On vaja eneseületust või siis vähemalt suurt takistust, et pärast ületust näha, kuivõrd lihtne kõikseevärk tegelikult oli. Eriti kui sündmus üles filmitud on. Lugu ise järgmine. Kuna minu poni pole kunagi suurt vett näinud ega selles kappamist harjutada saanud, käisin rahvale nagu uni peale, et lähme merre. Teeks kõik ilusaid pilte ja sirutaks koibi merevahus, idüll missugune. Pealegi on päris kindel, et ükskord see vettehüpe sinna krossi ka tuleb -- seni olime pääsenud veest välja hüpetega või lausa lombi äärde sihtides kuiva jalaga. Põhjas oli meri igal pool ligidal ja minek lihtne. Aga ma olen ju nüüd maakas. Lõunamaakas. Meri vähemalt kahe tunni kaugusel. Otsustasime, et lähim analoog on mõni suur järv, Võrts- või Peipsi. Olgu siis Võrtsukas. Panimegi siis Lauraga ükspäev ponid treikusse ja pistsime Hurmi järve poole ajama. Sest seal pidi veel ägedam olema. Kuugelmäps ütles, et tuleb teha palju vasak- ja parempöördeid, eriti viimastel kilomeetritel. Seda nalja poleks keegi pähe tuupida jaksanud ja kes see siis nutivahendeid näppida viitsib. Panustasime, et Mihkel orienteerib meid niisama kohale. Nii peaaegu läkski, kui ainult ära poleks eksinud. Täiesti juhuslikult vaatas meie ekslemist pealt ema Anderson, kes juhtumisi meie otsitava järve ääres suviti elada tavatseb. Käskis meil ümber pöörata. Temal olid need vasakparemad juba kõik kenasti selged. Õigel ajal olime vales kohas.
Põllul olid põhupakid, aga mitte mingid pisikesed nagu vanasti, vaid ikka parajad kohe. Küll neid võiks olla tore hüpata! Kombineeriks neid veel paarikaupa süsteemideks ja teeks äkki mõned "koerajalad". Ronisime sadulasse ja kohapeale... eee... need olid tegelikult päris suured pakid. Kuuesaja-kilosed, neid poleks me inimjõul küll kuhugi liigutanud. Kappasime mööda niidetud põldu üles ja alla, ema A vaatas pealt. Teda paistis paki tagant vähem kui pool välja. Ohjaa... läksin Lauralt uurima, kuidas tunne on. Mitu korda uurisin, aga tunne oli sama: tundub jube, aga kui ei tee, siis pärast kahetseme. Põld oli hele, pakk oli hele, front püstine ja mitte kuigi hästi nähtav. Kõrgus 1m, laius 1.25m, pikim külg 2m kanti. Laura poni pani kõrva liigutamata kaks korda üle, esimesel korral jäid esijalad tõusul natuke ülemisse äärde kinni, teisel juba arvestas täpselt välja. Tulgu mis tuleb! Panime ka kolmanda käigu sisse...
Arvasin, et teeb ühe sammu veel, ikka nii nagu see firmamärk tal on, aga seekord mitte. Ma sain tegelikult ka korraks lennata! Nüüd vaatan seda Mihkli filmitud mõnda sekundit ikka ja jälle üle -- ka nii on võimalik. Sama poni pani suvetalli ringaias ka 30cm kohapealt, silmad pungis. Ja need pakid olid päriselus kolm korda suuremad ;)
See kõik oli puhas boonus, meil polnud kannuseid, madjakaid ega saapaidki kaasas, tulime ju vesiaeroobikat tegema. Laural on, tuleb välja, hoopis jõehobu. Sumas ringi, pea vee all, ainult ninaaugud väljas. Kui hobused hoolitsesid alumise poole märjutamise eest, siis ülemise uputas ära äkki alanud paduvihm. Silmigi oli mõttetu lahti hoida, vesi lainetas need täis ja midagi ei näinud niikuinii. Laadisime hobud treilerisse. Kahju kohe, et pildile ei saanud, kuidas L treikuluugi vahel kõhutab ja poni taguotsa heinatuustiga kuivaks triigib.
Õnneks saime tuppa kuivama minna, ema A oli pannkooke teinud ja Maja-Alt-August-Erki mõne lapsega juba ilusti laua ümber. Mul on omal ka kodus üks täpselt samasugune laps, peenike poiss, telefon käes, mängib taimede sõda elavate surnute vastu. See oli üks ütlemata tore pärastlõuna, kohati olin iseendagi peale kade. Suuur aitäh pererahvale külalislahkuse eest :)
xxx xxx xxx xxx xxx
Paar ööd enne finaali nägin unes võistlusi, kiirustasin starti. Patsid olid veel tegemata ja valge pluusi asemel panin sinise T-särgi. Ilmad olid juba külmad ja vihmased, hooaeg olnud hiiglapikk. Varem olime niisama suvalise (väikese) valiku võistlusi kaasa teinud, aga nüüd oli juba 3V-sid olnud 5, lisaks veel kaks laagrit Edouardiga, mingeid koolikaid ja mõned parkuurid. Mõtlesin pikalt, kas minna. Siis tuli meelde, et pean niikuinii minema ja asi siis see hobune veel kaasa tirida. Ega need pikad 3V-d odav lõbu ole, väliboks üksi maksab juba 50 raha. Stardikad, ööbimine, transa, laste laiali jagamine jm organiseerimine veel omajagu.
Plats oli vahelduseks parim, mis Koordis üldse võimalik, sile ja kandis hästi. Teist korda sel aastal oli galopp päris galopi moodi (esimene kord oli h-meistrikatel KÜRis). Muidu on tagumise otsa sammud nii pikad ja laiali, et korraliku tõukeni ei jõuagi. KS osa pärast ma eriti ei muretsenud, skeem on juba miljon korda läbi sõidetud ja pähe kulunud. Pigem tekib juba efekt, et kuna enam meeles pidama ei pea, siis lähebki sealt natuke kaduma -- nt et kummale poole esimene volt voldikaheksas teha. Tuli rekord%.
Laupäevaks oli lubatud palju vihma, aga kuna parasjagu midagi kusagilt ei tilkunud, purjetasime Eliniga krossi läbi jalutama tavariietuses. Kui olime kõige kaugemasse otsa välja jõudnud, hakkas kallama. Kuis siis muidu. Vihmavari, kilekas ja kummikud olid autos. E küürutas telefoni kohal, et rada üles pildistada, aga samas telfi uppumissurmast päästa. Pärast väänasime riietest vett välja. Minu teksad jagasid lahkelt värvi, kaks päeva olid jalad nagu smurfil. Kui eelmine 90-ne kross oli olnud silmapaistvalt lihtne, siis seekord oli pähkleid mitu. Neli künkakombinatsiooni, kusjuures üks neist kolmeosaline, millest viimane oli "juustukook" (tegelikult nurk). Juustukas oli veel mõnusalt viltu ka, et eriti lihtne oleks kitsamast poolest mööda tõmmata. Kraavi hobune enne ei näinud, kui oli üle angaari alla auku kukkunud. Kaks trakehnerit oli ka, kusjuures ühe auku oli Kauna eelmisel õhtul sügavamaks kaevanud (kes teisele auku kaevab... ). Ja vettehüpe. Üles-alla asjad mulle (meile) meeldivad ja kuna roolimisega erilisi probleeme pole, siis nende pärast ei muretsenud. Pidasin raskeimaks esimest trakehnerit ja vettehüpet. Päris elus nii oligi, ainult et lisaks tuli teine palkokser, mille tulime sammust. Just see ongi meie probleem, et ei suuda alati hoogu lõpuni sees hoida ja laiad takistused muutuvad hoobilt veel laiemaks. Juustukoogil hiilis vasakusse kitsasse äärde ja oleks ehk möödagi läinud, kui maa otsa poleks enne saanud. Vee kohal karjusin "Heinapallid!!!" ja litsusin kannad sisse. Töötaski... uhh. 15 sek üleaega, aga saime jälle kõigest üle. Unes ka poleks uskunud, kui keegi aasta alguses oleks öelnud, et suudame vähem kui nelja kuuga 6 krossi tõrkumata läbida. See polnud küll kunagi lihtne...
Laupäevasel grilliõhtul järelvaatasime Burghley **** krosse. Pöörane, mida need suudavad seal. "Kokupole"- nali sai nii tühjaks väänatud, et tilka ka enam alles ei jäänud. Ainult Elin sai endale uue nime. Mhmh, Kokupole.
Kui krossitamine tahab veel kõvasti lihvimist, siis TS on kimamisharjutustest ainult kasu saanud. Hobune on palju julgemaks läinud, sest pulgad on ikkagi vaid pulgad, ainult värvid on erinevad. 3V takistussõidud on muidugi sellised lihtsamad ka. Ühtegi latti neis kuues 3V-s hobune maha ei ajanud, kuigi võimalust ikka oli, kui liiga alla ronis. Niidus ja Koordis viimane TS -- need kaks olid isegi väga mõnusad, nagu päris. Finišis imestas Kauna, et ma ei karjunudki, ja Juula, et hobune täitsa hüppab. Vahel võib ju tore ka olla.
Tagantjärele on kerge öelda, et see ja teine tulnuks teha teisiti, aga tegelikult... ei oleks saanud teisiti, sest aeg ei olnud siis õige.
No comments:
Post a Comment