Mitu tonni veeti niimoodi Timmo tallides päevapeale ära. Põhjuseid, miks mahajäetud tallides järsku elu kihama hakkas, on kaks: Gerard Leijten ja Gé König. Üks (kõrgel) rahvusvahelisel tasemel sõitja ja treener, teine FEI O-taseme kohtunik. On sellised igatpidi hõivatud tegelased, kes äkitse kusagile eikusagile satuvad. Kui nüüd see osa vahele jätta, et meie kohalik tase esialgu kevadisest murustki madalam on, aga ikka tahaks juba raskeid skeeme sõita, siis igatpidi vahva üritus on. Sattusin sinna teisel päeval koolisõidu juttu kuulama. Eelmisest päevast räägiti kohe õudusjutte, kuidas harjutuste eest enamasti 2-3 hindeks saadi, mõni olevat ka üksiku 5 kätte võidelnud. Paljutõotav, kas pole.
Oli valitud koonduste ja sik-sakis pikendustega skeem, kus üks suurt täpsust nõudev harjutus tuli esitada koondtraavis, ohjad ühes käes. Oh jah see koondus... paljudel oli töötraavigagi raskusi. Kusagilt peab siiski alustama ja mingi skeemivalik rahval õppimist ei seganud.
Gerard rääkis, kuidas ratsa koolisõiduga võrreldes on rakendis veidi teised mõjutusvahendid kasutada. Jalgu pole. Ainult käed. Piits ja hääl ka. Aga muidu on kõik sama: kui hobuse loomulik raskuskese on esiotsal, siis eesmärk on see raskuskese järjest tahapoole nihutada, saavutada kergus ja nähtamatud juhtimisvõtted. Hobune peab olema lõdvestunud, aga tähelepanelik ja kuulekas, reageerima silmapilk, painutama end vastavalt trajektoorile või lähtuvalt harjutuse eripärast... jah, nad teevad õlga sees ja jalavahetusi ka. Distsipliin ja järjepidevus on äärmiselt olulised. Istuda tuleb korralikult sirge seljaga ja jalad kindlalt paigal. Käte ja ohjade ühenduskoht peab olema sirge, käed tundlikud.
Iga rakendi puhul kontrollis Gerard kõigepealt varustust ja kohendas kõik paika. Näitas ära võimalikud ohuallikad (nt mõni suuline võis end tagurpidi keerata ja valjastesse kinni jääda) ja andis nõu, kuidas neid kõrvaldada. Trenn algas tavaliselt nii, et hobune oma ajuriga tuias niisama loiult ringi, pea taevas ja jalad kaugel maas, või esines tsirkusenumbritega nagu kahel jalal kõndimine. Siis Gerard rääkis olukorra paremaks -- enamus kinnitas, et mees oskab niimoodi seletada, et igaüks aru saab -- ja lõpuks näitas ise ette, kuidas peab ja saab. Palju oli kuulda väljendit "öö ja päev". Vahel väänas ta suulise kangemaks, et hobune paremini kuulaks, aga ise tegutses kohe selle nimel, et hobune eest võimalikult kergeks saada. Kuni hobune käe otsas ripub, pole võimalik teda esiotsalt ära saada. Vaja on, et ta kannaks ennast ikka ise. Taga roomav vanker ka just abiks pole. Kahel viimasel pildil on sama hobune. Teise pildi ajaks oli ta oma tagumised jalad ka keha alla kokku korjanud. Kõik nad muudkui paranesid seal.
Selles mõttes vedas ka, et esialgne toimumiskoht ära muudeti -- vähemalt paarsada kilomeetrit vähem autotamist.