Oli vihmapäev. Valmistusin tallituuriks ette: söödamannerg taastäis, kahekordne ülemise korruse kaitse loksumise ja kilekas vettimise vastu, õunapabulad jalgratta taskusse. Hobuke oli jalgadega hääletanud, et eelistab koplit boksile (olin saanud kõne tallist, et nad ei saa teda kätte), aga leppisime kokku, et kiire platsitiiru teeme ikkagi. Sadulat ei hakanud panema, see oleks märjaga ära vettinud. Hea valik oli, nii hästi hakkasid jalad hobuse ümber ja lambanahk oli mõnus pehme. Meenus, kuidas üks treener soovitas alati midagi libisemisvastast jalgade siseküljel kasutada. Ma tavaliselt unustan või ei pea vajalikuks, umbes et nagu nõrkuseavaldus või nii, aga seal vihmas oli hea tunne küll, kui miski jalgu paigal hoidis, ilma et ma ise midagi tegema oleks pidanud. Endiselt pean nagunii vähem tegema, aga tõhusamalt. Enesekontrolli harjutamiseks ongi päris õpetlik lubada kätele ja jalgadele ainult imepisike ruum, kus liikuda tohib. Saavad käte või jalutagi inimesed sõidetud, ei võta tükki küljest proovida, mis tunne oleks kui...
Koduõues pole parme. On herilased ja sipelgad. Herilased on julged ja aplad. Üks krabas oma rinnaku suuruse tüki ahjulõhet jalgade vahele ja lendas aeglaselt taarudes õunapuu otsa maiustama. Silmad kinni toidu nautimist endale lubada ei saa, võib kibeda ampsu saada. Ühe herilase suuruse juures on laual leiduvad söögikogused neile üüratud, aga näed, ikka ei piisa. Kui kaks triibulist korraga mu meega kaetud noa otsas vohmisid, puutusid nad kokku ja läksid kerasse kaklema. Pudenesid pureledes maha. Mõne aja pärast olid mõlemad laual tagasi, aga erinevate maiuspalade kallal. Juhtisin nad kokku -- jälle läksid purelema ja kukkusid puntrana maha.
Pisikest küpsist pidi algul iga päev kaaluma, et kas ikka võtab piisavalt juurde. Saime perearstilt kaalugi, et ei peaks kogu aeg arsti tülitama. Nüüdseks on laenukaal tagastatud, aga korra nädalas ikka mõõta vaja. Vanaema leidis kohe lahenduse: vana roostetanud vorstikaal ja aluseks kandik, millega tavaliselt söömistarvikuid õue ja tagasi tassime.Mehikese kõrvalt talli saamine on päris keeruline, kunagi ei tea, millal hakkab see söökidevaheline paus, mil ta sügavamalt magab. Sisetorustik töötab ka vastu, kõvem kõhutuul ehmatab üles muudkui. Vähemalt saame nüüdsest kõik oma peerud kõige väiksema kaela ajada, sest tema omad on nagunii kõige kõvemad siin majas. Vanaema ei julge teda kätte võtta, ütleb et on liiga vedel. Vankriga saab ringi rullida, aga nukker, kui sisu vahepeal pröökama pistab ja midagi peale korgi ette panemise teha ei julge. Kork ei püsi ees ka, tulevad käed ja tirivad ära. Käed on üldse salakavalad, trügivad suhu söömist takistama ja silma niisama kiusama -- üks näpp kangutab laugu lahti ja teine vajutab sisse. Imikud teevad tihti sellist kõkutavat heli, millel naeruga midagi tegelikult pistmist pole. Aga kui tal samal ajal kaks rusikat suus on, ise salalikult kõverasse tõmbunud, siis tekib kahtlus, et käis just küpsiseröövil, ajas kõik nahavahele ja nüüd kõkutab naerda.
* * * * *
Kolme põlvkonna ratsamatk on nüüd ka tehtud. Isa, mina ja mu vanim poeg kahe eestikaga ja ühe Metsikuga. Tervitused Adelheidile, kuigi ta siin lugemas ei käi -- maailma parim matkahobune, kes oma ratsanikku hoiab kui miskit pilpa peal. Kui ainult selle vöö kinni saab. Ühes otsas oli viimases augus, teises otsas ikka 5cm rihmast puudu. Küllap teavad nii mõnedki seda uskumatuse-pungestamise-lootusetuse-jõuetuse-töövõidu tunnet, mida ühe paksukese hobuse ja lühikese sadulavöö kombinatsioon pakkuda suudab.
No comments:
Post a Comment