Deodorant

Alanud on äädikakärbeste plahvatushooaeg. Seepärast viib vanaema õhtusest grillist üle jäänud arbuusipooliku ja banaanid eel-esiku lauale ja tassib köögis tekkivaid biojäätmeid mitmeid kordi päevas välja. Tutvustasin talle kärbselõksu põhimõtet, vaja läheb ainult laia suuga klaasanumat, paberist keeratud torbikut ja peibutuseks midagi mahlast, näiteks õunasüda. "Aga mis sa nendega pärast teed?" Mina olen kihiseva parve õue viinud ja lahti lasknud. Vanaema naerab: "Siis nad tulevad ju kohe tuppa tagasi! Ma lasen neile parem seda kärbeste deodoranti." Suuri porikaid püüab peoga ja saab kätte ka. Sipelgatega on raskem. Neil on pataljonid maja ümber laiali paigutatud, igas neist eeluurijad, kes aknast või kesteabmis pragudest tuppa tungivad, paiga mõnususes veenduvad ja siis teisi kutsuma jooksevad. Tahavadki kohe tulla kõige pakkide ja kuningannaga. Istusin ükspäev akna all arvuti taga, kui üks neist invasioonidest hakkas. Tulid ja trügisid klaverisse ja mööda jalgu üles, jube tüütu. Kurtsin siis vanaemale ka, et maja väliskülg lausa kihab sipelgatest. Suurelt mürgitada ei saanud, tädi väike koer oli parasjagu hoiul ja minu küpsik magas ka sealsamas akna juures. Niisiis tõi vanaema välja oma maherelva -- midagi pihustatavat, mis ei pidanud nii mürgine olema kui see kollane sipelgapulber, aga pidi töötama imeliselt, lase aga peale ja sipelgas kohe sureb. Vussutas siis akna taga mis mühises, ma küsisin pudelit näha, et mis koostis sel vedelikul on. See imerelv oli autoakna uduärastaja.

Kuulmine pole vanaemal ka enam just see. Nagu moskva telefon. Nalja muidugi saab ja natuke tüli ka, kui millegipärast moondub öeldu ta kõrvus just risti vastupidiseks. Alati ei jõua ju viis korda üle karjuda ka. Tädi küsis, et kas hobust ka vaatamas olen saanud käia. "Ah et söövad arbuusikoori ka?" imestas vanaema. Kui vanaema kalasuppi tegi, vaatas üks ülemeetrine pealt ja arvas, et ta ilmselt kõigepealt ainult maitseb. "Ah et sulle ei maitse? No siis ei saa süüa, ma ei jõua igaühele oma lõunat keeta. Kas ta sul kodus ka niimoodi toiduga pirtsutab?" Kalasupp ise käis nii, et kartul-porgand-kala ja maitseained potti ja keema. Kalal kõik osad küljes ka, selgroog, uimed ja saba ja mis tal seal on. Pärast, kui liha oli pehmeks keenud, nägi supp välja nagu üksikud kartulid ja porgandid ujumas ümber plahvatuse üle elanud kala, roikad püsti.

Seina pandi heli-on-pilti-pole üheksasilmne ruuter. Selle tulukesed hiilgavad ja vilguvad nii intensiivselt, et panen talle ööseks püksid või seeliku pähe. Ööd on õnneks veel üsna rahulikud, ainult lindikava. Misjaoks ta küll üle ahnitseb, öösel ma krooksutada ei suuda, isegi kui karistuseks küljealune märjaks aetakse...

Talli teen kiirvisiite. Madli kutsus ükspäev maastikule kaasa, pidavat olema ideaalne poole tunni ring. Oligi ideaalne, aga igatahes mitte pooletunnine. Tema hobusel on kaks korda pikemad jalad ja rong ammu selgeks õpitud. Meil kulus tükk aega juba üle raudtee saamiseks. Varem oleme ka üle liiprite roninud, aga siis polnud kõmisevat laudplaati jalge all. Rong tuli ka, mürinal ja hooga, tundus lausa kaks korda kiirem kui need vanad johannad. Hobuke muidugi kangestus, ajas kaela õieli ja jõllitas... poole kilomeetri kaugusel paistvat lapsevankrit (no terve ilm on neid vankreid täis viimasel ajal). Paarikümne meetri kaugune rong jäi temast üldse tähele panemata.

Nüüd enam platsile ei tahagi, metsavahel ja lagedal maastikul on palju toredam. Muld- või rohuteed, sirged ja vingerdavad, parme ka vähem kui kohapeal tiirutades. Kõhulihased saavad juba korralikku trenni, äkkpidurdused sunnivad. Peab ainult imetlema hobuse osavust, kui vinge nahahoidja ta ikka on ja kui suure hoo pealt jalad maa külge kinni jäävad. Oi ta oleks suurepärane iluvõimleja.

Koplikaaslaseks on sel aastal kolm eestikat: kollane, põdravõik ja raudjas. Esialgu kippusid Metsikule nahapeale andma, aga nüüd käivad tal nagu lapsed sabas. Mõned hobused pole nõus boksist välja minema, kardavad parme. Päikeseloojang on mõnus aeg, udu tuleb ja parmud kaovad. Soe on ka, aga ei lämmata.


Koduvisiidi käigus sai ka Tartuff üle vaadatud, oligi täitsa alles, ainult teistpidi. Ruumi oli endiselt vähe.

Tagasi maal. Sipelgad elavad põrandalaudade all, ligipääs on vilets, ainult läbi tuulutusaukude. Vanaema hankis kaks pudelit sipelgate deodoranti, lasi majaaluse täis ja troppis tuuleaugud kinni. Ja oh imet -- kuigi sipelgad taarusid pärast vanaema rünnakut kui purupurjused, ei mingeid lõhnasid juures!