Tallinna-tuur värvis valge auto mustaks. Taipasin liiga hilja, et oleksin võinud hullumiseni kihutada ja igas postis pildistatud saada, aga ükski poleks välja näksinud, mis number mu porikäkil ees olla võiks. Või taga. Või et kas see üldse oligi auto. Nüüd naasnuna on kulunud kolm lumesadu ja kõik on jälle ilus hele. Teed on ka tühjemad ja inimesed rahulikumad. Samas kehtib ütelung, et kus on, sinna tuleb juurde. See tähendab, et kui 5km teelõigu jooksul tuleb vastu täpselt üks auto, siis kindlasti ületab kitsekari teed just kahe auto vahelt. Kui ma keset kõva Aa-Bee-eSsimist silmad jälle lahti tegin (nojaa, ma kardan verd), sest pauku ei tulnud ja auto hakkas seisma jääma, paistis üle kapotiääre kitsepea. Ilus oli. Vaatas mind ja püsis seal ees, kuni rattaline paigale jäi. Õnneks kitseke ei koperdanud ja sai moosistumise asemel metsa tagasi hüpata. Käisin veel pärast jälgede pealt vaatamas, et kas tal kõik jalad terveks olid jäänud. Olid ilusad neljased hüppejäljed ja auto igalt poolt sama mudane kui ennegi (see oli alles esimene eelpool nimetet lumesadudest). Jube seiklus, eksole.
Nüüd ma sõidan igatahes veel memmelikumalt. Loomad ei tunne ju üldse liiklusreegleid ja helkureid nad ka ei kanna. Hiilgavad silmad ei lähe arvesse. Pildipealne jäljerada oli kaks kilomeetrit pikk. Sellelt teelt juba kõrvale ei keera, kui keegi ette tuleb. Tee äärde kaevati nii sügavad kraavid, et sinna maandunud auto ei pruugi väljagi paista.
Paljassabalised olid üksijätmise tähistamiseks jälle dessandi ette võtnud. Kadunud teadmata suunas. Tipikat nägin nädala jooksul vaid korra -- peeglist, pool sekundit. Pärast tuli välja, et ta oli kapi alla korraliku pesa teinud, kotitäie seemnekoori laiali puistanud ja piimakilekoti peenteks ribadeks jahvatanud. Prügikastituhnimises on eksperdi tase igatahes käes. Enda järelt koristamise tase -- null.
Ega need Tallinna-reisid alati halba tähenda. Vahel on mõnus ka, näiteks kui vanaema teeb pühapäevahommikuks pannkooke. Njam. Mul endal pole kunagi nii head välja tulnud. Tallinn...seal pole üksiolemine ka mingi probleem -- telli endale raha eest mees. Kõik kodutööd teeb ära!
Kunagi ma unistasin, et saaksin olla nähtamatu. Näikse nii, et unistus hakkab tasahilju täide minema. Umbes neli viimast trenni on mind kas ära unustatud või lausa mitte tähele pandud. J unustab ennast arvatavasti arvutisse, aga EM ümber tiirutasin nõutult üht- ja teistpidi, kui ta T-ga juttu ajas. Aeg oli juba täis küll ja üle ääregi. Kui lõpuks murelikult uurima hakkasin, et kas nüüd tuleb paus või siiski äkki toimub midagi, ütles ta, et näe, järgmist pole veel tulnud. Võibolla ma siiski peaksin hakkama korralikumalt või vähemalt ootuspärasemalt riides käima, et usutavamat muljet jätta. Küünarnukid kehha, käed nurka, pöidlad üles, jalad alla, paine sisse, rääkis EM hiljem. Mõjus hästi.
Tööl hakkasin maalriks. Mul oli selge plaan võtta matt hall vesilahuseline värv. Lihtne, eksole. Ja siis lüüakse mulle kolm lipikute lehvikut halle ette. Neid oli kindlasti rohkem kui 50, pigem nii 500! Hoidku selle eest, kui peaksin ükspäev "värviliste" värvidega midagi teha tahtma.
No comments:
Post a Comment