Rihm

Mis võiks olla hirmutavam kui mitu õnnestumist või vedamist ühtejutti? Kui olin autokooli teooriaeksamil vitsad ära saanud -- vastata tuleb nii, nagu hindajad tahavad, mitte enda arvates õigesti -- hakkasid asjad muudkui sujuma. Hüppetrennis ei kukkunud isegi alla, kuigi miniristi ette suurelt hoolt seisma jäänud hobuse kõrvad oma tagumikuga ära katsusin. Tundmatust ehitusasjade poest leidsin möödaminnes püksid, mis kohe täpselt jalga mahtusid (ainsad, mis proovisin). ARKi sõidueksamil kiskus juba imelikuks: kõik ristmikud tühjenesid minu lähenedes hoobilt, paremale kitsasse kõrvaltänavasse tagurdamine õnnestus ideaalselt, kaamerapiiksu väljalülitamiseks sirutasin umbes käe ja näpp tabas õiget nuppu ilma et ma seda üldse üleski oleksin veel leidnud (võõras auto ikkagi), Riia maanteele pöörates passisid peateelised jalakäijate rohelise taga, mul ainult vabalt veereda. Kätt ei pannud roolil värisema isegi eksamineerija elutargad märkused "näe, päeva ajal enamasti naised roolis, eks mehed on muidugi tööl, et blondid šoppamas saaksid käia" ja "naised muudkui räägivad sõidu ajal mobladega, ei taha isegi ohuolukorras toru ära panna, sest äkki sõbranna solvub". Sain oma õiguse BE-autorongi juhtida kätte ja kutsuti muidki kategooriaid jahtima, ilm oli ilus ja lapsed nunnud, hobusel polnud mingeid nähtavaid hädasid küljes... kohe täitsa kõhe hakkas juba. Ma olen kindel, et ribadeks lennanud geneka rihm on alles algus (ja kui kiiret lahendust ei tule, söön end šoksist surnuks, jalgsi ma ju talli ei lähe, titt seljas). ((see meenutas, et ükspäev tulid koju šokolaadiglasuuriga sõõrikud, mis kohe "tapjasõõrikuteks" ristiti -- no oli just uudis, kuidas keegi viis metsa loomadele söögiks sõõrikuid ja šokolaadi, aga karudele oli šoks mürgine, miska tekkis sinna söögilaua kõrvale kaks surnud emakaru ja kaks surnud pojakest))

* * * * *

Väikelinnas, mis põhimõtteliselt kõigest üks ilus rongipeatus on, võib nädalavahetusel ainult unistada mingist uuest genekarihmast. Bensukas on valiku poolest rohkem nagu kommipood ja asjapoed on lukus, kinni ja maha maetud. Pühapäeval muutusin juba nii kannatamatuks, et panin ikkagi talli poole ajama, rihmajäänused ja tagavara-aku pagassis, kõik mugavused (soe, õhuvahetus, raadio) välja lülitatud. Arvan end nüüd teadvat, mis tunne on elektriautos pingsalt järgmist jaama oodata. Selgus, et ühest akust jagub umbes 70km pluss kaks käivitamist, enne kui armatuur tulukesi ääreni täis saab. Kadusid ABS, rooli- ja pidurivõimendus, turvapadjad. Hea, et auto ise vähemalt alles jäi.

 * * * * *

 Ükspäev hakkas ukse taga kraapimine ja krabistamine, ma siis läksin uurima, et mis nahkhiired need nüüd seal vastu ust niimoodi lendavad. Vastati kohmetunult, et ei tea... Polnudki koolilapsed, nagu olin arvanud, vaid koridori pintseldajad. Hapult haiseb see uus värv.

* * * * *

Rohenäpud katsetavad taimekasvatust sobiva lainepikkusega LEDide toel. Inimese silmale tundub lilla ja sinine. Potipiparmünt väänleb nüüd nagu postitantsija. Tavaolukorras vahivad kõik kõrred aknasse, aga kui LEDid sisse lülitada, koolduvad minutitega nende poole. Kasvavad ka hulga kiiremini. Võinoh, üldse kasvavad.