Paistab, et pühad on suuremate kadudeta mööda läinud. Üks teine päev hakkan ilmselt taga igatsema neid pärastlõunaid vanaemadega, üks päev ühe juures, teine päev teise. Et nad ka viitsivad korraldada... lihad-kartulid-kapsad, verivorstid ja piparkoogid, värskelt pressitud õunamahl, tort ja kohv. Ühel vanaemal ei tööta käed enam eriti ja puusaliigesed teevad valu. Ja õlaliigesed. Ja veel mingi pikk nimekiri liigeseid. Ta näeb välja nagu Ita Ever, eriti hommikuti, kui kannab hommiku-... eee, see pole mantel, sest sel pole hõlmasid, siis... hommikukleit? hommikurüü?, igatahes täpselt nagu Ita Ever Kuningas Learis. Tavaline on, et õhtul teiste lahkudes teeme endale mingid eriti maistvad teed ja scrabbletame oimetuks. Vahel on enne kahte öösel valmis saanud, enamasti mitte. Päris hommikuni ei jaksa pidutseda, muidu magaksin teise vanaema täiesti maha järgmisel päeval. Teine vanaema ise ei maga, vähemalt päevasel ajal, midagi maha. Teeb, mis tahab. Näiteks teeb tsemendist metssea, heegeldab koeri ja metsaloomi või õpib jõuluks süntekaga mõned lood selgeks. Ma pole tal kunagi varem ühtki pilli näinud, nii et see saavutus on sellevõrra veel erilisem. Ega see 85+ vanus peagi otse mingi piir olema millegi tegemiseks, skaipimist igatahes ei sega. Ükskord, kui ta noorem oli ja loomi pidas, läks tal kana umbe. Lõikas kanal pugu lahti, koristas sodi ära ja õmbles kana kokku tagasi, musta niidiga. Sai terveks ka. Enamasti on jõuluajal maja ümber paks lumi. Sellest olen teinud järgmise aasta looma. Seekord ei hakanud mudahobust kokku kühveldama. Kratile sai ülesandeks liivast köis kokku keerutada... peaks lastele ka midagi taolist ette andma. Need ju nagu elektrijänesed, kommipakke lendab igast ilmakaarest kokku ja no ei suuda neid avamata jätta. Öeldagu mis tahes, lahja kapsasupi peal kasvaksid ikkagi kergelt taltsutatavad lapsed ja suhkur mõjubki tõesti nii, nagu Beavisele ja Buttheadile MTV-s -- lähvad hetkega rõngasse kapten kornhoolioteks ja hakkavad TP-d oma otsade jaoks otsima. Heal juhul.
Tallielu on nüüd vaikne. Midagi pole enam olemas. Eriti probleeme. Mis ei tähenda, et lahendusi oleks tulnud. Peale silo, aga see üksi on nõrk relv. Järgmise kriitilise massi kasvamiseni läheb vist küll mitu aastat. L&M-i igatsen taga ja nende muhku. Kui miskit sisseharjunut äkki ära võetakse, siis jääb tühjus asemele. Kellega siis nüüd vaielda ja arutleda? Kõigil ju pole täiesti uusi mõtteid ja vaatenurki pakkuda. Niimoodi parajas koguses. Näh, ja ma ei saanudki sobival ajal sisse torgata, et praegusel ajal patse ikkagi Eeldatakse, mitte lihtsalt ei Lubata, nagu vanasti. Õnneks pole veel nii hull, et päevasel ajal peaks pruunhalli ja õhtusel meresinise jakiga võistlema nagu huntereid esitledes. Mitte et seda Eestis tehtaks või kunagi tegema hakataks. Hea, kui olümpia-aladelegi rahvast jätkub. Lisaksin veel, et ka Ch. näib kurb olevat, aga see oleks hobusele inimeste emotsioonide külge kleepimine. Hobustel ongi kurvad näod. Vähemalt ilmsi. Unes nägin, et J. sõitis mu hobusega, tegi otsatähes peatuse ja üritas teda siis moka otsast naerma kõdistada. Täiesti loomulik ja ootuspärane tegevus tundus.
