Jõulud on üks hull aeg, mis tuleb kuidagi üle elada. Poodi ei mahu, kingipaanika, pipakate ehitamine, vabadusest ja kommidest hullunud lapsed, Tallinna-tripp, sülti-kapsast-liha-kartulit täis olemine, piinlikud luuletuse lugemise hetked... noh, nimekiri on liiga pikk. Scrabbletasime vajamaga kolmeni öösel. Selleks ajaks ei tundunud enam ükski sõna olemas olevat ja punktide lugemine (ma kirjutasin praegu pinktide lugetamine! oi pekki ma olen sassi kamminud) liiga keeruline matemaatika ja mälumängu segu. Igatahes, šarž on tore sõna -- boonusruutudetagi üle kahekümne punkti. Hiljem tegime ringi, kus kõik käänded-pöörded olid ka lubatud. Sai täitsa vahva. Järgmise hommiku üritustest vingerdasin kõrvale kõigist guilt-game'idest hoolimata... mul on väga osav tädi, aga seekord läks teisiti. Muuhulgas selgus, et numbri poolest kahe aasta võrra noorem (4 vs 6) on pikem. Natuke.
Söögipildid ka. Minetea, äkki saan lõpuks pihta, et miks... Lamba jalad on vahvlitorud, kõhus trühvel, samasugune nagu lilleõie keskel.
Need seal tagumiste jalgade juures on... noh... ikka juhtub. Sadulaid oli mõnus teha, nad tekkisid lausa ise. Ja viimaseks... see valge taburetitaoline kandiline asi on päriselt köögilaud. Mõni teine kord ma oleksin nii kade iseenda peale, aga praegu -- nii uskumatu on seda välja öelda -- ma sööksin pigem vorstivõileiva kui paksult nutellase krõmpsuva röstsaia. Pipakate peal oli muidugi päris 72% šoks, see pehmem oleks kõik ära mäkerdanud.
Esimene ülesanne pühadest tagasi tulles: mahajäetuid üle vaatama. Ühel suuremal oli jalad kõik korras, kõripiirkond ja nina nägid talutavad välja. Saba kallal olid sõbrad hambaid teritanud. Väga paks välja ei näinud pärast kolmepäevast puhkust... köhib nii hullusti...? Külaskäigu jooksul siiski ei köhinud, aga parem ei tee sellest mingeid järeldusi (üldse on elus kergem, kui midagi kelleltki ei eelda). Huh.
Koju jõudes tormasime esimese asjana rotipuuri juurde. See oli täiesti vaikne. Ei mingit elumärki. Ega ka rotte. Hiireke ja Tipikas olid põgenenud. Aga kuhu? Kanakondid voodi all ja saabaste vahel, monopoly kübarast pool serva maha näksitud, tundmatu tume plastmass tükkidena köögipõrandal... Kapis krabises -- Hiireke! Kahju oli teist trellide taha panna pärast sellist pidu vabaduses. Janu oli tal suur, kargas jootja kallale. Arvatavasti polnud nad puuris varusid täiendamas käinud, olid toitunud uuest ja huvitavast, mille hulka joogipoolist ilmselt ei sattunud. Nüüd siis Tipikas. See metslane ise juba juurde ei tule. Käisin jootjaga meelitamas, siis sain korraks ta nina näha, ei rohkem. Öösel sattusin talle peale, oli külmkapi alla läinud. Ahhaa -- nüüd ma saan su ju kätte! Harjavarre ja kapiliigutamise toel sain ta tõepoolest korraks pihku -- korraks! Pisike lihaseline keha põrkas vedruna lae poole, sain veel maandujale käed ümber, aga sealt kargas ta seina poole lihtsalt minema ja hetkega kraanikausikapi torustikku. Uskumatult osav kuju. Siis ei olnud päeva jagu krabinatki enam. Kaalusin, kas panna kadumise kuulutus. Jõulude ajal kaob alati nii palju loomi. Keegi olevat ükskord kilpkonna leidnud. Kuidas see veel vehkat tegi, ei kujutagi ette. Prügikotiga?
Järgmisel õhtul jäi Tipikas mulle õunavargusega vahele. Ja põgenes valele poole. Sain sabast kinni, ta piiksus pahaselt. Tegi lahtiväänet ka, keerutas ennast pööraselt kehaga, aga ei aidanud see trikk teda. Mitu korda olen imestanud, et kui ta nii metsik on, siis miks ta mind ei hammusta. Surusin Tipika endale sülle, rahustasin maha ja saatsin Hiirekese juurde. See võttis ta vastu, vaatas üle ja silis käppadega pead.
---
Kaks päeva edasi, aga Tipikas on ikka metsik. Püsib pringlitorus peidus. Kui teda tihemini näeks, oleks tast täitsa kahju. Õhtusel jooksuringil vaatame...
Koledaid uudiseid hobuilmast, noor neiu sidus ennast hobuse külge ja lohises surnuks. 18... keegi pole kaitstud mitte millegi eest. Sidumismängud ei lähe mitte.
Ratsutamine tundub ka nii mõttetu, midagi ei toimu. Puhkusest ei tule ju ometi mingi ühe-kahe päevaga välja. Hüpata veel ei julge, äkki läheb pooleks. Kaks auku paksem hobune vist ei lenda ka kuigi hästi.
Loen Rõngasplaneeti, Joomahullu käsiraamatut polnud.
No comments:
Post a Comment