Kuhu lähevad vanad asjad? Purjekate postkaardipakk, kus kõigi andmed peal? Hobustega postkaardipakid? Enam ei saadeta postkaarte, isegi omnomnomniva ex EP pakib pille kotti. Roostevabast terasest kuumakindlad painduvad torud? hammasrattaketid?

Lonkuri-onu.Väliselt ei miskit viga, kusagilt ei leki, ei musta, punast ega kollast. Aga jalale iga nurga alt astuda ei saa. Näeb välja nagu abstsess. Tõesti on olnud üsna märg see kliima ja liiga palju süüa kasvab maast välja. Aga kabi kusagilt soe pole, valureaktsiooni mu väheste vahenditega kätte ei saa. Annab kõiki jalgu ja käib ka kuidagi, aga vaevaliselt. Äkki ta ongi Naurise indikaator. Mitu korda on jama olnud, kui Läti onu lähedale jõudma hakkab. 

Kass hüppas jälle kaela, on sel vast hüppevõimsust! Kui toetasin hobusele, ronis sinna üle, ju on mõnusamalt soe. 

Ei olnud abstsess, see poleks nii ruttu ära läinud. Põhiteema on hoopis parmud. Üldse ei lase elada. Ja pole ka sel puhanud hobusel paksemaks lubanud minna. Käisin seoses T1 üritusega põhjas ja kuna aega jäi üle ja koht polnud kaugel, hüppasin läbi Metsiku sünnikodust. Seal on alles vaid 1 hobune, Metsiku eakaaslane ja ühtlasi poolõde -- jääb seal viimaseks, kuna perenaine tahab otsi kokku tõmmata tallis. Kui ma peaks vanaks saama, siis nii oleks uhke küll, üle 90-sena niimoodi toimetada. Üks must siidikukk on seal üle -- äkki kellelgi on vaja?

Ka sina, ERR... "...leppisid kokku teekaardis, mille kohaselt...". Ei võinud olla tegevuskava või -plaan, isegi mitte strateegia ega ajakava vms. Meh.

Hallid toimetasid maneežis, üks noorem kui teine. Q-le oli sadulgi selga seotud ja tema päevatöö oli sellega natuke joosta. Algul oli ähmis küll ja vahtis seljataha, et mis nali nüüd, aga peagi lippasid hallid kahekesi ühest maneeži otsast teise ja korjasid autasusid.

Paanika, et puhkus libiseb käest ja ma ei jaksagi midagi ära teha. Palavaga sula või põrandale loiguks ja magada ei saa, aga lõpuks lubati koledusi ka. Pakkisime hobukesed kaasa ja sõitsime põhja -- mereretkele. Kes see tont vihmaga ikka rannatab. Aga vesi oli soe ja mõnus, hall ka jõi seda (ökk). Teisel päeval oli tuulisem ja jahedam, siis oli veel vähem rahvast. Võibolla mängis rolli ka päev, see oli esmas-. Kuna üritasime olla superkorralikud, oli kaasas ka labidas ja kott, et hobustest randa midagi maha ei jääks. Lapsed muidugi augustasid labidaga randa kiiremini kui koid riidekapi-kasukaid. Mul on nüüd nii palju pilte ja videoid. [Metsiku õde H; tahtis Metsiku endale jätta, proovis teda minust eemale hoida, aga ma polnud nõus]

Alustuseks said mõlemad puhkepäeva ja nii polnudki imestada, et tavapärane reisitekkeline tarkus oli lühike. Maast äkk-kerkivatele lindudele küll ei reageerinud kuidagi, aga tööisu oli lausa märkamatu. Süüa. Loomulikult on hobused leiutatud selleks, et võimalikult palju süüa. Kui need tobedad parmud ainult nii palju ei häiriks.

Käisin üle mitme aasta kahe-patsi-üritusel. Nii palju rahvast. Nii palju patse. Tavapärane nurin, et miks ei võiks üksikutele kontsertidele pileteid saada. Ainult et siis poleks seesama asi. Seal võetakse aeg maha, saadakse kokku ja leitakse oma. Tundsin end turistina seal. Tegin puust vilepilli (oo, milline terav  nuga!) ja kuulasin lemmikud ära, vahele lonkisin niisama ringi. Mari ex-Pokineni kuulama ei mahtunud soovijad äragi, saal oli rohkem kui pilgeni täis. Olin täitsa viimane, kes end uksest sisse pressis ja siis põrandal kügeledes erinevaid joogapoose harrastas. Ukse-ja aknatagused olid ikkagi ka rahvast täis, midagi kinni ei pandud. Ei oska mingit omadussõna pannagi, poleks piisav, niivõrd hea oli (ja eriti sellises koosluses, 3 taustamängijat, kellest 1 hüppas klaveri/trummi jt vahet). 

Õhtuti kui talli jõuan, on poisid tavaliselt katuse all parmuvarjus. Saabus sealt siis see hall, kapjadel tiivad, aga mitte nagu Hermesel, vaid puhtast s*tast ehitatud. Ok, aitab, riisusin kõik junnid kokku 5 suurde hunnikusse. DJ oli kohe huviline neid jälle laiali kaevama. Ülejrgm päev kühveldasin junnid traktorikoppa, ns kärutades oleks mitu päeva aega võtnud. S*tta kanti s*tta kanti s*tta kanti. Tegelikult ma ei tea, kui s*tt kant see uus s*tapatarei on, küllap ta ikka oma tööd teeb. Seekord olin igatahes kummikutega, mitte linnaplätudega. Puhtaks rookimine võttis eelmine kord nii kaua aega, et sain natuke targemaks. Ühtlasi oli kerge sama kummariga Q otsa ronida -- oligi juba palju aega möödas viimasest korrast. Hobuke oli täitsa häirimatu, kuni teistpidi ringi tegime. Sedapidi möödusime peeglist nii, et ta end nägi. Hämming sõitis läbi keha ja Q astus kaks sammu tagasi, et peegelpilti uurida, kael nii püsti kui kere lubas. Et siis nagu täpitesti erivariant. Ratsahobuseid on ta ju küllaga näinud, aga inimest kandvat iseennast -- huuh! Ratsmeid mul veel pole, olen lihtsalt veos, mis aeg-ajalt jalgadega edasiajavalt vajutab. Piduriks on "trrrr", klikk ja porgand, mida jagab talutaja.

Hankisin Hiirekesele kabjasussid. Igavesed kolakad kalossid, aga hobune on rahul.  

Kas leidub maailmas sellist elukat, kes endast sadu kordi suurema ettearvamatu olendi kapjade ees, kõht ülespidi, vedeleb ja laseb end hiigelmokkadega sügada?

Orienteerumine tuli jälle mu kodukülla. Niisama jooksmist ma ei salli üldse, aga kui peidupunktid ka mängus on, siis -- jaa, I'm in! Vaheldumine ja üllatused, nagu mäng. Seekord osales isegi kõige minim ja vähe sellest, ühe töökaaslasegi veensin metsa kaduma. Teisi meelitasin ka, aga heal juhul vaid võdistati õlgu -- ei viitsi. Oli küll jah natuke soe ja lõpus ka märg (olemine), aga noh, linnaorienteerumisel ei ole isegi kaotsiminekuhirmu ju.

Polegi ammu nii raske olnud võistlusi jälgida. Mitte pildi mõttes, see tuli ilusti koju kätte. Aga kui tallikaaslane nullidega ringi kappas ja siis ikkagi veel kolmas voor tulemas -- oh tonti, kui põlema see pani! No ei saa vaadata, aga tahaks, aga ei kannata, aga vaja. Oli ainuke oma klassis, kes kahel päeval kõik latid üles jättis. Kuld! Ka ponides, noortes ja seeniorides oli samamoodi -- kuld tuli kolme nulliga ja rohkem selliseid polnud. Tundub, et päris hea süsteem parimate selgitamiseks.

Käisime töörahvaga Aidu karjääris safaril ja kaatriga sõitmas. Ilmateade lubas äikest ja padukat, nagu ikka, kui kuiva oleks vaja. Mahtusime 20-kesi ühte masinasse ära. Käed-jalad tuli enda ligi hoida, et puuoksad neid kaasa ei saaks viia. Kinni sai hoida laetaladest. Vett lendas pigem poriga segatult ja altpoolt, kui suurtest lompidest läbi kihutasime. Kõrgusekartjad said oma hirmudele lähedalt otsa vaadata, kui masin järsaku serval, poolkaldu, ukerdas. Kaatrisõidu ajaks oli taevas must nagu öö. Müristas ka. Aga kuna (veel) ei sadanud ja kanalite ääred, eriti koos puudega, olid meist hulga kõrgemal (need Tartu välgumehed olid ikka puhta lagedal olnud ju, onju?), lendasime ikkagi peale. Niipea kui kaater kaldast lahti lasi, kallati meid pealtpoolt ligumärjaks. Ja siis pärast (isetehtud) lainetes hullates sai altpoolt ka märjutatud. Vahva. Oleks veel neid õigeid riideid (loe: tagavaratrussikuid) ka kaasa taibanud võtta vahetuseks. 

 

Tartuff ja tähesadu ja päikesevarjutus ja mingid värgid veel sattusid kõik ühele õhtule. Filmide kirjeldustes kasutati sõna "hirmnaljakas". Selle vaadatud filmi kohta ka. Tuleb jälle üle kalibreerida ja meelde jätta, et hirmnaljakas = mõõdukalt humoorikas. On ikka meeletu vahe, mis eri taustaga inimesi naerma ajab. Eriti, kui konflikt on usu- ja rahvusteema peale ehitatud. 

Neljapil sain tiktokiga kõige kiirema sõidu talli teha, kui olin kokkulepitud ajaga päevajagu puusse pannud. Päris ebameeldiv olukord sellisele, kes isegi minutitega möödapanemist ei kannata, eriti enda puhul.

Ükskord õhtul, kui arvasin talli inimrahvast tühjaks läinud olevat, võtsin jälle hüppenööri välja ja proovisin järele, kui pikalt eksimusteta suudan. Vahel tuleb sisikonna välja kukkumise tunne enne, nii ka seekord -- ja siis ühtäkki ilmus ukseauku kõige uuem hall tallielukas. Selline, kes muidu paanikanäoga ringi keksib. Vaatas seda vihistamist ja astus kõrvagi liigutamata julgelt edasi. Mulle tundus, et nööriotsaline tallitöötaja oli rohkem ähmis. Ma jäin lolli näoga järele vahtima. Isegi täiesti taltsad hobused on jahmunud, kui esimest korda seda kargamisnalja pealt näevad.

Taasiseseisvusepäevaks ilmus koju üks algaja kaisteväelane, kõnepruuk ja välimus mõnevõrra muutunud. Mul on nüüd jälle meie pere pikimad juuksed. Kuna pääsemine oli lühike, üritas vabast ajast kõike võtta. Sööki ja seltskonda põhiliselt, neist viimast kusagilt külapealt. Neljapäev ise on aga metsa eksimise päev. Krabasin paar tegelast kaasa (võibolla pidi ühe puhul midagi telekapultide võimalikust kadumisest rääkima) ja läksime Kirikuküla otsima. Mõningase pingutuse peale see isegi leidus, mida aga ei saa öelda metsa peidetud punktide kohta. Kõige väiksem ajas parema osa tunnist esimest punkti taga ja kui selle lõpuks üles leidis, ei jaksanudki rohkem. Teise teravsilmaga (T2) valisime raja nr 5, ei liiga pikk, ei liiga lühike. Vähemalt nii oli kaardile kirjutatud. Alustasime koos, aga kusagil kolmanda kandis hargnesime. Neljas pidi olema nina. Parasjagu minemist reljeefi järgi. Otsisin kõik vähegi nina meenutavad moodustised läbi ja no ükski polnud märgistatud. Juba oligi peaaegu tund stardist möödas (see selgus pärast, mul polnud ajamõõtjat kaasas) ja lootus oli kusagile sambla vahele kadunud, kui leidsin -- aga mitte neljanda, vaid seitsmenda. Ja T2. Tema oli kompassita, aga päriselt järjega 7-s (ja sinna jäigi, selgus pärast). Vähemalt sain end kaardil paika mõneks hetkeks. Ja see 4., see oli mitte nina otsas, vaid augus -- selgus, kui lõpuks kaarti täpsemalt uurima hakkasin. Peaaegu kaks tundi läbisin seda teadmata pikkusega maad, mis linnule väidetavalt 4,4km lendu.

Talli nn krossiala sai rahva hoolt tunda ja moondus suurele osale hobustest kollimaaks. Värvilised tünnid! Veeaugu võsa rändas hobustele koplitesse järada. Nad tõepoolest tuuseldavadki neid vitsu nagu kopraonud. Kõige ilusam tundus uus bankett, see peaks nüüd küll mõnda aega vastu pidama. Rahvas juba katsetabki hoolega ja tore on. Hobustele see tõke meeldib ja ratsanikule pakub parasjagu närvikõdi.

Nädalavaheks lubati ja osaliselt jagati uputust. Vähemalt 3 võistlust jäi pidamata või pooleli. 3V-tajad tegid ikkagi lõpuni. Pole üllatunud.

Jäin koridoris päris lollisti seina ja hobuse vahele, kui Hiireke ründas mööduvat boksikaaslast ja see hirmuga eemale hüppas - mulle peale. Ütlevad, et ressursikaitse. Ressurss oli sool mu peos?!

Keegi, kes peaks teadma paremini, pani pildi üles, kus hobuse kael polnud enam isegi 3. kaelalüli juurest "murtud" vaid justkui veel kaugemal kõrvadest. Nagu tetrise sakiline klots. Ja siis keegi teine pani video trennis lonkavast ponist. Ja siis keegi kolmas kiitis ennast taevani, kuidas kõigi hobustega parimini hakkama saab. "Poliitiku"-värkidest rääkimatagi. Düstoopia. Kooliuudised kah veel otsa. Ootamatud sellised.

Aga õnneks on olemas üks pisikene inimene, kes muudkui laulab ja on kohe selline armas. Justkui oleks ikka ilu ka ilmas alles.

Veel üks verstapost, esimene kord Q-ga lahtiselt sammus. Sangad olid ümber tõmmatud (sadulat pole veel leidnud) ja ratsmed kapsoni küljes.Tohutu kiirelt küll ei liikunud. Kui soovis, oli täitsa kerge roolida, aga vahel jäi lihtsalt kohapeale unistama. Niipea kui mingitmoodi preemia kätte sai, hakkas kohe proovima, et kuidas saaks veel. Pärast jooksis Porgandi-Madise järel, sest, noh, porgand. Võibolla saab kunagi sama võttega ka pikema seljatraavi ära teha. Ka Hiireonul oli selline parem päev, kappas nagu muiste. Justnagu oleks pealt kuulnud mu plaane mitte võistelda. Kohti oleks olnud küll, kasvõi Graminasse hüppama, aga me pole päris kaua midagi tõsisemalt karanud. Uued krossikad küll, aga need on sihukesed nunnud pisikesed ja need on kogu aeg samas kohas.

Videopilt oli olemas, aga läksin ikkagi kohapeale ka. Sai üle saja aja teisaldunud rahvaga lobiseda ja muud rahvast oma silmaga näha -- täitsa teine tunne kui klaasi tagant.

MiKE-ga on nüüd vist kõik. Enam ei hakka ülevaatust pressima. Seda keret on ikka liiga haledalt vähe alles jäänud. Poolest miljonist km-st jäi natuke puudu, aga söögiisu püsis mõistlikkuse piires (viimane talliskäik oli 4,2 l/100km) ja isegi konditsioneer töötab tal. Kuulasin viimase CD-plaadi ka ära, uutes autodes vist pole seda võimalustki enam.

September algab poole tunni pärast, aga väikesel onul on esimese satsi raamatud juba pakitud. Nii pole vist kunagi veel olnud. Ühtlasi pole ta veel magama läinud. Seda juhtub liiga tihti.

Aidu karjääris. Nagu põdrad oleksid vee all. Aga kanalites oli vesi sini-sinine ja kohati allikane, st kihiti raudkülm ja siis täitsa mõnus päikesesoe. Meil oli selline rahulikum lugu, aga kellelgi teisel juhtus natuke rohkem. Tegi esimest korda endurot seal. Motikas olevat veel samal õhtul kätte saadud (oli see nüüd 6m sügavuselt...?) ja südaööl isegi käima aetud.

Mõte oli jõesuudmest läbi minna, aga maa oli põhjata seal.

Uppumiseni seekord keegi ei jõudnud, aga märjutatud sai küll korralikult.

See oli see üks vähestest sumedatest augustiõhtutest, mida sel aastal eriti kitsilt jagati. No vähemalt hea päev sai valitud. Aeda polnudki ümber, ka juhuslikud seenelised oleks saanud juhtumist osa saada.

Padakonn

[Jaanipäeva rinnuni rohi, Metsik ei paista peaaegu väljagi]
Nii ülbeks olen läinud, et tahaks lausa päris hüppetrenni minna üle... mmm... on see nüüd 7 kuu??

UK-s oli valjavaba võistlus, nii KS kui TS ja vähemalt mulle tuleb seda teemat igast kanalist ohtralt peale.  Nii ka saab. Korralduse pool on muidugi hulga keerulisem, neil oli igal ajal kohustuslik ratsmetega varustus, ainult 1 korraga võis ilma olla, st kaelanööriga. Tülikam küll ehk korraldada, aga hobustel oli küll teine nägu ees. Hulga vähem rapsimist ja vastuolusid. Ma muidugi ei tea, mis valikut mulle näidatakse ja kas mingeid ebasoodsaid juhutmeid ka oli, aga see nähtud seltskond oli täitsa timm.

Nõkku oli tekkinud tõkkepuid, punaste ketastega ja puha. Sõidusuuna esimesed tulid enne alla ja siis vastassuuna pulgad (ehk sõidusuuna teised). Kokku 4 puud! Ka meie kodujuurne ülekäik oli täienenud. Oli tarvis vaid ühte ettejalutajat...

Korjasin nõgeseid, et panna nad kuivama ja siis hiljem hobus(t)ele pudistada. Mingi kubu olin varem koplisse viinud ja see oli kadunud mõne päeva pärast. Ega nad vist värskena ikka söö nõgest? Mudisin mingi koguse pehmemaks (peaaegu nagu luigeks moondunud poiste muinasjutus, aga) nahkkinnastega. Ja ma olin ka vait -- sest polnud kellegagi rääkida. Hiireke keeras selle nutsaku igatahes kohe pintslisse.

Katsetasin veel -- mõnuga pistavad neid muditud nõgeseid. Eks ma siis pakun tihemini, tavaliselt on nad kusagil aiatagustes ja majaäärtes, hobustele ligipääsmatud. Trennis ringi sillerdades ja heinakohtadesse sattudes (künkadki kasvõi) vohmib hobuke enamasti kõige energiarikkamaid kõrte päid.

Eile tegime jälle oma vana tillikat, läksime sammus üle vitstega täiendatud augu. Üks siis hakkas seletama, et tahtis ka just seda tulla. No palun, kes keelab. Ainult et hobune tal küll ei tahtnud. Sudis seal hoolega, hobune vehkis tagajalgadega ega kavatsenud isegi täpsemalt vaadata, mis seal ees on. Nojaa --- see, et me nii lihtsalt üle läksime, oli ju lõpptulemus, mitte mingi niisama katse. Võitlused ammu võideldud ja veenmised veendud. Küsisin, ja ta polnud isegi vitsteta varianti kunagi ületanud. Ja kui appi läksin, vitsad eemaldasin ja ääres kõige lihtsama koha näitasin, kus auku peaaegu polegi, siis ta üts, et tahab ikkagi keskelt. Kohe. Ohjah. Umbes miljon aega hiljem läks ta ikkagi käekõrval ja sellest pisikohast. Eks hobune õpetab, kui ise ei soovi. Sain kohe ise ka proovida, kuidas on, kui ei ole. Veeauk on tühi nagu kell, ainult muda põhjas. Ma pole sinna sodisse ronida tahtnud, aga seekord juba nagu midagi lubas (...et mingi põhi on all). Hobune arvas, et pole vett, pole ka minekut. Võimalik, et metsamudast mõni ebameeldivam mälestus, aga sellest sai selle aasta pööraseim katse. Ses mõttes, et palju ümberpöördeid. Oeh, noh, kuigi trenn oli muidu juba läbi, tuli natuke traavi teha ja mõne aja pärast arvas hall, et võib ju kah, mis see siis ära ole.

Nädala kõige soojem ilm ja ometigi see hüppekas üle miljoni aja. Oli tore kohe. Mingi kuku-peaaeguplaan oli ka, aga pole tarvis. Prooviks veel võhma kasvatada. Tänase pealt oleks võinud küll arvata, et juba rallivormis, aga ta ei saa ju olla. Läks lihtsalt elevile vaheldusest, marvan. Ja lihtsaid meeldib Hiirele niikuinii hüpata, vahel tirib ise peale, kui tahan niisama mööduda.

Viisin treiku linna, et homme ülevaatusele esitada. Teel tuli põõsast orav. Kargasin pidurisse. Duud sahmis edasi-tagasi, no ei oleks terveks jäänud rikkis piduritega.

Nädalavahe mõnusaima magamise asemel tuli hommikul vara kauplema hakata. Ühelt poolt minemine ja teiselt poolt telefoni-arvuti mittekadu. Et kas toimuvad mõlemad või ei toimu kumbagi. Minna tuli Luunja laulupeole. Seekord valiski mineku. Ega me tegelikult seda poistekoori üldse peale pressinud olegi, täitsa vabatahtlikult on käinud. Ainult et nagu judoski, kui harjutamas veel kuidagi käib, siis esinemistele või võistlustele ei taha kuidagi jõuda. Ega ju otse olegi tarvis, aga vähemalt peab juhendajale või treenerile ette selgelt ära ütlema. Mitte nii, et viimasel hetkel hüppab alt. Ise läksime tulemust kontrollima alles õhtul. Vihmagi sadas, aga vähemalt oli soe. Viimane kord olid Luunja pargis olnud hobused, nüüd ei ühtegi. Lapsi see-eest -- hulgi. Pealtvaatajate hulgas sellised rõõmsamad, laval mitte nii. Eriti üks. T2 ronis metallhobuse otsa. Rimis olid maisipallid.

Et sis SADU ja "Põud". Mõni lugu tõmbab endasse kohe esimese kuulmisega. Guugeldasin kähku, et misasi see on, muidu oota jälle, et tuleb raadiosse või et äkki meenuvad sõnad ja need on isegi kusagil üleval. Panin selle (muidugi tuhandesse) kordusse ja kui ta kunagi sealt välja pääses, tuli terve jada häid laule järele. Vaatasin taustaks vanu videosid (hobustest muidugi) ja... sihuke nostalgialaks, et anna olla. Kollionu oli ikka üks ekstra champ (misse eesti keeles võiks olla?), ta tegi tõesti kõike, mis mul pähe kargas temalt küsida (uh, ja neid mõtteid ikka kargas kui kirpe). Huvitav, kuidas ja kas tal läheb...?

Iseenda filmimisest on küll abi, aga treenerit oleks vaja. Või kas nii kesiste võistlusplaanide jaoks üldse on vaja? Niisama ringi lõbutseda oskan omapead ka. Mida ja kas üldse treenida? Kui oled tunda saanud, milleks võitlusvormis hobune võimeline on, siis on vähemalt sedasama hobust mandumas ja vedelemas näha täitsa piinarikas. Hobune ise valiks tihti selle vedelemise. Ma ise ka ju. Ja kui siis pressid mugavustsoonist välja ja panustad ja rassid päevade kaupa ja siis selle tulemusel midagi huvitavat sünnib -- on olnud vaeva väärt. Ainult et... kusagil on piir. Läbi seinte ei pressi.

Varem olen kunagi hobuse õpetanud tervituseks esijalga andma. Et siis nagu kättpidi tervitamine (või "nukid"). Enam ei õpeta, sest ei taha esijalaga vehkimist kuidagi tagant kiita, isegi kui välja näeb nunnu ja ükski hobune ei hakanud seda võtet kurjalt ära kasutama ega ebaviisakalt käituma. Ja siis on Metsik, kes koplis tervituseks tõstab... tagumist jalga. Et siis nagu -- tere, sügatagu.

Tallikass oli ka sügamistujus, kui hobust vihmamärjast kuivemaks jalutasin. Ronis sülle ja käevangu ja kaela ümber salliks. Tal oli mitu puuki ka, mida maha üritasin koukida, aga Tommi muudkui nühkis oma nägu mu vastu, nii et terveks õhtuks jäi satikatunne.  

Kirika-unistus, luges O-H Timm Thaleri raamatust. Et misse? Proovi uuesti! Ikka sama. Puuni-kerdused noh.

Plats oli vihmast ligedaks ujutatud, aga sisse igatahes minna ei tahtnud. Ringile! Eriti soodne, et ilmateenistus näitas nagu pilvevahet siia kanti, mujal muidugi padukad. Hobune vahib minnes muudkui seljataha, aga sealt ei tule kunagi kedagi, olime ju üksi ka. Küll aga kimas vastu jalgrattur, hoogu natukenegi maha võtmata. Hobusel kangestusid jalad spurdieelseks vedruks. Vehkisin hoogsalt käega ja hõikasin ka, lõpuks ikka jäi aeglasemaks. Ma oleks arvatavasti mingi maa temast palju kiiremini läbinud. Võinoh, hobune oleks seda läbimise osa teinud ja minna vb kusagil kraavis ligunenud.

Mõnikord ei suuda (ikka veel) ära imestada jaburat täiuslikkust, mis lihtsalt niisama ümberringi vedeleb. Kui rohi on nii roheline ja puud nii lehised ja taevas nii põnevapilvine ja ilm paitab ihu hellalt, olgu see või peenike soe vihmapihu; isegi plätude tallad kaarduvad hoolivalt vastu taldu ja käed-jalad puhkavad trennist rammestunult, aga spurdivalmilt. Raske uskuda, et see kõik on päris. Unes olid luikedel lõua all käed, justnagu naljavideos, aga mitte muidugi mustad kriipsud, vaid ikka päris lihaselised moodustised.

Kuidagi tühjeneb ikka edasi see tall. Vähemalt Metsikul on praegu hästi. Kuuldavasti isegi magab, sirakil, kusagil nõgesepõõsas. No Nüüd ma enam ei pea muretsema, et äkki ei ta saagi õues välja magada. Läigib ja jaksab praegu. Isegi karjaga liitunud nooruk on taltunud, enam pole täiskleepekas. Nad on nüüd Metsikuga sõbrad hoopis, hängivad koos.

Kui üleeelmine oli päikeseaasta ja eelmine vihma-, siis nüüd on vist tuulekas. Ja muude aastatega võrreldes täiesti sääsevaba. Kihulasi on küll kompensatsiooniks nii et mustab, aga isegi parme pole veel palju. Mingid üksikseiklejad. Kohe läheb soojemaks ja siis nad paljunevad nagu hullunud koopiamasinast.

Ristsõnad pole peaaegu kunagi lihtsalt ruutude täitmine tähtedega. Mul on juba ammusest lisareegel, et täita tuleb järjest, kasvõi vähemalt kirjelduse ruudu kaudu seotult. St et ei tekita üksikuid lahendatud saarekesi. Siis muidugi need aja peale lahendamised. Vahel arvan, et suudan ristsõnaja vanuse ära arvata. Näiteks kui küsitakse poliitikut, mitte rallisõitjat ARI VATANENi, on ehk nooremapoolne. Vahel tuleb vastustes valida, mispidi on vähem vale. Näiteks tuli leppida, et teatmeteos on ENO, sest ei tahtnud KAROL Kuntseli tundmatut näitlejavenda Karelit kirjutada. Ja siis on kiir-ristsõnad, milles küsitakse Aga Detaile Napib = ADN.

On soe, öösel magamine raskendatud. Seega kui lühemal päeval koju olin velonud ja palavusest diivanile lömmi vajunud, läks kont käima ja palju ei kulunudki, kui see 3/4 rahvast maha niitis. Vajusime korraga magama. Nüüd peab välja mõtlema, millal sõitu minna. Täna v homme?

O-H sai aasta jagu vanemaks, aga veel on vaja terve aasta oodata, enne kui YT või muid kontosid tegema lubatakse. Midagi suurt toimus siiski. Tervelt tosin aastat kulus, enne kui ta esimest korda vabatahtlikult paljajalu murule astus. Titena tõusid ta koivakesed murule lähenedes külgedelt üles ja murule pandud tekilt ta omal jõul ei lahkunud. Vahel on juhtunud sokkis seiklema, aga see ju ei loe. Teistel pole sellist teemat kunagi olnud, kuidas üldse saakski -- see on ju tohutu nauding, kui jalaga maad katsuda saab. Nohja sai siis meelitatud ja keelitatud, proovis korra. Pärast lippas juba omal algatusel. Äkki tast siiski saabki asja? Marju igatahes ikka/veel ei söö.   [pildil ikkagi ma ja T2]

Vähemalt 8 pääsukesevideot. No muudkui tiirlesid karjakesi ümber hobuse, sabad ja tiivad harali. Videos need sirutused näha ei jäänud, äkki olidki kaamerapelglikud. Igatahes on neil esimene sats poegi juba mitu päeva valmis ja sääsevabaduse tõttu ilmselt toidu leidmisega rohkem tegemist kui muidu.

Üle veel rohkem kui tuhande aja käisin orienteerumisneljapäevakul. Ta on varem ka mu kodulinna tulnud, aga pole nagu pealehakkamist olnud, või õigemini -- üks teine hakkamine on suurem olnud. Nüüd kui mul hobuplaanid on üsna survevabad, võtsime kamba kokku ja lendasime peale. Kõige väiksem põgenes muidugi üldse ära, et kardab üksinda punkte otsida. Nja. Läbikukkumishirm, parem ei proovigi. Vanemad isetehtud küll midagi ei kartnud, kimasid kõige pikemale rajale, ja sedagi mingis pealtnäha suvalises suunas. Hiljem selgus, et oligi suvaline suund. Tegid nagu rogainil, vaba valikuga. Ma polnud isegi taibanud enne täpsustada, et ikka õiges järjekorras on vaja kohti läbida. Ise valisin suts lühema raja. Leidsin kõik punktid ja ühe puugi üsna kiirelt üles. Mine või uuesti. Muidugi selle puugi osa jätaks vahele. Pärast kappasime Hiirekesega ringi ja siis sain lõpuks 100x hüppenööriga esimesel katsel puhtalt hakkama. Muidu tuli ikka koperdusi sisse (inspiratsioon 99-st parem olemise saatest; eks me proovisime muid asju ka, näiteks ma oleks rebinud kõige pikema pabeririba  ja isegi O-H poleks selles ülesandes viimane olnud).

Kuumalainest peab mingit kasu ka olema. Panime Q-le sangad külge ja ronisingi otsa ära. Arvasin, et Hiireke on üsna jäme, aga Q pärast tuli võtta lausa spagaadilaadne asend. K vedas eest nöörpäitsetega ja mul oli kukkumise suund valmis vaadatud. Ei läinud veel tarvis. Ega me seal palju provotseerinud ka, mõni pisike ringike vaid. Naljakas, kuidas Q pärast arvas, et on superstaar ja vajab autasusid. Ega keela neid talle kah.

Heinad keerati rulli ja saime jälle suuremale alale tiirlema. Parmud pikka molutamist ei luba, seega trennid on pigem kiired. Proovisin pärast Hiirelt küsida, et kuhu tahab minna -- boksi magama (no tundus selline väsinud) või ikka ööseks õue. Tahtis peadpidi s*takärusse. Tirisin selle eemale ja proovisin hobust tagant tõugata, et ta valiku kiiremini teeks. Astus hoopis tagasi minu suunas ja võitis tüki porgandit.

 

Rajaleidja

Aprill

Toominga KS võistlustel on M ja kõrgemates osalejaid rohkem kui L-ides. Tulemused pole ka pahad. Kusagile on välja jõutud. Äkki sunnib Maria tagant?

Ühe vahetuse tehnik oli sobivalt haigestunud (tundis läheneva 30000-hoolduse lõhna?) ja asemele tuli teise vahetuse oma. Et siis peaaegu tuli, sest suure osa ajast oli ta hoopis elektriohutuse koolitusel. See tähendas meile tihedama sahmimise päeva ja rohkem lihtvigade kõrvaldamist. Ka operaator E sahmis, aga see on tema tavapärane olek. Näiteks vajas ta nõu, et kuidas paneelist ainult üksikut toodet testida. Vaatas ringi, näe, eemal jalutab asendustehnik! Rebis selle käevangu ja tassis kohale, et hakaku aga aitama. Mehike puikles vastu, aga kus sa siis ühe operaatori ülevoolava agaruse vastu saad. Näed, siin ta on! Ei saa esimesest positsioonist kaugemale, jookseb kokku! Onu sügas kukalt -- mina ka ei saa aru! Kuidas ei saa, see ju su igapäevane töö? Oh ei, mina töötan hoopis mujal! See polnudki see asendustehnik, vaid hoopis lõppkoostaja. Lahe, kuidas mingid tüübid on keskid teised. Meil on isegi oma Astrid Kannel, kuigi natuke teise nimega. Kunagi oli keskkonnamehike ühe pealikuga sarnane (võinoh, algul tundus nii) ja hakkasin ükskord temaga mingit teemat arutama, aga kuidagi ei jõudnud sõnum kohale.

Naljapäeva tippsündmus oli Metsik(u) kraavihüpe. Kaks korda pidi tegema, sest esimest ei saanud filmitud. Hiljem koduteel olid ühtäkki mustas riietuses lapsed teel, vist pildistasid oma autot...? Lähenedes selgus, et hoopis politseinikud ja puhumisüritus. Ei saanud ju ometi päris ametimehed olla, kui nende helkurid ei helkinud isegi meetri kauguselt. Temu kraam või mis. Muidu nad ju hiilgavad 2 km peale ära. 

Mune värvisime jälle põhjapool, polnudki ammu külas käinud. Isa on viimastel aastatel katsetanud eri kaunistusvahenditega, õigemini tema hangib ja meie katsetame. Seekord olid mingid lakkvärvid ja pintseldamine. Kuidagi tuli emal välja "suvehommik setomaal", maa ja taevas, uhked üleminekud, lehmadki! Mingi uskumatu kunst, eriti kaugelt vaadates. Tuli välja, et see oli ta parim kunstiõnnestumine seni. Tea kas seda muna kunagi süüaksegi. Võitis isegi parima pildi võistluse -- igaüks tegi mingi pildi (asukoht ja olukord täiesti vaba), pärast panime telefonid ritta ja igaüks sai lemmikute poolt hääletada. Mängudest on moondunud pealikuks rummy. Seda kedrati erinevate koosseisudega lõpmatuseni. Ja siis tuli Mind. Kaartide ladumine õiges järjekorras ja selle korra pidid mängijad mingitmoodi ära tundma, suhtlemata. See ongi võimalik.  

Mets kutsus juba ammu, aga ettevõtmisvaim on olnud vähene. Hobud kah poolpidused. Aga nüüd võtsime end kokku ja käisime voorekal ära. Rahvast oli vihmateatest hoolimata palju ja saime nii mõnegagi suhelda. Meid aeti tagagi, terjeriline Tofu. Kui päriselt kohtusime, siis oli suu vett täis ja silmad suured, alles pärast meie sabade kadumist puude taha võttis häälekalt sõna ja uhkeldas, kuidas tonte minema oli hirmutanud. M. ja Metsik mängisid kettagolfi. Täitsa tehtav, kui ketas kohe korvi lüüa. Maas muudkui korjamas käimise asemel tuleks vist mingi eraldi haarats kaasa rebida. Kõik on roheline, aga süüa minimaalselt. Pohla- ja mustikavarred, samblik. Mingil hetkel lõi Metsik hambad kuusesse ja lasi sel hea maitsta. Pmst võiks onud metsa laiali lasta ja nad saaksid sügiseni hakkama.

Vihmapäev = mängupäev. Küll on alles nunnu hobuke, justkui oskabki kõike. Kasti polnud ammu näidanud, sinna ronis kohe otsa ja kaapis veel jalagagi -- antagu autasu! Hiljem tuligi Hiireonu kastist lausa eemale peletada, kuna maiustused olid puha otsas.

Koordi liigutatava banketi kohta on räägitud, et "ega sinna keegi veel otsa jäänud pole". Shiteventersi lehel jagati videot, kus keegi jäi, ja kauaks. Mitte Koordis muidugi, ja seal polnud isegi vett ümber. Ka kommentaariumis oli keegi, kelle hobune oli tunde klotsi otsas passinud. Meenutab ühte teist hobust, kelle sai 4 latiga maneeži lukku panna. Üle ta neist ei astunud ja oligi lõksus lihtsalt. 

Kas tavaliselt on rohelisem aprillis? No nagu pole kuidagi. Mingi pruunitamine. Nii mul polegi vist olnud varem, et käin vaatan võistlustel ühe satsi ära, siis sõidan koju, jõuan netis kolada, magan tunnikese ja lähen tagasi võistlustele järgmisi klasse vaatama. Üks esitus meeldis eriti, aga üks sootuks ärritas. Misjaoks on vaja keset esinemist piitsutama kukkuda.

Üle poole aasta pole hobuke nii agaralt jalgu sirutanud ja kes olen mina teda keelama, eriti kui nii kaua pole peale mittemillegi üldse midagi teha saanud. Laste koplis käis ka puha trall ja tagaajamine, Q jookseb ka juba hobuse moodi, kuigi pea on ikka liiga püsti. Selline veider tunne on, nagu laenaks heaolemist millegi arvelt. Eks homme näha ole.

Täitsa tõhus päev sai. Rakiste inventuur sai valmis, mõõtmed ka ja puha, uhke. Tehas on külalisi täis see nädal, auditid ja installid, igav ei hakka. 1 külaline ei saanudki kohale, kuna jäi teel lubadest ilma. Hobukestel oli täna hea olla, kolasid mööda künkaid, ületasid auke ja tõkkelaadseid ehitisi. Need murul kasvavad tõkkekesed on nii väikeseks jäänud, saame neid kasvõi traavis ületada. Praegu muidugi üle ei rahmi, tasapisi proovime jälle üles ehitada midagi muud kui saiavormi. Hobusele meeldivad millegipärast trennilõpu kõhutõsted. Ei saa olla ainult maiustuste pärast. Miski venib pikaks. Juba ongi putukad kõhualuse karvakeerise ära äestanud, tarvis määrima hakata jälle. Vaseliin teeb töö ära.

Kuidas säästa 300 EUR? Lihtsalt ära mine Kosele võistlema. See konkreetne otsus oli imelihtne, me pole taastunud. Millal ja kas see üldse juhtub, ei tea. Mul on ju plaanis teha PSG vigade parandus. Plaan hea, teostus -- keeruline. Miks loota, et midagi on paranenud, kui pole saanud isegi põhja laduda. Küll aga teeme järjekindlalt lühikesi sutse, mis ära ei väsita. Ja pärast trenni kõhutõsteid jm harjutusi. Kõhutõsted on hobuse lemmikud, aga kõige huvitavam tähelepanek on, et neid tehes astub ta "ruutu", sätib jalad kohakuti. Ka muul ajal täitsa suvalisel hetkel leian teda tihemini sümmeetriliselt parkimas. Võimalik, et see on ainult suunatud tähelepanu tulemus ja ta tegi seda enne ka. Enam ei saa teada. Maailm muutub koos sellega, mida temast tead (arvad teadvat, heh) ja millele tähelepanu pöörad.

Öö oli koolimajas kadunud klasse ja sõjaseiklusi täis. Allakukkunud lennukid, automaatidest tulistamine, vangisolek, põgenemine. Enne lugesin just S. Kingi õudukaid, äkki see andis kütet?

Iluuisutamise võistlused väljakul, mis sulamise pärast suures osas juba vee all. Mul kord uisud kadunud, kord võistlusriided, kord ma ise, muusikat polnud ka valinud ja pidin paluma kellelgi midagi klassikalist peale panna.

Iga päev õpib midagi uut. Täna -- et olen ühte väljendit valesti kasutanud (ja sellega mõnel juhul palju segadust tekitanud). Sihuke seentega seotud ja ma siis olingi arvanud, et päriselt ka seentega seotud. Kui palju on olukordi, kui (justkui) dialoogis mõni osaline ei kuula ega kuule, mis teine ütleb. Aga siis on veel need juhtumid, kui kuuleb häälitsusi õigesti, aga ütleja mõtleb midagi muud, ise teadmata, et valesti ütles. Suhtlemine on nii pagana keeruline. Sellepärast eelistangi tihti kirjalikku varianti, aga siis jääb jälle emotsioon tabamata, kui ta just plahvatuslik pole.

Jasiis sai mul lapsikustest nii tohutult kõrini, et panin puhkuse kirja. Minema siit. Nädalast ei piisa tegelikult ju...

Et siis PSG heastamine. Kõige puudulikumad on jalavahetuste seeriad. Alustuseks oleks vaja köhimata terve sirge jagu galoppi jaksata. Mu märguanded on praegu suured, et sõnum kindlasti kohale jõuaks, aga see segab hobuse tasakaalu. Vahel saab kasvõi üldse ratsmeteta täitsa lõdvalt hakkama, see on kõige mõnusam -- tagajalg tuleb alla otse läbi, ei bloki, jääb lõdvestatuks, jõud läheb vajalikku kohta. Teised ka on-offivad. Eile tohutu tuulega nt ei köhinudki, aga täna jälle, kuigi alles pärast kordet, kus tegi kõiki 3 allüüri.

Valida on 2 skeemi vahel. Ühes on peatus-taandamine, teises sammupiruetid, muu on samaväärne. Muidugi see RK4 paneb jalavahetused enne piruette, mis teeb pärast keerutamist õiges jalas püsimise natuke raskemaks. Mõlemas on piruettide taga kontrad, vahetused otsatähes.

Ilmad on imelikud, mõni päev pärast lumetormi lubatakse 20 sooja. Hobustele istub see kole ilm vist rohkem, vähemasti hingamine oli küll parem. Võtsin teki maha, hobune sai särtsu. Tahtsin vaherahuks patsutada, et vabandust, maitahtnud -- jälle särakas. Ja siis veel 1. Panin käed selja taha ära hoopis. 

Wilandra lahkus.

Niisuguse skeemi pealt küll kusagile esinema ei taha minna. Pfft.

Üle öö mõelnud -- saab ka nii, et enne lõppu katkestan ära, kui kohe üldse ei meeldi.

Mai

Youtube andis teada, et lülitab isikustatud reklaami välja mul, kuna pole kindel, kas ma olen üle 18 aasta vana. Duud, isegi mu konto on üle 18 aasta vana.

Mine nüüd võta kinni, et miks mõni inimene abi ei küsi. Kas on endas nii kindel, et saab ise hakkama, või siis just nii ebakindel, et häbeneb, ei julgegi? Igatahes on üle küsides kindlam, et õige asi tehtud saab. Või siis õige hobune õuna-porganditatud ja putukaaugud sisse määritud. Ega see teinegi vast protestinud, kui äkki kingitusi kaela sadama hakkas (kuidas sellise nunnu üldse kellegagi sassi võib ajada?!).

Köhamüsteerium oma täies hiilguses. Eile ei köhinud kordagi, kihutas minemagi, kui poolistakus jalasirutust pakkusin. Nüüd siis köhises juba talli tulles. Äkki oli süüdi see jaburalt tugev tuul? Pinnas ja puud paigutasid end hoogsalt ümber, midagi jagus silmadesse ja suhu, küllap siis kopsugi.

Regasin. RK4. Ka muid hiliseid ärkajaid esineb. Mul lihtsuselt teine skeem selles kuni-GP-segaklassis. Kahju, et pole galopitööd piisavalt lihvida (mis, ns tehagi tegelikult) saanud. Oleme paremas kohas siiski kui sügisel, aga kohal kindlasti mitte.

Koordi bankett lahkus.

Enesekindlusega on probleeme. Iga kord, kui tekib mingigi võimalus loobuda või ära nihverdada -- kohe on jaa! Ja siis otsa oot, mis? Miks? Ei! Küsiti, et ega ma regamisel klassiga ei eksinud. Mul kohe peas et äkki ei lubata, sest me ei näe niisugused välja nagu oodatakse. Aga formaalselt pole mingeid takistusi, tohib olla paks ja karvane (need pea- ja jalakarvad on uskumatult pikad tegelikult, üle 5cm-sed siiski tasandasin. See on täitsa eri teema, et kuidas hobused ei tohi välja näha nagu nad päriselt on ja siis mõni arvabki, et nad on nagu need pildikad, siledad, tekitatud, õlitatud, purgis hoitud). Ei Pea olema aretatud KS hobune. Noh ja see mu istak muidugi. See lödisus või liigne järeleandlikkus. Tegelen sellega, aga terasnukukeseks ikka ei moondu. Ja rulli ka hobust ei kisu. Ega jõuga pead püsti (ja üldse mõjus KS-kiusuna see küsimus). Nii kena Graminast, et lubatakse päev enne tutvuma minna. Tahtsin ka, aga lapse hambaarst kargas vahele. Just sobivalt keset päeva, et ei jõua enne ega pärast kusagile, sest Tartu-tripp. Need hambaarstid on võlurid seal. Ülikiirelt, tõhusalt ja mahedalt teevad, isegi kui keegi on endale kaks korrust hambaid kasvatanud (kolme kohta korrga?!) ja sirge näoga seda ehitist seal vaadata ei kannatanud. Nüüd on öö ja mängisin mõtete eemalejuhtimiseks üle kahe miljoni aja herosid. Põhikangelase nimi on Lödipüks (lähivõitluses möku, aga vibumeister, oskab endale armeed tekitada nii maagiaga, laipadest kui niisama tühjast kohast). Hea, et vähemalt kogemata uuesti skeemi otsa koperdasin: galopipiruett on täpselt X-is, mitte teel sinna, nagu tavaliselt PSG-s.

Valmis! Enam ei pea lõhki närveldama. Ja polnud ka hullu, et ei saanud ette platsi uurima minna -- hobune käitus väga viisakalt. Eks ma andsin talle aega ka ringi vahtida ja unistada enne. Selline lugu, et... tunne ei lähe üldse tulemusega kokku. Mumst oli terve maailm vahet sügisese üritusega. Nüüd oli hobune igati minuga ja tegi, mis vaja. Isegi jalavahetuste seeriatel tuli kardetust vähem vigu sisse. Küll aga oli ohtralt ootamatuid miniviperusi. Sissesõidul juba. Koperdas enne peatust nagu musta auku. Ei teagi miks, ta seisab täitsa ise püsti muidu ja on eest meeldivalt kerge. Galopipiruetil koondasin enne liialt ja jäi korraks seisma. Taandamisel oli kommentaar, et "vastu kätt". Millegipärast seljas olles pole sellist tunnet. See peaks üks me leivanumbreid olema. Saame kasvõi mööda kõveraid ja mäest üles tagurdatud, ei lohista jalgu ega kanguta kusagile. Muidugi see "koondus". Ma ei saa Hiirekest rebida sellesse raami, mida KS ollakse harjunud nägema. See keha pole niimoodi ehitatud. Küll aga on harjutused Hiirekesele lihtsad, eriti külgliikumised. Ei saanud needki erilist heakskiitu seekord. Et koondust vähe. Nii ju päriselt ongi. Hiirekese silueti võiks kohati hülge omaga sassi ajada küll. Sellised mõtted. Vb kustutan ära, kelle asi. Loevad siin igasugused ja arvavad, et teavad pärast lugemist must midagi (päris kindlasti on 1 usinamaid lugejaid AI). TLDR: hobusega olen väga rahul, oli nii koostööline. Tekkinud vead -- üldse ei muretse, juhtub. Kontakti ja koondamise saame paremaks ka, kui aega ja võimalust antakse. Tunne korraga hea ja halb.

Ahjaa, veel midagi KS teemal. On selline veider ala, kus inimesed maksavad palju raha ja pingutavad lõhki, et lasta end grupiviisiliselt maha teha.  Ja ma ei karda kriitikat, eriti kui see on selline kasulikku sorti. Aga. Seejuures on ikkagi nii oluline, kui jäetakse mingi lootus helgemale tulevikule. Olen tohutu tänulik 1 kohtuniku millegigigi hea märkamise eest. See jääb meelde. Aitäh Sulle.

Vahepeal niideti kaarkollakaid. Jälle miski uus asi ära õppimiseks. Täitsa  hea maitsega on, aga näed, kabjalistele, mesilastele, inimestele jt kahjulikud.

Rahvas hakkab laiali jooksma, kes pealinna, kes puhkusele teise Euroopa otsa, kes metsavahele roheliseks mehikeseks. Ma jään peaaegu üksi seda meie võitlust pidama. Vähemasti 1 õhku lennanud kõvaketas sai asendatud (SCSI kettad ei kasva ammu enam puu otsas, vuntsisime mingit vanavara). Mis homne toob?

Reede! Otsisime elektriliinide alused kraavid üles ja ületasime neid. Teisest, mis tundus hiiglaslik, läks Hiireke julgelt esimesenagi üle. Arusaamatu. See platsikõrvane on ju hulga väiksema hüppega?! Nojah, seal on vesi põhjas ja kaldad libedad-põhjatud, aga ta saaks ju natuke pikema hüppe teha. Käisime pärast jälle seal kaldal nihelemas, aga ületamiseni ikka ei jõua. Mingid hetked ta täitsa kaalus kargamist, aga ma ei pressi üldse, kuna lähtepositsioon on eriti ebamugav. Onu on esijalgadega pool meetrit allpool, tagument kusagil kõrgustes, mul lakani viis miili minna. Peaks kaelarihmaga proovima?

Maria oleks nagu lätlaste ja soomlaste maakohtumine. Vaatan seda ja muid võistlusi tulemuste kaudu vaid. Ise tahaks juba hüppama hakata, aga kunagi ei tea ette, milline päev on. Sammu-traavihüppeid saan ise ka tehtud üksikuna, aga selle pealt mingit suuremat üritust ette ei võta nagu. Igatahes arvas Strava, et me tänase "aktiviteediga" on väike probleem... kas ma olen kindel, et see oli jooksmine? No oli ju, kuigi jooksja oli hobune. Max oli 48 km/h, ju tundus kiirem kui tavaliselt.

Tööl kadus aeg nii kiiresti, et ei saanud õigel ajal pidamagi. Mõned asjad said ju tehtudki, aga uusi pressib kiiremini peale, eriti kui vastuvõitlejaid poole vähem on. Ei olnud lihtsam pärast talliski. Sain teha pika traavi ja terve kilomeetrise (poolteist isegi?) ringi galoppi, aga siis... keegi sai jalaga nii ootamatu paugu, et siiani ei saa täpselt aru, kuidas see juhtus. Auk sees täitsa, vajas õmblemist. Õnneks vist jäid luud ühte tükki. Ja siis pidin kellegi teise poolemeetrist haava ise talitama. See paraneb võimaluste piires vist üsna hästi, kuigi haavavedelikest oli tekkinud midagi stalaktiiditaolist. See ligunes ilusti lahti, patsient kannatas plätserdamise väga viisakalt ära. Ehk aitas ette antud õhtusöök tuju üleval hoida. Peaksin hoopis magama nüüd.

Kuna võistlused ei pressi kusagilt ja vigurdada pole tarvis, teeme hoopis võhma. Ikka korralikult 10 minti traavi järjest, mitte ainult jupitamine. Ja galoppi ka 1,5km järjest pausita. Mõne korra jalgu ikka vahetame vahel, et võrdne saaks. Tasapisi saab siis aegu pikendama hakata ehk.

Laupäevaks on plaanis orienteerumine Alutagusel. Huvitav, kas hobused peale ka saame? Tohutu vara peab minema hakkama igal juhul.

Kraevahe on okkaid paksult täis -- järelikult midagi toimus. Kell pool 7 tuvastasin, et Hiireke oli oma kaks suurimat külge kollaseks maganud. Ei saanudki siis kohe laadima hakata, vaid tuli enne natuke pesta, et vaatepilt silmi ära ei lõhuks. Järgmises taksopeatuses veendusime tund aega, et kaaslane ei soovi meiega ühineda. Ei üksi ega kaksi, ühte ega teise treiku vahesse. No kahju. Muidu oleks ju Metsiku jälle kaasa pakkinud, aga ei taha teda jooksma sundida enam, kui ta just ise väga peale ei käi. Mul oli vaim juba nii valmis, et läksin siis üksi. Kuna ajaga oli kitsas, siis võistluspaika suunduva matkaga seekord ei ühinenud. Sai ka spordikeskuse suures parklas laiutada -- 3€/24h. Anti teada, et kaart muutus täpsemaks ja ühtlasi ka suuremaks: 1:15 000 ja A3. Heh-heh... kuhu panen selle plakati? Arvutasin välja, et kui liikumiskiirus oleks 10 km/h, siis tuleks pärast u 5 km läbimist tagasi tulema hakata. Enam küll ei olnud soovi eelmise aasta moodi 18p korjata ja siis kõik nulliks kaotada üleaja eest. Noh, olgu. 10 cm kaardil on 1,5 km looduses, seega võin arvestada u 30 cm kaardi järgi ühes suunas. Seda on tohutu vähe ja jälle selge, et kõiki punkte pole võimalik võtta. Valisin põhjapoolse osa. Mulle niiväga meeldis, et kontrollpunktid olid tähistatud tavaorienteerumise oranži-valge kolmnurgaga ja et neid võeti SI-pulgaga (need sai laenuks ja isegi kompasse pakuti, aga mul oli oma kaasas ja polnud tarviski, sest päike hiilgas taevas). Isegi kui punktid olid enamasti tee peal, ei tähenda see, et need liiga kaugelt silma karjuksid, eriti sellise laines põranda puhul. Ja et lehekuu. Teel selgus, et ega ma oma paljasjalgse hobukesega kuigi palju optimistlikumaks oma plaanidega saanudki minna, 1 pikem tee oli täitsa kivine ja kusagile äärde polnud minna. Selle osa pidi suures osas sammus läbima. Mujal sai mõnusalt galoppi lasta, või kui just... no seal oli üks sooäär, rattaroobastega (needsamad UAZ-itajad, millest jaanikoi postis juttu. Vähemalt kahel teel oli post ette löödud, punase ristiga. See vist tähendas, et hetkel autoga mitteläbitav. Hobusega mahtus sildist mööda küll). Need moondusid kohati nii sügavaks, et hobune neid põhjast läbida ei julgenud, aga seinad olid ju püsti ja seal üleval polnud ammugi mingit pidamist --  kargas teelt maha kuuserägastikku. Ka metsal polnud põhja all. Johhaidii noh, palju raginat ja kiirpalvetamist, vajumist ja tupikut. Kaardipealse "tee" kõrval leidus veel mingi... maiteagi, mudane minekuvõimalus, rammisime siis sealt. Olin rüseluses näpu kuidagi ära veristanud, see lödistas kaarti ja hobuse lakka. Polnudki näha, mis seal just katki läks. Lõpuks jõudsime tahkema teeotsani välja -- vähemalt kaardi järgi -- ja sinna oli isegi liiva veetud. Hobune astus julgelt peale ja vajus kõhuni sisse. Sumpas seal meeleheitlikult, hea, et nüüd ümber ei proovinud keerata. Mõne volksuga sai välja rabeldud ikka. Stardis oli veel küsitud, et kas julgen üksi minna, turvalisuse värk ja nii. Jaa, muidugi, olen iseseisev! Khm. Teisalt on võibolla heagi, et teine hobune ei pidanud seal samamoodi sikerdama. Sealt edasi oli jälle ilus ja tore. Aega jäi varuks ka, nii umbes 8 minutit. Sai optimaalne pingutus, esimene koht oli kaugel ees ja kolmas piisavalt maas, olime teised. Auhindu oli palju ja neid jagus kõigile osavõtjatele. Korraldaja oli tõesti kõvasti vaeva näinud. See ka, et saime enne üritust põhjalikud infokirjad, et kus ja mis, polnud millegi pärast vaja muretseda. Osalejaid oli igasuguseid, kogenud kihutajaid ja täitsa rahulikke matkajaid, imepisikesi ponisid ja üks hobune isegi käekõrval. Seal ma tõesti usun seda "kõik võivad tulla" juttu, sest rahulikult minnes polnud mingit ohtu kusagile ära uppuda või kaduda. Ja kõik osalejad said Siimumäe talu roseti ja medali, seega ohutut rõõmu ka trofeejahtijaile. Isegi lõpp ei jäänud lõputult venima, aga oodates sai päris põnevaid asju kuulda. Näiteks lugu hobusest, kellel talve jooksul kordagi tekki seljast ei võetud. Tema karv oli tekivoodriga kokku viltinud ja kunagi maha võttes jäid kerele leemendavad karvutud augud. Eem...mnjah. Tagasi teemasse. Sügisel on samas kohas kavas suundorienteerumine. Kostab põnev! Igatahes julgen soovitada, koht on ilus, reeglid lihtsad, korraldajameeskond ülimalt asjalik ja abivalmis. Märksõnad Pannjärve, Alutaguse, Siimumäe. Kui hobumaailm ellu ei ärka, siis FB-s ratsaorienteerumise grupis antakse ka kindlasti teada.

Millegipärast arvasin, et kui jälle hüppama hakkan, siis jätkame peaaegu pooleli jäänud kohast. Jaa, ma tean, naiiv. Hobune läks neist mõnest põlvekõrgusest tõkkest nii elevile, et võttis lausa krossikiirused üles. Ma ise kuidagi nii lippadi-loppadi, ei mingit taltsutusvõimu, lihtsalt lehvi kaasa. Ilmselgelt vaja tihemini teha. Midagi. Polegi palju tarvis, kasvõi maalatte vms. Küll aga mõistis härra Hiireke täppishüppeks kohale veeretatud tünnile jala peale panna. Ja siis teise. Jaga nüüd auhinda!

Hiirekese söödakünas oli pääsukese muna. Sihuke pragulise koorega, ju kukkus natuke katki. Või toodi hobukesele valku süüa mingite tundmatute teenete eest.

Tehases oli lahtiste uste päev ja külalisi aina vooris. Näe, seal nurgas on insenerid. Hoiame nad teistest eemal, et need kedagi ei häiriks, aga ometi tootmisele lähedal, et hea kohe vajadusel stseeni tõmmata. Togisin ka mingit tõrksat 5 tundi tagant, kuidagi ei hakanud minema. Kui siis mingi nurga sirgeks ära sai, läksin korraks puhkama. Tagasi tulles oli kõik maha võetud ja uus asi käsil. Meh. Esmaspil siis uue jõuga jälle.

Kuna vihm oli maa kõvadust mõnevõrra leevendanud, läksime vahelduse mõttes ringile. Hobustel oli asi kohe selge -- jepp, välja sööma! Ise veerevad juba oma koplis ühe puhma juurest teise, pole enam õieti maiustustestki huvitunud. Raps on juba poole mehe kõrgune. Sirgeks sirgunud, nagu ütleks 1 me tehnik (või tihnik, nagu me ise ütleme). Mikrosofti mägi oli niidetud, midagi juurde polnud külvatud -- vahel lausa tundubki, et kutsuvad hobuseid sinna kappama. Metsik korjas 2 puuki, Hiirekeselt ei leidnud ühtegi. 

Käisime linnas VR tulnukaid ja roboteid tulistamas. Üsna uus koht, Another World, aga see on miski kõikjale levinud formaat nagu nt Prison Island, kuigi teema on teine. Vahepeal on peakomplektid palju mugavamaks arenenud, aga kuni nad päikeseprilli moodi kergeks ei lähe, niikaua ikka igavesti kanda ei jaksa. 4-kesi olime ühes meeskonnas pahalaste vastu; oleks saanud ka päris teiste mängijate vastu sõdida, aga seekord polnud soovi. Pärast käisime kambakesi hobustelt puuke otsimas -- noh nii igaks juhuks. Neil polnud, aga Tommil küll. Tallikassil siis. Sel rippus lõua all mingi jõmakas, veri juba tumepunaseks kallerdiseks sees kuivanud. Täitsa näpuotsa suurune oli. 

3.61

Ongi märts juba. Lumi sulab kiiresti, vesi tungib kohtadesse. Lumelabidas osutus heaks abiliseks maakivitallis, kus söödaruumi oli ühtäkki meri tekkinud. Põllud rohetavad. 

Lasteraamatus, kus suur osa tegevusest toimub Kuul, olid kuupäevalilled. Kalendrikurgid. Tegelikult olid vist ikka kuu-päevalilled, aga korraks oli naljakas. Selline veider lastekas, kapitalismisohkide käsiraamat. Kuu peal elavad muidugi ameeriklaste analoogid ja Totu esindab ilmselt vastas-maailmavaadet (ja kunagiammu lugemisega võrreldes tundmatuseni teine elamus). Teisalt jooksis mu feedi sotsialismieksperiment, kus kõik õpilased said hindeks kogu grupi keskmise. Eksperiment lõppes sellega, et kogu kursus kukkus läbi, kui agaramad enam ka panustada ei tahtnud. 

Hiireke tegi jälle rekordi, aga üldse mitte heas mõttes. Hingab nii kiiresti, et raske lugeda. Eriti pealiskaudselt, nagu kooriks vaid. 27 bpm! Rohkemgi tegelikult (34 vist??). Oli mänguhimuline ja muudkui jooksis ühest jaamast teise, vahepeal köhides. Ja silmavigastuse koht on mingi koledama kuju võtnud... pole tükk aega pildistanud seda. Lahkusin tallist kabuhirmus. Mis tal viga on?! Kaotushirm. Hirm, et midagi hullu on Hiire sees ja täitsa valesti.

Unes tulid mingid kägistavad kollid kallale ja ühtlasi last ära varastama, tagusin kolli vastu seina. Nii nunnu.

Järjest suurem vastikustunne on tekkinud nn päris koolisõidu vastu. Mis vahepeal juhtus, et kõikides videotes on ainult rullkaelad?! Mitte ainult võistlused ja soojendused. Treeningud. Eriti treeningud. Müügivideod. Reklaamvideod. Uhked aegluubis kaadrid kramplikult jalgu vibutavatest rullnokkadest, tagajalad mööda ilma laiali laperdamas. Müüa imeelukas, ainult kolmene (neljane) ja juba oskab kukerpalli! Nii kahju on, et niimoodi läheb kaduma tõeline ilu, või üldse kogu koolisõidu mõte. Miks ometi ei taheta näidata, kui tuhatpalju võimsam on ennast ise kandev hobune. Kas tõesti kõik käivad jõuksis ja jaksavadki hobuste esiotsi kätega maa sisse uppumast hoida? Loodetavasti on viga algoritmis. Et mulle söödetakse ette just ühte tüüpi õudusi ja tegelikult pole asi nii hull.

Viimased 2 korda mürgitamist veel, siis peaks natuke rahu saama. Kohe aga trügib peale vaktsineerimise tagumine tähtaeg. Pean ilmselt päris viimasesse võimalikku hetke lükkama, kemikaalikoormus on liiga suur.

Ongi tehtud. Borrelioosiga peaks nüüd ühel pool olema. Vähemalt pole enam koolikuid olnud, isegi kui hobu läks silole üle. Saab ehk hakata suhteid parandama, nii et ei pea iga kord nägu krimpsutama ja suuga matsutama, kui mind näeb. Silm on ikka hukas ja hingamine ka, seega rõõmupidu ei tule.

Panin sadula selga üle tüki aja, kõndisime sellega muru närima.

Mokko talus oli väike rada (või oli see väike maneež) üleval. Kõik tundus nii lihtne ja ometi ei saa ma mitte midagi proovida. Kõik hobused on rikkis.

Ratsusammul trepist üles. Võibolla tekkis ta malessegi ruudulise sillutise inspiratsioonil. Üks jalg ühte, teine teist rida pidi, paar klotsi vahet.

Väikegi paus sel õudusel. Hingeldamise sai nüüd ära. Kui kauaks hinge jätkub? Jalutasime ligunenud liivaplatsil, sisse ei kutsu kohe kriipsukesegi jagu. Nii soe on ühtäkki. Igal muul ajal oleks teki ammu nurka loopinud, aga nüüd ei julge. Räägitakse ju aprilli salakavalast tuulest, mis kontide vahele poeb, aga praegu on ju alles märtsi algus! Hommikuti ongi härmatis. Hiilin vaikselt ringi, justkui et mitte ära hirmutada seda hetkelist vaherahu. Isegi Q käitus täna nii mõistlikult, et peaaegu tuli mõte natuke raskust selga lisada. Tema puhul ise väga kandamiks ei trügi nagu, äkki mingid liivapüksid või midagi muud toredat. Punane naaber on sadulasse jõudnud, isegi ringi sammunud omapead.

FB-s levis 1 naljakas postitus. Ütle veel, et kerge meelelahutus ja ajaraisk -- no ei ole, sain tarkusetera:  elus tuleb kõike ette, välja arvatud oma tagumik. Jagasin uut teadmist töökaaslastega, aga kuna me oleme mingit sorti, siis hakkas rahvas kohe leidma, et millal ikkagi ka oma tagumik ette võib tulla.

Selle aasta e-etteütlus jäi vahele. Meil oli samal ajal elektriohutuse koolitus (toatäis meesterahvaid, 2 N vaid). Võtsin küll kõik abivahendid kaasa (arvuti ja kõrvaklapid ja adapteri isegi), aga ei tundunud nagu sobilik seal teises reas pooleks tunniks mõttes mujale kaduda. Tegin selle ütluse ikkagi hiljem järele. Kulutasin alla 10 minuti, sest päeva lõpp oli pärast koolitust liiga lähedal. 1 erinevus jäi lubatud variandist -- mul oli "Hei, lageraiujad! Kas te... ", ehk otsekõne kahes jupis, mitte kokku. Loen ise selle variandi ka õigeks, sest vastu vaidlejaid ei ühtki näha.

Seitsmepoolene ring on praegu ideaalne. Niiske, kivideta. Täna jõudsime peaaegu poolele teele ja tulime siis tagasi. Kottpime ja soe nagu augustiöö septembris. Kiivitaja huikas märade koplis.

Vahele sai üks puhkepäev puhastuse ja kabjaharimisega, aga siis läksin üksi ringile. Hobune on selgelt harjunud vaid sööma ja lõbutsema, aina üritas kõrvale triivida või sootuks kodu poole tagasi. Võssa loobitud kaablirullist pidime mööduma, selg ees. Kuna vett veel väljas pole, tuuakse hobused 3 paiku tuppa tagasi. Jootsin nad siis täis ja jätsin ikkagi pikemaks. Üldse ei oska nad õueõhku vääriliselt hinnata, jäid värava juurde vahtima, et miks juba sisse ei saa.

Tavaliselt on vist veed välja ja hobused pikemalt õue suveaja tulekuga saanud. Nüüd siis 2 nädalat varem. Muda on veel täiesti alles, aga vihmasid pole nagu tulemas ja lumi on suures osas lahkunud.

Oh mida veel, Ihaste ja M.V. juhtum. Ja tankistid. Vist ei olnudki tankist?  Kes teab.

Metsik heidab nii metsikult karva, et sellest saaks tervele linnukolooniale pesi teha. Või mingid eriti jubedalt torkivad padjad.

"Ja mina sinu pärast leiutasin kevade". Polnud millegipärast kuulnud varem, aga selle laulu sõnad läksid ka kohe isiklikku laulusõna-edekabelisse.

Vahepeal käis kütuse hind üle 2, ja isegi mitte napilt. Ähvardati, et läheb varsti jälle.

Kellad keerati suvesse. Sääsed on juba ammu liikvel ja nad on hiiglaslikud.

Ühtäkki on õues ööbivate hobuste hulk nii suureks kasvanud, et enam ei pea muretsema mõne eemaldamise pärast toimingute jaoks. Muidu see allesjäänu hüüab teist taga. Küll aga peab muretsema, et kas 1 tüüp äkki tekki ära ei söö. Keskmiselt pistab see A vist 1 teki päevas. Veel ei taha tekita ka hobust ööbima saata, vahel on veel miinuseid.

Miski oli näpu ära augustanud mul, kõige katsumine tegi valu. Umbes poolteist hetke pärast plaasterdamist oli seda näppu tarvis nii arvutisse kui telefoni sisselogimiseks.