Usalduse värk

Suvi on läbi ja puhkus vanaema juures niisamuti. Ega seda pansionaadielu väga pikalt pidada tohikski, paksuks võib minna. Seekord olime juba varem kokku leppinud, et iga söögikord ei pea olema kaelani-täis-kartulit-ja-liha, nii et väga lõhkuma tegelikult ei läinudki. Piparmünditee isu sai küll pikaks ajaks rahuldatud. Lapsed kaaniksid siiamaani samamoodi edasi, aga see on neil vist sama sorti suhe nagu multikatega: ühte ja sama, kasvõi miljon korda. Tulevaste suguvõsa kokkutulekute või ka niisama koosolemiste jaoks peab paar lugu meelde ka jätma, sest kuidas muidu säilitatakse need tuhat korda ümberjutustatud nunnud või piinlikud hetked kellegi lapsepõlvest, millest see keegi ise muudmoodi kui jutust ei mäletagi midagi. T-le räägin kunagi, kuidas ta mügridele mürki tegi ja lõkse ehitas. Lõksuks kaevas augu ja kattis selle peenikeste oksaraagude ja mullaga, poole ööni mässas. Mürgiks segas kokku kõige jubedamaid ja mürgisemaid asju, mis aiast leidis, nagu mädanenud õunu ja kibedaid taimi, surnud sipelgaid jm, lõpuks peeretas peale, et veel vängem saaks. Ja vanaema parandas jalgrattalukku naela ja teibiga. Meetri pealt vaadates ei saa arugi, et midagi valesti oleks. Kui keegi tõsiselt seda korviga naistekat varastada tahaks, teeks ta seda niikuinii, las siis olla selline pettekas.

Metsas ratsutades leidis alati sõpru. Õigemini, nemad leidsid minu. Meiliaadresse siiski nende eri värvi röövikute ja lutikatega ei vahetanud.

 

Selle magusalt lõhnava taime järele sukeldus hobuke kasvõi jooksu pealt. Näikse liblikõieline olevat, aga mis see ikkagi on? Mesikas? Õied pole nagu nii... Lupiini moodi pole ka. Lutsern? Hobukse ootamatu entusiasmi pärast olin valmis uskuma, et tegemist on millegi mürgisega -- äkki üritab enesetappu.

Ükspäev oli menüüs grillitud kana. Nähtavasti polnud ta rahul. Peaaegu oleksin 9gag-i it did not approve pildi saatnud.

Sonks on terveks suveks lohakile jäänud ja tagajärjed on nüüd käes. Meesterahval pats peas. Tekkis isegi kiusatus see sodi sinna pähe alles jätta, sest niisugune patsitamine võtab kõigest viis minutit aega. Versus igavene nihestamine üksikute nupsukeste kallal. Kahjuks läheb selline patsindus trenni edenedes järjest rohkem lainesse ega näe lõpuks kuigi esinduslik välja.

Ja ongi kõik selle suvega. Ahjaa, tagasitulek oli ka huvitav. Jõudsin talli kell kümme õhtul. Hobuksed magasid. Ootamatust valgusest silmi pilutav Metsik nööri otsa ja pimedasse õue. Nii pime oli, et ei näinud... no mitte midagi ei näinud. Pidin treilerisse ronima ja oma jalgade peale telefoniga valgust laskma, et hobust veenda üldse mingi koha olemasolus keset kottpimedust. Ega ma tegelikult uskunudki, et see öö minema saame, vanaemal olid juba voodid ka valmis sätitud ja piparmünditee hakkamas. Aga ta tuli peale. Olin jube tänulik. Piinlik oli ka mõne aja pärast, sest olin valjad maha unustanud ja pidime juba sõidetud 3km nulliks tagasi tegema. Õnneks ootas kodus saepurune boks, kuhu mehike sirakile maha visata sai ja hommikul suur karjamaa vanade sõpradega.