Aprill
Ühe vahetuse tehnik oli sobivalt haigestunud (tundis läheneva 30000-hoolduse lõhna?) ja asemele tuli teise vahetuse oma. Et siis peaaegu tuli, sest suure osa ajast oli ta hoopis elektriohutuse koolitusel. See tähendas meile tihedama sahmimise päeva ja rohkem lihtvigade kõrvaldamist. Ka operaator E sahmis, aga see on tema tavapärane olek. Näiteks vajas ta nõu, et kuidas paneelist ainult üksikut toodet testida. Vaatas ringi, näe, eemal jalutab asendustehnik! Rebis selle käevangu ja tassis kohale, et hakaku aga aitama. Mehike puikles vastu, aga kus sa siis ühe operaatori ülevoolava agaruse vastu saad. Näed, siin ta on! Ei saa esimesest positsioonist kaugemale, jookseb kokku! Onu sügas kukalt -- mina ka ei saa aru! Kuidas ei saa, see ju su igapäevane töö? Oh ei, mina töötan hoopis mujal! See polnudki see asendustehnik, vaid hoopis lõppkoostaja. Lahe, kuidas mingid tüübid on keskid teised. Meil on isegi oma Astrid Kannel, kuigi natuke teise nimega. Kunagi oli keskkonnamehike ühe pealikuga sarnane (võinoh, algul tundus nii) ja hakkasin ükskord temaga mingit teemat arutama, aga kuidagi ei jõudnud sõnum kohale.
Naljapäeva tippsündmus oli Metsik(u) kraavihüpe. Kaks korda pidi tegema, sest esimest ei saanud filmitud. Hiljem koduteel olid ühtäkki mustas riietuses lapsed teel, vist pildistasid oma autot...? Lähenedes selgus, et hoopis politseinikud ja puhumisüritus. Ei saanud ju ometi päris ametimehed olla, kui nende helkurid ei helkinud isegi meetri kauguselt. Temu kraam või mis. Muidu nad ju hiilgavad 2 km peale ära.
Mune värvisime jälle põhjapool, polnudki ammu külas käinud. Isa on viimastel aastatel katsetanud eri kaunistusvahenditega, õigemini tema hangib ja meie katsetame. Seekord olid mingid lakkvärvid ja pintseldamine. Kuidagi tuli emal välja "suvehommik setomaal", maa ja taevas, uhked üleminekud, lehmadki! Mingi uskumatu kunst, eriti kaugelt vaadates. Tuli välja, et see oli ta parim kunstiõnnestumine seni. Tea kas seda muna kunagi süüaksegi. Võitis isegi parima pildi võistluse -- igaüks tegi mingi pildi (asukoht ja olukord täiesti vaba), pärast panime telefonid ritta ja igaüks sai lemmikute poolt hääletada. Mängudest on moondunud pealikuks rummy. Seda kedrati erinevate koosseisudega lõpmatuseni. Ja siis tuli Mind. Kaartide ladumine õiges järjekorras ja selle korra pidid mängijad mingitmoodi ära tundma, suhtlemata. See ongi võimalik.
Mets kutsus juba ammu, aga ettevõtmisvaim on olnud vähene. Hobud kah poolpidused. Aga nüüd võtsime end kokku ja käisime voorekal ära. Rahvast oli vihmateatest hoolimata palju ja saime nii mõnegagi suhelda. Meid aeti tagagi, terjeriline Tofu. Kui päriselt kohtusime, siis oli suu vett täis ja silmad suured, alles pärast meie sabade kadumist puude taha võttis häälekalt sõna ja uhkeldas, kuidas tonte minema oli hirmutanud. M. ja Metsik mängisid kettagolfi. Täitsa tehtav, kui ketas kohe korvi lüüa. Maas muudkui korjamas käimise asemel tuleks vist mingi eraldi haarats kaasa rebida. Kõik on roheline, aga süüa minimaalselt. Pohla- ja mustikavarred, samblik. Mingil hetkel lõi Metsik hambad kuusesse ja lasi sel hea maitsta. Pmst võiks onud metsa laiali lasta ja nad saaksid sügiseni hakkama.
Vihmapäev = mängupäev. Küll on alles nunnu hobuke, justkui oskabki kõike. Kasti polnud ammu näidanud, sinna ronis kohe otsa ja kaapis veel jalagagi -- antagu autasu! Hiljem tuligi Hiireonu kastist lausa eemale peletada, kuna maiustused olid puha otsas.
Koordi liigutatava banketi kohta on räägitud, et "ega sinna keegi veel otsa jäänud pole". Shiteventersi lehel jagati videot, kus keegi jäi, ja kauaks. Mitte Koordis muidugi, ja seal polnud isegi vett ümber. Ka kommentaariumis oli keegi, kelle hobune oli tunde klotsi otsas passinud. Meenutab ühte teist hobust, kelle sai 4 latiga maneeži lukku panna. Üle ta neist ei astunud ja oligi lõksus lihtsalt.
Kas tavaliselt on rohelisem aprillis? No nagu pole kuidagi. Mingi pruunitamine. Nii mul polegi vist olnud varem, et käin vaatan võistlustel ühe satsi ära, siis sõidan koju, jõuan netis kolada, magan tunnikese ja lähen tagasi võistlustele järgmisi klasse vaatama. Üks esitus meeldis eriti, aga üks sootuks ärritas. Misjaoks on vaja keset esinemist piitsutama kukkuda.
Üle poole aasta pole hobuke nii agaralt jalgu sirutanud ja kes olen mina teda keelama, eriti kui nii kaua pole peale mittemillegi üldse midagi teha saanud. Laste koplis käis ka puha trall ja tagaajamine, Q jookseb ka juba hobuse moodi, kuigi pea on ikka liiga püsti. Selline veider tunne on, nagu laenaks heaolemist millegi arvelt. Eks homme näha ole.
Täitsa tõhus päev sai. Rakiste inventuur sai valmis, mõõtmed ka ja puha, uhke. Tehas on külalisi täis see nädal, auditid ja installid, igav ei hakka. 1 külaline ei saanudki kohale, kuna jäi teel lubadest ilma. Hobukestel oli täna hea olla, kolasid mööda künkaid, ületasid auke ja tõkkelaadseid ehitisi. Need murul kasvavad tõkkekesed on nii väikeseks jäänud, saame neid kasvõi traavis ületada. Praegu muidugi üle ei rahmi, tasapisi proovime jälle üles ehitada midagi muud kui saiavormi. Hobusele meeldivad millegipärast trennilõpu kõhutõsted. Ei saa olla ainult maiustuste pärast. Miski venib pikaks. Juba ongi putukad kõhualuse karvakeerise ära äestanud, tarvis määrima hakata jälle. Vaseliin teeb töö ära.
Kuidas säästa 300 EUR? Lihtsalt ära mine Kosele võistlema. See konkreetne otsus oli imelihtne, me pole taastunud. Millal ja kas see üldse juhtub, ei tea. Mul on ju plaanis teha PSG vigade parandus. Plaan hea, teostus -- keeruline. Miks loota, et midagi on paranenud, kui pole saanud isegi põhja laduda. Küll aga teeme järjekindlalt lühikesi sutse, mis ära ei väsita. Ja pärast trenni kõhutõsteid jm harjutusi. Kõhutõsted on hobuse lemmikud, aga kõige huvitavam tähelepanek on, et neid tehes astub ta "ruutu", sätib jalad kohakuti. Ka muul ajal täitsa suvalisel hetkel leian teda tihemini sümmeetriliselt parkimas. Võimalik, et see on ainult suunatud tähelepanu tulemus ja ta tegi seda enne ka. Enam ei saa teada. Maailm muutub koos sellega, mida temast tead (arvad teadvat, heh) ja millele tähelepanu pöörad.
Öö oli koolimajas kadunud klasse ja sõjaseiklusi täis. Allakukkunud lennukid, automaatidest tulistamine, vangisolek, põgenemine. Enne lugesin just S. Kingi õudukaid, äkki see andis kütet?
Iluuisutamise võistlused väljakul, mis sulamise pärast suures osas juba vee all. Mul kord uisud kadunud, kord võistlusriided, kord ma ise, muusikat polnud ka valinud ja pidin paluma kellelgi midagi klassikalist peale panna.
Iga päev õpib midagi uut. Täna -- et olen ühte väljendit valesti kasutanud (ja sellega mõnel juhul palju segadust tekitanud). Sihuke seentega seotud ja ma siis olingi arvanud, et päriselt ka seentega seotud. Kui palju on olukordi, kui (justkui) dialoogis mõni osaline ei kuula ega kuule, mis teine ütleb. Aga siis on veel need juhtumid, kui kuuleb häälitsusi õigesti, aga ütleja mõtleb midagi muud, ise teadmata, et valesti ütles. Suhtlemine on nii pagana keeruline. Sellepärast eelistangi tihti kirjalikku varianti, aga siis jääb jälle emotsioon tabamata, kui ta just plahvatuslik pole.
Jasiis sai mul lapsikustest nii tohutult kõrini, et panin puhkuse kirja. Minema siit. Nädalast ei piisa tegelikult ju...
Et siis PSG heastamine. Kõige puudulikumad on jalavahetuste seeriad. Alustuseks oleks vaja köhimata terve sirge jagu galoppi jaksata. Mu märguanded on praegu suured, et sõnum kindlasti kohale jõuaks, aga see segab hobuse tasakaalu. Vahel saab kasvõi üldse ratsmeteta täitsa lõdvalt hakkama, see on kõige mõnusam -- tagajalg tuleb alla otse läbi, ei bloki, jääb lõdvestatuks, jõud läheb vajalikku kohta. Teised ka on-offivad. Eile tohutu tuulega nt ei köhinudki, aga täna jälle, kuigi alles pärast kordet, kus tegi kõiki 3 allüüri.
Valida on 2 skeemi vahel. Ühes on peatus-taandamine, teises sammupiruetid, muu on samaväärne. Muidugi see RK4 paneb jalavahetused enne piruette, mis teeb pärast keerutamist õiges jalas püsimise natuke raskemaks. Mõlemas on piruettide taga kontrad, vahetused otsatähes.
Ilmad on imelikud, mõni päev pärast lumetormi lubatakse 20 sooja. Hobustele istub see kole ilm vist rohkem, vähemasti hingamine oli küll parem. Võtsin teki maha, hobune sai särtsu. Tahtsin vaherahuks patsutada, et vabandust, maitahtnud -- jälle särakas. Ja siis veel 1. Panin käed selja taha ära hoopis.
Wilandra lahkus.
Niisuguse skeemi pealt küll kusagile esinema ei taha minna. Pfft.
Üle öö mõelnud -- saab ka nii, et enne lõppu katkestan ära, kui kohe üldse ei meeldi.
Mai
Youtube andis teada, et lülitab isikustatud reklaami välja mul, kuna pole kindel, kas ma olen üle 18 aasta vana. Duud, isegi mu konto on üle 18 aasta vana.
Mine nüüd võta kinni, et miks mõni inimene abi ei küsi. Kas on endas nii kindel, et saab ise hakkama, või siis just nii ebakindel, et häbeneb, ei julgegi? Igatahes on üle küsides kindlam, et õige asi tehtud saab. Või siis õige hobune õuna-porganditatud ja putukaaugud sisse määritud. Ega see teinegi vast protestinud, kui äkki kingitusi kaela sadama hakkas (kuidas sellise nunnu üldse kellegagi sassi võib ajada?!).
Köhamüsteerium oma täies hiilguses. Eile ei köhinud kordagi, kihutas minemagi, kui poolistakus jalasirutust pakkusin. Nüüd siis köhises juba talli tulles. Äkki oli süüdi see jaburalt tugev tuul? Pinnas ja puud paigutasid end hoogsalt ümber, midagi jagus silmadesse ja suhu, küllap siis kopsugi.
Regasin. RK4. Ka muid hiliseid ärkajaid esineb. Mul lihtsuselt teine skeem selles kuni-GP-segaklassis. Kahju, et pole galopitööd piisavalt lihvida (mis, ns tehagi tegelikult) saanud. Oleme paremas kohas siiski kui sügisel, aga kohal kindlasti mitte.
Koordi bankett lahkus.
Enesekindlusega on probleeme. Iga kord, kui tekib mingigi võimalus loobuda või ära nihverdada -- kohe on jaa! Ja siis otsa oot, mis? Miks? Ei! Küsiti, et ega ma regamisel klassiga ei eksinud. Mul kohe peas et äkki ei lubata, sest me ei näe niisugused välja nagu oodatakse. Aga formaalselt pole mingeid takistusi, tohib olla paks ja karvane (need pea- ja jalakarvad on uskumatult pikad tegelikult, üle 5cm-sed siiski tasandasin. See on täitsa eri teema, et kuidas hobused ei tohi välja näha nagu nad päriselt on ja siis mõni arvabki, et nad on nagu need pildikad, siledad, tekitatud, õlitatud, purgis hoitud). Ei Pea olema aretatud KS hobune. Noh ja see mu istak muidugi. See lödisus või liigne järeleandlikkus. Tegelen sellega, aga terasnukukeseks ikka ei moondu. Ja rulli ka hobust ei kisu. Ega jõuga pead püsti (ja üldse mõjus KS-kiusuna see küsimus). Nii kena Graminast, et lubatakse päev enne tutvuma minna. Tahtsin ka, aga lapse hambaarst kargas vahele. Just sobivalt keset päeva, et ei jõua enne ega pärast kusagile, sest Tartu-tripp. Need hambaarstid on võlurid seal. Ülikiirelt, tõhusalt ja mahedalt teevad, isegi kui keegi on endale kaks korrust hambaid kasvatanud (kolme kohta korrga?!) ja sirge näoga seda ehitist seal vaadata ei kannatanud. Nüüd on öö ja mängisin mõtete eemalejuhtimiseks üle kahe miljoni aja herosid. Põhikangelase nimi on Lödipüks (lähivõitluses möku, aga vibumeister, oskab endale armeed tekitada nii maagiaga, laipadest kui niisama tühjast kohast). Hea, et vähemalt kogemata uuesti skeemi otsa koperdasin: galopipiruett on täpselt X-is, mitte teel sinna, nagu tavaliselt PSG-s.
Valmis! Enam ei pea lõhki närveldama. Ja polnud ka hullu, et ei saanud ette platsi uurima minna -- hobune käitus väga viisakalt. Eks ma andsin talle aega ka ringi vahtida ja unistada enne. Selline lugu, et... tunne ei lähe üldse tulemusega kokku. Mumst oli terve maailm vahet sügisese üritusega. Nüüd oli hobune igati minuga ja tegi, mis vaja. Isegi jalavahetuste seeriatel tuli kardetust vähem vigu sisse. Küll aga oli ohtralt ootamatuid miniviperusi. Sissesõidul juba. Koperdas enne peatust nagu musta auku. Ei teagi miks, ta seisab täitsa ise püsti muidu ja on eest meeldivalt kerge. Galopipiruetil koondasin enne liialt ja jäi korraks seisma. Taandamisel oli kommentaar, et "vastu kätt". Millegipärast seljas olles pole sellist tunnet. See peaks üks me leivanumbreid olema. Saame kasvõi mööda kõveraid ja mäest üles tagurdatud, ei lohista jalgu ega kanguta kusagile. Muidugi see "koondus". Ma ei saa Hiirekest rebida sellesse raami, mida KS ollakse harjunud nägema. See keha pole niimoodi ehitatud. Küll aga on harjutused Hiirekesele lihtsad, eriti külgliikumised. Ei saanud needki erilist heakskiitu seekord. Et koondust vähe. Nii ju päriselt ongi. Hiirekese silueti võiks kohati hülge omaga sassi ajada küll. Sellised mõtted. Vb kustutan ära, kelle asi. Loevad siin igasugused ja arvavad, et teavad pärast lugemist must midagi (päris kindlasti on 1 usinamaid lugejaid AI). TLDR: hobusega olen väga rahul, oli nii koostööline. Tekkinud vead -- üldse ei muretse, juhtub. Kontakti ja koondamise saame paremaks ka, kui aega ja võimalust antakse. Tunne korraga hea ja halb.
Ahjaa, veel midagi KS teemal. On selline veider ala, kus inimesed maksavad palju raha ja pingutavad lõhki, et lasta end grupiviisiliselt maha teha. Ja ma ei karda kriitikat, eriti kui see on selline kasulikku sorti. Aga. Seejuures on ikkagi nii oluline, kui jäetakse mingi lootus helgemale tulevikule. Olen tohutu tänulik 1 kohtuniku millegigigi hea märkamise eest. See jääb meelde. Aitäh Sulle.
Vahepeal niideti kaarkollakaid. Jälle miski uus asi ära õppimiseks. Täitsa hea maitsega on, aga näed, kabjalistele, mesilastele, inimestele jt kahjulikud.
Rahvas hakkab laiali jooksma, kes pealinna, kes puhkusele teise Euroopa otsa, kes metsavahele roheliseks mehikeseks. Ma jään peaaegu üksi seda meie võitlust pidama. Vähemasti 1 õhku lennanud kõvaketas sai asendatud (SCSI kettad ei kasva ammu enam puu otsas, vuntsisime mingit vanavara). Mis homne toob?
Reede! Otsisime elektriliinide alused kraavid üles ja ületasime neid. Teisest, mis tundus hiiglaslik, läks Hiireke julgelt esimesenagi üle. Arusaamatu. See platsikõrvane on ju hulga väiksema hüppega?! Nojah, seal on vesi põhjas ja kaldad libedad-põhjatud, aga ta saaks ju natuke pikema hüppe teha. Käisime pärast jälle seal kaldal nihelemas, aga ületamiseni ikka ei jõua. Mingid hetked ta täitsa kaalus kargamist, aga ma ei pressi üldse, kuna lähtepositsioon on eriti ebamugav. Onu on esijalgadega pool meetrit allpool, tagument kusagil kõrgustes, mul lakani viis miili minna. Peaks kaelarihmaga proovima?
Maria oleks nagu lätlaste ja soomlaste maakohtumine. Vaatan seda ja muid võistlusi tulemuste kaudu vaid. Ise tahaks juba hüppama hakata, aga kunagi ei tea ette, milline päev on. Sammu-traavihüppeid saan ise ka tehtud üksikuna, aga selle pealt mingit suuremat üritust ette ei võta nagu. Igatahes arvas Strava, et me tänase "aktiviteediga" on väike probleem... kas ma olen kindel, et see oli jooksmine? No oli ju, kuigi jooksja oli hobune. Max oli 48 km/h, ju tundus kiirem kui tavaliselt.
Tööl kadus aeg nii kiiresti, et ei saanud õigel ajal pidamagi. Mõned asjad said ju tehtudki, aga uusi pressib kiiremini peale, eriti kui vastuvõitlejaid poole vähem on. Ei olnud lihtsam pärast talliski. Sain teha pika traavi ja terve kilomeetrise (poolteist isegi?) ringi galoppi, aga siis... keegi sai jalaga nii ootamatu paugu, et siiani ei saa täpselt aru, kuidas see juhtus. Auk sees täitsa, vajas õmblemist. Õnneks vist jäid luud ühte tükki. Ja siis pidin kellegi teise poolemeetrist haava ise talitama. See paraneb võimaluste piires vist üsna hästi, kuigi haavavedelikest oli tekkinud midagi stalaktiiditaolist. See ligunes ilusti lahti, patsient kannatas plätserdamise väga viisakalt ära. Ehk aitas ette antud õhtusöök tuju üleval hoida. Peaksin hoopis magama nüüd.
Kuna võistlused ei pressi kusagilt ja vigurdada pole tarvis, teeme hoopis võhma. Ikka korralikult 10 minti traavi järjest, mitte ainult jupitamine. Ja galoppi ka 1,5km järjest pausita. Mõne korra jalgu ikka vahetame vahel, et võrdne saaks. Tasapisi saab siis aegu pikendama hakata ehk.
Laupäevaks on plaanis orienteerumine Alutagusel. Huvitav, kas hobused peale ka saame? Tohutu vara peab minema hakkama igal juhul.
Kraevahe on okkaid paksult täis -- järelikult midagi toimus. Kell pool 7 tuvastasin, et Hiireke oli oma kaks suurimat külge kollaseks maganud. Ei saanudki siis kohe laadima hakata, vaid tuli enne natuke pesta, et vaatepilt silmi ära ei lõhuks. Järgmises taksopeatuses veendusime tund aega, et kaaslane ei soovi meiega ühineda. Ei üksi ega kaksi, ühte ega teise treiku vahesse. No kahju. Muidu oleks ju Metsiku jälle kaasa pakkinud, aga ei taha teda jooksma sundida enam, kui ta just ise väga peale ei käi. Mul oli vaim juba nii valmis, et läksin siis üksi. Kuna ajaga oli kitsas, siis võistluspaika suunduva matkaga seekord ei ühinenud. Sai ka spordikeskuse suures parklas laiutada -- 3€/24h. Anti teada, et kaart muutus täpsemaks ja ühtlasi ka suuremaks: 1:15 000 ja A3. Heh-heh... kuhu panen selle plakati? Arvutasin välja, et kui liikumiskiirus oleks 10 km/h, siis tuleks pärast u 5 km läbimist tagasi tulema hakata. Enam küll ei olnud soovi eelmise aasta moodi 18p korjata ja siis kõik nulliks kaotada üleaja eest. Noh, olgu. 10 cm kaardil on 1,5 km looduses, seega võin arvestada u 30 cm kaardi järgi ühes suunas. Seda on tohutu vähe ja jälle selge, et kõiki punkte pole võimalik võtta. Valisin põhjapoolse osa. Mulle niiväga meeldis, et kontrollpunktid olid tähistatud tavaorienteerumise oranži-valge kolmnurgaga ja et neid võeti SI-pulgaga (need sai laenuks ja isegi kompasse pakuti, aga mul oli oma kaasas ja polnud tarviski, sest päike hiilgas taevas). Isegi kui punktid olid enamasti tee peal, ei tähenda see, et need liiga kaugelt silma karjuksid, eriti sellise laines põranda puhul. Ja et lehekuu. Teel selgus, et ega ma oma paljasjalgse hobukesega kuigi palju optimistlikumaks oma plaanidega saanudki minna, 1 pikem tee oli täitsa kivine ja kusagile äärde polnud minna. Selle osa pidi suures osas sammus läbima. Mujal sai mõnusalt galoppi lasta, või kui just... no seal oli üks sooäär, rattaroobastega (needsamad UAZ-itajad, millest jaanikoi postis juttu. Vähemalt kahel teel oli post ette löödud, punase ristiga. See vist tähendas, et hetkel autoga mitteläbitav. Hobusega mahtus sildist mööda küll). Need moondusid kohati nii sügavaks, et hobune neid põhjast läbida ei julgenud, aga seinad olid ju püsti ja seal üleval polnud ammugi mingit pidamist -- kargas teelt maha kuuserägastikku. Ka metsal polnud põhja all. Johhaidii noh, palju raginat ja kiirpalvetamist, vajumist ja tupikut. Kaardipealse "tee" kõrval leidus veel mingi... maiteagi, mudane minekuvõimalus, rammisime siis sealt. Olin rüseluses näpu kuidagi ära veristanud, see lödistas kaarti ja hobuse lakka. Polnudki näha, mis seal just katki läks. Lõpuks jõudsime tahkema teeotsani välja -- vähemalt kaardi järgi -- ja sinna oli isegi liiva veetud. Hobune astus julgelt peale ja vajus kõhuni sisse. Sumpas seal meeleheitlikult, hea, et nüüd ümber ei proovinud keerata. Mõne volksuga sai välja rabeldud ikka. Stardis oli veel küsitud, et kas julgen üksi minna, turvalisuse värk ja nii. Jaa, muidugi, olen iseseisev! Khm. Teisalt on võibolla heagi, et teine hobune ei pidanud seal samamoodi sikerdama. Sealt edasi oli jälle ilus ja tore. Aega jäi varuks ka, nii umbes 8 minutit. Sai optimaalne pingutus, esimene koht oli kaugel ees ja kolmas piisavalt maas, olime teised. Auhindu oli palju ja neid jagus kõigile osavõtjatele. Korraldaja oli tõesti kõvasti vaeva näinud. See ka, et saime enne üritust põhjalikud infokirjad, et kus ja mis, polnud millegi pärast vaja muretseda. Osalejaid oli igasuguseid, kogenud kihutajaid ja täitsa rahulikke matkajaid, imepisikesi ponisid ja üks hobune isegi käekõrval. Seal ma tõesti usun seda "kõik võivad tulla" juttu, sest rahulikult minnes polnud mingit ohtu kusagile ära uppuda või kaduda. Ja kõik osalejad said Siimumäe talu roseti ja medali, seega ohutut rõõmu ka trofeejahtijaile. Isegi lõpp ei jäänud lõputult venima, aga oodates sai päris põnevaid asju kuulda. Näiteks lugu hobusest, kellel talve jooksul kordagi tekki seljast ei võetud. Tema karv oli tekivoodriga kokku viltinud ja kunagi maha võttes jäid kerele leemendavad karvutud augud. Eem...mnjah. Tagasi teemasse. Sügisel on samas kohas kavas suundorienteerumine. Kostab põnev! Igatahes julgen soovitada, koht on ilus, reeglid lihtsad, korraldajameeskond ülimalt asjalik ja abivalmis. Märksõnad Pannjärve, Alutaguse, Siimumäe. Kui hobumaailm ellu ei ärka, siis FB-s ratsaorienteerumise grupis antakse ka kindlasti teada.
Millegipärast arvasin, et kui jälle hüppama hakkan, siis jätkame peaaegu pooleli jäänud kohast. Jaa, ma tean, naiiv. Hobune läks neist mõnest põlvekõrgusest tõkkest nii elevile, et võttis lausa krossikiirused üles. Ma ise kuidagi nii lippadi-loppadi, ei mingit taltsutusvõimu, lihtsalt lehvi kaasa. Ilmselgelt vaja tihemini teha. Midagi. Polegi palju tarvis, kasvõi maalatte vms. Küll aga mõistis härra Hiireke täppishüppeks kohale veeretatud tünnile jala peale panna. Ja siis teise. Jaga nüüd auhinda!
Hiirekese söödakünas oli pääsukese muna. Sihuke pragulise koorega, ju kukkus natuke katki. Või toodi hobukesele valku süüa mingite tundmatute teenete eest.
Tehases oli lahtiste uste päev ja külalisi aina vooris. Näe, seal nurgas on insenerid. Hoiame nad teistest eemal, et need kedagi ei häiriks, aga ometi tootmisele lähedal, et hea kohe vajadusel stseeni tõmmata. Togisin ka mingit tõrksat 5 tundi tagant, kuidagi ei hakanud minema. Kui siis mingi nurga sirgeks ära sai, läksin korraks puhkama. Tagasi tulles oli kõik maha võetud ja uus asi käsil. Meh. Esmaspil siis uue jõuga jälle.
Kuna vihm oli maa kõvadust mõnevõrra leevendanud, läksime vahelduse mõttes ringile. Hobustel oli asi kohe selge -- jepp, välja sööma! Ise veerevad juba oma koplis ühe puhma juurest teise, pole enam õieti maiustustestki huvitunud. Raps on juba poole mehe kõrgune. Sirgeks sirgunud, nagu ütleks 1 me tehnik (või tihnik, nagu me ise ütleme). Mikrosofti mägi oli niidetud, midagi juurde polnud külvatud -- vahel lausa tundubki, et kutsuvad hobuseid sinna kappama. Metsik korjas 2 puuki, Hiirekeselt ei leidnud ühtegi.
Käisime linnas VR tulnukaid ja roboteid tulistamas. Üsna uus koht, Another World, aga see on miski kõikjale levinud formaat nagu nt Prison Island, kuigi teema on teine. Vahepeal on peakomplektid palju mugavamaks arenenud, aga kuni nad päikeseprilli moodi kergeks ei lähe, niikaua ikka igavesti kanda ei jaksa. 4-kesi olime ühes meeskonnas pahalaste vastu; oleks saanud ka päris teiste mängijate vastu sõdida, aga seekord polnud soovi. Pärast käisime kambakesi hobustelt puuke otsimas -- noh nii igaks juhuks. Neil polnud, aga Tommil küll. Tallikassil siis. Sel rippus lõua all mingi jõmakas, veri juba tumepunaseks kallerdiseks sees kuivanud. Täitsa näpuotsa suurune oli.
No comments:
Post a Comment