Ronisin üle sajapika aja hobuse otsa. Kere mäletas täpselt, kuidas sadulasse saab. Aga edasi... kõrge oli ja kõikus, nii ebakindel olemine. Tundsin tohutult puudust kõhulihastest, mis oleksid aidanud keret korralikult püsti hoida ja pärast maha hüpates jalgele maanduda.
* * * * *
Kodust aeti remondijutuga juba nii suure luuaga minema, et lasin hobuse vaktsineerida (vahva võte oli, hobuke ei saanud arugi) ja kärutasime kogu kambaga vanama juurde ära. Õudne on selline sõit, iga hetk aina muretse, et kas kõigil üldse mingi olemine on ja kas kõik asjad ja hingelised ikka kaasa said. Kohutav palavus oli juba kohal ja auto konditsioneer ei töötanud, treileris hirmunud hobune (miks ta üldse seekord nii hästi peale läks?), kõige väiksem küpsik turvatoolis nii rullis, et kohupiim kippus välja tulema. Puhkusetall oli hobuseid tuubil täis, pidid parmude eest varjul olema ja ainult öösiti väljas käima, kuni kuumalaine järele annab. Ei olnud neid parme niiväga kusagil näha... kuni järgmine päev kella nelja ajal ratsutama minna üritasin. Siis polnud jälle hobust näha. Jubetised kihasid parvedena kallal. Tegime kiire S-T-G, mis ilmselt jääbki lähiaja maksimumiks. Pikemad metsareisid tuleb esialgu ära unustada või lükata varahommikusse. Lohutan end sellega, et pähklid polegi veel valmis nagunii. Uus tallireegel oli tekkinud: kes platsile junnid jätab, saab kaks nädalat trennikeeldu.
Arst pani Tipitäpi magama ja Hiireke on nüüd üksi. Uskumatu, kuidas kolme nädalaga, mis haiglas olin olnud, olid Tipikal nii suured kasvajad tekkinud, et ta enam ei saanud õieti ringi liikudagi ja tagumine ots tilkus mingit pruuni löga. Nii kahju oli tast, aga ise ei suutnud ta vaevu lõpetada. Ühe olendi elu lõpetamist hinnatakse seitse korda kallimaks kui seda elu ennast (viimane süst vs poehind). Koos Tipikaga lahkus puurist vist 80% tarkust, igatahes võisin haaknõelad ja traadisüsteemid maha võtta, kuna keegi enam uksi seestpoolt lahti teha ei oska.
Tööasjus helistati paar korda, mul just küpsik õlal krooksumas ja palavusest higi tilkumas. Ei saanud samale lainele, sõnad olid justkui eestikeelsed, aga sisu ei tundunud ahvatlev, huvitav ega arusaadav.
No comments:
Post a Comment