Ma olen ikka veel noor. Järeldan seda sellest, et pole ikka veel ära õppinud tühistesse asjadesse suhtumist kui tühistesse. Ühel oli hammas ära tulnud. Kuna mingite lögaste pulgakeste padja all hoiustamine mulle niiväga ei meeldi, pakkusin välja, et ostan talt selle hamba ära -- sama taksiga kui teistele hambahaldjalt pudeneb. Aga ei, rahvas läks horisontaali ja mine nüüd võta kinni, kelle padja alla see viitsütikuga pomm jäi. Udjad küll padja all ringi sügada, aga need soojad seal patjade otsas kipuvad ju ärkama. Hommikul ei läinud paremini; kui riided veel kuidagi vedelale massile ümber sai meelitatud, siis saapad koostööst huvitunud polnud. Üks istus nagu hunnik õnnetust saabaste ees ja mõmisvääksus, käed-jalad vedelad. Ehe titt! Jälle ei jõudnud söögiajaks. Olin kuri ja lubasin kõigil pead otsast hammustada.
Trennis on igav. Iiigav. Tegelen aktiivselt võimalikult vähe tegelemisega ja kui miski ei meeldi, siis korrigeerin kohe, et jälle igavlema hakata. Mulle meeldiks ju ringi rahmida ja võidelda lohedega. Aga ei, igav, pean laskma hobusel liikuda ja ise paigal olema. Kõik need sadamiljonit volti ja painet ja üleminekut ja õlga sees, iga päev üks ja sama jama. Olgu-olgu, galopp paraneb ka seepärast, aga mitte nii heaks ega kiirelt nagu tahaks. Uimerdav ussike. Uue aasta teisel päeval oli vähemalt korraks huvitav. Libishobused pöörastasid ringi ja taksohobune pukkis tagant üles, metsik käitus seekord viisakalt. Ta ei ole siiski mingi ürgtuim tükk, see metsik -- kohutav Aaneli, kui see äkki seinalt maha lendles, tekitas korraks põgenemisreaktsiooni. Aaneljaga on üldse mingid erilised suhted. Teada sain seda siis, kui L-lt korraks skeemi vaadata küsisin. Oh hullu, kus kukkus Aanelja krabina peale all pöörlema, tegi igas suunas äkksööste ega kavatsenudki enne lõpetada, kui krabistaja kadunud. Plastmassist joogitopsi, veepudelit, paberraha hoia ka heaga eemal. Kõigi nendega on seotud mälestusrikkad üksikjuhtumid.
...ah et mis need libishobused on? Need on kaks sellist, keda libisevata võib näha ainult boksis ja seda siis, kui libisevat pole millegi külge panna. Üks on küünaldamisele spetsialiseerunud ja teine kihutab ühest peatusest teise, nina maas, esijalad pööraselt ette tagumas. Neil tundub ka natuke igav olevat, sest kõik trennid on ühesugused. Võibolla küünalde ja sebimiste arv varieerub. A'mida ma üldse moodsatest treeningmeetoditest tean... või üldse millestki. Ma ei suuda isegi oma jalgu talitseda. Need tahavad teha õlga sees Eesti moodi. See on siis nii, et mitte ei tõmba õlga sisse, vaid hoopis lükkab tagaotsa välja. Isegi kui uduselt vaadates võib tulemus sarnane olla, siis tegelikult on ju täitsa mööda. Ühel juhul panevad tagumised otse, teisel juhul on kõik kabjad liikumissuunast mingi nurga jagu ära pööratud. See esimene on muidugi õige, sisemine säär ei tohi kusagile taha uitama minna! Pekki küll, milline võitlus iseendaga. Nagu juba tallitulek iseenesest oleks mingi piece of cake. Loobuda netis logelemisest... Pane aga riidesse ja siis külmeta ja higista vaheldumisi. Ja siis need igasugused tüütused nagu rebenenud õuetekk või kabjast kadunud tükike või paljaksjäratud saba või kuju muutnud kehaosa või lõppevad tagavarad ja need teised. Vähemalt äraminekut lihtsustavad naelrehvid ja piisav stardihoog.
No comments:
Post a Comment