Eile veel

Talv on täiega peale tulnud. See aasta on üldse täpselt pööripäeviti aastaajad vahetunud, olgu siis või mõneks päevaks. Kõige sügisem sügis oli seekord Poolas. Rohelised maad, närbuvalillelised põõsad, vihma- ja lehesadu. Missioon oli osaleda hobuüritusel ja hiljem Krakowis lihtsalt aega veeta. Keset eikusagit, ühes kolmest Zakrzówi-nimelisest kohast oli suur uus ratsakompleks, 2013 loomalauda asemele valminud.

 

Ümberringi vedelesid põllud ja tohutud vallid suhkrupeeti. Meie põldudelt ei saa kive ka nii palju, saagist rääkimatagi. Niisiis, keset kõiki neid põlde toimus kolme tärni koolisõiduvõistlus.

 

 Starte oli hommikust õhtuni, noortele ja vanadele, ja nii muuseas osales GP tasemel napilt alla 30 paari. Ootamatult palju oli meesterahvaid, kellest üks jäi kohe silma oma kulmudega, kusjuures paksude üllatunud kujuga kulmude juurde käis veel O-kujuline suu. Sest loomulikult minnakse võistlustele inimeste kulmusid uurima.

 

Ajatundlik publik hõõrus külmast käsi ja saalis söögikoha ja hobuseasjade müügilettide vahet. Või oli see hoopis nii, et publik oli mõeldud ainult välishooajaks, sest tribüün asus maneeži seina taga. Suvel võetakse lihtsalt sein maha. Seekord pidid groomid, treenerid ja sõbrannad mahutama ennast maneeži ühele lühikesele küljele kahte ritta, lühemad ette ja pikemad taha. Teisel korrusel akna taga oli veel vähem ruumi. Hobuseasjade müük oli sihitud peenikeste kristalli-inimeste pihta. Mul poleks käsi ka nende pükste säärde mahtunud ja kive oli asjade küljes rohkem kui teatrisaali lühtris.

 Toitlustuse kohta ei saa küll ühtki halba sõna öelda. See oli sisse tellitud. Kuna saabusime hilinedes (ootasime asjatult ühe seltskonna lennukit, mis polnud veel õhku tõusnudki), kugistasime restoranitoitu hamburgeri-tempoga. Parim kiirtoit, mis ma saanud olen. Kalleim ka.

Kõige kuulsam inimene, kes neil päevil maneežis aega veetis, istus kellaga laua taga. Vana hea Stephen ise (rääkis hiljem, kuidas eriti tähtsatel võistlustel peakohtuniku nimi alles viimasel hetkel teatavaks tehakse, kuigi kohtunike kogu on muidugi enne teada. Lihtsalt siis ei saa keegi varem ahistama minna ja ühtlasi ei pea suurema vastutuse pärast ette muretsema). Kui aga arvestada hulka ka need, kes kõrvaklapi-mikrofoni sessioonidega seoses paaril korral GP-de taustal külmetamas käisid, siis päris ehtne olümpiavõitja (1980) saab kõige kuulsama tiitli muidugi endale. Elisabeth. Sissy, nagu me koolitaja tema poole lugematuid kordi pöördus. Istusin seal seltskonnas, tundlad laiali. Tohutu kogus videomaterjali eriolukordade ja võrdlustega (vana vs uus, hea vs veel parem). Njam.

 Nüüd siis järgmine osa. Reisimine. Poolakad on väga tõsised, töökad, abivalmid ja... umbkeelsed. Kui üldse mingit muud keelt purssida, siis ehk venet, aga üldiselt saab ikka hoolega mesilastantsu vihtuda. Prügikastid on üks imelik teema. Nii linnas avalikus ruumis kui koduhoovides, neid kas pole või on väga harva. Järsku on maskeeritud?

Veel hakkas silma, et poole ööni toimivaid pisikesi suitsu- ja alkoholipoode on suuremas asulas iga paarikümne meetri tagant. Hankisime janustena ühest kaktusemahla, sest tavalisi toidupoode nagu polnudki kusagil näha. Neid pidi netist otsima.

Krakow võttis meid vastu kui professionaalne turistilinn,  vaatamisväärsused ilusti puntrasse trügitud ja linna kasutusjuhendeid igas formaadis vabalt saadaval. Part meie hotelli allkorrusel oli igatahes vanadusse surnud ja kartulid moodsalt lillad. 

 

  "Pildista! Ruttu!" See oli esimene kord, kui uhkes rakendis hobused äkki nurga tagant ilmusid. Ei teadnud ju, et nad ilmuvad veel sadu kordi, nemad ja teised ka.

 

 

 

 

 

 Siniste ehetega.

 

 

 

 

 Ja lapilised.

 Ja pruunid.

Ja hallid.

 Ja karvased.

 Ja täpilised, trammi taustal.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 Ja kingad olid neil jalas vaat selliste pehmendustega (jube kompkabi ühel).

 

 

Jäin vitriini uudistama, et kuidas üks ükssarvik ikka nii morni näoga olla saab. Tegin telefonipilti ka. Kohe oli mitu jaapanituristi ka asja kallal, et äkki on mingi vaatamisväärsus. Nüüd juba vaikselt oligi.

Tohutut entusiasmi ei saanud välja lugeda ka järgmiste kujukeste nägudelt. Ju on siis nii moeks.

Ka päevi linnaväravate kõrval aknal rinnutades veetev linnavaht sobis hästi siia ritta. Nägu oli sama, ainult pluus oli vahetunud järgmisel päeval.

Muusikuonust aga hakkas juba lausa kahju. Peaaegu oli kuulda pisarate kõlksatusi vastu kiviplaate.

Miks siis nii mornid? Linn on ju imeilus. Võibolla ehk tuvid peaksid pahandama, kuna neile istekohti ei reserveerita. Need orgid paabulinnu kohal ei ole just seljatoeks.

Selline tagakiusamine võiks tunduda juba pahatahtlik, aga tegelikult...

... elavad tuvid nii mõnusat elu, et saavad oma palasid lausa valida. Mõnel pool lausa krabisevad  igasugused saialised jalge all, keegi neid väiksemaid enam nokkida ei viitsi. Kui veel linnarahvas lepiks, et kõik majad on edaspidi ühtlaselt hallikasvalged beežid, siis võiks värvi pealt raha kokku hoidma hakata ja orad atradeks taguda.

Alati on kellelgi veel hullem. Näiteks neil, kes kuulutustetulba sees peavad elama.

Õnneks ei tulnud meil kordagi tegemist teha Pulgakommiga Ähvardava Tüdrukuga. Siin olid vähemalt teavitusmärgid väljas, aga mitte miski ei hoiatanud meid ette järgneva eest:

Kohutav Koogipood. See on nagu "Jupiteri" atraktsioon Pärnu lõbustuspargis, südame läikimine pooleks päevaks garanteeritud. Need, mis pealtnäha tordilõigud, on tegelikult taimerasva kamakad. MIKS midagi sellist üldse tehakse!? Ma määriks taolise asjaga rege, kui see mul oleks. Kõrvale pakutud Trio Hot Chocolate oli kolm eraldi tassi: valge, piima- ja tumeda šokolaadi joogid, mis tegelikult olid kolm tassitäit suhkrut, igaüks ise värvi, kõik magusamad kui suhkruga kondenspiim või šerbett. See oli kirjeldamatu õudus, isegi tumeda kakaojoogi olid täielikult tuksi keeranud. Põgenesime ühes oma läikivate südametega midagi soolast otsima. Ühes kohas pakuti borši lihapirukatega. Sobib! Muidugi hiljem selgus, et borš tähendab lihtsalt tühja soolast peedivedelikku, milles polnud Mitte Midagi muud peale vee, maitseainete ja äravõetud peedi. Lihapirukad olid kui vene ajast need õlis praetud rullikesed, aga paksemad. Tuhat korda vohmiks enne neid tühje ja vanasid, kui jälle mingeid säravaid taimerasvakooke. Võipakist otse hammustades oleks ka parem tunne. 

Lõpetuseks peaks midagi positiivsemat panema. Kuidas oleks ühe tühjade silmadega pea juures abiellujatega? Erose pea olevat lükata-tõugata olnud, kuni paljude linnakodanike pahameeleks raekojaplatsi maha maandus ja ootamatult suureks turistimagnetiks osutus.