Väätis

Hülgamishirm. Põhimõtteliselt see lugu, et mida kardad, see sulle tuleb. Ma ei mahu viimasel ajal enam kusagile, vähemalt selline tunne on. Sinine. Kellelgi teisel oli medalist ilma jäämise hirm. Ta oleks selle juba vähemalt 4 korda saanud, aga fookus ei lubanud (täitsa tavaline õnn ka muidugi). Kuni teised on süüdi, niikaua on raske. Võimalik, et peaksin ka sest midagi õppima, aga no ei... peaksin ise sirutama käe ja kusagile vahele pressima või? Kenot.

Arvasin, et koolivärgiga on joone peal. Vihikuid ja kaustikuid on eelmistest aastatest üle, nii et pole isegi kohe poodi tarvis tormata ja isegi suurem osa õpikuid sai enne koolikuud pakitud. Uutest ainetest lisandus ainult võõrkeel. Juba kunagi kevadel pidi valima, võttis saksa -- arvas, et on venest lihtsam. Uurisin pärast esimest tundi, et kas midagi meelde ka jäi. 

- Nooh, ... tähed on natuke teisiti, et meie väike "m" on saksa keeles "t". 

- Eee, aga pole ju? Ainult kahekordne "s" näeb neil natuke teisiti välja. Kas mõni sõna ka meelde jäi? 

-Aijaa, oli mingi matšik või midagi. 

Selge siis. Oli ekslikult kõrvalklassi sattunud. Olgu pealgi, aga mul tekkis kohe mõni küsimus. Kuidas õpetaja aru ei saanud, et vale laps klassis? Kuidas see laps ei saanud isegi aru, et mis keelt õpitakse?? Noh, мальчик ... nu pagadi!

See pika vihma päev. Keskküte on veel puhkusel ja mul on külm. Olevat olnud keskmisest soojem suvi, isegi kui soojalainet ei tulnudki, hea kui soojavirvendusegi välja vedas. Üle 30 ei läinudki.

Kui pesad olid elanikest tühjaks saanud, togisin paar tükki kõige tobedamatest kohtadest alla. Ühest oli hiljaaegu terve ukse äär täis lastud, link ei paistnud mõni päev väljagi, kui mõni tont jälle ukse lahti oli jätnud. Nohja siis maneežist väljumise augus on allesjäänud pesas juba uued pojad. Hilja nagu või?!

Olen vahel muretsenud, et kuidas see Metsik ikka magatud saab. Temal küll mingit pesa pole. Aga vot, magab tõesti, ja veel hambad laiali, nagu öeldakse. Kui sellise pildi somesse paneks, hakkaks kohe kaastundeavaldusi sadama.

Mitu (kuudega mõõdetavat) igavikku möödus, aga sain jälle Hanno trennile pihta. Tore, et ta ka selliste ebaregulaarsetega viitsib jännata. Me pole ju kaua kusagile kohale jõudnud, ikka tuleb midagi vahele. Aga Hiireonule meeldib hüppamine endiselt. Viimaseks ringiks tahenes juba mõistlikuks ka, siis jõudis rahulikumalt asjadele läheneda, enam ei vigurdanud ruiates ja kaela keerutades. Siis sai varjualusest junne kärutatud ja tõkkeid tõsta ja ära panna ja higist selga tuule käes jahutada ja Q otsas tasakaalu hoida. Sel pole ju turja, sadul tahtis rullima minna, eriti kui miski tuvi katuse vahele spurtis. Õnneks on häälpidur suurepärases konditsioonis ja kordetõmbaja piisavalt osav, nii ma maad küljega katsuma ei pidanudki. Saime seisma ja sadula keskelekanti tagasi ja siis jälle edasi kõmpida.

Lõuatõmbe saladus sai lahendatud. Olin juba kaua imestanud, et miks jaksan siis, kui väike nurk juba küünarnukis, aga kui täiesti rippudes alustan, siis ripungi nagu soolikas. Tuleb välja, et asend oli vale. Vaade üles ja rind kummi, siis saab. See on siis sedapidi käsi hoides, et näpunukid on minu poole. Teistpidi on niikuinii lihtsam. 

Maneeži pinnase värskendamine ja vihm samal ajal -- enamus valis õuemineku. Ma siis ronisin jälle Q otsa, aga jäime katuse alla (hea pehme kukkuda, eksole, aga hobusel raske liikuda, jooksmisest rääkimata) ja noh -- ta ikka ei väsi üllatamast. Esiteks proovis natuke joosta, sest mingi ärevus oli sees. Tuli kutsumise peale ilusti tagasi ka, kuigi kael jäi kõrgeks. Mingi hetk proovisin siis ise küsida traavi. Esimene kord häälkäsklusega ja teised korrad kerge jalamärguandega. Ja ta reageeris kui täiesti taltsas hobune. Pisikesest märguandest läks liikvele ja püsis, kuni tarvis. Võibolla on teiste hobuste puhul täitsa tavaline, et ringi jooksevad, aga tema ju niisama isegi käekõrval alati ei reageeri. Piitsa ega vehkimist ei karda, kuna pole kunagi nahapeale saanud. Ainult vaatab otsa justkui küsides, et mis sul nüüd juhtus. Ja siis teisel hetkel on minema pühkinud kasvõi teise maailma otsa. Nüüd aga oli mul vahepeal isegi tunne, nagu ta oleks tahtnud mulle näidata, et ärgu ma jokutagu, ta saab juba ammu aru, kuidas asi käib.

Kui mõnikord liiga kerge olemine tundub, siis tuleb endale raskusastme tõstmiseks lisareegleid leiutada. Nagu me seekord Alutagusel. Millegipärast kujutasin ette, et punased klotsid kaardil, põiki üle tee, tähendavad keeluala. Et seda teed ei või kasutada. Selliselt tähistatud teid oli hulgi. Katsu siis see sobiv trajektoor leida! Läbisime seetõttu ühte eriti tülikat kruusateed mitu korda, ja iga kord sai punaste klotsidega märgistatud otseteed tervitatud, et näe, sinna ei saa. Olekspoleksoleks pidanud kabjasusse kasutama, või siis päriselt ära mõtlema, et mis see punane klots õieti tähendab. Hiljem selgus, et lihtsalt mingi teetõke, nagu langenud puu vms -- me ei saanudki teada, kuna ei läinud vaatama ju. Hobuse võlu, erinevalt autost või muust sõidukist on, et puust saab mööda minna ja august ka. Nii tark olen tagantjärele. Seal aga tuiasime pikemast rajast veel pikemaid teid, lausa kolm tundi kulus ära. Eksinud polnudki, lihtsalt loll. Aga saime kõik punktid ikkagi kätte ja pikema raja kolmanda koha ka. Auhinnalaud, nagu ka eelmised korrad -- uskumatult rikkalik. Kusjuures kõik said auhindu, imeilusatest rosettidest rääkimata.

Automaatse subtiitri arvates selgitas üks naisterahvas korrektse "pee off-i" tegemise tagamaid. Kõik oli värskendavalt loogiline ja anatoomiliselt kahjutu, nii nagu üks õige "pee off", khm piaffee peab olema (alates õigest sadulast, mis hobusele lähedal asub ja roiete suhtes õiges kohas...). 

Vigurdasime natuke krossiplatsil. Harjutusteks sai valitud 

1) 2 vabalt valitud tõkke ületamine (kõige lihtsamad on miskid vaevu poolemeetrised)

2) 3 eseme (kinnas, madjakas ja kettagolfi ketas) tassimine tünnilt tünnile 1-haaval, aga neid võis transportida ka mõne teise ülesande täitmise ajal

3) tagurdamine tõusul 5 meetrit

4) ühe käega juhtimine üle kolme liipri (pmst kavaletimõõtu)

5) vähemalt 2 kabjalööki "sillal"

6) banketist alla

Harjutused olid valitud nii, et ka käekõrvalise hobusega saaks teha neid. Kõige raskemaks osutus tünnidelt asjade kätte saamine.

Q on traavis juhitamatu (aga oh kui meeldivalt kergelt traavile läheb), sammus nagu midagi juba tuleb. Suulisi ei armasta, jätkame kapsoniga.

Jasiis kukkus keegi endal pea lõhki. Isegi hobuse otsa polnud selleks tarvis ronida. Muidugi ma kardan kõnesid, nii võõrastelt kui tuttavatelt numbritelt. Millal viimati keegi helistas, et lihtsalt ilmaelu kiita.

Ilmus prantslane ja ta segi seda ilmumist kolme moodi: 1. päev ei tulnud üldse kohale, teine päev hilines ja kolmandal tuli varem. Nii tihedad päevad ja nii palju rööprähklemist, et vaju või lössi. Läheks siis varem magama, aga ei. Vaja mingit noolemängu toksida. 

Kütus maksis pmst 2.3EUR/l, see on küll rekord.

Pingeline nädal ja hooaeg said korraga otsa. Mõlemad enam-vähem korraga, laupäeval. Suve lõpuni on veel paar päeva.

Tänane hommik algas meie esimese taasEesti presidendi ühe üteluse meenutamisega. Selline,  mis sisaldab sõnu s*tt ja väetis. Sest väikese onu kodutöös oli üks teine sõna, "väätis". Ma suudaks mõelda välja arusaadava lause ka sellele sõnale, aga sinna konteksti oleks seda päris keeruline toppida, teema oli, et kas inimesed peaksid rohkem liha sööma. Nõuti vähemalt 50 sõna (sellega ei saa isegi hoogu sisse ju?) ja hindamisjuhend oli ilusti kaasas. Et mida peab tegema mingi hinde kätte saamiseks. Duud arvutas, et mis osadest ta võiks loobuda, et nelja saada. Õigekiri osutus üheks valikutest. Ma ei taibanud üldse -- kas plaanid meelega valesti kirjutada või? Tema jaoks tundus see rohkem nagu mataülesanne. Kuidas sealt üldse mingi esseeni kunagi välja jõutakse..? [kasutasin kaaspiloodi abi väätis hülgest pildi saamiseks; millegipärast pean vajalikuks täpsustada, et just "väätis" on see merekutsu, nii nagu ei ole asjad pekis, vaid pekkis]

Q-ga tegime täna esimest korda lahtiselt traavi. Vahepeal jagasin õunaampse ja no tõesti oli magus ja mahlane see rullik -- ja siis ma ampsasin endale ka lõuatäie. Järgmised minutid liikus Q ainult tagurpidi, ju arvas, et pääseb nii mulle lähemale. Ei saa ju olla, et tema maiustused keegi teine nahka paneb nii häbematult.

Ilm oleks nagu kalendrisse vaadanud, sügise esimene hommik tervitas kollaste langenud lehtede ja vihmasajuga. "Ja suvi ei lõppenud kunagi"... väikse vahega, et hoopis vihm tegi seda mitte lõppemise asja. Sain õhtul koplist hobuse, kes oli veekihti mähkunud. Tõmbasin kaabitsaga pool ämbritäit sooja vett maha. Ja siis tegi hobune mittekuivamise asja, kuigi jalutasin ja ponitasin teda maneežis kuni jalad lühikeseks kulusid. Katsin tekiga ja nühkisin heinaga, ikka ei midagi, lihtsalt rohkem koristamist tallivahelt. Vitsutas veel müslit õli ja soolaga, et mootoril pöördeid jätkuks, ja siis ta pissis käigutee täis, 5 labidatäit kust viskasin minema, enne kui labidaga enam midagi kätte ei saanud ja ülejäänu saepuru abil kokku kaapisin. Ja siis ta lasi hunniku ja astus sinna kohe sisse. Ja oli ikka veel märg! No tont, lõpuks läks ikkagi vihmakas selga ja onu õue tagasi sõprade juurde.

Tähistasime isa juures kolme sünnipäeva kahe tordiga. Vanama kibeles muudkui mängima. Vaidlesime põhjalikult, et kumb on õige, kas "köökas" või "köökus". Kumbki pool oli omas osas raudpolt kindel ja teist varianti polnud kuulnudki. Mõlemad on õiged. [siin kaklesin tehisaruga telefonis: "Proovi siin parandada, kuu tehistarkudel on omad plaanid. Tügik jäi kahe sõna vahelt ära ja parandada ei saanudki tühikut lisades, vaid tuli valida 3 pakutud varuandi vahel, et mida muuta. Nii häiriv.]

Kõikidest päevadest, mil üle pika aja oma vanema hobuse otsa ronida, valis K just tänase -- udu vallutas maa juba enne loojangut, kola nagu siidilintides. Ikka esineb neid üllatusi vahel. Minu plaan üles filmida mõned näidisülesanded moondus mitme kraadi jagu keerulisemaks. Ka vihmavari saboteeris. See, tuli välja, oli päästikuga plahvatus. Nimelt oli kupli alt varras lahti, sest plasttorus oli pragu. Kui varda siiski torusse surusin, seisis see kõrvik ju täitsa hästi koos! Võinoh, seisis... kuni hoogsalt lahti lendas ja vihmavari oma kokkuvolditud kujus natuke lendas. Hobunegi süstis minema, kuigi olime sel päästehetkel vähemalt maneežipikkuse kaugusel. Millegipärast pidin proovima kaks korda. Muidu olid olud nagu unes, hämaravõitu, ebatavalised, temperatuuritud (vahel on unes ikka külm ka, nt siis kui tekk on põgenenud).

Kas sa oled üldse ketast loopinud, kui sa kellegi teise ketast vetele pole annetanud? Esimene päris rada. Jätsin metsa ühe toreda valge putteri ja koju tõin põdrakärbse. See oli juba endalt tiivad eemaldanud ja plaanis paiksemaks jääda, aga ma polnud nõus. Natuke kahtlane on see ketta-värk -- pole piisavalt sümmeetriline tegevus. Viskasingi siis rada parema käega ja kohe otsa vasakuga niisama naljatilku järele. Väga palju hullemini ei lennanudki, kuigi vasaku jagu oli kaks kõvera-lõpu-ketast. Sellest valgest on ikka kahju, oli sama otsekohene kui ma ise, ei mingeid vigureid.

Homme algab TIHS. Ja ma ei lähegi laupäeval rogainile. Seekord jooksevad teised.