Tuesday, May 26, 2015

Tehh-tuud :)

Üks selle aasta eesmärkidest (aga väga vana unistus) oli läbida vähemalt üks kolmevõistlus. Olin loobunud ootamast, et mõni julgem hobune kellelgi ripakile jääks ja panused läksid ikkagi Metsikule. Mis sest, et ta kardab peaaegu kõike ja väldib hüppamist alati kui võimalik. Mägedes ja metsades olime siiski käinud, hüppetrennidest vahelduva eduga osa võtnud ja vahel harva ka mõne skeemikese sõitnud.

Küll siis läks täkkesse see Edouardi 3V laagrisse pääsemine mai alguses. Vähemalt mingigi ettekujutus ees ootavast oli nüüd olemas. Olin saanud nippe ja juhiseid, kuidas kasvõi ratset hoida (lühem ratse, ühtlane kontakt lõpuni, ei loobi liiga vara käest) ja keha (enne takistust püstisem asend, takistuste vahel korralik poolistak, nii et tagumik sadulasse ei lähe).

Koordi 3V-le regamine ja boksikoha broneerimine olid lihtsad, treileri- ja lapsehoiupaanika jällegi närvesöövamad. Ettevalmistuste käigus selgus ootamatult, et Saksa plaanitud 3V jääb ära. Saksas oleks olnud kuulu järgi kõige lihtsam kross. Nüüd langes see tagavaravariant ära ja Koordi ürituse tähtsus kasvas hoobilt. Pidin sinna saama kõigi jamade kiuste!

Nädal enne sai kodutallis skeemitamist timmida, sõitsime 2 skeemi korralikult nurki läbides, nagu E nõudnud oli. Tasus ära küll see nurgatamine, nii palju lihtsam oli järgmistesse harjutustesse siseneda.

Elinil tuli äkki hoog peale ja ta püstitas meie sohu mõned pisikesed krossitakistused. Vihm ja soo kahekesi neid palju hüpata ei lubanud, aga lühikese hoolika hoovõtuga sai neid korra ikka proovida. Ka kohaliku veeaugu jõudsime selgeks õppida. Kui algul ajas auk hobuse tagajalgadele püsti ja pani pukitama, siis hiljem hakkas juba ise sisse tirima. Läks keskele ja hakkas vett kaanima. Milleks seda puhast kraanivett ikka juua, kui sopp niimoodi tasuta saadaval. Lootsin ikkagi, et vett ei tule meie klassis, keegi ei jõua ära oodata, kuni me seal veega tutvume.

* * *
Esmasp. Merlis paneb üles karikasarja reklaami. Malle loeb seal 10-st alla. Nii hirmus on, et pane või toolist plagama. Treileripaanika on tagasi: teine osaline ei tule. Mul endal pole treilerit ega autot, mis jaksaks kahelist vedada. Oleks auto, saaks ühe teise osalisega ühineda, kellel on treiler. Aargh. Vihma hakkab sadama, kui talli poole sõidan. Teeehitusest on jäänud laiali kilevaalud, millest kõik ettevaatlikult läbi sõidavad. Mulle haagib osa külge ja hõljub sabas tükk aega nagu 10 meetrit autosalli.

Teisip. Mehike on haigeks jäänud, täiesti lääbakil oma palaviku ja tatikosega. Helistan treikumüüjale, aga treiler polegi veel Eestis. Suure auto sebimisega on probleeme, uurin erinevaid. Lõpuks pakub Laura keemiavariandi välja. Keemia läheb veel kangemaks õhtul, kui selgub, et Ave auto on katki. Trenn tuleb pikk, mööda muruääri ja lõpuks peale veel paar krossikat. Maapinna pärast kimada ei taha, nii on hoog väike ja kahe asja ette jääb esimesel korral seisma.

Kolmap. Onks on nii haige, ei saagi talli! Sees keerab. Stardiaeg lükkub hilisemaks tunni võrra. Ei kurda.

Neljap. Stardikad väljas, ma stardiks kella 2 paiku. Ja siis kohe tarvis H bussi lükata. Varsti peab pakkima talli poole, et väike treikuseiklus teha. Mitu tundi läheb magama, aga olgu. Loodetavasti onks ei lähe liiga pahaseks, laadijat ei leia -- tablett tühi, aga tagavara-mašat on vaja. Hobune oli vettinud 8-kraadise vihma käes. Lühike trenn -- korra skeemitame. Selgub et Laura auto tegelt ka ei jaksa vedada, pidi laenama auto mujalt. Gaaaaaa!!!!!! Nii piinlik... tal on endal kõik olemas, auto ja treiku ja mina rikkusin kõik ära.

Reede. Võtan 2 sadulat, kaks redikat, kahed püksid, kaks kiivrit, kahed jalavarjud (saapad ja ka chapsid, igaks juhuks). Lühike madjakas on esialgu kadunud... kuhu küll? Reneki hüppekas olin pikemaga, 85 umbes, ta mainis kohe ära, et trenni jaoks paras, aga et muidu pikk. Stardime piisavalt vara, et ei peaks kiirustama. Jõuamegi varakult, aga mu varustus on teises autos, mis jõuab hiljem, sest juhti tabab poolel teel uni ja väike duud tahab süüa. Panen suure osa pöidlanahka treileri luugi sulguri külge. Laura ema lapib veidi. Väliboksid tunduvad pisikesed. Põhjas on kõrge rohi. Allapanuks on... hmm, aga mis siis on? Hein ilmselt. Seesama, mis söögikski. Sadulasse ronides hakkab hobune pukkima. Tüütu küll. Siis ta kardab jälle murututte ja rattajälgi ja muhke-lohke, soojendus on murul. Skeem just otse pekki ei lähe, aga jõnksutamist iga järjekordse jäljevarju ees on liiga palju. Pean iga sammu eest võitlema. Saan ööseks ühte tuppa Merlise, Atsi ja Tiiuga. Ats pidavat 9 paiku magama minema. Ses mõttes oleme meie küll nihkes nii 3-4 tunniga. Hobuhooldustöödega venitan mõnuga, kiiret pole. Patsid kisun lahti, lakka võib krossil tarvis minna. Kehva heina kõrvale tuuakse ka paremad rullid. Kui juba jahedaks tõmbab, laon mõned tekid mõnele hobusele. Öösel tegelen muuhulgas kartulpeaga kottpimedas voodis üles-alla hüpates, et ta vait oleks ega tervet maja üles ajaks. Nii tahaks magada...

Laup. Hommikul vara ratsutavad Siret ja Maria akna tagant mööda. Nüüd on vestipaanika. Meie omad stardivad kõik puntras koos ja pole aega vahetada. Lõpuks halastab mulle Vilvi. Isa tuleb käruoperaatoriks ja toob mulle süüa. Vihma muidugi sajab -- ikkagi krossipäev. Pinnas on hea, ainult soojendustakistuste ees on veidi libe. Hobune hüppab vaidlemata, aga vahel viskab jalga vahetades tagant üles. Sellist energiat oleks tavalisse trenni ka vaja. Stardi 30 sekundine countdown tundub oluliselt lühem kui pool minutit. Kihutamisest ei tule midagi välja, hobune muudkui jõllitab kõike, aga kuidagi suudame takistustele ligi hiilida ja ülegi karata. Ainult mustaks põletatud palgi tuleb mõnusa hooga... nii võiks ju kõiki! Veele läheneme meelega aeglaselt, ma ei taha proovida, mis tunne on riisil, kui teda mudasse istutatakse. Poolest lombist saame traavi ka sisse.
Jee, me saime hakkama! Kui kuulen, et saime normiaja ületamise eest üle 30mp, langeb tuju kolakaga olematusse. See tähendab ligi minutijagu liiga aeglast sõitu. Niigi pikast lubatud ajast oleme lootusetult kaugel. Loll unistus ülepea. Miks ma trügin sinna, kuhu üldse ei sobi?! Hiljem selgub, et miinuspunktid arvutati algul valesti, iga ülesekund maksab 0.4mp ja seega kulus meil "ainult" pool minutit liiga palju ja miinuseid tuli tegelikult 14. Ka see on liiga palju, aga masendus leeveneb veidi. Isal on külm, aga hobuste kiirusest ja jõust lummatuna peab ta vapralt vastu. Kogu seltskonnast tõrgub välja ainult kaks -- üks oma avaliku salahirmu ees, teisel kardab hobune takistuse taga olevat vett -- ja ainult üks ratsanik kukub hobuse otsast alla. Õhtul on grill ja chill, salat ja suupisted ja kringel, mis on võimatult hea. Söödame ja pillitame hobuseid. Laural on kaasas postid ja lindid. Kuigi aed on elektrita, püsivad hobused kenasti karjuses ja on hulga kergem asju ajada. Panen tableti lauda ja hakkame eurovisiooni vaatama. Näeme ära, kuidas Elina nutab mahajätmise pärast ja rohkem ei suuda keegi. Uni murrab.

Pühap. Ärkame kabjamüdina peale. Kaks kohalikku eestikat on väliboksist vabadusse murdnud, seinamaterjal ja alumiiniumlatt pooleks, ja kihutavad nüüd igal pool ringi. Jube palav on. Parkuur on lihtne ja loogiline. Meil on ametliku 10 takistuse asemel umbes 15, sh kuivanud lombi jälg maas ja väravakõrvane tühi koht. Tõuseme koha võrra ja kokku jääme või saame teiseks, oleneb, kustpoolt vaadata. Koha mõttes on ju kõik hästi, aga võitlus iga tehtud sammu pärast on liiga raske, et olukorda nautida. Töövõit, öeldakse. Jah, töö võitiski. Olen hobusega siiski rahul. Boks tuleb tühjaks vedada. Täis kuhjatud käru on boksi ukseaugus, hobune mõõdab mõne hetke ja hüppab filigraanselt üle käru, et minna paar meetrit eemale muru närima. Kohapealt hüppamine on tal tõesti selge. Annan hobuse emale nööri otsa ja nad triivivad koos kusagile eemale. Olen päikesest kärssama läinud, aga asjad tuleb kokku kraapida ja autosse ajada. Sõidame juba, kui mulle meenub jope, mis majja nagisse jäi. Jooksen seda ära tooma. Kolme nädala pärast tuleb osa rahvast siia tagasi, sest Sakste juures ära jäänud 3V asemel korraldatakse Koordis midagi.  


<><><><><><><><><><><><><><><><><><>

Kui millalgi peaks juhtuma, et asjad sujuvad liiga hästi, siis tulen siia lugema järgmist tõestisündinud lugu.

L, A, Y, M ja E plaanivad võistlema minna.

* L-il on olemas auto ja ühekohaline treiler
* A saab J1-lt kahekohalise treileri laenuks, aga sellega 1 hobuse vedamiseks on tarvis BE-d, seega kutsub ta roolima Y
* Y-l on BE ja lootus saada hobusele koht M treikus

* selgub, et koht M-i treileris on juba reserveeritud E-le
* kuna võistluste nädalavahetusel võisteldakse nii KS, TS, 3V kui KR ja vabu treilereid napib, kammib Y treilerite müügikuulutusi
* selgub, et koht M treileris ikkagi vabanes, E ei tule
* mõni päev enne võistlusi selgub, et M ka ei tule, seega pole ka treikukohta enam
* Y helistab treikumüüjaid läbi. Kui midagi on müügis, siis see ei tähenda alati, et see on ka saadaval. Varuvariandid on võimaliku laenutreileri kasutamine ja tagastamine reedel (3x135km). Pühapäeval sama nali
* L-il hakkab kahju. Pakub, et võtame A-lt J-i teileri, asemele anname L-i ühekohalise. Siis saab A ise oma vedamistega hakkama ja L ja Y hobused reisivad koos, Y roolib
* A-l läheb auto katki, pole millegagi vedada. Y annab oma auto A-le ja saab vastu A koeraauto
*  selgub, et L auto ei jaksagi kahest treilerit vedada. L vahetab J2-ga autosid
* kuna A koeraauto tahab ka võistlustele tulla, sõidab sellega võistlustele Y lapsehoidja H
* siis võistlevad L, A ja Y ennastunustavalt 3 päeva
* kuna lapsehoidja on ammugi lõunas tööl, vajab ka A auto uut sohvrit. Seega asub rooli L
* A ja L sõidavad A kodutalli: A roolib Y autot, mis veab L treilerit, milles kükitab J1 hobune; L on pakkinud oma pambu A koeraautosse
* L pakib pambu ümber Y autosse ja sõidab oma tühja treileriga oma kodutalli, kuhu oma, ehk siis L hobune on Y hobuse seltsis J1 treileris ja Y roolitud J2 auto veetuna juba kohale jõudnud
* L pakib pambu J2 autosse ja veereb koju, kus saab viimaks autod tagasi vahetada
* Y tagastab J1 treileri, läbides kõik saadaolevad Tartu liiklusummikud ja ümberehitused


<><><><><><><><><><><><><><><><><><>

 Essa. Meil on oranžid numbrid. See meie esimene tundub kõrgem kui vasakpoolne 90 klassi oma








Eelmise aasta pliiatsid olid laiaks istutud, nüüd kombineerusid meile uue takistusena







Heki vahe kõik takistusi täis, kusjuures hekk ise polnud kuigi palju kõrgem. Hobune oli hämmingus, et kust ikkagi minema peab






Selle mesimummu oleks tahtnud öösel salaja ühevärviliseks üle värvida. Malle ütles, et tegelik probleem peitub meil omal kõrvade vahel ja tema annab oma pea panti, et hobused ei tee mummu peale krossil teist nägugi. Näoilmet ei saanud muidugi hiljem kontrollida, aga jalad läksid hobusel risti ja raskeks küll


Selliseid võiks küll kõik kohad täis olla








"Mitte miski" oli endale värsked valged ääred saanud. Sellegipoolest see mittemiski meile täitsa sobis






Nii pikast palgist ei viitsiks isegi laiskloom ringiga mööda minna







Nott künka otsas. Langus liivakasti oli üsna väike








Liivakasti teisel pool vedeles ka nott








Mustaks põletatud palgikene. Väga ilus nägi välja, süsimust. Ainus tõke, mille ees hoog üldse maha ei tulnud, aga see oli juba kodupoole ka






Mõned pliiatsid jagusid siia ka. Hee, E ka pildil. Ta ise teeb ikka hulga paremaid pilte kui need siin. Eelmise postituse omad olidki tema tehtud






Sellest takistusest polnudki head päris pilti, sest läbijalutamise ajal polnud veel vesi kohale jõudnud ja päike paistis hiigelkiired pildile. Vesi on madal ja pinnas kannab, tegijamad kihutasid suure pladinaga läbi




Viimane, hapupiimane. Meie puhul oleks piim ka päriselt jõudnud vanaks minna







Närib muru. Nii tore oli näha, kuidas hobuksel kõht maani ei ripu. Nüüdseks on juba veidi kosunud... rohkem galoppi vaja teha, see mõjub kõhtu trimmivalt. Muru nagunii vähemaks teha ei saa, karjamaa on liiga suur ja mahlane












Põgenemisjäljed. Karvu oli ka maha kooritud, see valge junn rippuva nurga juures ongi karvadest. Nagu juuksuri juures žiletiga võetud oleks. Ime, et hobuksed niigi kaua vangis viitsisid kükitada -- kogu allapanu oli nahka pandud ja kaks eestlast juba näljahätta jääda ei kavatse












 Thumbs up! Varsti on nahk ka tagasi, saab uusi seiklusi ette võtta

















   

Tuesday, May 5, 2015

Välja!

Kui Joosep postitab FB-s mõned päevad enne üritust teate vabanenud kohast, siis normaalsed inimesed kerivad ilusti edasi järgmise postituse juurde. Mitte mina muidugi. Äkki peaks proovima? Ei mingil juhul, seal kõik profid koos ja aetakse ikka tõsist asja. Aga tahaks ju. Aga ei oska ju. Ah, niikuinii on tahtjaid üle ääre, vaevalt mind üldse lastakski. Lihtsalt soovi avaldamine ei maksa ju midagi?

Igatahes leidsin ennast ürituse eelõhtul treikut sebimas, lapsehoiu teemalisi läbirääkimisi pidades (nagu ikka stiilis, et... kle, ema, mis sa sel nädalavahetusel teed? Tegelt pole oluline, ma juba tean) ja loomulikult paanitsedes, et millesse ometigi ma ennast nüüd mässinud olen. Meie tallist pidi nüüd kokku kolm krossitajat Koorti minema. Kui teistel olid hobused peal ja asjad pakitud, siis minu sebitud treiler alles lonkas tugevalt vasakut jalga. Rehv oli tühi kui kell. Õnneks kasvavad kompressorid iga kuuri all, khm, ja lössis soolikast sai millalgi jälle sõõrik, rõhk sees 48 naela ruuttolli kohta. Ka päris naelu oli üsna palju, ikkagi talverehvid.

Edouard liikus nagu tantsija, kui ta keerukuju mängu poose sisse võttes olukordi ratsanikele ette näitas. Täiuslik tasakaal. Ja täiuslik miim. Nii hästi oskas galopile tõusmist etendada, et ka hobune ise poleks paremini suutnud. Siledal maal oli põhirõhk tasakaalul, täpsusel ja kontrollil. Serpentiine, volte ja pöördeid tuli teha sentimeetri pealt õiges kohas. Edouard on seda meelt, et tavaline koolisõit ja kolmevõistluse koolisõit üksteisest ei erine. Ikka nõutakse rütmi, lõdvestatust, järeleandlikkust, impulssi, otsesust, koondust. Prantslased olid millalgi hakanud koolitama eraldi kohtunikke 3V skeeme hindama, aga nende pandud hinded olid olnud keskmiselt ikkagi samad, mis päris koolisõidu kohtunikud olid jaganud. Edouard leidis ühe asja, mis Eestis paremini on: nimelt lubatakse prantsusmaal 3V koolisõidus kangvaljastust ka madalamates klassides, aga siin õnneks mitte. Meil on muidugi kohalikke tärne vähe ja ka raskeimad skeemid L-tasemel, aga selle aasta skeemis on juba traaviküljendused ja galopis kontras 90-kraadised pöörded.

Treeningplaani teemal tuli jutuks, et E ise teeb vähemalt 3 korda ratsastust ja kõige rohkem 2 hüppamist nädalas. Oluline on paar korda nädalas maastikul käia, aga seegi olevat ratsastustrenn -- lihtsalt keerulisemal pinnal. Ühe tärnini ei pidanud puhtalt galopitrenne üldse vajalikuks. Trennis eelistab mäkke minna galopis ja alla tulla nii, et hobune õpiks ise tasakaalu hoidma -- ratsmetest tirida ei või. Kõval pinnasel eelistatagu traavi, galopp kurnab jalgu. Hobuse valikul vaatab sammu ja galoppi, traavi on võimalik ise arendada. Kui hobust peab krossil kogu aeg tagant utsitama, siis turvalisuse huvides temaga tegelikult ei peaks krossitama. Takistuste vaheline ala, kuigi läbitakse kõrges tempos, on taastumise, mitte võidusõidu koht.

Enne krossi vaadati kõigi varustused üle. Enamasti lasi E jaluseid lühemaks panna, kohendas kaitsmeid, tegi martingale lühemaks. Martingali rõngad peaksid ulatuma hobusele kurgu alla, ei enamat. Keegi ei peaks tahtma proovida, mis tunne on, kui hobuse jalg hüppel martingali kinni jääb.

Esimesel krossipäeval oli Metsik nii pahviks löödud, et hüppas kõike, mis ette tuli, nagu oleks ta seda ammugi juba põhitööna teinud. Oi-oi-oi kui tänulik ma talle selle tunde eest olin. Järgmise päeva skeemitamise ajal olin meeldivalt üllatunud, kui mõnusalt hobune edasi pürgib. Noh ja siis ma proovisin istuda. Kohe üldse ei saanud hakkama. Nagu pakk kartulikrõpse hüplemas seal sadulas. Nüüd vaatan neid, kes räägivad, kuidas täisistakut jälestavad, hoopis mõistvama ja kaastundlikuma pilguga. Vähemalt keskliini saime seekord sirgeks triigitud. Ei pööra liiga vara ära. Ei lase õlgu peatusel paremale triivida. Tõsta õlad oma kohale! Mulle meeldib see mõte, et harjutama ei pea seni kuni välja tuleb, vaid ikka seni, kuni enam nässu ei lähegi. Õhtusel krossil tuli Metsikule meelde, mis ta päriselt hüppamisest arvab ja hakkas vahel pidurit peale viskama. Pisikese krossiraja läbisime küll puhtalt, aga soojenduse kasekandilise ja pärast uue tutvusena künkapealse palgivirna ette jäi esimesel katsel seisma. Ega oleks eriti abi ka, kui teaksin kogu nimekirja asjadest, mida ta kardab. Noh, paber, see on kindlasti nr 1. Vihmavee äravoolu jälg liival. Takistuste varjud. Teist värvi pinnas. Võõras inimene. Tuttav inimene, aga valel ajal. Plastpudel. Kaitsmed. Vuntsid. Maas veerev kivikene. Ja nii edasi. Ah, mis, kohtusin kunagi inimesega, kes kardab nööpe.

Kuna mu vana kiiver läheb tuulega lappama ja vajub ninale või kuklasse, siis ilm käskis uue, hobusega poti pähe tõmmata. Ongi ristsed tehtud. Turvavest on ka täitsa tore aksessuaar, tuul sealt läbi ei tule ja vihma ta ei karda. Vihma sadas vahelduva eduga päris korralikult, aga õnneks oli krossi pinnas nii hea, et jookse või ise. Otsa kokkutõmbeks saadaks sooje tervisi perenaisele ja -mehele, kes peale kõige muu ka hädaabi-ööbimiskoha leidsid mulle ja mu meestele, teistele korraldajatele ja osalistele ja nende taustajõududele -- äärmiselt tore seltskond on.
    
Elin tegi mõned pildid ka.