Sooda

Unes olin ma surnud, lendasin tohutu kiirusega ringi ja siis ühest teatud aknast sisse. Üks inimene seal toas avaldas minu olemise kohta imestust. Selgitasin, et olen surnud. Nii õudne hetk oli, et tõusin igaks juhuks üles. Pole enne juhtunud, et ma ise olengi see ülesärkamise õuduse allikas.

Hobusel oli kaks päeva puhkust vahele tulnud ja kohe tekkis oma arvamus. Ei andnud ennast tallitöötajale õhtul kätte, kui sisse pidi toodama. Ilm oli ka suurepärane ja rohelist andis ikka päev otsa hambaga katsuda, arusaadav, et eelistas värskes õhus aega veeta. Mulle tuli ikka vastu koplis -- mis see siis olgu, et tervelt kaks päeva porgandita jäetakse! Teel platsile korjasin traadipuntra üles -- onu tõmbas lahti ja pistis talli poole punuma. Noh, juhtub. Hakkasin selga ronima, midagi sahises -- onu tegi sääred teise platsi otsa. Tohutult tüütu, pidin veel kärkima ka, et ta nii kiirelt ei põgeneks, ma ei jõua ju järele. Enam ei olnudki nii kindel, kas tahan selle iga krõpsu peale hüpleva tegelase otsas kõõluda või peaks pigem korde välja otsima, veider unenägu ju kah veel...

[Ei tea, kas sain palju päikese käes olla või mis, aga hakkan justkui tavalisest maailmast järjest kaugemale triivima. Ükski olmeasi pole justkui oluline, kõik see kulgemine ühest kohast teise ja päevast päeva samade asjade tegemine. Vahet pole. Ehk on üldse kõikseevärk üks suur illusioon ja ühel hetkel -- arvatavasti liiga hilja -- taipan matsu.]

Kui hambaarst soovitab soodapesu, et nii tore ja lihtne protseduur, siis enam ma sinna õnge ei lähe. Kummirõngas lõuge vahele, mask ette ja imekibe hullunud soodajuga mööda pindu ringi tantsima. "Natukene võib tuigata pärast" ja "hingake rahulikult". Kuis ma siis hingan, kui kurku suunatud nõelteravad joad tekitavad neelamisrefleksi, aga ma ju ei taha seda sodi ometi alla neelata. Lämbudes ja kurisedes kuulen, et küsitakse veel, et kumb siis õige häirib, sooda maitse või surve. Ärge vehkige kätega, sooda pudeneb maha! Noh aga... vabandage, ma upun parasjagu. Või et tuigata... komberdasin peegli ette ja sättisin segilennanud näotükid umbes oma kohtadele tagasi. Nagu siilide maraton oleks igast hambavahest läbi trampinud, keel servadest õhemaks viilitud, igemed röökimas. Lõunasöögiplaan tundus äkki nii eemaletõukav, kõigest korisevast kõhust hoolimata. Sõin õhtupoole nagu krokodill, lõuad kinni-lõuad lahti, ei mingit korralikku keeletööd. Panustan suu imepäraselt kiirele tervenemisele ja kobin magama ära, ikka veidrusi üle vaatama.

Õrnahingelised

Kool on peen asutus, etikett, traditsioonid ja tunded. Otsustati, et võetakse kasutusele koolivorm. Elemente ühe käe sõrmedel üles lugeda ei jõuaks, pidulikud ja muidu pluusid, poistele ja tüdrukutele erinevat värvi, püksid ja seelikud, jakid ja vestid ja nii edasi. Esitlusmaterjalid jagati formaadis pptx, mis ühtlasi zipitud ja millegipärast laiendiga html. Peagi oli kuulda nurinat, et fail ei avane. Kui siis üks võttis vaevaks ära seletada, kuidas siiski pilte näha ja lisaks avaldas pahameelt, et eeldatakse tasulise tarkvara olemasolu (M$ kontor), siis tulemuseks oli failijagaja solvumine ja vastavasisuline postitus ühes teises foorumis. Nüüd enam ei julgegi kommenteerida, et žonglöörimine pole päris see, mida ta öelda tahtis või et H.Niidu nimelise kirjaniku teoseid annab ikka tikutulega taga otsida. Muidugi võib olla, et tähenärijaid või üldse märkajaid on vähe, nii et kedagi päriselt ei huvita, et žonglöör žongleerib ja Heldur ega Helle Niit pole lastekirjanikuna pooltki nii kuulsad kui Ellen.

Kutsusin töökaaslase trenni külla. Suur vahe on, kas inimene on suurte loomadega varem kokku puutunud või neid ainult pildilt/läbi puurivõre vaadanud. Kui oled ikka üles kasvanud lehmi-lambaid-kanu-sigu pidavas kodus, siis lihtsalt oskad olla. "Ära rapsi" on üks hea reegel, tal tuli see väga hästi välja. Mingeid ekstreemsusi muidugi ette ei võtnud, jalutasid lihtsalt trenni lõpetuseks platsil ringi. Kui ma kõigepealt asju selgitasin ja ette näitasin, siis kergendamise peale küsis K, et kas see ongi nüüd see TRENN. Ma ei saanud kohe arugi, mis ta sellega mõtles, olin ju ennist sammu-traavi-galoppi näidanud ja edasi-tagasi-küljele liikumisi...? Selgus, et kõik muu oli paistnud, nagu ma poleks ise midagi seal seljas teinud, ainult kergendamise puhul oli mingitki tegevust näha. Võtsin juhtunut komplimendina ja meenutasin kekaõpsi põhikooli aegadest. Sina ju ainult istud, hobune jookseb, oli ta öelnud. Ha-haa. Mõttetu selgitamagi hakata, parem proovigu ise.   

Muude variantide hulgas olen kaalunud ka hobuse laenamist ratsakoolile mõneks kuuks. Uusi halbu kombeid või pärastist tuimust ma eriti ei karda, need saab jonksu tagasi. Aga kas nad märkaksid, kui midagi on valesti? Kas jätaksid trenni tegemata ja reageeriksid? Olen näinud küll neid jalgu järel vedavaid tunnikaid, kes "ongi alati sellised olnud" ja "küll trenni lõpuks liikuma hakkab", kes terveks ravides ja teistes kätes tundmatuseni muutunud on. Varustus jääks ka nagu loodusjõudude meelevalda, mõni võibolla lohistaks sadulat mööda maad või pillaks maha, laseks ratsmed jalgadesse. Kui maailm oleks lihtne, siis leiduks siin lähistel üks mägine hiigelkarjamaa metsatuka ja heade sõpradega, puhas vesi kogu aeg saadaval. Keegi asjatundlik laseks paar korda päevas silmad üle, et kõik on korras. Ja hobune teeks ise endale trenni sõpradega rallides ja liblet taga ajades.

Tallis oli koerajuhtum. Valveta jäetud lemmikud ründasid ratsanikku ja hobust. Õnneks keegi viga ei saanud, aga kommentaar "minu koerad küll kedagi ei ründa, nad on kõigiga sõbralikud" tundus nii tuttav. "Minu hobune küll kellestki üle ei jaluta ja kuulab alati sõna", "minu lapsed küll niimoodi ei käitu"... ja-jah. Lihtsalt et me ei tunne iseennastki lõpuni, ammugi siis kedagi teist.

 & & &

 Täna käisime teid mööda. Oli kohe selline tore olemine -- päikesepaistega, aga putukateta. Metsas mürgeldas orav, kurg lendas, suur pusa lõugade vahel, sinililled õitsesid kõigest jõust. Poolel teel on kurgimaja ja sellest edasi triibulised mesitarud. Hobune tõmbus neist eemale ja kiirendas sammu -- ah, argpüks. Järsku tuli mulle mesilane pähe. Tundus, nagu oleks juustesse kinni jäänud. Siis tuli teine ka ja kolmas. Nüüd oli sumin juba kõrvulukustav ja ka hobune keeras oma lokaatorid uurivalt tahapoole. Enam ei saanud aru, kui palju rahvast mul peas lõksus on, ei julgenud rapsima ka hakata, viimaks oleks mu robaka kindaga kobamist rünnakuks peetud. Leppisin mõttes, et mõne sutsaka ilmselt kokkuvõttes saan ja ootasin vaikselt. Mõnesaja meetri pärast hakkas rahvas äkki lahkuma, juhhuu, ma olin vaba! Peab šampooni vahetama.  
 

Transformer

Mul on kusagil kapis muundur. Võtad Selverist kotitäie täiesti tavalisi porgandeid, aga trennikapis moonduvad nad maitsvaks ja mahlaseks, lausa vastupandamatuks. Peale trenni on isegi väike konkurents: kui hobune piisavalt kiiresti end porgandi järele rulli ei keera, panen selle ise tasapisi nahka. Õunad enne trenni -- tavalised pabulad, pärast -- mahlane õndsuskogum. Vanast ajast meenub ka, kuidas tallis viilutamata leiba söödi lihtsalt otsast või kliisid pepsikoolaga või herneid kaera seest. Võibolla on terve talli territoorium mingi müstiline teistmoodi tegelikkus, kus meeled toimivad teisiti. Restorani suussulav pardipraad või õunaamps pärast trenni -- viimane vist isegi võidaks.

Otsustasin, et võtan nüüdsest rahulikumalt, aga vahel on nii raske mõistlik olla. Annad ratsmed pikaks, et hobune mõnuga sirutada saaks, aga see otsustab seepeale kannaka teha, sest tribüüni ääres on kollpink. Juba pool aastat sama tuttav kollpink, mis midagi muud huvitavat ei tee, kui niheleb mõne meetri raadiuses ringi. Ma ei saa ju seda nii jätta. Praegu pole küll enam põhjust mingi pingi pärast muretseda, kolisime õue. Pluss neljaga kappab juba mõnusalt ära, ei pea külmetama ega midagi. Traavi olen vähendanud miinimumini, põhirõhk galopil. Tagajärg on, et isegi esimene galopp on juba mõnus. Ei mäletagi, millal temaga viimati niimoodi lihtsalt nautida sai, tõesti tulebki kokku ja lahku kergelt. Trenni lõpupoole saab veel paar sabasirget ka, no sihukest lahjapoolset siiski, nii palju kui võimendunud ettevaatustuluke lubab. Varem käisin enamvähem iga päev, nüüd vist ülepäeviti. Hobune on veel valmim ukse juures välja minekut ootama ja tagasiteed venitab nii pikaks, kui vähegi oskab. Tahan näha, mis ta tahab ja luban tal suunda valida -- tahab otsa ümber keerata ja kasvõi metsa poole minna, ainult mitte tagasi talli.

Vetid, kui neil heinaleotamisest aega üle jääb, käivad talli taga kambakesi koeri mängitamas ja suitsetamas. Peale hobuste on neil ka muidugi koerad ilusad. Üks käib hobumatkamas ka, jackrussellid ja mõni kontvõõras paberiteta peni karjas ümber. Hobumatkaja hobusel käib sepp kaks korda kuus, vähemalt nii tundub. Pargib tallivahe täis ja teeb kohe eriti aeglaselt, sügab iga liigutuse tagant kukalt ja vajub mõttesse. Ma olen vist süüdi ühes vetilangetamises. Ükspäev tulin pärast trenni hobust söötmast, jalutasin platsi äärest mööda. Koperdasin oma väsinud jalgade otsa ja mu hobuke ehmus sellest koletust eksimusest ning tegi kerge manöövri paarkümmend sentimeetrit eest ära. Poole sekundiga oli vet oma halli iluduse otsast maaga tasa platseerunud ja järgmise kahe sekundiga vahemaad hobusega tubli platsipikkuse võrra kasvatanud, ise seejuures püsti tõusmatagi. Suuremat tüli siiski ei sündinud ja vet üritas pärast kergeid liivaeraldusprotseduure oma positsiooni taastada. Õnnetuseks oli platsipukk talveks uude palkmajja kolinud ja ükski teine maastikuelement ennast trepina õigustada ei suutnud. Ka teise veti käekõrvaline kuldne hobune (seljajutiga -- mmm!) oli sündmustest erutunud ja  üheskoos mindi trennidega hoopis maneeži. Mõnusalt rahulikult asjatavad, kuigi hääl on neil kõva. Mõnes muus keeles oleks see juba karjumine, aga neil täitsa tavaline sädistavad-tšikid-omavahel-vestlus. See on vist rahvuslik eripära.