*****
Maneežis kasteti ja siluti juurdetoodud liiva. Sel sügisel on ratsutava rahva osakaal veelgi suurem kui varem ja silumisteema hakkab äramahtumisteemaga arvatavasti populaarsuse pärast suuri lahinguid pidama. Õnneks on osa lisaratsanikke ilusti junnikoolitatud ja seni veel püsivad platsid enamvähem puhtad. Tippisime traktori ja tal sabas koliseva silumislati järel väliplatsile ja -- tohhoo imet -- T kappab R-ga päris arvestatavas galopis ringi. Selline galopp, mida tehakse hobuse "äratamiseks". Hobune tundus kohe nautivat. Mnjaa, muljetavaldav! Tubli T! Tavaliselt on T-l kõik viimseni kontrolli all ja kiirusepiiraja päris tihkelt ametis isegi sammus, aga milline muutus nüüd. Ainult kuidagi pikaks läks selle äratamisega, ikka ring ringi järel. Tuli välja, et hobune oli kolisevat traktorit jalasirutamise ettekäändena kasutanud.
Täna oli esimene kord pärast... ei teagi, kuud aega, kui väljas trennitades metsloomi ei
näinudki. Muidu on ikka kitsi, rebaseid või jäneseid. Alati. Kitsed panevad saja meetri pealt plagama, rebased kannatavad veidi rohkem lähedust. Ega nad keegi arutult minema kihuta, teevad ikka peatusi ja uurivad, kas oleme ohtlikud. Aga täna
sadas lihtsalt kõik märjaks. Hobune, varustus, riided -- kõik
tilkusid. Üleni märjaks saamine (eriti külma veega variant) on üks nendest sündmustest, mis on tüütud, aga tulevad ikka aeg-ajalt ette, plaani kui palju tahad. Nagu midagi oodates külmetamine, rehvi purunemine, noaga sisselõikamine või tapvalt kange pissihäda, kui tühjendusvõimalust pole (ühe ekskursiooni lõpus venis buss eriti aeglaselt lõpp-peatuse poole, mul silmad juba kollased, olin mõttes valmis järgmise valgusfoori taga keset tänavat põiele minema). Jpt.
*****
Selle sügise teema on hallid hobused. Peaaegu pool talli on äkki hallid. Ühel soomlasel on veel imeilus vesihall, valge sabaga. Aina imetle. Ise ma nii korralik pole, et hallist hobusest unistada. Lastena arutasime pinginaabriga, et milline oleks ideaalse hobuse värv. Siis ma tahtsin valget musta lakaga, aga tema musta valge lakaga.
Rogain on alati TIHS-i laupäeval ja kestab terve päeva. Raske valik. Sel aastal teatas pool tiimi juba varakult, et hüppab alt. Seega pakin lapsed emale kaasa, las seiklevad, ja ise lähen hobuseid vaatama. Usutavasti patsatan mõnda ülemise korruse pehmesse tooli. Loodetavasti mitte päris üksi, sest suur osa toredusest on teisega võidu ohkida, et "kassa nägid, misse nüüd tegi." Pärast seda ei toimu enam suurt midagi, ainult üks pimenemine ja külmenemine. Õudne on autoga sõita ja avastada end möödumast kellestki nähtamatust nii lähedalt, et hingeõhk ka vahele ei mahu... hoiangi pigem heaga tee telgjoone lähedale.
Rogain on alati TIHS-i laupäeval ja kestab terve päeva. Raske valik. Sel aastal teatas pool tiimi juba varakult, et hüppab alt. Seega pakin lapsed emale kaasa, las seiklevad, ja ise lähen hobuseid vaatama. Usutavasti patsatan mõnda ülemise korruse pehmesse tooli. Loodetavasti mitte päris üksi, sest suur osa toredusest on teisega võidu ohkida, et "kassa nägid, misse nüüd tegi." Pärast seda ei toimu enam suurt midagi, ainult üks pimenemine ja külmenemine. Õudne on autoga sõita ja avastada end möödumast kellestki nähtamatust nii lähedalt, et hingeõhk ka vahele ei mahu... hoiangi pigem heaga tee telgjoone lähedale.
Kinkekaardid hakkasid taskus põlema ja oli vaja neist võimalikult valutult lahti saada. Kui muidu ostan koti sööta, soolakuubi või päitsed, siis nüüd tuli loomingulisemalt läheneda. Algul oli plaan teisaldatavaks aiaks materjali hankida -- vaiad ja lint -- aga hooaeg sai just läbi ja kapinurgas on ruum loetud. Võtsin siis hobusele B-vitamiini siirupi. Muidu poleks raatsinud, ei pidanud vajalikuks ka. Nüüd on mõnda aega täitsa tore tallis käia, see siirup teebki tuju heaks, täpselt nagu sildi peal kirjas. Mul muidugi, hobuseni sealt palju ei jõua.
*****
Sel nv-l toimub järjekordne 3V rahva invasioon välismaale, seekord Leetu. Balti karikas ja puha, aga kõige rohkem on kohal eestlasi, siis leedukaid ja sekka üks lätlane. Loodetavasti läheb paremini kui Haslevis, kus meie omade skoorid olid enamasti kolmekohalised ja otseülekande kvaliteet haruldaselt vilets. Isegi tasuta vaadates oleks veidi tuska teinud, et kaameramees hobusest kõigest tagumise poole pildile sai ja suure osa ajast tühja võsa või veelompi filmis. Sealt ei tulnud ju isegi põtra välja. Mingil hetkel, tõsi küll, vahetati kaamerdaja välja, aga siis hakkas nii hullult hakkima, et sarivõtete peale plaksutasime juba käsi, et vähemalt Midagi näeb. J ütles pärast, et tegelikult pole Haslev ** võistlusi pidama väärt, rada on liiga lühike ja lihtne, aga kellegi käsi pidi kellegi teise kätt sobivalt pesema, et selline kohavalik tehti. Igatahes sellise lögase ilma jaoks tundus täitsa paras olevat. Veel hakkas silma jämedate ja raskete hobuste osakaal, eriti mitteammuvarem toimunud **** Burghleyga võrreldes. Kohati tundus, et kiiruste vahe oli lausa kahekordne viimase kasuks. H-s tegid paljud krossil justkui väljapeetud parkuurigaloppi (lögafaktor ka ilmselt süüdi). Oh see pealtvaatamine ja kommimine on ikka nii kerge.