Kolmas, kõige pikem haiglasats algas sellise verejooksuga, mille keskelt ei osanud minema hakatagi. No ei jäänud sellist pausi või ei tulnud mõtet, mida ette toppida. Lõpuks meenus üks voodikaitselina vanast ajast, see ajas asja täitsa hästi ära. Tee oli juba selge ja väga kiire. Mõõdeti vererõhku, see oli 85/47. Pilt tasku ei kippunud, aga kõrvad juba kohisesid küll. Kanüül sisse, vereproovid ja muu, vedelesin ja ootasin otsust. Hemoglobiinitaseme rekord sai ka alatehtud, uus oli 88 ühikut.
Nädalapärast olid kõik mu sooned ära torgitud, kanüüle olnud kummagi käe erinevais paigus, üks suurem läbitorge ka, millest naha alla voolanud veri moodustas suure sinise valusa padja. Ja siis lõigati mind lõhki. Värisesin kontrollimatult laual, kui käsi veelkord torgiti ja kinni seoti, kartsin meeletult. Ärkasin kolme tunni pärast. Olin olnud 20 tundi söömata ja kõht tühjem kui kell. Sain vaniljemaitselise jõujoogi, mis sel hetkel maitses taevalikult. Viie tunni pärast otsustasin, et lähen last vaatama. Tõusin aga püsti ja läksingi. Pool tundi tõusin, sest kõhulihaste asemel oli karjuv valukogum. Nagu rebitaks keskelt pooleks. Pissikott ühes käes, teine käsi ikka veel suure kõhu all toeks, komberdasin kolmekümmet meetrit järgmised pool tundi, kuni õdedel kahju hakkas ja ratastooli alla lükkasid.
Järgmisel päeval helises palatis telefon: paki asjad ja 15 minuti pärast viime teid teise haiglasse. Järasin kiiruga justsaabunud kotletti ja kartuleid, pakkisin ja lidusin teokiirul, kotte järele vedades, lapse juurde. Ihuarst hõikas veel järele, et ei jõudnud pabereid valmis ja saadab nad järele. 10 minutit hiljem maandusime ajas 30 aastat tagasi roosasse majja. Kättejuhatatud palatis oli keldriniiskus, magusavõitu tihke lõhn ja neli voodit niimoodi paigutatud, et veel ühe voodi jagu keskele manööverdamisruumi jäi. Kolmes voodis istusid emad ja pumpasid piima. Ringtuuril selgitati, kus kapis midagi asub ja kuhu mis kellaks piimasid viia, kemps oli koridori teises otsas. Olin kaasa saanud sellepäevased valuvaigistid ja nende toel polnudki kempsutee üle viie minuti pikk, Hakkasin viimaks haiguslugu lugema. Meenus, et mul oli alustatud antibiootikumikuur, laksakas veeni. Aga nüüd polnud ju enam kanüüligi. Olin saanud tabletikujulise ravimi digiretsepti, seisis paberites. Aga ma olin mehed 200km kaugusele jaani tähistama saatnud, mul polnud dokumente ega raha. Oli ainult lõhki lõigatud valutada röökiv haav, aga järgmise annuse aeg oli tegelikult juba möödas. Küsisin, et mis nüüd saab siis. Ahsoo...valveapteek on Raekoja platsis, minge sinna. Bussiga võite minna või võtke takso, meil siin täiskasvanute jaoks rohtusid pole. Kui Tartu tuttavad on ära või pole lõkkeõhtul eriti konditsioonis, mul aga ei sentigi raha ega ühtki dokumenti, siis tundus olukord natuke lootusetu. Ka äraoldud ajale oli kindel piirang: iga kolme tunni tagant protseduurid lapsega, sh söötmine, mille vahelt max kaks tundi "vaba" aega. Pakkusin siis, et jätan ravi pooleli kaheks päevaks, kuni mehed tagasi ja ratastel. Seepeale hakkas õde mind sepsise ja surmaga ähvardama, aga mingit paremat lahendust ka välja ei pakkunud. Selle episoodi lõppvaatus oli teise haiglasse läbi saju pooleteise päeva tablettide järele komberdav mina, sest saata polevat kellegagi. Lõdisesin külmast, sest polnud taibanud haigla jaoks kohvrit talveriideid täis pakkida. Lisaks sain ihuarstilt pahandada, et ma väljaviskamisel midagi öelnud polnud. Mis sest, et paberid tulid hiljem, sest tema ise ei jõudnud neid valmis ja mul polnud aega korralikult asjugi pakkida, saati siis veel endale rohte välja mõelda. Oli küll annus enesehaletsust mängus, sest tegelikult vist ei peaks päev pärast ribadekslõiget, valust kõveras, mööda linna mingeid tablette jahtima.
Nüüdseks olen õppinud teisiti naerma. See on nii, et tegelikult ei naeragi, sest see on Liiga valus. Nii valus, et sõidab üle reflekside. Meil vahel läheb ikka täiesti lõhkuma, sest otse loomulikult räägitakse kõige naljakamad juhtumid välja ja siis me, keisrid, ägame. Köhimine on veelgi hullem. See tunne, kui toit läheb kurku, aga ainult pisarad voolavad ja üritad kurgulima neelata, et ellu jääda...
Siinne koridor on nagu seedekulgla, lapsed maanduvad ühte või teise osasse, intensiivsed, turgutatavad või iseseisvuvad, ja hakkavad igaüks eri tempoga välisukse poole liikuma. Minu praegusest palatist lahkus noor neiu lapsega, kes oli 500-grammisest kahekiloseks kasvatatud. Kolm kuud ja kümme päeva. Kempsus on meil koduloomad. Majasoomukad. Algul arvasin, et neid on üks, iga kord kui kempsu külastasin, tuli ta ukse peale vastu saba liputama. Peagi selgus, et neid on ikka palju. Päeval sebivad väiksemad, öösi suuremad. Pärast koristaja käiku on mõned neist põrandale lömaks rullitud.
* * * * *
Hobukene näis pildil kuidagi nukker. Saab mäluvärskenduseks aegajalt kordel tiirutada, aga enamasti ujub koplis. Putukaid ei pidavat eriti liikvel olema -- see on hea; külmas vihmas vettimine -- mitte nii hea; heina-aasta... kas üldse midagi kokku saab? Aasta algus võis ju soe olla, aga vett ei olnud, miski ei kasvanud. Nüüd jälle ei saa neid väheseidki kribalaid kokku ajada, nagu mingi riisipõld.
