Viimane nädal enne puhkust! Vihmane nädalavahe võinuks olla veel vihmasem, aga tõeliselt kallama hakkas täpselt pärast võistlust. Vedas. Sõitsin ka tallist läbi, aga ei tulnud isegi autost välja. Ehk saavad homseni omapead ka hakkama. Olustveres oli bussijuhtum. Kihutad parimat kaseallee-galoppi ja ühtäkki oled vastamisi läheneva bussiga. Kas oleks osatud uneski ette näha midagi sellist? Njah, uni... oleks küll võinud, ja veidramatki näha. Järjest selliseid, mida kellelegi rääkida ei saaks ja üles kirjutada ammugi mitte. T1-l on koristamistuhin peal ja nüüd on kõik mõõtmatult rohkem sassis kui enne. Nii palju asju on. Kuhu lähevad vanad asjad? Purjekate postkaardipakk, kus kõigi andmed peal? Hobustega postkaardipakid? Enam ei saadeta postkaarte, isegi omnomnomniva ex EP pakib pille kotti. Roostevabast terasest kuumakindlad painduvad torud? hammasrattaketid?
Lonkuri-onu.Väliselt ei miskit viga, kusagilt ei leki, ei musta, punast ega kollast. Aga jalale iga nurga alt astuda ei saa. Näeb välja nagu abstsess. Tõesti on olnud üsna märg see kliima ja liiga palju süüa kasvab maast välja. Aga kabi kusagilt soe pole, valureaktsiooni mu väheste vahenditega kätte ei saa. Annab kõiki jalgu ja käib ka kuidagi, aga vaevaliselt. Äkki ta ongi Naurise indikaator. Mitu korda on jama olnud, kui Läti onu lähedale jõudma hakkab.
Kass hüppas jälle kaela, on sel vast hüppevõimsust! Kui toetasin hobusele, ronis sinna üle, ju on mõnusamalt soe.
Ei olnud abstsess, see poleks nii ruttu ära läinud. Põhiteema on hoopis parmud. Üldse ei lase elada. Ja pole ka sel puhanud hobusel paksemaks lubanud minna. Käisin seoses T1 üritusega põhjas ja kuna aega jäi üle ja koht polnud kaugel, hüppasin läbi Metsiku sünnikodust. Seal on alles vaid 1 hobune, Metsiku eakaaslane ja ühtlasi poolõde -- jääb seal viimaseks, kuna perenaine tahab otsi kokku tõmmata tallis. Kui ma peaks vanaks saama, siis nii oleks uhke küll, üle 90-sena niimoodi toimetada. Üks must siidikukk on seal üle -- äkki kellelgi on vaja?
Ka sina, ERR... "...leppisid kokku teekaardis, mille kohaselt...". Ei võinud olla tegevuskava või -plaan, isegi mitte strateegia ega ajakava vms. Meh.
Hallid toimetasid maneežis, üks noorem kui teine. Q-le oli sadulgi selga seotud ja tema päevatöö oli sellega natuke joosta. Algul oli ähmis küll ja vahtis seljataha, et mis nali nüüd, aga peagi lippasid hallid kahekesi ühest maneeži otsast teise ja korjasid autasusid.
Alustuseks said mõlemad puhkepäeva ja nii polnudki imestada, et tavapärane reisitekkeline tarkus oli lühike. Maast äkk-kerkivatele lindudele küll ei reageerinud kuidagi, aga tööisu oli lausa märkamatu. Süüa. Loomulikult on hobused leiutatud selleks, et võimalikult palju süüa. Kui need tobedad parmud ainult nii palju ei häiriks.
Käisin üle mitme aasta kahe-patsi-üritusel. Nii palju rahvast. Nii palju patse. Tavapärane nurin, et miks ei võiks üksikutele kontsertidele pileteid saada. Ainult et siis poleks seesama asi. Seal võetakse aeg maha, saadakse kokku ja leitakse oma. Tundsin end turistina seal. Tegin puust vilepilli (oo, milline terav nuga!) ja kuulasin lemmikud ära, vahele lonkisin niisama ringi. Mari ex-Pokineni kuulama ei mahtunud soovijad äragi, saal oli rohkem kui pilgeni täis. Olin täitsa viimane, kes end uksest sisse pressis ja siis põrandal kügeledes erinevaid joogapoose harrastas. Ukse-ja aknatagused olid ikkagi ka rahvast täis, midagi kinni ei pandud. Ei oska mingit omadussõna pannagi, poleks piisav, niivõrd hea oli (ja eriti sellises koosluses, 3 taustamängijat, kellest 1 hüppas klaveri/trummi jt vahet).
Õhtuti kui talli jõuan, on poisid tavaliselt katuse all parmuvarjus. Saabus sealt siis see hall, kapjadel tiivad, aga mitte nagu Hermesel, vaid puhtast s*tast ehitatud. Ok, aitab, riisusin kõik junnid kokku 5 suurde hunnikusse. DJ oli kohe huviline neid jälle laiali kaevama. Ülejrgm päev kühveldasin junnid traktorikoppa, ns kärutades oleks mitu päeva aega võtnud. S*tta kanti s*tta kanti s*tta kanti. Tegelikult ma ei tea, kui s*tt kant see uus s*tapatarei on, küllap ta ikka oma tööd teeb. Seekord olin igatahes kummikutega, mitte linnaplätudega. Puhtaks rookimine võttis eelmine kord nii kaua aega, et sain natuke targemaks. Ühtlasi oli kerge sama kummariga Q otsa ronida -- oligi juba palju aega möödas viimasest korrast. Hobuke oli täitsa häirimatu, kuni teistpidi ringi tegime. Sedapidi möödusime peeglist nii, et ta end nägi. Hämming sõitis läbi keha ja Q astus kaks sammu tagasi, et peegelpilti uurida, kael nii püsti kui kere lubas. Et siis nagu täpitesti erivariant. Ratsahobuseid on ta ju küllaga näinud, aga inimest kandvat iseennast -- huuh! Ratsmeid mul veel pole, olen lihtsalt veos, mis aeg-ajalt jalgadega edasiajavalt vajutab. Piduriks on "trrrr", klikk ja porgand, mida jagab talutaja.
Hankisin Hiirekesele kabjasussid. Igavesed kolakad kalossid, aga hobune on rahul.
Orienteerumine tuli jälle mu kodukülla. Niisama jooksmist ma ei salli üldse, aga kui peidupunktid ka mängus on, siis -- jaa, I'm in! Vaheldumine ja üllatused, nagu mäng. Seekord osales isegi kõige minim ja vähe sellest, ühe töökaaslasegi veensin metsa kaduma. Teisi meelitasin ka, aga heal juhul vaid võdistati õlgu -- ei viitsi. Oli küll jah natuke soe ja lõpus ka märg (olemine), aga noh, linnaorienteerumisel ei ole isegi kaotsiminekuhirmu ju.
Polegi ammu nii raske olnud võistlusi jälgida. Mitte pildi mõttes, see tuli ilusti koju kätte. Aga kui tallikaaslane nullidega ringi kappas ja siis ikkagi veel kolmas voor tulemas -- oh tonti, kui põlema see pani! No ei saa vaadata, aga tahaks, aga ei kannata, aga vaja. Oli ainuke oma klassis, kes kahel päeval kõik latid üles jättis. Kuld! Ka ponides, noortes ja seeniorides oli samamoodi -- kuld tuli kolme nulliga ja rohkem selliseid polnud. Tundub, et päris hea süsteem parimate selgitamiseks.
Tartuff ja tähesadu ja päikesevarjutus ja mingid värgid veel sattusid kõik ühele õhtule. Filmide kirjeldustes kasutati sõna "hirmnaljakas". Selle vaadatud filmi kohta ka. Tuleb jälle üle kalibreerida ja meelde jätta, et hirmnaljakas = mõõdukalt humoorikas. On ikka meeletu vahe, mis eri taustaga inimesi naerma ajab. Eriti, kui konflikt on usu- ja rahvusteema peale ehitatud.
Neljapil sain tiktokiga kõige kiirema sõidu talli teha, kui olin kokkulepitud ajaga päevajagu puusse pannud. Päris ebameeldiv olukord sellisele, kes isegi minutitega möödapanemist ei kannata, eriti enda puhul.
Ükskord õhtul, kui arvasin talli inimrahvast tühjaks läinud olevat, võtsin jälle hüppenööri välja ja proovisin järele, kui pikalt eksimusteta suudan. Vahel tuleb sisikonna välja kukkumise tunne enne, nii ka seekord -- ja siis ühtäkki ilmus ukseauku kõige uuem hall tallielukas. Selline, kes muidu paanikanäoga ringi keksib. Vaatas seda vihistamist ja astus kõrvagi liigutamata julgelt edasi. Mulle tundus, et nööriotsaline tallitöötaja oli rohkem ähmis. Ma jäin lolli näoga järele vahtima. Isegi täiesti taltsad hobused on jahmunud, kui esimest korda seda kargamisnalja pealt näevad.
Taasiseseisvusepäevaks ilmus koju üks algaja kaisteväelane, kõnepruuk ja välimus mõnevõrra muutunud. Mul on nüüd jälle meie pere pikimad juuksed. Kuna pääsemine oli lühike, üritas vabast ajast kõike võtta. Sööki ja seltskonda põhiliselt, neist viimast kusagilt külapealt. Neljapäev ise on aga metsa eksimise päev. Krabasin paar tegelast kaasa (võibolla pidi ühe puhul midagi telekapultide võimalikust kadumisest rääkima) ja läksime Kirikuküla otsima. Mõningase pingutuse peale see isegi leidus, mida aga ei saa öelda metsa peidetud punktide kohta. Kõige väiksem ajas parema osa tunnist esimest punkti taga ja kui selle lõpuks üles leidis, ei jaksanudki rohkem. Teise teravsilmaga (T2) valisime raja nr 5, ei liiga pikk, ei liiga lühike. Vähemalt nii oli kaardile kirjutatud. Alustasime koos, aga kusagil kolmanda kandis hargnesime. Neljas pidi olema nina. Parasjagu minemist reljeefi järgi. Otsisin kõik vähegi nina meenutavad moodustised läbi ja no ükski polnud märgistatud. Juba oligi peaaegu tund stardist möödas (see selgus pärast, mul polnud ajamõõtjat kaasas) ja lootus oli kusagile sambla vahele kadunud, kui leidsin -- aga mitte neljanda, vaid seitsmenda. Ja T2. Tema oli kompassita, aga päriselt järjega 7-s (ja sinna jäigi, selgus pärast). Vähemalt sain end kaardil paika mõneks hetkeks. Ja see 4., see oli mitte nina otsas, vaid augus -- selgus, kui lõpuks kaarti täpsemalt uurima hakkasin. Peaaegu kaks tundi läbisin seda teadmata pikkusega maad, mis linnule väidetavalt 4,4km lendu.
Talli nn krossiala sai rahva hoolt tunda ja moondus suurele osale hobustest kollimaaks. Värvilised tünnid! Veeaugu võsa rändas hobustele koplitesse järada. Nad tõepoolest tuuseldavadki neid vitsu nagu kopraonud. Kõige ilusam tundus uus bankett, see peaks nüüd küll mõnda aega vastu pidama. Rahvas juba katsetabki hoolega ja tore on. Hobustele see tõke meeldib ja ratsanikule pakub parasjagu närvikõdi.
Nädalavaheks lubati ja osaliselt jagati uputust. Vähemalt 3 võistlust jäi pidamata või pooleli. 3V-tajad tegid ikkagi lõpuni. Pole üllatunud.
Jäin koridoris päris lollisti seina ja hobuse vahele, kui Hiireke ründas mööduvat boksikaaslast ja see hirmuga eemale hüppas - mulle peale. Ütlevad, et ressursikaitse. Ressurss oli sool mu peos?!
Keegi, kes peaks teadma paremini, pani pildi üles, kus hobuse kael polnud enam isegi 3. kaelalüli juurest "murtud" vaid justkui veel kaugemal kõrvadest. Nagu tetrise sakiline klots. Ja siis keegi teine pani video trennis lonkavast ponist. Ja siis keegi kolmas kiitis ennast taevani, kuidas kõigi hobustega parimini hakkama saab. "Poliitiku"-värkidest rääkimatagi. Düstoopia. Kooliuudised kah veel otsa. Ootamatud sellised.
Aga õnneks on olemas üks pisikene inimene, kes muudkui laulab ja on kohe selline armas. Justkui oleks ikka ilu ka ilmas alles.
Veel üks verstapost, esimene kord Q-ga lahtiselt sammus. Sangad olid ümber tõmmatud (sadulat pole veel leidnud) ja ratsmed kapsoni küljes.Tohutu kiirelt küll ei liikunud. Kui soovis, oli täitsa kerge roolida, aga vahel jäi lihtsalt kohapeale unistama. Niipea kui mingitmoodi preemia kätte sai, hakkas kohe proovima, et kuidas saaks veel. Pärast jooksis Porgandi-Madise järel, sest, noh, porgand. Võibolla saab kunagi sama võttega ka pikema seljatraavi ära teha. Ka Hiireonul oli selline parem päev, kappas nagu muiste. Justnagu oleks pealt kuulnud mu plaane mitte võistelda. Kohti oleks olnud küll, kasvõi Graminasse hüppama, aga me pole päris kaua midagi tõsisemalt karanud. Uued krossikad küll, aga need on sihukesed nunnud pisikesed ja need on kogu aeg samas kohas.
Videopilt oli olemas, aga läksin ikkagi kohapeale ka. Sai üle saja aja teisaldunud rahvaga lobiseda ja muud rahvast oma silmaga näha -- täitsa teine tunne kui klaasi tagant.
MiKE-ga on nüüd vist kõik. Enam ei hakka ülevaatust pressima. Seda keret on ikka liiga haledalt vähe alles jäänud. Poolest miljonist km-st jäi natuke puudu, aga söögiisu püsis mõistlikkuse piires (viimane talliskäik oli 4,2 l/100km) ja isegi konditsioneer töötab tal. Kuulasin viimase CD-plaadi ka ära, uutes autodes vist pole seda võimalustki enam.
September algab poole tunni pärast, aga väikesel onul on esimese satsi raamatud juba pakitud. Nii pole vist kunagi veel olnud. Ühtlasi pole ta veel magama läinud. Seda juhtub liiga tihti.
No comments:
Post a Comment