Maneež on suure kevadega nagu suur soolakamber, külm ja kuiv. Õhtuti kisub kiirelt alla -15 kraadi ja näpud hakkavad ükshaaval küljest kukkuma. Liiv jääb kapjade alt üles lööduna kauaks ringi hõljuma ja koorib tõhusalt silmi, eriti kui ratsutajaid on rohkem kui kaks. Pilukil silmadega ringiroolimine on paras väljakutse, peab ju teiste asukohti ka märkama. Need teised on kiired, jõuavad kahe sekundiga ühest otsast teise põrutada ja vahepeal veel hüpata, karjuda ja kellelegi otsa põrgata. Olukord on täpselt nagu liikluses: reeglid on teada ja enamus neid ka täidab, aga üks hullpealuu suudab ikkagi hetkega kaose tekitada.
Silmadest rääkides...vahepeal oli nädal aega maailma, kus L on R, R on L ja F on P. Näiteks allow kostab nagu arrow, hold nagu hord, therefore on derpor. Kogu jutu suudavad ära rääkida, hambaid justkui hoos hoides ja natuke huuli liigutades. Kuulajana noogutavad agaralt kaasa, ja siis ütlevad nagu laulus, et jah, muidugi, kuid ei. Hierarhia on neile ääretult tähtis, aga meiesugused matsid ei taipa sellest mõhkugi ja vaidlevad muudkui vastu, kui füüsikaseadusi veidralt väänama hakatakse. Siis me oleme pahad. Laisad oleme niikuinii, sest meie nädalasse mahuvad ka puhkepäevad, mitte nagu neil, E-T-K-N-R-R-R.
Üksöö olid tohutud virmalised üle Eesti, aga ma magasin kõik maha. Jälle. Lohutuseks nägin neid siis unes.
Põhja-Eesti viirusepaanika pani igasugustele võistlustele bloki peale, aga mind see ei mõjuta. Sel aastal on teised plaanid. Esiteks võiks ükskord see päris kevad ka kohale jõuda, tüütuks läheb juba.
No comments:
Post a Comment