Mida see Q õige oskab: päitsed pähe, nööri otsas käib, kinniseotult seisab, jalgu annab (aga ka võtab), saab lükata-tõmmata, edasiajav märguanne ei tööta, igalt poolt katsuda-puhastada saab, üle pulkade jalutab, pesuboksi läheb, kordel liigub juhuslikult, piitsa ei karda, porgandi järel kasvõi jookseb, porgandidetektor! Lemmikud ongi porgand ja ehk ka õun, krõbinakujulised väga ei tööta. Ehmudes jookseb minema, tõuseb püsti, pukitada oskab ka. Olen saanud tal kogu raskusega seljal aeleda, aga ta ei pannud seda ise tähele.
Kohe jõulukuu alustuseks uudis, et Valegro ja Uthopia saadeti magama. Vähemalt aastataguses videos oli Valegro täitsa kõbus ja treenis noori ratsanikke ja käis metsaretkedel ja lasi huvilistel "olümpiapiaffeed" proovida. Tea, mis seal siis nüüd nii hullu juhtus, vähemalt ametlikes teadetes mainiti vaid vanusega kaasnevaid probleeme. 23-24 pole hobuse jaoks üldse midagi erilist. No Wundermaske oli 21, kui olümpial 3V-d tegi. Ja neid, kes 30-selt veel ringi ratsutavad, on ka palju. Ole sa või ajaloo pöördepunkt ja superkuulsus, miski ei garanteeri elu.
Lootus lahkus ja pole lootustki, et viimasena. Tema elu kallale ei kippunud küll keegi, see lõpp oli ootamatu ja paratamatu. Mul endal on ka üks otsus lähemal kui iialgi varem. Tahaks kallil hingekesel lasta lahkuda enne kui elukvaliteet talumatult langeb. Või veel hullem, eluisu otsa saab. Aga kuidas ma peaks selle õige aja ära arvama?! Endal hing paelaga kaelas, aga seni on ikka olnud mänguhimuline. Kas see on see indikaator? Isegi kui suudan pool minutit ratsionaalselt arutleda, lõpetan pisarais.
Tuvisid ikka on kah, laperdavad maneežis ringi (ristsõnas oli hiljuti "manees" ja see oli kole).
Käisime raketis (teadusstuudiod.ee) ja saime seal 4 hulgast teise koha. Grupeeritakse sama eriala firmasid, meie olime siis elektroonikaga tegelevad. Juba olid olnud pankurid ja mingid veel. Saboteeritud elektriskeemi kokkupanemisega saime kiirelt hakkama, see meenutas isegi tavalist tööpäeva. Kummimootoriga auto saavutuse/sisendi suhe oli suurepärane. Meil oli ammu enne aega läbi proovitud ja täiendatud variant valmis. Näha oli, et teised läksid kindla peale välja ega katsetanudki. See meile hea koha tagaski. Ainult langevarjuülesandes läksime alt ja paar legoastronauti sai hukka. Võitjate vari nägi välja nagu disainerseelik, viimistletud ja kena [piltidelt on näha, et neil oli lõpuks läbipaistvat materjali 3x rohkem kui teistel; kui nad kusagilt kapi alt lisa ei saanud, siis pidid seda teibist tegema]. Need olid kindlasti kodus kokku harjutanud, niivõrd hea koostöö ja tulemused niisama ikka ei tule. Meie tiim sai ka tuttavamaks -- tagasiteel autos.
Vanama sai 95! Rahvast tuli kokku igast ilmakaarest ja need, kes veel kasvamisega tegelevad, olid oma missiooni kallal tõhusalt vaeva näinud. Vahepeal on ikka vaja nägusid üle vaadata, et neid hiljem lihtsam ära tunda oleks. Vanad on ikka oma nägu, eriti A saarest, kelle jaoks oleks nagu aeg üldse seisma jäänud. Tegelikult olen mina ka nüüd see vana vist. Vanam igatahes. Ses mõttes, et praegustele pisikestele olen ma juba mingit sorti tüüp, mis muutumisega enam eriti vaeva ei näe.
Kõhe päev, soolikaopid. Üks tegeleb (kas veel tegeleb?) taastumisega ja teisel on tänaseks kirjas. Maaülikooli fb pildid on roosasid sisikondi täitsa täis. Imet ikka tehakse.
Metsik ei hoolinud süngetest meeleoludest üldse. Kuna tema ratsanik on tükk aega eemal olnud, püüdis hobuke muudkui uksepraost välja pungida. Kaapsas maad, nagu alati, kui minekuvalmis on. Õues oli pime ja vihmamudane, jalgsi ei tahtnud nagu... paningi siis sadula peale ja sisenesime pimedikku. Mehike marssis ja see ta samm on lihtsalt no NII hea. Pikk, jõuline, vaba. Pidin vahepeal telefonitulukesega kontrollima, et kui kaugel märade kopli piire on, ei tahtnud sinna sisse sõita. Metsik vist ise nägi küll. Oskab endiselt liikumise pealt murututte haarata ja seda võimalust ma muidugi keelama ei hakanud. Halliga ma küll niimoodi pimedas ei saaks, see muudkui ehmuks ringi. Metsikuga alustasime kunagi maneeživabas tallis, vahel ei näinud väliplatsil ratsutades ta kõrvugi ja pidi mäletama, kus takistused on. Ehk sellepärast saab pimedas nii hästi hakkama?
L otsib juba pikalt valget hobust. Põhimõtteliselt midagi ükssarviku taolist. Aga neid polegi ju päriselt olemas, valgeid, ma mõtlen. Roosanahkseid kusagil on, aga neid ta (nii vähemalt tundub) ei jahi. Need tahetud valged on tegelikult muud värvi, muutuvad millalgi halliks ja lõpuks näevad valged välja. Vähemalt korraks pärast pesu. Need tekkivad tasapisi, kannatliku ootamise tagajärjel ja päris tihti ei jõuagi ära oodata. Kas on sellist statistikat, et kui suur osa hallidest valgeks jõuab saada... ja mis hetkest alates on "valge"? Mulle meeldivad Hiirekese tumedad jalad niiväga, ja tema valged jalaotsad. Need võiksidki ju nii jääda. Hiirekese näos pole laukugi enam. Ja ta pole enam üldse metsiku hiire värvi.
Meie tehase direktor V.V oli P*tin ja tal oli taksikoer, kes oskas käpaga rõduust lingist avada.
Ehmatusega päev, Hiirejuhtum. Plaanid sassis. Vähemalt Metsiku tagumise otsa jõudsin ära pesta. Arvatavasti lutsutavad liblesid ja see teeb kõhtudega imet (khm). Korraks käisin tal peal ka, lambad pehmenduseks all. Hobuke oli lustiline.
Seltskonnaüritusel tuli tutvuda õllekultuuriga ja pärast vesivärvikunsti teha. Täitsa sobiv kooslus, eksole. Ma mingi õllefänn pole, pigem midagi vastupidist -- niisama vabatahtlikult hoian eemale. Kui just mõni tume ja magus koduõlu pole. Kali on ka täitsa hea. Aga need katsematerjalid! Ma ei teadnudki, et midagi nii ilget üldse tehakse ja maha müüakse ja tarbitakse isegi kui need äädikase otsa asjad. Täiesti kohutav kraam, nagu mõni puhastusvahend või maiteagi. Midagi sai nagu teada ka, näiteks et oma tarbeks tuleb valada kõrgelt ja hoogsalt, et just palju vahtu tekiks. Ja et õlu iseenesest ei pea üldse külm olema tarbimiseks -- küll aga peab külm olema halb õlu. Pudelist joomine pidavat üldsegi raiskamine olema, kuna nina on protsessist eemale jäetud ja nii ka lõhna- ja maitseelamus. Mis oli enne, kas õlu või leib -- onu oli kindel, et õlu. Guugeldasin juurde, et kõige vanem on hoopiski puder. Mõned maitsesid ennast joviaalseks; mul jäi vedelat leiba palju alles, aga vähemalt tuvastasin kõige vähem vastumeelse suuna (meil oli õllede kaart lausa, et mis millel põhineb; valmistamise võtted on üüratult erinevad, kuigi algmaterjal suuresti sama -- vesi, linnased, humal ja ... misse? -- ahjaa, pärm). Järgnes kunstitund või isegi paar. Sahmisime vesivärvidega ja tulemus oli lõpuks täitsa huvitav, isegi ilus. Kuigi algul hirmutati, et peame hobust joonistama hakkama (jess!), siis tegelikult maalisime hoopis tundeid. Ei ütleks, et lihtsam oli.
Läksin rikki. See tundub praegu moes olevat.
Tynke lahkus. Üritas mis üritas, enam püsti ei saanud.
Maapind on jälle nii konarlikuks jäätunud, et hobused väldivad liikumist. Välja arvatud, kui aiast põgenevad. Siis kappavad küll kaugele, igale poole ja asjadest läbi. Kuimitu korda ma üritasin see päev tallist lahkuda? Nii umbes 5 katset läks aiataha. Mida teha sellise põgenikuga, keda ei tunnegi?
Jalgratas on endiselt parim liikumisvahend. Ma ei tea, mis maagia see on, aga mu peenikeste siledate rehvidega velo püsib jäisel pinnal paremini püsti kui ma ise niisama oma jalgade otsas. Ja läbi lörtsi rammides ei lähe isegi kossid märjaks.
Täna on jõulukino päev, peab enne liinipidureid ja muidu tõrksaid taltsutama. Selle aasta viimane tööreede! Raha kulub. Hobusel söödi vihmatekk ära. Seni pole talvetekke pidanud veel välja otsimagi, järgmine nädal nagu mingit lootust annaks. Seekord oli lausa kaks saali meie rahvaste päralt. Hull kogus popkorni! See Peetrikese jõuluroboti lugu oli täiesti jabur. Mõnevõrra naljakas ka. Kellelgi filmitegijaist on vist täiskasvanuea lasteaiatrauma -- lapsed olid lootusetult tatiste häältega. See tüdrukutaoline olend, kes tahtis olla kodd, huh. Külm higi tuli otsaette, kuna mu enda viimane ninasulgus oli olnud kapitaalne. Nagu poleks õhutorusid kunagi olemas olnudki. Magama ei saanudki jääda ja kui hetkeks ära vajusin, tõusin kohe hingamatuse peale üles. Mingi hetk oli pikem uinak, võibolla isegi mõni minut pikk. Nägin seal, kuidas pidime hinge kinni hoidma, et kellelegi mingit lõksupüüdmisnalja teha ja ühtki piuksu poleks kuulda, hingamiskahinatki. Hoidsin, kuni hakkasin lämbuma ja pilt eest kaduma. Tõusin kõõksudes.
Nv oli suurepärane matkailm, nii lögane, et sai suurema osa kõmpida keset teed isegi, pehme oli. Hiireke oli viieline, hoidis keerukujude vahel sirget joont (kaks vigurvänta oli kaasas, need hoidsid meeled erksana. Kes ajas püsti ja kes keerles niisama). Täitsa ootamatu.
Jamad käivad mitmekesi. Koolikud, igavene köha, borrelioos, auk silmas! Nagu oleks kalendrisse vaadanud ja avastanud, et nii palju veel tegemata, aga paar päeva ju veel on.
Kui keegi ulmekat tahaks lugeda, siis peaks kõigepealt "Enderi mängu" ja selle otsa "Surnute eest kõneleja" lugema (millegipärast on kogu aeg tunne, et düüni pealt on spikerdatud midagi). Just niipidi ja just mõlemad, siis tuleb kokku parem kui kumbki üksikuna. On küll tüütult palju tegelasi, aga tasub kannatamist. See aasta lõpp ongi üks kestev kannatus. Poolte sammude haaval, tasakesi, oodates eiteamida.
Lumi tuli lõpuks. Olin teda täiega igatsenud. See puhas vaikne valge külm rahu.
Hobukestel oli külmapöördega hing sisse tagasi tulnud ja nad kappasid rõõmsalt ringi. Tegin halliga pool särisevat ringi, vaheldumisi muruleiu ja hüpetega, lõpetuseks tuli lausa katuse alla kolida (pilvenaljad seal). Kui palju rõõmu võib teha üks rahulik nina ja mõned ringid galoppi.
