Mul on kusagil kapis muundur. Võtad Selverist kotitäie täiesti tavalisi porgandeid, aga trennikapis moonduvad nad maitsvaks ja mahlaseks, lausa vastupandamatuks. Peale trenni on isegi väike konkurents: kui hobune piisavalt kiiresti end porgandi järele rulli ei keera, panen selle ise tasapisi nahka. Õunad enne trenni -- tavalised pabulad, pärast -- mahlane õndsuskogum. Vanast ajast meenub ka, kuidas tallis viilutamata leiba söödi lihtsalt otsast või kliisid pepsikoolaga või herneid kaera seest. Võibolla on terve talli territoorium mingi müstiline teistmoodi tegelikkus, kus meeled toimivad teisiti. Restorani suussulav pardipraad või õunaamps pärast trenni -- viimane vist isegi võidaks.
Otsustasin, et võtan nüüdsest rahulikumalt, aga vahel on nii raske mõistlik olla. Annad ratsmed pikaks, et hobune mõnuga sirutada saaks, aga see otsustab seepeale kannaka teha, sest tribüüni ääres on kollpink. Juba pool aastat sama tuttav kollpink, mis midagi muud huvitavat ei tee, kui niheleb mõne meetri raadiuses ringi. Ma ei saa ju seda nii jätta. Praegu pole küll enam põhjust mingi pingi pärast muretseda, kolisime õue. Pluss neljaga kappab juba mõnusalt ära, ei pea külmetama ega midagi. Traavi olen vähendanud miinimumini, põhirõhk galopil. Tagajärg on, et isegi esimene galopp on juba mõnus. Ei mäletagi, millal temaga viimati niimoodi lihtsalt nautida sai, tõesti tulebki kokku ja lahku kergelt. Trenni lõpupoole saab veel paar sabasirget ka, no sihukest lahjapoolset siiski, nii palju kui võimendunud ettevaatustuluke lubab. Varem käisin enamvähem iga päev, nüüd vist ülepäeviti. Hobune on veel valmim ukse juures välja minekut ootama ja tagasiteed venitab nii pikaks, kui vähegi oskab. Tahan näha, mis ta tahab ja luban tal suunda valida -- tahab otsa ümber keerata ja kasvõi metsa poole minna, ainult mitte tagasi talli.
Vetid, kui neil heinaleotamisest aega üle jääb, käivad talli taga kambakesi koeri mängitamas ja suitsetamas. Peale hobuste on neil ka muidugi koerad ilusad. Üks käib hobumatkamas ka, jackrussellid ja mõni kontvõõras paberiteta peni karjas ümber. Hobumatkaja hobusel käib sepp kaks korda kuus, vähemalt nii tundub. Pargib tallivahe täis ja teeb kohe eriti aeglaselt, sügab iga liigutuse tagant kukalt ja vajub mõttesse. Ma olen vist süüdi ühes vetilangetamises. Ükspäev tulin pärast trenni hobust söötmast, jalutasin platsi äärest mööda. Koperdasin oma väsinud jalgade otsa ja mu hobuke ehmus sellest koletust eksimusest ning tegi kerge manöövri paarkümmend sentimeetrit eest ära. Poole sekundiga oli vet oma halli iluduse otsast maaga tasa platseerunud ja järgmise kahe sekundiga vahemaad hobusega tubli platsipikkuse võrra kasvatanud, ise seejuures püsti tõusmatagi. Suuremat tüli siiski ei sündinud ja vet üritas pärast kergeid liivaeraldusprotseduure oma positsiooni taastada. Õnnetuseks oli platsipukk talveks uude palkmajja kolinud ja ükski teine maastikuelement ennast trepina õigustada ei suutnud. Ka teise veti käekõrvaline kuldne hobune (seljajutiga -- mmm!) oli sündmustest erutunud ja üheskoos mindi trennidega hoopis maneeži. Mõnusalt rahulikult asjatavad, kuigi hääl on neil kõva. Mõnes muus keeles oleks see juba karjumine, aga neil täitsa tavaline sädistavad-tšikid-omavahel-vestlus. See on vist rahvuslik eripära.
Otsustasin, et võtan nüüdsest rahulikumalt, aga vahel on nii raske mõistlik olla. Annad ratsmed pikaks, et hobune mõnuga sirutada saaks, aga see otsustab seepeale kannaka teha, sest tribüüni ääres on kollpink. Juba pool aastat sama tuttav kollpink, mis midagi muud huvitavat ei tee, kui niheleb mõne meetri raadiuses ringi. Ma ei saa ju seda nii jätta. Praegu pole küll enam põhjust mingi pingi pärast muretseda, kolisime õue. Pluss neljaga kappab juba mõnusalt ära, ei pea külmetama ega midagi. Traavi olen vähendanud miinimumini, põhirõhk galopil. Tagajärg on, et isegi esimene galopp on juba mõnus. Ei mäletagi, millal temaga viimati niimoodi lihtsalt nautida sai, tõesti tulebki kokku ja lahku kergelt. Trenni lõpupoole saab veel paar sabasirget ka, no sihukest lahjapoolset siiski, nii palju kui võimendunud ettevaatustuluke lubab. Varem käisin enamvähem iga päev, nüüd vist ülepäeviti. Hobune on veel valmim ukse juures välja minekut ootama ja tagasiteed venitab nii pikaks, kui vähegi oskab. Tahan näha, mis ta tahab ja luban tal suunda valida -- tahab otsa ümber keerata ja kasvõi metsa poole minna, ainult mitte tagasi talli.
Vetid, kui neil heinaleotamisest aega üle jääb, käivad talli taga kambakesi koeri mängitamas ja suitsetamas. Peale hobuste on neil ka muidugi koerad ilusad. Üks käib hobumatkamas ka, jackrussellid ja mõni kontvõõras paberiteta peni karjas ümber. Hobumatkaja hobusel käib sepp kaks korda kuus, vähemalt nii tundub. Pargib tallivahe täis ja teeb kohe eriti aeglaselt, sügab iga liigutuse tagant kukalt ja vajub mõttesse. Ma olen vist süüdi ühes vetilangetamises. Ükspäev tulin pärast trenni hobust söötmast, jalutasin platsi äärest mööda. Koperdasin oma väsinud jalgade otsa ja mu hobuke ehmus sellest koletust eksimusest ning tegi kerge manöövri paarkümmend sentimeetrit eest ära. Poole sekundiga oli vet oma halli iluduse otsast maaga tasa platseerunud ja järgmise kahe sekundiga vahemaad hobusega tubli platsipikkuse võrra kasvatanud, ise seejuures püsti tõusmatagi. Suuremat tüli siiski ei sündinud ja vet üritas pärast kergeid liivaeraldusprotseduure oma positsiooni taastada. Õnnetuseks oli platsipukk talveks uude palkmajja kolinud ja ükski teine maastikuelement ennast trepina õigustada ei suutnud. Ka teise veti käekõrvaline kuldne hobune (seljajutiga -- mmm!) oli sündmustest erutunud ja üheskoos mindi trennidega hoopis maneeži. Mõnusalt rahulikult asjatavad, kuigi hääl on neil kõva. Mõnes muus keeles oleks see juba karjumine, aga neil täitsa tavaline sädistavad-tšikid-omavahel-vestlus. See on vist rahvuslik eripära.
No comments:
Post a Comment