Plaanisin Lõunakast minema vuhiseda, kui pilk jääväljakule kinni jäi. Oli laps ja oli muusika, oli ootus ja skoori ettelugemine. Siis tuli punase kleidiga tüdruk, peenike ja painduv, keerles ja hüppas mustlasmuusika taustal. See oli imeilus. Kui see oleks KÜR olnud, siis oleks see olnud umbes L-tase. Pärast lõpukummardust sadas jääle karvaseid mänguasju ja midagi, mis platsakaga maandus -- vist šokolaaditahvel. Kui see oleks KÜR olnud, siis oleks hobune suured silmad teinud. Tüdruk platseerus esialgu esikohale. Kui nüüd KÜRiga edasi võrrelda, siis tuli järgmisena koplis end uimaseks söönud ürgaeglane eestikas (kuuendaks), siis üks väga potentsiaalikas, kuid kontrollimatu kuumavereline (lükkas eelmise kuuendalt) ja pärast seda üks surnuksratsastatud grupikas, kes korralikult kõik asjad ära tegi, aga välja nägi nagu heeringas -- kaelata (teiseks). Areenile langes kolmest küljest aina üks karvane loomake teise järel, sekka ka... tavalist poekraami nagu jäätis või makra...? Tagasi Lõunakasse. See uhkus, et meil midagi nii ilusat ja kuidagi habrast saab täiesti tavalise poetuuri kõrval nautida, hakkas asenduma hirmuga, et äkki saab keegi veel haiget niimoodi. See kassipildiga helesinises kleidis pisike tüdruk, keda kuumaverelisega võrdlesin, kukkus hüpetel kolm korda. Ta riskis. Tuli hüppesse suure hooga ja lendas kõrgele, aga maandumine läks iga kord untsu. Kui valus see oli?
Talli hobustel on tagaotsad kraadidega ära torgitud ja kevadekuulutajad-karvad on täislöögijõuga platsis. Pühid neid karvu peoga -- omi riideid enam ei näe. Vaatad alla oma kõhu poole, kuidas neid riideid ei näe -- suu on karvu täis. Rehmad käega suud pühkida -- veel rohkem karvu suus. Ega seda ratsutamise värki enam teha julgegi, äkki on hobune sala-haige? Jalad ei paisteta, palavikku pole, aga hobused on ikkagi karjas ninapidi koos ja sõpsivad üleaedsetega. Iga hommik muudkui karda saada telefonikõnet tallist. Sõitmata jätta ka ei taha, lihased sulaksid kui jää sooja vihmaga ja kõht riputaks end iga laisapäevaga 10 sentimeetrit maa poole.
Olen mitu aastat üritanud leida üht multikat, kus oli see laul:
Peter Green's Fleetwood Mac, Need Your Love So Bad
Millegipärast oli olnud tunne, et äge multikas oli. Nüüd siis lõpuks leidsin ta ja.... olin valesti mäletanud. Einoh, äge oli ta edasi, aga hoopis mingis teises mõttes. See "Kizi Mizi" on leitav films-i alt lehel http://www.wilkwilk.pl/
Talli hobustel on tagaotsad kraadidega ära torgitud ja kevadekuulutajad-karvad on täislöögijõuga platsis. Pühid neid karvu peoga -- omi riideid enam ei näe. Vaatad alla oma kõhu poole, kuidas neid riideid ei näe -- suu on karvu täis. Rehmad käega suud pühkida -- veel rohkem karvu suus. Ega seda ratsutamise värki enam teha julgegi, äkki on hobune sala-haige? Jalad ei paisteta, palavikku pole, aga hobused on ikkagi karjas ninapidi koos ja sõpsivad üleaedsetega. Iga hommik muudkui karda saada telefonikõnet tallist. Sõitmata jätta ka ei taha, lihased sulaksid kui jää sooja vihmaga ja kõht riputaks end iga laisapäevaga 10 sentimeetrit maa poole.
Olen mitu aastat üritanud leida üht multikat, kus oli see laul:
Peter Green's Fleetwood Mac, Need Your Love So Bad
Millegipärast oli olnud tunne, et äge multikas oli. Nüüd siis lõpuks leidsin ta ja.... olin valesti mäletanud. Einoh, äge oli ta edasi, aga hoopis mingis teises mõttes. See "Kizi Mizi" on leitav films-i alt lehel http://www.wilkwilk.pl/
No comments:
Post a Comment