Kuidas poni põhjas käis

Koordi seiklustest välja magamine võttis kolm päeva. Siis läksime kinno üht hobufilmi vaatama. Kaks raudjat politseihobust. Nohja muidu pommitati seal London pooleks ja onud-tädid kaklesid veidi, kusjuures kaameramees jäi täiesti terveks. Peategelaste kohta millegipärast infot ei jagatud, et kas need ikka õhtuks tervelt talli jõudsid või et kas see tall veel üldse olemas oli. Kõige ootamatum sündmus oli hammaste ninna surumine ja see polnud isegi filmis. Üks teine päev hangin need silmamunad ära ja teen tagasi, sama ootamatult.

Igasuguseid juhendeid on tekkinud, ainult vali. Lähen vist KS ka tegema, kuigi ei suuda kohe üldse sadulas püsida enam/jälle. Maastikul on selline mõju, et liikumine muutub täiesti teiseks. Isegi jalusteta ei olnud parem. Ega see ette kallutav sadul ka just abiks ole ja vana sadula tervenemist vist jäängi ootama.

U35 istub arvutis ja parandab maailma. Peksa kommidele! Tegin endale suure kruusitäie gunpowderi teed. Tõin ta arvuti juurde jahtuma. Arvate ära, mis juhtus? Ei läinud ta ümber midagi, vaid väike onu pani oma juukseharja sinna ujuma. Nüüd ei teagi, kas tee ongi sellise maitsega või sain kõõmasuppi.

Herodega oleme jõudnud peretülide etappi. See on siis, kui peab hakkama üksteist sodiks peksma. Suurim väiksematest polnud veel ära õppinud, et arvuti enda ennustusi ei maksa uskuda. See ütles, et crushib mind like a bug. Buhahhahhhaaa. Olgu, lahing sai päris pikk, aga... ma olen täitsa uhke, et ta rage quitti ei teinud. Paar aastat tagasi oleks ehk laest krohvi sadama hakanud. 

Peab regama.

Regasin. Igast Mariad ja Supermanid ja Delanyd. Mission Impossible. Küsisin boksikohta. Hirm on nahavahel, sest ma ju kujutan ette, et midagi ikka oskan, aga tegelikult võitlen ninast vere välja mingis kerges L-is. Raskem oleks soodsam.

Käsil on ei-oska-istuda periood. Ja ometigi ei lähe ma alla andma. Lähen ja pingutan. Olgu see Delany ja Rimbaud ja Ramses ja Ginger. Tahan hoida selja sirge, olla püsti, küünarnukid kere ligi, käed ees lubamas, hobune jookseb hoogsalt ratsmesse ja on samas tundlik säärele. On kerge, julge, enesekindel. Mu hobune on nii kena praegu, kui suvekõhtu all ei ole. Kodukootud, aga parim, mis ta olla saab. Hetkel. Sest me tahame saada veel paremaks. Kõrvalseisjad katsuvad vahel moraali alla tirida. Kadedus? Mis kadetseda, me teeme tööd, tee ise ka!

Lasin kaks päeva järjest skeemi filmida. Peale selle, et ta mul meelest ära kippus minema, märkasin, et mõlemal päeval jäi samas kohas seisma ja jõllitama. Sellist jama küll tarvis pole! Istuda ei suuda endiselt, aga katsun nüüd jalad kõhu ligi hoida ja parema käe küünarnukki kehas. Eile proovisin eriti lõdvestunud varianti. Mulle tundus, et tuli jõnksuderohkem, aga kuna see filmi ei saanud, siis ei tea ka. Kui erutunult võib hobune ringi lennelda, siis sellest kasu siiski pole, kuna asi on eriti ebaühtlane ja ehmumistega. Mingi hetk rahuneb, teeb tööd, aga kohe seal järel on väsimine. Samm muutub siis nätskeks. Täna on Hannokas. Vihma ei saja, ehk plats ikka kannab. Külm on ikka, aga see on parem kui liiga soe. Autol ei sahisenud naelrehvid, vaid tagumise ratta laager. Sellest ka siis see ABS fault. Ma esialgu olin arvanud, et andur on pihta saanud, aga tegelikult ei saanud ratas kusagile pihta, laperdas all. Õuh.

Väljas on ikka hulga hoogsam see hüppamine. Kuigi ennetavalt sai hobust korralikuks manitsetud, tegi ta kusagil algusepoole sinistesse rombidesse tõrke. Rämeeeee, kui järsk peatus ja tagurdamine. Vähehaaval pärast seda nagu toimis, kuigi võtsime ühe pulga "sülle" -- "Tühi-tähi," ütles Hanno. Mul oli küll korraks kõhe. Küsis, kas soovitud kõrgus on saavutatud, sai vastuse, et 105 on sihikul (senised hüpped olid nii 90 kandis), tuli evil naer ja tõkkekergitus umbes meetrisse, mõned ehk terake üle. Super ring tuli meil! Soojenduseks pidin sirget jälle lükkama, kohe päriselt. Pean seda takistuseesist kõhklemismomenti ära hoidma. Kannused sisse 3 sammu enne! Teisedki kulgesid kenasti. Kõrgusi me ei karda, selliseid veel mitte. [[ristles palju, eriti algul ja eriti paremale. Järeldan, et vas tag on nõrk. Vaja sellele mingit puhkust anda. Ehk homme aint korde...?]]

Aga loomulikult sätib üks igakuine tüütus end täpselt nädalavahetuseks. Väliselt on ehk jah ainult näonahk tuksis, aga pehmed koed lähevad palju kergemini valusaks ja tuhat muud häda. [[tagantjärele -- sadu algas veidi enne esimest skeemi]] Reis oli hobusele 3h, mulle 4. Nii ilusti läks jälle treilerisse ja tuli maha (ennevanasti oli üks piin ja nuhtlus), ainult kohapeal oli nii ehmunud, et kakk oli lausa mitte ainult vedel, vaid ka limane. Mitmendal katsel leidsin lõpuks õige talli ja ligipääsu väliplatsile (ümber majanurga, mitte läbi talli või üle jalakäijate silla). Siin olid kõik seinaääred hirmsad, mitte ainult üks nagu kodus. Õnneks on homme pikad soojendused, lausa 30 minutit. Paar hobust on järjekorrast kadunud, aga loomulikult mitte need, keda kõvimateks konkurentideks pean. Täna nägin üht vastas-hiiglast, me oleme nii ponid ta kõrval ja veel viltu ka. Laupäevased hinded on traditsiooniliselt üsna kasinad, eks ta nii ilmselt jätkub. Hinded üllatavad pärast alati, ja ei kunagi heas mõttes. Võitma läheme! Kas loen pärast siin seda juttu ja nutan, et jälle ei tulnud välja? Palun, ei. Pingutame, mu poni! Püsi otse sirgetel ja painuta pööretel, nii nagu ma justkui sadu kordi teistele pinda käinud olen. Palun, oleme tublid! Telefoni olen koju unustanud. Olen ajatu. Kiiret pole, esimene start on alles pühapäeval kell 6 õhtul. Peaasi, et poni vedel pole ja sööb korralikult.

Ööbisin isa juures, paarkümmend km eemal. Mängisime tähekabet. Uni tuli ja läks, tõusin igaks juhuks enne äratust. Auto oli jääs. Käisin veel vanaema majas juttu ajamas, aitasin kuulata, kas üleskeeratav kell ikka tiksuma jääb. Vanaema ise oleks kuulmiseks pidanud tooli otsa ronima. Meil oli isegi see tema talvine spaapuhkus läbi rääkimata, millelt saabudes ta mind ära ei tundnud algul. Toanaaber olevat olnud eriti kerge unega, aga ise jõhkralt norskav korvpallur. Ma kujutasin kohe ette pikka sinises maikas meest. Päriselt oli 70-ndates memmeke, kes noorena end lõhki sportinud.

Talliõhk oli eelmise päevaga võrreldes eriti külm ja värske. Hobune väga vedel ei olnud. Koristasin treilerit ja söötsin hobust, siis sain rahulikult ka võistlusi vaadata ja oma hobuse kasvatajaga juttu ajada. "Miks nende jalad küll nii kohutavalt laperdama peavad? Õudne vaadata! Igal sammul togivad hobust. Suurtel sõitjatel küll kellelgi nii ei laperda!" Tuli jutuks, kuidas tänapäeva uued ei pruugi hobusest endast midagi teada, muudkui ainult ratsutavad. Seepeale meenutas üht hiiglamavana aprillinalja, kui tallis oli kaks välimuselt väga sarnast hobust, kellest üks oli Fadejevi sõita, aga teine "mingi loru". Vahetasid siis hobused latrites ära ja F pani hobuse valmis nagu ikka, aga oli alles sõitma hakates aru saanud, et midagi on valesti. Maksin stardikad ja astusin peaaegu ühe väikese koera lapikuks. Meie talli Kati tegi vahepeal kenad sooritused. Isegi soojendused olid vahel põnevad. Hästi positiivselt jäi meelde, kuidas Dina Chaneliga liikles. Rahulikult, tõmblemata, sirutades ja kokku võttes, tasapisi võimendudes, aga eelkõige korrektsena. Ei mingit kaela murdmist või ülespeksmist, nagu mõnel teisel juhul ette tuli. Sain vahepeal natuke Dagile kirjutada ka, äärmiselt kasulik ettevõtmine. Tal meie hobustega mingit kokkupuudet polnud, aga näiteks meie noori ta kiitis väga. Selle eest, kuidas nad väikestest ponidest harjutusi välja võluvad. Neil Norras olevat noortele tihti küll head hobused kokku ostetud, aga sõiduoskused võiksid paremad olla. Lühiajalisi allüüririkkumisi hindas minu meelest rangemalt kui siinmail tavaks, aga mõnel juhul oli ootamatult leebe (nt kui ette-alla sirutus oli enamvähem nähtamatu). Rohkem painutust nõudis küll sama tihti, see on lausa klassika. Siinsed olud teda ei heidutanud, aga ta ei pidanud heaks mõtteks sellist formaati, et kaks osavõistluste skeemi sõidetakse ühel päeval ja lausa ühtejutti. Seenioridele tähendas see ju kaks R-skeemi järjest sõita, ühel paaril üks neist lausa GP-tasemel. See on hobusele ikka tohutu pingutus. Meeldejäävaist veel üks tore näide oli Rokit. Ta nägi nii loomulik välja, harjutused tundusid lihtsad ja sundimatud. Väga kena vaatepilt. 

Kunagi päeva lõpus pidid ka meie stardid hakkama. Stardijärjekord jõudis küll vist kümme korda enne muutuda. Esialgsete plaanide järgi oleks pidanud olema kokku 6 soojendust, aga hullema keemia tagajärjel jäi alles ainult 4. Keemia üks osa oli selline, et omaarust varakult laekunud M pidi jooksu pealt riideid vahetama ja soojendama minema, patsid tegi pärast koridoris oma korda oodates. R jäi 15 minutist ilma, aga väidetavalt tal polnud neid vajagi. Kuigi see meie seltskond on alati kusagile nurka ära lükatud ja viimane, siis koosneb ta ju ikkagi pühendunud inimestest, kel igaühel oma põnevad taustad ja lood. Enamasti on meil ainult üks põhihobune, kellest sõltub kõik. Kõik on ühel kaardil. Iga vahejuhtum on tohutu tähtsusega. Rauakadu, sadularaami murdumine, hüpped, pukitamine, skeemi unustamine -- need on vaid mõned näited sellest, mis meie kampa seekord tabas. Minu pisike metslane oli pärast esimesi jõllitamisi nõus ka natuke mind kuulama. Kui trennipüksid olid olnud hästi libedad ja istumine ekstrapiin, siis valged grippisid end sadulasse nagu liimiga. Võõra koha energia najal oli nii tore ringi kapata. Jälle oli see tunne, et hobune võttis end eraldi kokku, oli kerge ja tundlik. Esimeses skeemis läks ikkagi korraks mälu minema ja tegin traavile ülemineku liiga vara; sammus ei saanud üldse lükata, sest hobune tundus ootavat ülespoole üleminekut, aga muidu oli täitsa vahva. Teises skeemis enam ei unustanud ja kohtki tuli ühe võrra parem. Midagi peab nüüd välja mõtlema, et saaks kodus ka sama tunde kätte ja siis prooviks, mis sealt veel välja meelitada annab. Praegu volüümi põhja ei keeranud igaks juhuks, sest niigi oli justkui hea ja ma ei teadnud, kuidas hobune reageeriks. Kindlasti on vaja paremat impulssi ja endale vana head unistust -- paremat istakut. 

Külli hõikas pärast möödaminnes: "Noh, kas tasus ära tulla vahepeal tsivilisatsiooni?"

"Ei tasunud."

"Mis, kas tahtsid võita?"

Einoh, seda ka, aga ma olin võtnud sõna-sõnalt. Need olid lõppeks ikka väga kallid rosetid. Juba ainuüksi transport läks 50 raha kanti. Aega kulus kogu sisuka 10 minuti tagamiseks peaaegu 30 tundi.

Vahepeal oli lumi maha sadanud. Pidin ära ootama ühe järeltulija saabumise -- mu isa pidi ta kohale tooma --, aga telefoni mul ju polnud, et uuenenud ajakavast teada anda. Äkki on sootuks rongiga koju saadetud juba? Üritasin siis skaipida ja leida kedagi, kes netis vahiks ja teaks mu isa numbrit. Saatsin kirja koju, et sealt helistataks, aga ei, täielik vaikus ja teadmatus. Ja lund aina sadas juurde. Noh ja siis lõpuks nad tulid. Tallist pidime väljuma kahe heinarulli vahelise pilu kaudu ronides. Kommentaar "3V hobune peab igale poole minema" enam ei üllatanudki. Koolisõitjate jaoks oleme kolmetajad ja kolmetajate jaoks koolisõitjad, get used to it. Kuigi ajakava kokkupakkimine päästis tunni, pidin kodutalli ikka alles keskööks jõudma -- seda juhul, kui ikka teel püsime ja ükski loom auto ette ei karga. Pime lörtsine sõit ja väsimus, olin tervelt 5 minutit hämmingus, miks kojameeste kang mul suunatuld välja ei lülita. Järeltulija luges tagaistmelt anekdoote ja mina jõllitasin metsaservi. Lootsin, et kitsed on metsas kuuse all, sest väljas on liiga märg. Üks poolik kits siiski oli teel, ümberringi tohutu palju kitsemoosi. Õnneks sain ees sõitva auto tagatulede järgi aru, et midagi toimub. Mu madal auto oleks sinna poolikusse muidu kindlasti kinni jäänud. Tallis oli järeltulijast natuke kasu ka, sain kraami veidi kiiremini ära paigutatud ja käpelt koju hiilida ümber konnavolaskite. Koolilaps kustus, nagu ikka lapsed, mõned kilomeetrid enne kodu. Redikad haisesid täiest jõust ja nemad enam tuppa ei saanud. Millegipärast vaatasin veel kalendrisse. Mõni pikemat reisi eeldav võistlus ei tundunud enam ahvatlev.

Kui see oleks raadio, siis tervitaks oma tallikaaslasi-kaasaelajaid. Toetus ja lahke sõna on nii olulised. Oleks oleks aknast välja kukkunud, kui Poleks poleks p*rsest kinni haaranud, või kuidas see täpselt oligi, aga kui ma poleks põhja läinud, siis oleksin kindlasti kodusel treeningvõistlusel kaasa teinud. See meie väliplats on ilmselt parim siinkandis ja korraldusmeeskond ekstraklassist. Nüüd ma ei saagi teada, kuidas vuntsid seekord sobinud oleks. 

Kuidas Viisk, Põis ja Õlekõrs ei-ga ei leppinud

Aprill pidi algama sportlikult: esimesel nädalavahetusel AllaDina trennid, järgmisel Edouardi laager ja nädala sees Hannoga hüppekad. Hakkasime end varakult presenteerimisvormi ajama, ei saa ju lödina spetside ette minna. Korraldasime hommikupooliku skinnydega: herdel, kast, rombidega harkjalg, ujumismadratsist "veekraav", improviseeritud seanina. Laiuselt kolmandik kuni pool tavalisest, ehk et kohati pidi varbaid koomale tõmbama, et lippe või pukke pikali ei ajaks. Üks tavamõõtudes takistus oli ka, rippuv päike. Varem on ikka vastupidi olnud, üks ebatavaline teiste seas. Isegi kes-õigele-triibule-pihta-ei-saa-on-jobu mängu ei saanud mängida, sest triipe oli liiga vähe. Hobuste hirme ära arvata on nii keeruline, seanina pidi olema koll, aga kõik tulid seda nagu eimiskit. Kõige keerulisem, nagu alati, oli iseendaga hakkama saamine. Kuni kehamällu pole veel jäänud, peab aina kordama: käed alla, jalad ümber, ülakeha püstisemaks enne tõket, pöörded läbi sõita, EI TÕSTA HÜPPEL KÄSI!, jäta ruumi enne takistust edasi sõita või tagasi võtta jne. Olen vahel kahelnud, et kas mõnda trenni minna, sest äkki ma pole hetkel piisavalt hea, aga... sellepärast ju peabki minema, et tahaks parem olla. Võibolla ehk täiuslikud võivad lõpuks treenimise lõpetada. Pole veel selliseid kohanud, aga ehk võivad!

Allaga triikisime muuhulgas seda kõige raskemat harjutust: tribüünipoolne otsasein. Sõitsin nurka sisse, tegin sujuva peatuse. Jätkates keerasin kätega hobust veerandi pöörde jagu ja traavisime hoogsalt minema. Pean jälgima, et enda peale ei tiri, vaid kannan hobust enda ees nagu kaussi (jah, endiselt). Mõtlen, et luban tal galopis üles hüpata enda alt. Suulist võin liigutada, et järele annaks, aga mitte tirida enda peale. Edasi ainult jalaga, mitte kogu kehaga. Sääretamisel üks jalg ajab edasi, teine küljele. Enne keskmist äratan nurgas tagumendi ja korjan energiat, siis keeran kaela õigesse suunda, kõrgem asend, ja luban minna. Toetun päkaga jalusele, mitte ei suru niiväga kontsa alla, muidu reis jäigastub, vaid pigem tald horisontaalselt, maaga paralleelis. Ja-jaa, me kõik teame neid jutte, aga Alla torgib just õigest kohast õigel hetkel ja kui vähegi suudad kuulata ja kaasa teha, võid tunda -- kasvõi korraks -- me hõljume! 

Esmaspil kaevasime jälle. L loopis pool mäge teise poole otsa, ma tassisin eelmise korra hunniku sinnasamma otsa ja kõrvaldasin umbpuude puhmaid rekatiga (reha vikati rollis) kahelt künkalt, E silus pinda, külvas muru ja toestas üles-alla hüppe ääre. Rahmeldasime üle kahe tunni ja väga äge sai. Loodetavasti ei tallata laiaks, enne kui valmis küpseb. Muru on ümberringi küll rikutud, sest mingid hoolimatud on kabjaaugud sisse uuristanud, kui veel ei kandnud üldse. Blääh. E töömuusika röövis autol akust viimse kui vaba elektroni ja käima enam ei saanud. Vedasin ta poolde nõkku ära, enne kui auto jälle silmad lahti tegi. 

[ma tavaliselt ei kasuta pilte, mis juba kusagil üles pandud on, aga see E pildistatud kombo tuli ekstra naljakas välja ja noh... me oleme ikka sigauhked selle ehitise üle ka :p]

Rahvas on õue sõitma kolinud. Kõik on hall ja tolmune, kevad pole veel päris läbi murdnud. Karva lendab peotäite kaupa, osa liimib end  mulle pusa külge. Homme peame sees hüppama, sest mõnel on veel sisehooaja võistlusi ees. Kahju, nii kõrini on sest karbis kügelemisest juba. Huvitav lugu on igasuguste väljaütlemistega, need hakkavad ka külge nagu kevadised karvad. Ükskord Kiva trennis tegime ükshaaval pikemaid harjutusi ja kuna meid juhtumisi 4 oli, siis oma korra ootamine võttis terve igaviku. Lisaks veel see, et eelmine trenn oli algusega hilinenud ja ka meie oma lükkus veidi edasi, aga järgmised ilmusid nihet arvestamata -- meile jäi igatahes väga väheks, saime poole vähem kombinatsioone hüpata kui teised. Sai siis seda tunnet ka sõnades väljendatud talli vahel. Tulemus: nüüd on meid inimpõlguriteks tembeldatud, kes teistega koos sõitma ei ole nõus. Mõnna.

Peab sügavkülma tühjaks lükkama. Kaks kalapead ja pooleaastased krevetid. No mis ma teen nende peadega, kõht on tühi, aga nemad jõllitavad otsa. Siis tulebki pea kiirelt otsast ära ja läheb kappi, et ehk teen ta'ga pärast midagi. Aga ei tee. Krevette ei tunne ma üldse, need tõi laste vanema. Need ju vaatavad ka otsa ja sisu on neil lootusetult vähe. How about no. Kunagisest porrulahvandusest on ka veel pakike alles. See läheb porganditega koos ujuma. Lehttaigen kerib end porgandi-muna segu ümber. Kevadveed valla! Uskupersematu (laenatud sõnavara), kui palju jääd ühte kappi mahub (ürgvana Snaige, ülemine jäine osa alumisest eraldatud ainult jääkambri metallist põhjaga).

Edi laager ajab elevile, pakime varakult osa kraami autosse ära, sest kraami on Palju. TS ja KS sadulad, eraldi krossi jaoks turvavest ja kaitsmed, mitmekordsed trenniriided, sest ligedana on jama oodata oma järgmist korda, hobusele söödad ja joodad, ämbrid ja toredused. Kui võistlustele minnes on nimekiri poolteist tulpa pikk, siis nüüd on 3, pisim duud tuleb ka ju kaasa vedada ja lisaks ühel ööl 70km kaugusel sünnipäeval ära käia. Noh, saame hakkama! Isa on ka juba lapsehoidjaks ära räägitud ja üks lastest trennist puuduma lubatud, et õigel ajal minema saaksime. Juba on ukselink peos, et õhinal talli tormata, kui saabub teade: jääb ära. ÜRITUS JÄÄB ÄRA. Šokk, viha, lein jne, mis need tavalised reaktsioonid ongi, tulevad kallale. Kõik mokas. Mis nüüd? Mõne tunniga jõuame arusaamisele, et asendustegevused ei kõlba ja... lendame ikkagi peale! Mis sest, et üritust ei ole, aga meie ju ometi oleme! Kolmetulbaline nimekiri kahaneb kahepooleseks, KS kraam jääb koju. Sellega sõidame hoopis samal õhtul kõik korra skeemi läbi.

Laupäeval pakkisime kabjalised kokku ja asusime hanereas teele. Koordis polnud kedagi. Uksed-aknad lukus, ainult koer haukus tallis. Võinoh, vist oli koer, sest me läbi ukse ju ei näinud. Saime enda käsutusse mõisatalli. Pärast mõningaid jõu ja ilu numbreid oligi aeg hobused täis varustada ja maastikku rünnata. Ei jõudnud veel möhhigi teha, kui juba olid kasepalgid kõhu alt viuhti läbi. Raivo saatis meid muudkui küngastest üles ja alla, üle palkide ja juustukookide ja erineva suurusega trakehnerite. Hobused olid avarusest elevil ja kappasid mõnuga. Eelmisest aastast oli nii palju külge jäänud, et isegi veidi keerulisemad kombinatsioonid tulid hästi välja. Kas peab üldse mainima, et kogu nali meil suud kõrvuni vedas? 

Rivistasime oma troika talli ette üles. Pasa näitas keelt ja Draakon pani jooksu. Tal ei saa lihtsalt kunagi küllalt. Oleks veel vabalt ühe-kaks krossitiiru otsa pannud. Kangutasime aknad lahti, söötsime-jootsime-kasisime hobuseid ja kadestasime veidi iseennast. E ja L pidid minema E vanemate juurde pidulikule vastuvõtule (hoolitsuse ja jäätise lahkelt vastu võtmine) ja mul tuli üles otsida sünnipäev. Aga enne tuli oma kallis vara luku taha panna.

Pöörasime suurt võtit nii et silmad punnis, aga üle poole tiiru ei tulnud kuidagi välja, kuigi lukusüsteem oli imelihtne. L pakkus välja, et uurib luku hingeelu seestpoolt. Panimegi L hobuste poole kinni.

"Aga ma ei näe midagi"

"Aga pane siis tuli põlema"

 Ja lukku ta sai.

Sünnipäeva leidmine pidi olema kukepea. Sõita teed nr 5 pidi ja siis umbes sama palju teed nr 24 pidi. Ei hakanud abivahendeidki välja otsima. Otse loomulikult eksisin ära. Õnneks. Sest minu saabumise ajaks oli sünnipäevalapseteemaline viktoriin lõppemas. Need olid seal nii keerulised küsimused, et ma poleks endagi kohta neile vastuseid teadnud. Mõned vanad tuttavad olid ka ilusti kohale tulnud ja lobisesime poole hommikuni. Sain tunnikese magada ja oligi aeg talli tagasi põrutada. Krabasin paar täidetud muna kaasa ja enam ära ei eksinud. 

Pasa nina paistis akna vahelt. Hobused olid korralikult puhata saanud (küljed saepurused) ja keksisid uste juures, et välja saada. Läksimegi niisama jalutama, läbi krossimaailma peaaegu Roosna-Allikule välja. Päris jahe oli.

 

Kuna me juba niimoodi kohapeal olime, käisime hirmsamaid takistusi lähemalt uurimas. Nurk aia ääres tundus jube kitsas ja terav ots on sel ju väljapoole, mis teeb talle pihta saamise veel raskemaks. "Getlini takistuse" juures ainult ohkasime -- meie ponid seda veel niipea proovima ei hakka. Sügav auk, mille põhjast paas vastu vahib, ja selle taga kõrge hekk. Seda juba enam kohapealt ei hüppa. Kuigi see pole päris võimatu -- just hiljuti nägin videot, kus hobune taolise augu põhja ronis ja ikkagi ilusti välja hüppas.

Kuna järgmise trennini oli veel aega, käisime vahepeal bensukas ennast soojaga tankimas. Kakao! Letitüdruk oli nagu energiapall, aina sädistas ja juhatas vägesid. Siis oli koosoleku aeg. Tekkis uus komitee ja otsustati asju. Hoovi hakkasid kogunema treilerid. Kus on, sinna tuleb. Eriti neid, kes peagi Poola võistlema lähevad. Lõunaks oli krossiala rahvast täis. Raul ja Raivo hakkasid rahvast kohtadesse saatma. Pärast lühikest sissejuhatust saadeti meid meetrisse. Ja -- üllatus-üllatus -- sinna mahtus ka hommikul imetletud majaäärne nurgake. L-P tegid eeskujuliku avapaugu nagu möödaminnes. Minu hobusele kasvasid äkki jälle juured alla, liiga lohakalt läksin peale. Paar volti ravisid hobuse sirgeks ja edasi oli jälle lihtne. Angaar-alla-kraav-üles-maja. Viuhti! Kõige lõpuks saime proovida päris veega kraavi. Pean vaatama ette või kasvõi üles, muidu oleme hobusega mõlemad seal kraavi otsas kägaras. Ja siis tuli lõpp. Õnnelik selline. See lõpp ei ole muidugi kunagi lõpp, vaid järgneb mahajahutamine, kokkupakkimine, boksirookimine, treileri haakimine, hobuse laadimine, maalt vanaisa juurest saabunud laste autosse pakkimine, headaegatamine, kojusõit, Ärkvel Püsimine, maha laadimine, veel koristamist, söötmist, puhastamist, pakkimist, kojusõit ja lössivajumine. Ja ka see ei ole veel lõpp. Lõppes kõigest üks järjekordne suurepärane supertore imeline seiklus viimase peal seltskonnaga. Homme on jälle päev. Pooleldi mahamagatud selline, aga midagi ikka.