Triit

[Vilnis Endelis pildistas. Sattus turistina koos ühe meeldiva naisterahvaga metsavahele ja jäidki pikemalt kaasa elama. Kuidagi seotud mingite Läti kunstiasjadega vist? Üritusest endast -- tagapool]

TIHS tegi laupäeva hommikul kohe rõõmu -- no küll see Cassu+pealmine on ikka tublid ära. Ex-Saku hall on hobusele üks päris jube paik võistlemiseks, täismõõduline aed ei mahu ju äragi, mispärast kõik on kohe vastu vahtimist. Publik ka, isegi kui see on varajasest tunnist vähene ja suures osas heatahtlik. Hobused on tavaliselt ekstra ärevil, eriti esimesel päeval, hüplevad-kargavad ringi nagu poole nooremad. Ja siis ilmub üks must vanahärra ja kappab seal nagu ehe sõjaratsu.

Pärast tallituuri seadsin jälle silmad  Tallinna poole ja -- tohoh, mis nüüd lahti, Türgi õhuliini 145-ne sõit pakub ühtäkki liiga lennukaid elamusi. Lendab nii pulki, klotse kui ratsanikke. HUH. Tallis oli hulga rahulikum, kuigi sündmusevõimalust sai nagu antud. Nimelt oli ilm liiga ilus, et mitte proovida Q-ga esimest õuesõitu. Korde jäi küll kogu ajaks külge ja ukseaugu nöörisime kinni igaks juhuks. Põhiliselt on kaks olekut: paigal nagu puu või siis küsimata traav. Pööramine on täitsa võõras teema. Kuhu üldse jõuaks, kui peab alati otse minema? Asjad kipuvad ikka ette tulema, sellised nagu aiad, kivid, teed, ehitised või muru. Täitsa põnev kohe.

Seekord siis sedapsi, põhisõidus üksainus puhas esitus vaid. Väga palju katkestajaid. Võit igati välja teenitud. Ülekannet tegid ClipMyHorse ja ERR, need siis jooksidki mul kahekesi kõrvuti. Ja siis veel tulemuste leht -- kui liiga pinevaks läks, sai sealt juba natuke ette ära näha, et kuidas läks. Ma pole E-ga tükk aega rääkinud, aga näiteks laupäeval teadsin kindlalt, et kus ta on. Hääl oli selgelt ära tuntav seal ülekande melus, isegi jututeemat võis aimata. Selline veider peaaegu-suhtlus.

E-rehkendasin. Oli 12 küsimust, järjest iga klassi jaoks üks. Enne edasi ega tagasi ei saanud, kui ühe küsimuse vastus kinnitatud. Mul kulus peaaegu tund, sest kontrollisin muudkui üle, ei tahtnud vigu teha. Ei teinudki. 100%! Ainult et lõpus ma ei julgenud oma nime panna ja edetabeli jaoks alias ei kõlvanud. Tagantjärele on nüüd kahju. Viimases küsimuses tegin joonise ja plaani ja kaalusin pikalt, et kas panna ligikaudne vastus oma peaga või kasutada AI abi. Päris elus piisab tihti ligilähedasest tulemusest. Aga siis hakkas ju huvitama, et kui palju ta päris asjast erineks. Toksisin parabooli ja sirgete info sisse ja proovisin viisakalt sõnastada. Vastus tuli ootamatult ilus ja jube kiiresti. Pärast sain teada, et oleks saanud veel lihtsamini -- üks kaaslahendaja tegi lihtsalt kuvatõmmise ja sai sealt ka sama vastuse! Isegi kui kolmekordsus oli seal ju lisaks ja veel eesti keeles ka. Korraks olin isegi hämmingus, sest mulle tundus juba hoolikalt ette valmistatud küsimusele hea vastuse saamine ootamatu -- ta tõesti oskab?! Aga et ka lihtsalt pildist juba piisas -- seda poleks osanud oodata. Seepärast meeldisid mulle rohkem küsimused 1.-11., kus oma pea õige vastuseni jõudis. Ega ma muidugi proovinud ka, äkki oleks teistel juhtudel ka lihtsalt piltidest piisanud? Ühtäkki tunnen hirmu, et varsti ei peagi enam ise üldse mõtlema, saad kohe tark tunduda. Muidu polekski sest ehk midagi, aga kui mingil hetkel peaks seda päris mõtlemist päriselt vaja minema, aga pole enam harjumust..?

Mul oli veel lahti see AI vastusega leht -- palusin tal (sel???) lahenduskäik lahti kirjutada. Tegelikult oligi see ülesanne täitsa ilus, kahju, et ei mäletanud enam, kuidas täpselt seal integraalidega toimetada (kartsin vist mingeid vabaliikmeid vms). Aga sellega polnud lugu veel läbi. Mõtlesin, et kui juba, siis juba -- ja küsisin ühe varem pead vaevanud küsimuse. Kas on võimalik korrusmaja mõnelt kõrgemalt korruselt nii alla tulla, et alustuseks ripud rõdupiirde torul, lased käed lahti ja kukud korruse jagu, et siis järgmisest piirdetorust kinni haarata. Kui raske see oleks? Liiga palju muutujaid -- nagu kehamass, korruste vaheline distants, mis oleks pidurdusmaa? T1 arvutas ükskord välja, et ei tasu proovimist, pole võimalik. Sai vist arvestatud, et kukkuda tuli 3m, kukkuja kaalus 70 kg ja pidurdusmaa umbes pool meetrit. Kiirus jõuaks kasvada peaaegu 30km/h-ni ja katsu ette kujutada, kuidas sellise kiiruse pealt käekõveruse sirgenemise jooksul seisma saaks. Noh ja siis see AI -- kohe oli tal vastus valmis, aga ühtlasi tõi ta näiteid isegi tugevakäeliste sportlaste (jõutõstjad, seinaronijad)  lootusetusest ses olukorras ja võimalikke kehavigastusi, kui päriselt keegi proovima peaks. Peaksid suutma hetkega rebida umbes 300kg. Olgu siis, AI, oled jah osav -- proovi siis kogu e-rehkendust! Küsimused on eesti keeles ja isegi kui selguse mõttes kenasti sõnastatud, ei saa ju olla nii lihtne. Aga oli. Kõik vastused peale ühe olid õiged ja see üks (lennuki stardiaeg teise ajatsooni järgi) ei tabanud vaid viletsa pildi pärast (vist jäi osa nurga taha). Teisel katsel jälle õige! Vaimustuse ja õuduse segu. Kui kiirelt on igaühele kättesaadav AI arenenud. Eks me ise oleme teda õpetanud, leides vastuseta küsimusi ja lahendamatuid ülesanded -- ja ülehomme ta juba oskab.

Ratsaväelaste mängud toimusid seekord uues kohas, Voropil Lõunalaagris, Seitsmemäe juures. See on nii lähedal naabrile, et isegi M hoidis seekord hobust nööri otsas. Polnud mingit soovi proovida, kuidas hobuse tagasikauplemine töötaks. Kogu tegevus oli asukoha tõttu surutud üsna väikesesse alasse ja mingit tohutut eksimist/ekslemist seetõttu polnud. Üksteise järel passimist oli ka hulga vähem kui varem, sest stardid olid rohkem hajutatud. Kui nüüd väga lühidalt kirjeldada, siis oli tegemist viguritega orienteerumisega. Viguriteks vaheülesanded. Kohe alustuseks tuli läbida kollirada. Vali muusika ja rippuvad-lehvivad-vedelevad-niisama hirmsad esemed. Hiirekese üle võis uhkust tunda, võinuksime kasvõi galopis raja läbida, välja arvatud ehk õhupalliliin, mis oli kiirkummardamise jaoks liiga madalal (Hiireke oli kõige kõrgem hobuosaleja). Tegin veel lisapõike ka, kui arvasin, et üle kilerulli vaja minna. Tegelikult oli see "hirmutav rajapiire", seega tuli tagasi ka hüpata. Teistele, nii tundus, valmistasid kõige rohkem raskust vali muusika ja matiala. Natuke vähem võis uhkust tunda kohe mõne minuti pärast, kui selgus, et kõige edasise toimumiseks tuleb ületada oja. No ei läinud, kohe üldse ei läinud, kuigi juhendis oli midagi taolist: "hobusega sillale minna ei või, aga tohib maha tulla, ise silda mööda minna ja hobust kõrval veest läbi lohistada". Hell no. Tõusis seal püsti ja kiirtagurdas, kasvõi tagurpidi võsasse ja kraavi. Mingil hetkel pidingi hobuse kibekähku ümber pressima, et ta näeks, kuhu ta saba minna ähvardab. Seepeale muidugi hüppas paar meetrit edasi. Polnudki muud teha, kui oodata järgmist seiklejat, kelle sabas vesi ära katsuda ja tõdeda, et see polnudki päriselt hobuportaal teispoolsusesse. Tontide tont.  

Järgnes metsa mööda seiklemist ja kastide otsimist, mille sisuga midagi ette tuli võtta. Lõpuks olid taskud ja käevarred kraami täis, õnneks sai osast ka mingil hetkel loobuda -- söök tuli sisse süüa (restitäis mune oli küll paras üllatus, keerutasin muna igaks juhuks kastikaanel, et lögaüllatust vältida -- olid ikka keedetud)  ja heina võis hobuse sisse panna. Vesi oli ka teel mitu, põhiliselt täis sadanud lohud. Nende ette sai suusajälgi pandud ja ühest muudmoodi läbi ei saanudki, kui tagurdades, saba ees. No kes see tont niimoodi läheneb! Sedasi ei näe ju mina ka, et kui sügav või miskujuline see mudaauk on.

Meditsiinipunktis sai seekord päris elusat inimest väänata. Tuli paigaldada žgutt ja kontrollida/puhastada hingamisteed, keerata kannatanu õigesti külili. Kasulikud õpetused igal juhul, loodetavasti jääb midagi pärastiseks meelde ka (tähtsamatest -- žgutt kehatüvele lähedale, kellaaeg peale kirjutada; minestanu külili nii, et alumine käsi püsti üle pea, pealmine eest kaarega kaela alla, peopesa allapoole, pealmine põlv kõveras). Ootamatult kerge oli inimest keerata nii, isegi kui tema lödi inimese etendus tuli täiesti suurepäraselt välja (v.a. see rääkimise osa, khm). Lasketiirus kõmmutasin esimesed järjest maha ja niipea kui instruktor mainis, et nii hästi pole kellelgi veel läinud -- hakkas mööda minema. Klassika. Ootamist sai veel ratsaosavuse punktis harjutada -- polnud võimalik ära arvata, kui kaua kellelgi minna võib. Seal oli muidugi palju ülesandeid ka, enim pusiti värava, silla ja kitsa kõvera tagurdamise kallal. Kross oli lihtne, isegi kui vahepeal ähvardas liivasuppi uppumine. Kõige imelisem takistus oli ümmargune kraav, mille keskel pokusaar (või sõõriku inversioon? kraaviringi läbimõõt heal juhul 5m, pokusaarel mingi... meetrikant?). See tõstis esimesel pilgul kulmud kiivri alla. Valisin lati ületuse sammus, nii et sai enne pokut kõrvale väänelda. Teised meenutasid rohkem krossitõkkeid, kõige kõrgem ehk mingi 75cm. Lubatud oli ka käekõrval hüppamine või isegi üldse mitte hüppamine (punktikaoga muidugi). Hüppamist sai veelgi harrastada, viimane ülesanne oli SI-pulgaga "päris" orienteerumine ja seal oli mingil hetkel ees isegi kolmene süsteem palkidest, millest 2 olid penerollina. Nende juures valis hobune ise hüppamise, loomulikult oleks kõrvalt saanud ka minna. See viimane orienteerumine oli nende mängude geniaalseim ülesanne mu meelest -- kusagil eelnevalt pidime metsast kastist leidma 10 pisikest kaardifragmentidega kleepsurõngast, tuvastama need kohad oma kaardil ja sinna peale kleepima. Võid ju mööda ka panna, kui soovi on! Aga nii moodustus viimase ülesande rada ja valesti paigutatud rõngaste alt kindlasti mingeid punkte leida poleks saanud.

Tulemus oli seni parim koha mõttes -- esikolmikul kõigil 88 punkti, aga viimase ülesande kiirus määras järjekorra. Teadsin kohe, et teised olid ilmselt kiiremad. Pärast selgus, et 1 sekund jäi võidust puudu. Või üks käbigranaat. Või üks petangigranaat. Või üks õhkpüssikuul. Põnev. Sain järjekordselt kinnitust, et Hiireke on mingil missioonil parim kaaslane ja siis teisel -- võimatu pidur. Pean jätkama hobusele uute olukordade pakkumisega. See on nii raske vahel, kui esimene vastus on resoluutne "ei", aga läbi kakelnuna null probleemi. Vot ei usalda ta mind nii palju, et kohe minna.

Q sai suulisekummid, et ma pöördel tal valjaid viltu ei peaks vedama. Korra õnnestus tal küll kummid ühele poole pusserdada, aga need sai edukalt jälle lahutatud, ise seljas olles ja käega suus sonkides. Mõnes mõttes on neiuke ikka puhas viieline.  

Ilmad on imelised, aga no kohe mitte midagi ei näe. Hiireke mõnda heledamat eset (krossitõke) vist ikka näeb, sest kuidas ta neid muidu karta saaks. Võdiseb all ja on hüppevalmis. Valmis ja vahel hüppabki kusagile. Eriti mõnus on siis, kui ma jälle sadulat pole viitsinud panna, vaid istun kahe lahtise lambanaha otsas, khm.

Veel kaks kuud läheb pimedamaks ja paratamatult ka külmemaks. Täna panin hommikuseks rattasõiduks kindad kätte. Samas mu ühe töökaaslase sõnul "vaid seitse palgapäeva veel ja ongi suvi". Puhkust ei jõuagi enam enne suuremaid rahmeldamisi võtta. Ja need rahmeldamised tõotavad tulla grandioossed. Otse Loomulikult kuhjuvad sündmused ajas kobarasse.

Äkki ei saagi enam õues sõita, isegi kui ilm on selleks enam kui sobiv. Hobune on hakanud järjest rohkem pimedat kartma ja ühtegi mu juttu ta ei usu. Alustasime täna ringi teistpidi ja ärevusest hoolimata saime poolepeale täitsa mõistlikult, aga siis plahvatas põõsast lind välja. Njah, hukas oligi. Saime kuidagi platsile, aga kuna kuu oli piisavalt hele, ei hakanud tuledega jantima. Muidugi pidi keegi jooksja teed proovima, valgustamata tont, kuuldav vaid. Oiii kui kiiresti lendasime teise platsi äärde, külg ees. Hall puhus nii kiirelt õhku välja, et sellega oleks kõige tolmusema testri hetkega puhtaks pühkinud. Panin siis tuled, ei aidanud enam. Jäigi jaburalt ärevaks ja kolisime hoopis sisse. Seal oli nii viisakas ja korralik nagu ammu pole tundnud. Sama tunne jätkub nagu unes: meil töökaaslastega oli roomamise võistlus. Start minu uksepakult. 300 meetrit. Kõigepealt trepist alla, siis mööda tänavaliiva. Käed olid niisama kusagil igalpool, jalgadega tuli edasi suruda. Üle kivide ja koeras*tast mööda.  Kahju oli riietest, mul oli mu igivana punane trennipusa ja kahtlustasin, et asfalti mööda riivides ei jää tast palju alles. Järgmine etapp pidi teises "allüüris" toimuma -- kas tavaline jooks? Kedagi polnud, kellelt küsida. Proovisin guugeldada, aga sain vaid mingi kokanduskursuse lingi.

Kellakeeramise nädalavahetus. MiKE tühjendamise oma ka. Läksin varem talli, et mitte pimedasse jääda ja kuna platsinühk ei tundunud huvitav, läksime ringile. Polegi nii ammu käinud. Jälle oli kusagilt puid leitud ja neid tee äärde üle kraavi kuhjadesse laotud. Peenikesed nagu kõrred. Et miski valgustusraie või midagi. Ma ei usu eriti, et valgus neist kribalikest mööda pääsemiseks ühtegi pingutust tegema pidi. Onu hobune rahunes ka lõpuks maha, kuigi meid korra alla ajada prooviti. Sõitis valel pool teed ja ma otsisin juba silmadega võssakargamiskohta, kui ühtäkki järsult õigesse poolde tagasi keerati ja aknast teada anti: ma ei näinudki teid üldse! Sügise rõõmud, et saad olla see kõige vähem värviline. Loojuv päike pani puuderea leekima ja tallikaaslase kummikutriibud leekisid samaväärselt.

Ühtäkki on kuu viimane nädal suures osas SOME-vaba. Nett lõppes otsa. Ju olen omaarust wifit kasutanud, aga tegelikult hoopis loetud bitikogumit. Nja. Juba olen pidanud seepärast vana head helistamise trikki proovima.

Saatsime MiKE viimasele teele. Ta täitsa ise veeres selle. Küll veereks kaugemalegi, aga seda keret oli ikka juba liiga palju puudu.

Nii palju kõrvitsaid ja tonte postitatakse. Maskeeritud võistluste reklaamid oleks nagu ühelt liinilt pärit, niivõrd sarnased oma mustade-oranžide toonide ja kolapaigutusega. Käisime kuu viimasel ringil. Esimest korda nägin korda tehtud metsaalust. Eelmine nädal olid ju sügavad roopad ja segi pööratud maa. Nüüd oli teerist sile nagu ballisaal ja isegi muidu hooldusvabad kruusateed silutud. Juhtub imesid igasuguseid.

See on Metsiku laka pilt. Seda et... see on nii lit. Millalgi ütlesin, et kuni lakk on hooldatud, võib kasvada kuhu soovib. Seni ongi. Aga ma olen täiesti vaimustuses Metsiku vihmast ja päikesest heledaks pestud juppidest, kõrvaääred ju ka.  Vilnis Endelis pildistas.

Väätis

Hülgamishirm. Põhimõtteliselt see lugu, et mida kardad, see sulle tuleb. Ma ei mahu viimasel ajal enam kusagile, vähemalt selline tunne on. Sinine. Kellelgi teisel oli medalist ilma jäämise hirm. Ta oleks selle juba vähemalt 4 korda saanud, aga fookus ei lubanud (täitsa tavaline õnn ka muidugi). Kuni teised on süüdi, niikaua on raske. Võimalik, et peaksin ka sest midagi õppima, aga no ei... peaksin ise sirutama käe ja kusagile vahele pressima või? Kenot.

Arvasin, et koolivärgiga on joone peal. Vihikuid ja kaustikuid on eelmistest aastatest üle, nii et pole isegi kohe poodi tarvis tormata ja isegi suurem osa õpikuid sai enne koolikuud pakitud. Uutest ainetest lisandus ainult võõrkeel. Juba kunagi kevadel pidi valima, võttis saksa -- arvas, et on venest lihtsam. Uurisin pärast esimest tundi, et kas midagi meelde ka jäi. 

- Nooh, ... tähed on natuke teisiti, et meie väike "m" on saksa keeles "t". 

- Eee, aga pole ju? Ainult kahekordne "s" näeb neil natuke teisiti välja. Kas mõni sõna ka meelde jäi? 

-Aijaa, oli mingi matšik või midagi. 

Selge siis. Oli ekslikult kõrvalklassi sattunud. Olgu pealgi, aga mul tekkis kohe mõni küsimus. Kuidas õpetaja aru ei saanud, et vale laps klassis? Kuidas see laps ei saanud isegi aru, et mis keelt õpitakse?? Noh, мальчик ... nu pagadi!

See pika vihma päev. Keskküte on veel puhkusel ja mul on külm. Olevat olnud keskmisest soojem suvi, isegi kui soojalainet ei tulnudki, hea kui soojavirvendusegi välja vedas. Üle 30 ei läinudki.

Kui pesad olid elanikest tühjaks saanud, togisin paar tükki kõige tobedamatest kohtadest alla. Ühest oli hiljaaegu terve ukse äär täis lastud, link ei paistnud mõni päev väljagi, kui mõni tont jälle ukse lahti oli jätnud. Nohja siis maneežist väljumise augus on allesjäänud pesas juba uued pojad. Hilja nagu või?!

Olen vahel muretsenud, et kuidas see Metsik ikka magatud saab. Temal küll mingit pesa pole. Aga vot, magab tõesti, ja veel hambad laiali, nagu öeldakse. Kui sellise pildi somesse paneks, hakkaks kohe kaastundeavaldusi sadama.

Mitu (kuudega mõõdetavat) igavikku möödus, aga sain jälle Hanno trennile pihta. Tore, et ta ka selliste ebaregulaarsetega viitsib jännata. Me pole ju kaua kusagile kohale jõudnud, ikka tuleb midagi vahele. Aga Hiireonule meeldib hüppamine endiselt. Viimaseks ringiks tahenes juba mõistlikuks ka, siis jõudis rahulikumalt asjadele läheneda, enam ei vigurdanud ruiates ja kaela keerutades. Siis sai varjualusest junne kärutatud ja tõkkeid tõsta ja ära panna ja higist selga tuule käes jahutada ja Q otsas tasakaalu hoida. Sel pole ju turja, sadul tahtis rullima minna, eriti kui miski tuvi katuse vahele spurtis. Õnneks on häälpidur suurepärases konditsioonis ja kordetõmbaja piisavalt osav, nii ma maad küljega katsuma ei pidanudki. Saime seisma ja sadula keskelekanti tagasi ja siis jälle edasi kõmpida.

Lõuatõmbe saladus sai lahendatud. Olin juba kaua imestanud, et miks jaksan siis, kui väike nurk juba küünarnukis, aga kui täiesti rippudes alustan, siis ripungi nagu soolikas. Tuleb välja, et asend oli vale. Vaade üles ja rind kummi, siis saab. See on siis sedapidi käsi hoides, et näpunukid on minu poole. Teistpidi on niikuinii lihtsam. 

Maneeži pinnase värskendamine ja vihm samal ajal -- enamus valis õuemineku. Ma siis ronisin jälle Q otsa, aga jäime katuse alla (hea pehme kukkuda, eksole, aga hobusel raske liikuda, jooksmisest rääkimata) ja noh -- ta ikka ei väsi üllatamast. Esiteks proovis natuke joosta, sest mingi ärevus oli sees. Tuli kutsumise peale ilusti tagasi ka, kuigi kael jäi kõrgeks. Mingi hetk proovisin siis ise küsida traavi. Esimene kord häälkäsklusega ja teised korrad kerge jalamärguandega. Ja ta reageeris kui täiesti taltsas hobune. Pisikesest märguandest läks liikvele ja püsis, kuni tarvis. Võibolla on teiste hobuste puhul täitsa tavaline, et ringi jooksevad, aga tema ju niisama isegi käekõrval alati ei reageeri. Piitsa ega vehkimist ei karda, kuna pole kunagi nahapeale saanud. Ainult vaatab otsa justkui küsides, et mis sul nüüd juhtus. Ja siis teisel hetkel on minema pühkinud kasvõi teise maailma otsa. Nüüd aga oli mul vahepeal isegi tunne, nagu ta oleks tahtnud mulle näidata, et ärgu ma jokutagu, ta saab juba ammu aru, kuidas asi käib.

Kui mõnikord liiga kerge olemine tundub, siis tuleb endale raskusastme tõstmiseks lisareegleid leiutada. Nagu me seekord Alutagusel. Millegipärast kujutasin ette, et punased klotsid kaardil, põiki üle tee, tähendavad keeluala. Et seda teed ei või kasutada. Selliselt tähistatud teid oli hulgi. Katsu siis see sobiv trajektoor leida! Läbisime seetõttu ühte eriti tülikat kruusateed mitu korda, ja iga kord sai punaste klotsidega märgistatud otseteed tervitatud, et näe, sinna ei saa. Olekspoleksoleks pidanud kabjasusse kasutama, või siis päriselt ära mõtlema, et mis see punane klots õieti tähendab. Hiljem selgus, et lihtsalt mingi teetõke, nagu langenud puu vms -- me ei saanudki teada, kuna ei läinud vaatama ju. Hobuse võlu, erinevalt autost või muust sõidukist on, et puust saab mööda minna ja august ka. Nii tark olen tagantjärele. Seal aga tuiasime pikemast rajast veel pikemaid teid, lausa kolm tundi kulus ära. Eksinud polnudki, lihtsalt loll. Aga saime kõik punktid ikkagi kätte ja pikema raja kolmanda koha ka. Auhinnalaud, nagu ka eelmised korrad -- uskumatult rikkalik. Kusjuures kõik said auhindu, imeilusatest rosettidest rääkimata.

Automaatse subtiitri arvates selgitas üks naisterahvas korrektse "pee off-i" tegemise tagamaid. Kõik oli värskendavalt loogiline ja anatoomiliselt kahjutu, nii nagu üks õige "pee off", khm piaffee peab olema (alates õigest sadulast, mis hobusele lähedal asub ja roiete suhtes õiges kohas...). 

Vigurdasime natuke krossiplatsil. Harjutusteks sai valitud 

1) 2 vabalt valitud tõkke ületamine (kõige lihtsamad on miskid vaevu poolemeetrised)

2) 3 eseme (kinnas, madjakas ja kettagolfi ketas) tassimine tünnilt tünnile 1-haaval, aga neid võis transportida ka mõne teise ülesande täitmise ajal

3) tagurdamine tõusul 5 meetrit

4) ühe käega juhtimine üle kolme liipri (pmst kavaletimõõtu)

5) vähemalt 2 kabjalööki "sillal"

6) banketist alla

Harjutused olid valitud nii, et ka käekõrvalise hobusega saaks teha neid. Kõige raskemaks osutus tünnidelt asjade kätte saamine.

Q on traavis juhitamatu (aga oh kui meeldivalt kergelt traavile läheb), sammus nagu midagi juba tuleb. Suulisi ei armasta, jätkame kapsoniga.

Jasiis kukkus keegi endal pea lõhki. Isegi hobuse otsa polnud selleks tarvis ronida. Muidugi ma kardan kõnesid, nii võõrastelt kui tuttavatelt numbritelt. Millal viimati keegi helistas, et lihtsalt ilmaelu kiita.

Ilmus prantslane ja ta segi seda ilmumist kolme moodi: 1. päev ei tulnud üldse kohale, teine päev hilines ja kolmandal tuli varem. Nii tihedad päevad ja nii palju rööprähklemist, et vaju või lössi. Läheks siis varem magama, aga ei. Vaja mingit noolemängu toksida. 

Kütus maksis pmst 2.3EUR/l, see on küll rekord.

Pingeline nädal ja hooaeg said korraga otsa. Mõlemad enam-vähem korraga, laupäeval. Suve lõpuni on veel paar päeva.

Tänane hommik algas meie esimese taasEesti presidendi ühe üteluse meenutamisega. Selline,  mis sisaldab sõnu s*tt ja väetis. Sest väikese onu kodutöös oli üks teine sõna, "väätis". Ma suudaks mõelda välja arusaadava lause ka sellele sõnale, aga sinna konteksti oleks seda päris keeruline toppida, teema oli, et kas inimesed peaksid rohkem liha sööma. Nõuti vähemalt 50 sõna (sellega ei saa isegi hoogu sisse ju?) ja hindamisjuhend oli ilusti kaasas. Et mida peab tegema mingi hinde kätte saamiseks. Duud arvutas, et mis osadest ta võiks loobuda, et nelja saada. Õigekiri osutus üheks valikutest. Ma ei taibanud üldse -- kas plaanid meelega valesti kirjutada või? Tema jaoks tundus see rohkem nagu mataülesanne. Kuidas sealt üldse mingi esseeni kunagi välja jõutakse..? [kasutasin kaaspiloodi abi väätis hülgest pildi saamiseks; millegipärast pean vajalikuks täpsustada, et just "väätis" on see merekutsu, nii nagu ei ole asjad pekis, vaid pekkis]

Q-ga tegime täna esimest korda lahtiselt traavi. Vahepeal jagasin õunaampse ja no tõesti oli magus ja mahlane see rullik -- ja siis ma ampsasin endale ka lõuatäie. Järgmised minutid liikus Q ainult tagurpidi, ju arvas, et pääseb nii mulle lähemale. Ei saa ju olla, et tema maiustused keegi teine nahka paneb nii häbematult.

Ilm oleks nagu kalendrisse vaadanud, sügise esimene hommik tervitas kollaste langenud lehtede ja vihmasajuga. "Ja suvi ei lõppenud kunagi"... väikse vahega, et hoopis vihm tegi seda mitte lõppemise asja. Sain õhtul koplist hobuse, kes oli veekihti mähkunud. Tõmbasin kaabitsaga pool ämbritäit sooja vett maha. Ja siis tegi hobune mittekuivamise asja, kuigi jalutasin ja ponitasin teda maneežis kuni jalad lühikeseks kulusid. Katsin tekiga ja nühkisin heinaga, ikka ei midagi, lihtsalt rohkem koristamist tallivahelt. Vitsutas veel müslit õli ja soolaga, et mootoril pöördeid jätkuks, ja siis ta pissis käigutee täis, 5 labidatäit kust viskasin minema, enne kui labidaga enam midagi kätte ei saanud ja ülejäänu saepuru abil kokku kaapisin. Ja siis ta lasi hunniku ja astus sinna kohe sisse. Ja oli ikka veel märg! No tont, lõpuks läks ikkagi vihmakas selga ja onu õue tagasi sõprade juurde.

Tähistasime isa juures kolme sünnipäeva kahe tordiga. Vanama kibeles muudkui mängima. Vaidlesime põhjalikult, et kumb on õige, kas "köökas" või "köökus". Kumbki pool oli omas osas raudpolt kindel ja teist varianti polnud kuulnudki. Mõlemad on õiged. [siin kaklesin tehisaruga telefonis: "Proovi siin parandada, kuu tehistarkudel on omad plaanid. Tügik jäi kahe sõna vahelt ära ja parandada ei saanudki tühikut lisades, vaid tuli valida 3 pakutud varuandi vahel, et mida muuta. Nii häiriv.]

Kõikidest päevadest, mil üle pika aja oma vanema hobuse otsa ronida, valis K just tänase -- udu vallutas maa juba enne loojangut, kola nagu siidilintides. Ikka esineb neid üllatusi vahel. Minu plaan üles filmida mõned näidisülesanded moondus mitme kraadi jagu keerulisemaks. Ka vihmavari saboteeris. See, tuli välja, oli päästikuga plahvatus. Nimelt oli kupli alt varras lahti, sest plasttorus oli pragu. Kui varda siiski torusse surusin, seisis see kõrvik ju täitsa hästi koos! Võinoh, seisis... kuni hoogsalt lahti lendas ja vihmavari oma kokkuvolditud kujus natuke lendas. Hobunegi süstis minema, kuigi olime sel päästehetkel vähemalt maneežipikkuse kaugusel. Millegipärast pidin proovima kaks korda. Muidu olid olud nagu unes, hämaravõitu, ebatavalised, temperatuuritud (vahel on unes ikka külm ka, nt siis kui tekk on põgenenud).

Kas sa oled üldse ketast loopinud, kui sa kellegi teise ketast vetele pole annetanud? Esimene päris rada. Jätsin metsa ühe toreda valge putteri ja koju tõin põdrakärbse. See oli juba endalt tiivad eemaldanud ja plaanis paiksemaks jääda, aga ma polnud nõus. Natuke kahtlane on see ketta-värk -- pole piisavalt sümmeetriline tegevus. Viskasingi siis rada parema käega ja kohe otsa vasakuga niisama naljatilku järele. Väga palju hullemini ei lennanudki, kuigi vasaku jagu oli kaks kõvera-lõpu-ketast. Sellest valgest on ikka kahju, oli sama otsekohene kui ma ise, ei mingeid vigureid.

Homme algab TIHS. Ja ma ei lähegi laupäeval rogainile. Seekord jooksevad teised.