Soe pesu

Soe pikk pesu, suusapüksid, lambanahast vest, kaks fliispleedi ja ülejäänud riided tubaseks standardvarustuseks... talv hakkab tulema.

Hobune teeb tibusamme, liiv haagib vähemas koguses, aga see-eest eriti tihedalt kapjade külge, suuvaht jäätub hetkega sinna, kuhu ta maandub, köhatused jäävad õhku rippuma. Ise pühin silmist ja ninast pisaraid, näpud ei liigu. See on siis nüüd ratsutamine.

Istuks kõik need külmad päevad parem teki all peidus. Maailmalõpust ka ei laseks end häirida. Igasuguseid huvitavaid teooriaid on välja käidud. Tulevad tulnukad või minnakse üle järgmisesse dimensiooni, kusagilt ilmub salapärane meteoriit (teleskoopide läbimüük olevat kasvanud pilvedesse), mõni arvab, et gravitatsioon kaob mõneks ajaks ära. Kui see viimane peaks juhtuma, siis paneks kõik kinnitamata kraam lipet, õhk sealhulgas. Mitu probleemi kaoks kiirelt ära, elu kaasa arvatud.

Oi seda uskujate pohmakat järgmisel päeval... ja pettumust, et midagi polnudki.

J pühapine trenn nihkus poolde öösse, saime tallist minema 22 paiku. Paljusilmne metsatraktor oli ikka veel oma halastamatu töö kallal. Nagu hiigelämblik saagijahil. Ei ole ilus, kui aastakümnete töö tiritakse mõne ööpäevaga maha. Eelmine metsaauk teeb nüüd iga tormiga tee väga oksaseks. Kus pole metsa, seal on kõva tuul, risu ja lumehunnikud. Imelik mäng on praegu pooleli, uskumatu ja arusaamatu.

Ennevanasti olid trennid täiesti teistsugused. Võibolla oli ka asi selles, et lastega räägitaksegi teisiti. Vahel peeti enne võistlusi kihutuskõnet. Avalause tribüünilt kõlas nii: "Te olete muda." Seejärel olime pehmekesed ja järjekindlusetud, ühtlasi pidanuks me hobuste asemel puudlitega tegelema hakkama. Osalt pidin nõustuma ka, eriti auahnuse puudumise ja pehme olemise osas, ja ma naeratasin äratundmises omaette. "AH SA VEEL IRVITAD KA?!" Ühtlasi saime sõimata, kui hobused ei olnud piisavalt lihases või olid kõhnad või liiga paksud, kuigi sõitsime enamasti treeneri valvsa pilgu all ja söödaratsiooni sekkuda ei saanud (hein-kaer-sool, vahel ka kliid).

Tegelikult ei saanud me nii vedelad olla, sest me jäime. Või noh... peaaegu. Kui kellelegi öeldi "Sa istud nagu koolisõitja", siis oli see solvang. Silmas peeti seda istumist, kus pea ette sirutatud kaela otsas kehast eraldi liigub. Tänapäeval sellist asja enam eriti ei näegi. Ja põlved ei pea enam sadulat kõigest jõust suruma. Ja treener ei ütle enam poistele: "sa lehvid nagu m*** tuules" või siis "te rappute seal nagu s**akotid". Ropendamine ja vandumine peaks olema õpetamise juures üleliigsed, aga vaat kui hästi need meelde jäid! Kahju, et õpetuse sisuga sama ei juhtunud. Eks muidugi põhiasjad kehtivad ikka edasi, näiteks et kustpoolt hobusele ligineda või et käed ratsmetega peaksid olema kumbki omal pool kaela, sirge hobuse suunurgast ratsaniku küünarnukini ja miljon teist. Paljudele pähetaotud tõdedele on nüüdseks põhjendused-seletused taha tulnud. Sel võib ka oma osa olla tundest, et vanasti oli kõik teisiti. Usk ja teadmine. Erinevad ju. Üks päris suur vahe on küll: nüüd teeb see, kes maksab, ja ta teeb, mis tahab.