Välja!

Kui Joosep postitab FB-s mõned päevad enne üritust teate vabanenud kohast, siis normaalsed inimesed kerivad ilusti edasi järgmise postituse juurde. Mitte mina muidugi. Äkki peaks proovima? Ei mingil juhul, seal kõik profid koos ja aetakse ikka tõsist asja. Aga tahaks ju. Aga ei oska ju. Ah, niikuinii on tahtjaid üle ääre, vaevalt mind üldse lastakski. Lihtsalt soovi avaldamine ei maksa ju midagi?

Igatahes leidsin ennast ürituse eelõhtul treikut sebimas, lapsehoiu teemalisi läbirääkimisi pidades (nagu ikka stiilis, et... kle, ema, mis sa sel nädalavahetusel teed? Tegelt pole oluline, ma juba tean) ja loomulikult paanitsedes, et millesse ometigi ma ennast nüüd mässinud olen. Meie tallist pidi nüüd kokku kolm krossitajat Koorti minema. Kui teistel olid hobused peal ja asjad pakitud, siis minu sebitud treiler alles lonkas tugevalt vasakut jalga. Rehv oli tühi kui kell. Õnneks kasvavad kompressorid iga kuuri all, khm, ja lössis soolikast sai millalgi jälle sõõrik, rõhk sees 48 naela ruuttolli kohta. Ka päris naelu oli üsna palju, ikkagi talverehvid.

Edouard liikus nagu tantsija, kui ta keerukuju mängu poose sisse võttes olukordi ratsanikele ette näitas. Täiuslik tasakaal. Ja täiuslik miim. Nii hästi oskas galopile tõusmist etendada, et ka hobune ise poleks paremini suutnud. Siledal maal oli põhirõhk tasakaalul, täpsusel ja kontrollil. Serpentiine, volte ja pöördeid tuli teha sentimeetri pealt õiges kohas. Edouard on seda meelt, et tavaline koolisõit ja kolmevõistluse koolisõit üksteisest ei erine. Ikka nõutakse rütmi, lõdvestatust, järeleandlikkust, impulssi, otsesust, koondust. Prantslased olid millalgi hakanud koolitama eraldi kohtunikke 3V skeeme hindama, aga nende pandud hinded olid olnud keskmiselt ikkagi samad, mis päris koolisõidu kohtunikud olid jaganud. Edouard leidis ühe asja, mis Eestis paremini on: nimelt lubatakse prantsusmaal 3V koolisõidus kangvaljastust ka madalamates klassides, aga siin õnneks mitte. Meil on muidugi kohalikke tärne vähe ja ka raskeimad skeemid L-tasemel, aga selle aasta skeemis on juba traaviküljendused ja galopis kontras 90-kraadised pöörded.

Treeningplaani teemal tuli jutuks, et E ise teeb vähemalt 3 korda ratsastust ja kõige rohkem 2 hüppamist nädalas. Oluline on paar korda nädalas maastikul käia, aga seegi olevat ratsastustrenn -- lihtsalt keerulisemal pinnal. Ühe tärnini ei pidanud puhtalt galopitrenne üldse vajalikuks. Trennis eelistab mäkke minna galopis ja alla tulla nii, et hobune õpiks ise tasakaalu hoidma -- ratsmetest tirida ei või. Kõval pinnasel eelistatagu traavi, galopp kurnab jalgu. Hobuse valikul vaatab sammu ja galoppi, traavi on võimalik ise arendada. Kui hobust peab krossil kogu aeg tagant utsitama, siis turvalisuse huvides temaga tegelikult ei peaks krossitama. Takistuste vaheline ala, kuigi läbitakse kõrges tempos, on taastumise, mitte võidusõidu koht.

Enne krossi vaadati kõigi varustused üle. Enamasti lasi E jaluseid lühemaks panna, kohendas kaitsmeid, tegi martingale lühemaks. Martingali rõngad peaksid ulatuma hobusele kurgu alla, ei enamat. Keegi ei peaks tahtma proovida, mis tunne on, kui hobuse jalg hüppel martingali kinni jääb.

Esimesel krossipäeval oli Metsik nii pahviks löödud, et hüppas kõike, mis ette tuli, nagu oleks ta seda ammugi juba põhitööna teinud. Oi-oi-oi kui tänulik ma talle selle tunde eest olin. Järgmise päeva skeemitamise ajal olin meeldivalt üllatunud, kui mõnusalt hobune edasi pürgib. Noh ja siis ma proovisin istuda. Kohe üldse ei saanud hakkama. Nagu pakk kartulikrõpse hüplemas seal sadulas. Nüüd vaatan neid, kes räägivad, kuidas täisistakut jälestavad, hoopis mõistvama ja kaastundlikuma pilguga. Vähemalt keskliini saime seekord sirgeks triigitud. Ei pööra liiga vara ära. Ei lase õlgu peatusel paremale triivida. Tõsta õlad oma kohale! Mulle meeldib see mõte, et harjutama ei pea seni kuni välja tuleb, vaid ikka seni, kuni enam nässu ei lähegi. Õhtusel krossil tuli Metsikule meelde, mis ta päriselt hüppamisest arvab ja hakkas vahel pidurit peale viskama. Pisikese krossiraja läbisime küll puhtalt, aga soojenduse kasekandilise ja pärast uue tutvusena künkapealse palgivirna ette jäi esimesel katsel seisma. Ega oleks eriti abi ka, kui teaksin kogu nimekirja asjadest, mida ta kardab. Noh, paber, see on kindlasti nr 1. Vihmavee äravoolu jälg liival. Takistuste varjud. Teist värvi pinnas. Võõras inimene. Tuttav inimene, aga valel ajal. Plastpudel. Kaitsmed. Vuntsid. Maas veerev kivikene. Ja nii edasi. Ah, mis, kohtusin kunagi inimesega, kes kardab nööpe.

Kuna mu vana kiiver läheb tuulega lappama ja vajub ninale või kuklasse, siis ilm käskis uue, hobusega poti pähe tõmmata. Ongi ristsed tehtud. Turvavest on ka täitsa tore aksessuaar, tuul sealt läbi ei tule ja vihma ta ei karda. Vihma sadas vahelduva eduga päris korralikult, aga õnneks oli krossi pinnas nii hea, et jookse või ise. Otsa kokkutõmbeks saadaks sooje tervisi perenaisele ja -mehele, kes peale kõige muu ka hädaabi-ööbimiskoha leidsid mulle ja mu meestele, teistele korraldajatele ja osalistele ja nende taustajõududele -- äärmiselt tore seltskond on.
    
Elin tegi mõned pildid ka.