Kui lähed rõõmsalt inglist rääkima ja selgub, et pigem tuleks pöörduda po-russki ja ehk ka nemetski, siis võtab hetkeks sõnatuks küll. Mis need kõik olidki...lošadj, dobavlennõi šag, rõsj, povod, šenkelj, rabotšii galop, aga kergendamine? Ei siis muud, kui kuival maal poolkükke-püsti vehkimist ja sai välja selgitatud seegi... umbes pooleks minutiks. Enam küll ei mäleta. Nagunii saab juba mäletamatagi hakkama. Oleks tasku-internetist tõlkija otsinud, see oleks otse teise inimese keelde kõik ajanud ja kui sel teisel oleks mingi imelik nägu ette tulnud (noh, netitõlkijad, teadagi...), siis oleks youtubest täpsemalt ette näidanud. Kui praegu on võimalik teksti, pilte, muusikat ja veel mõnda asja netist imelihtsalt üles otsida, siis pärastpoole võibolla filmid koolisõidu võistluse üles ja miski äpp juba teabki, mis skoor olema peab. Võtab kusagilt arhiivist keskmise ja võrdleb. Allüüride puhtust saaks ju hinnata küll, 2, 3 ja 4 takti (traav, galopp ja samm), igale lubaks x protsendi eksimist ja kõik väljapoole jääv saaks punktidest maha võetud. Mingi ninajoone kraadi hindamine -- kökimöki. Jälge ja üle astumised -- piece of cake. Ükski jalavahetuste seerial tehtud eest-või-tagant-varem-või-hiljem ei jääks märkamata. Isegi harmooniat ja ilu saab mingite valemite järgi hinnata. Küll oleks lõpmatult igav hakklihamasin.
Saatsin lapsed seenele. Läksidki. Ma mõtlesin tegelikult ühes teises mõttes, aga võibolla leiavad päriselt ka midagi ja kellel saaks olla midagi praetud kukeseente vastu.
* * *
Hobusel lakk muudkui kasvab, nagu ka pekk ja oma arvamus. Vahel peame siis läbirääkimisi ja panen ühe järeltulijatest sinna kõrgele kergendamist harjutama. Praegu veel on arvutisse saamise himu suurem kui hirm allakukkumise ees. Ta on ka näide praegu laialt levinud mõttelaadist -- harjutada ei jaksa/taha/viitsi/julge/jne, aga enesehinnang selle väheharjutatud ala koha pealt on kõrge. Ma olen oma isa ka juba aastaid hobuste otsa tirinud ja kordi kogub ehk mõned aasta peale, aga temaga saab juba metsavahel tasakesi S-T-G tiksuda ja juhtimisvõtteid saab ette õppida ka arutluse teel. Väiksem mehike oli aga tohutult solvunud, kui ma oma isa ratsutamisoskusi paremaks pidasin. Isegi vanaisa ratsutab paremini kui mina! Äääää! Tjahh...aga ta teeb saltosid ka ju paremini, hahhaa.
* * *
Suvekolimise aeg on juba käes, aga nüüd ma enam ei teagi, kas üldse lähen -- või kuhu. Vanaema juur on vahva, aga punase ristiga majast liiga kaugel ja sinna võib mul asja olla ükskõik millisel suvalisel hetkel. Lihtsalt et see esimene tühjaksjooksmise katse ei jäänud viimaseks (counter praegu 3 peal) ja tõenäoliselt tuleb neid veel. Tüütu.
* * *
No comments:
Post a Comment