Pime aeg oli vahepeal, kõigest lumest hoolimata. Ma ei naeratanud vist üldse enam, väsimus ja tujutus ja millekskõik. Lapsed läksid hulluks, hobuse tekk oli muudkui katki tõmmatud, auto elektroonika jukerdas ja üldse. Kui ükspäev trenni lõõtsutades lõpetasime ja maha jalutasime, küsisin hobult, et kas ka tema meelest on ratsutamine mõttetu. Ta jäi paugust seisma ja enam järele ei tulnud.
Samal ajal survestatakse olema rõõmus ja õnnelik. Kuidas läheb? Mis tunne on? ...tavaline tunne on. Vahel juhtub meeldivaid, vahel ebameeldivaid asju, aga miks ma peaksin justkui õnnest purjus olema kogu aeg? Heast tujust pulbitsemine on samasugune energiaraisk kui masendumine ja torisemine, mulle tundub. Jaa, ma tunnen toredad asjad ja olukorrad kohe ära, kui neid märkan (ja seda juhtub palju kordi päevas), aga ma ei pea vajalikuks seepärast kohe hüplema hakata. Tuim tükk, eksole.
Olen viimase poole kuuga peaaegu viis meetrit hobusetekki kokku tagasi õmmelnud. Edasi-tagasi ristid peale ja kõige otsa toruteipi. Hobukse koplikaaslased mu näputööd ei hinda, tirivad aina uusi auke sisse ja nokivad vanu lahti. Viimane kord oli lausa tükk välja võetud, enam ei aita õmblemine kah. Hankisin kiiruga uue teki, aga ei raatsinud seda kuidagi peale panna. Nüüd siis läks lõpuks loosi. Külm peaks vähehaaval ära ka minema juba, kaua võib. Täna käisime uisutamas TM finišis, päike paistis ja oli palav. Pärast talli ka. Muu rahvas oli varem lumes ära käinud ja FB pilte täis tagunud. Oleksin teinud just sama, aga päike oli juba liiga alla kukkunud. Asemele tuli täiskuu. Midagi umbes taolist:
teemaks polnud. Neid taimi ja zombisid on ikka peotäite jagu pabereid täis sirgeldatud, lasteaias mängujärjed üksipulgi ära seletatud. Lasteaed... kättemaksukontorid ja mobiiltelefonid, privileegidega sõbrannad ja tähtsusjärjekorrad.
Mingi teine maailm on neil seal. Ühed jändasid vana nokiaga ega saanud miskit mõistlikku pilti ette, sest ekraan ei reageerinud näpusirgeldustele mitte kuidagi. Õpetasin kiirelt nupud selgeks ja näitasin mängud kätte, kui kasvataja pilli pihta pani. Muidu oleks terve seltskond peadpidi vanasse telefoni sukeldunud. Tüdrukutest kõige tähtsam istus peegli ees ja lasi kaksikutel end teenindada, juukseid kammida ja klammerdada. Teisi ligi ei lastud: "Ei, teie ei või." Susserdasid seal oma plastmasskammidega printsessil karvad püsti pähe. Saabus mänguasjade kuhjaga poiss, hakkas riideid vahetama. "Muideks, Kaarel ütles, et ta enam sind mängu ei võta." Ilmus Kaarel, kes protestis, et printsess valetab. Sõna teise vastu, nii nad seal tükk aega vaidlesid. Hierarhia, valetamine, kitumine, uudishimu, parastamine, uhkeldamine -- korralik elukool neil seal. Päevad on lasteaialapsel pikemad kui tööinimesel, sest tööinimene viib ja toob, aga teeb vahepeal oma töö ka kusagil ära. Külmapühi neil aiakail ka ei ole. Ega koolivaheaega. E-kooli ka pole, selles mõttes natuke veab. See e-kool on ju täielik ahistamine. Mitte midagi ei saa enam salaja teha, kõik puudutud tunnid on kirjas, kõik hinded ja võrdlus klassikaaslastega kõigile saadaval. Kui koolilaps juhtub haigeks jääma, hakkavad hinnetelehele tekkima nullid. Täielik paanika. Parandada saab kolmapäeviti ja ainult kahe nädala jooksul. Kõik lapsed peavad olema ühesugused korralikud pulgad, või muidu!
Tähistame tagasihoidlikult, tee ja küpsised ja kuhi pomelot. Viimane maitseb tervislikult ja teeb huuled valusaks.
No comments:
Post a Comment