Peaasi

Ükspäev oli söödaruumis kalahais. Kõik selge -- mõned mashid olid just likku läinud. Kala... Poes oli saadaval sobiva suurusega pool lõhet. See oli see peaga pool. Kuna ma miski kalasupispets pole, olen mitu korda selle pea poodi jätnud -- maksan ta eest küll, aga pead ikkagi koju ei taha. Müüjad pole kunagi vastu vaielnud. Seekord oli leti taga üks varem korduvalt kassas meeldiva teenindusega meelde jäänud neiu. Ütles, et ta ei tohi seda kalapead endale jätta. Andku ma kassile. Aga kassi ma võtan ju alles vanast peast, kui nõiaks hakkan! Tüdruk nagu teflonist, midagi talle külge ei jäänud, pidingi terve pooliku kaasa tassima. Just nagu üks varasem kord mäkkdoonaldis, kui tahtsin lasteeinet, aga mänguasjata. Ei tohi ilma. Peab võtma midagi! Andku ma kasvõi mõnele suvalisele lapsele. (Seda olen ka teinud, ühe käimatõmmatava auto esimesele ettejuhtunud poisikesele jaganud,...) Noh aga nii piinlikku plönni ei oleks tahtnud kusagile suruma minna ju. Üleskeeratava hobuse oleksin endale võtnud hea meelega ja kõik minionid ka, aga neid häid teemasid on ehk korra aastas ainult. Ahhh... nagu vanasti Brežnevi pakikesed.

* * * * * * * * *

Alla ja Dina teine lõunadessant sel aastal sai just läbi ja huvilised korralikult läbi raputatud. Loved every second of it. Alla näeb asju, asjade põhjuseid ja seoseid, paneb mõtlema. Kohati tekkis isegi tunne, et vara veel viiskusid nurka loopida, proovime ikka veel 

Ühel heal hetkel tabasin end võrdlemast oma nn koolisõitmist ja hüppamist. Metsik ei anna kummaski end kohe algusest täielikult minu kätte. On hajevil, loiuvõitu või just liiga elevil, ettevaatlik ja umbusaldav. Võib kasvõi maalati ette seisma jääda, kardab nurkasid ja takistuste varjusid. Alati nagu mõtleks enne märguandele reageerimist järele, et kas ikka maksab. Pärast kolmandat parkuuri ja kaheteistkümnendat kombinatsiooni kontrast ja sääre eest astumisest on valmis juba rohkemaks, aga paraku on selleks ajaks trenn või võistlused lootusetult läbi, tuled kustunud ja rahvas kodudes laiali.

Käisin oma väljaväänatud jalaga arstil (no pandi aeg seljataga salaja kinni, ma ise oleks ka poole jalaga omaette edasi rebestanud). Leiti, et sidemed on lõdvad. Midagi teha ei anna. Võib proovida varvastega räti korjamist, tallaga pudeli rullimist jt toredaid harjutusi liiges.ee vastavast kataloogist, aga pehmot ikka kõvaks ei keeda. Vähemalt sain ühe põhjuse teada, miks just mina igalt poolt logisema kipun. Eks peab siis kõvemad selja- ja kõhu- ja kõik teised lihased hankima, et süldikogu püsti hoida. Loodetavasti ei pea selleks eriti trenni tegema... khõh-khõh.

* * * * * * * * *

Kui beebikross on ikka veel üks helesinine unistus, siis vähemalt pisikese sammu sinnasuunas nüüd tegime. 2/3 kolmevõistlusest on justnagu natuke ära proovitud. Üks päev skeemitamist ja teine hüppamist. Tegime uue rekordi ka -- mitte ühtegi hüpet kohapealt. Alla poolesaja mp, sh 0kp kargamisest, teine koht ja kümps porgandite jaoks, väga ei saa virseda. See on siis selle hetkeni, kui paari pilti nägin. No mis kössitav vanake, õlad kaardus ettepoole! Järgmine kord neelan enne reha alla, saab ehk sirgem. Kui seda järgmist korda ikka tuleb, sest et kiivri upgrade'iga läks vähe... Noh, tahtsin kõige lihtsamat musta sametkaskat, null tilulilu, ainult rihmad nahast, et lõuga maha ei hõõruks ja et ta peas nagu tohletanud tuumaseen välja ei näeks (tuuletakistus üksi juba!). Minu suurust ei olnud. Võtku ma üks hobuse pildiga. See kiljus ainult natuke vastu vahtimist ja kuna hobused on ju nunnud, olin nõus. Kõige viimasemal hetkel jällegi selgus, et seekord telliti ainult tarastatud hobuseid -- kividest ring ümber (aaaagh!!!). Ma peaks umbes 85% skeeme tegema ja palju üle meetri hüppama, et sellist asja sirge näoga välja kanda, aga ost sai tehtud ja nüüd tuleb kuidagi kohanema hakata. Alustan õhtuhämaruses metsateedel.

Kapiedev tegelikult.